Eesti suuremat sissetulekut saavad Harju ja Tartu maakonna palgatöötajad

Elatustaseme ja sissetulekute piirkondlikud erinevused on Eestis paljuski tänu elanikkonna suurenevale mobiilsusele teataval määral ühtlustumas. 2010. aastal ületas palgatöötaja kuukeskmine brutotulu Eesti keskmist sissetulekut vaid Harju ja Tartu maakonnas.

Eesti regionaalarengu strateegias 2005–2015 on eesmärgiks seatud, et „ühegi maakonna keskmine elatustase (mõõdetuna leibkonnaliikme keskmise sissetulekuna) ei oleks madalam kui 61% kõrgeimast maakondlikust näitajast“. Kui võrrelda piirkondlikke erinevusi inimeste elatustasemes palgatöötaja kuukeskmise brutotuluna, ilmneb, et madalaim keskmine palgatööst teenitud sissetulek oli 2010. aastal Valga maakonnas, ulatudes 83 protsendini Eesti keskmisest ning 74 protsendini kõrgeimast maakondlikust näitajast. Seega võib väita, et sissetulekute piirkondlikud erinevused jäävad tänapäeval regionaalarengu strateegias seatud eesmärgi piiresse.

2010. aastal oli Eesti keskmine sissetulek 767 eurot. Sissetulekud ületavad Eesti keskmist vaid Harju ja Tartu maakonnas, kus 2010. aastal ulatus palgatöötaja kuukeskmine brutotulu vastavalt 862 ja 777 euroni. Ülejäänud maakondades jääb keskmine sissetulek riigi keskmisest tasemest madalamale. Väiksema keskmise sissetulekuga maakondadeks on endiselt Kagu-Eesti maakonnad ja Ida-Viru maakond, kus palgatöötaja kuukeskmine brutotulu jäi alla 660 euro piiri. Hiiu ja Rapla maakonna kõrgem palgatase peegeldab ilmselt nende maakondade elanike suhteliselt suurt tööalast pendelrännet Tallinnasse või Harju maakonda.

 

Rõõmustav on, et Eesti elanike sissetulekute piirkondlik erinevus on viimastel aastatel siiski proportsionaalselt üsna jõudsalt vähenenud. Kõrgeima keskmise sissetulekutasemega maakonna (Harju) palgatöötaja teenitud tulu on kahanenud 2005.–2010. aastal 116 protsendist 112 protsendini riigi keskmise suhtes. Samal ajal kui madalaima sissetulekute tasemega maakonnas on see kasvanud 75 protsendist 82 protsendini. Viimase kuue aasta kiirema palgataseme kasvuga piirkondadeks ongi olnud just pikka aega kõige madalama sissetulekute tasemega piirkonnad nagu Kagu-Eesti ja eriti Ida-Viru maakond, kus üle 70%-line palgakasv on olnud ülekaalukalt kiireim. Kõige aeglasemaks on palgatööst teenitud sissetulekute kasv jäänud samal ajal Harju, Järva ja Pärnu maakonnas – kasv vähem kui 50%. Sissetulekute piirkondlike erinevuste vähenemist on eeldatavalt paljuski mõjutanud ka rahvastiku mobiilsuse suurenemine, eeskätt tööalase pendelrände ulatuse kasv suurematesse keskustesse.

Kui palgaerinevused protsentides on viimastel aastatel selgelt vähenenud, siis koguväärtuses on palgakasv olnud kiirem pigem piirkondades, kus sissetulekud on olnud suuremad ka varem. Võrreldes muude maakondadega on palgatööst teenitud keskmised sissetulekud aastatel 2005–2010 kasvanud kõige enam Harju ja Tartu maakonnas, vastavalt 285 ja 276 euro võrra. Samal ajal on Pärnu, Jõgeva ja Järva maakonnas keskmine palgakasv olnud väiksem kui 225 eurot.

Võrreldes palgatöötajate kuukeskmise brutotulu ja siserände saldo maakondlikke erinevusi, ilmneb ootuspäraselt, et rahvastiku siserände suunad on tänapäeval üsna tugevasti seotud piirkondlike erinevustega teenitavates sissetulekutes: elanike siserände saldo on aastatel 2004–2009 olnud positiivsem maakondades, kus sama perioodi keskmine palgatase on olnud kõrgem ja vastupidi.

Hinnates elatustaseme ja sissetulekute regionaalseid erinevusi füüsilise isiku tulumaksu laekumise järgi omavalitsusüksuste kaupa, on selgelt näha kõrgemate sissetulekute koondumine Tallinna ümbrusesse Põhja-Eestis ning vähemal määral Tartu lähiümbrusesse Lõuna-Eestis (sissetulek enamasti üle 390 euro inimese kohta). Kõrgema füüsilise isiku tulumaksu laekumisega piirkonna ulatumine ka Hiiu, Rapla ja Järva maakonda peegeldab ilmselt Tallinna linnapiirkonna ruumilise mõju ja tööjõuareaali ulatust. Ka Saare maakonnas ning Pärnu linnapiirkonnas laekub kohalike omavalitsuste eelarvesse tulumaksu Eesti keskmisest enam.  

Rikkus, mida on võimalik laekuvast füüsilise isiku tulumaksu osast kohaliku elukvaliteedi edendamiseks ja avalike teenuste osutamiseks ümber jaotada, on selgelt väiksem Lõuna- ja Kagu-Eesti ning Peipsi järve ja Vene piiri äärsetes piirkondades (enamasti alla 289 euro inimese kohta). Piirkondlikud erinevused 2010. aasta tulumaksuosa laekumises on tervikuna küllalt suured, ulatudes 795 eurost Viimsi vallas kuni 129 euroni Piirissaare vallas. Võrreldes 2008. aastaga kahanes tulumaksu laekumine ühe inimese kohta peaaegu kõigis kohalikes omavalitsustes. Samal ajal Mustjala, Meremäe ja Kihnu vallas tulumaksu laekumine majanduskriisi tingimustes aastatel 2008–2010 siiski mõne protsendi võrra kasvas.

Põhjalikum ülevaade kogumikus „Eesti piirkondlik areng 2011“ artiklis „Viimaste aastate suundumused Eesti piirkondlikus arengus“ (ilmus 30.11.2011). 

Eedi Sepp, Siseministeeriumi regionaalpoliitika büroo nõunik

Statistikablogi 2011. aastal

The WordPress.com stats helper monkeys prepared a 2011 annual report for this blog.

Here’s an excerpt:

The concert hall at the Syndey Opera House holds 2,700 people. This blog was viewed about 56.000 times in 2011. If it were a concert at Sydney Opera House, it would take about 21 sold-out performances for that many people to see it.

Click here to see the complete report.

Välditavate surmade arv on kümnendiga vähenenud

2010. aastal oli Eestis 192 välditavat surma 100 000 inimese kohta, mis on märkimisväärselt vähem võrreldes 2000. aasta 312 välditava surmaga.

2000. aasta 4918 välditavast surmast oli 2010. aastaks saanud 3057 juhtumit. Kuna ka välditavate surmade arv on kaudselt seotud rahvastiku keskmise elueaga, siis on suurimad võimalused välditavaid surmi ära hoida Ida-Viru maakonnas, kus oodatav eluiga on kõige madalam. Samas on sealne olukord aastail 2000–2010 Eesti maakondade võrdluses kõige enam paranenud, nii nagu see oli ka oodatava eluea näitajates. Peale selle vähenesid aastatel
2000–2010 maakondlikud erinevused välditavas suremuses ja perioodi lõpuks oli Eesti parima olukorraga Tartu maakonna ning raskeima olukorraga Ida-Viru maakonna välditava suremuse määrade (vastavalt 164 ja 258 välditavat surma 100 000 inimese kohta) erinevus vaid 94 ehk 77 võrra vähem 2000. aasta parima-halvima erinevusest.

Ühtlustunud olukord maakondades on kaasa toonud ka selle, et Ida-Viru maakond ei ole enam statistiliselt oluliselt erinev paremuselt tema ees olevast maakonnast, samuti ei ole mitmete Eesti kõige väiksema välditava suremusega maakondade vahelised erinevused statistiliselt olulised. Samas kui vaadata oodatava eluea, potentsiaalselt kaotatavate eluaastate ja välditava suremuse tulemusi üheskoos, jääb Ida-Viru ja Kagu-Eesti maakondade kõrval silma Lääne maakond. Nii oli Lääne maakond 2010. aastal oodatava eluea poolest Eesti keskmik, kuid potentsiaalsete eluaastate kaotus ning teoreetiliselt välditavate surmade arv on seal suhteliselt suur, mis viitab olulistele kasutamata võimalustele rahvastiku tervise parandamisel. Siinkohal ei ole kahjuks võimalik täpsemalt hinnata, milles need kasutamata võimalused seisnevad ning kuidas oleks piirkonna rahvastiku tervist kõige lihtsam parandada, kuid kindlasti tasub edaspidigi selle maakonna rahvastiku tervise arengutel silm peal hoida.

Põhjalikum ülevaade kogumikus „Eesti piirkondlik areng 2011“ artiklis „Tervis Eesti piirkondades“ (ilmus 30.11.2011). 

Taavi Lai, Sotsiaalministeeriumi vanemanalüütik

Välditava suremuse metoodika järgi loetakse kokku neid enneaegseid surmasid (enneaegseteks peetakse tänapäeval eelkõige neid surmasid, mis juhtuvad enne 65. eluaastat), mida teoreetiliselt oleks meie praeguste parimate teadmiste järgi võimalik ära hoida. Teadmine, kas mingi surm on välditav või mitte, põhineb suurel hulgal rahvusvahelistel uuringutel ning üheks peamiseks eelduseks, mis aitab surmasid ära hoida, on ideaalselt toimiv tervisesüsteem. Näiteks ei tohiks ideaalselt toimiva tervisesüsteemi tingimustes keegi surra pimesoolepõletikku, samuti on teoreetiliselt olemas vahendid kõigi liiklussurmade ennetamiseks. Sarnaselt kõigile teistele enneaegset surma käsitlevatele metoodikatele on ka siin surmade enneaegsusele seatud vanuspiir – 75 eluaastat. Mõnede konkreetsete haiguste puhul on piir ka veidi madalam (näiteks 14 eluaastat lapseea nakkushaiguste puhul). Välditava suremuse analüüsi tulemused on esitatud suremusmäärana 100 000 inimese kohta ja standardituna Euroopa standardrahvastikule.

Mitmest tükist koosneb Eesti?

Eesti ajaloolised maakonnad ja nende keskused on juba ligi 1000 aastat toiminud samadel kohtadel ja piirides. Samas on viimastel kümnenditel maakondade halduslikku tähtsust kahetsusväärselt vähendatud. See on põhjustanud regionaalsete erisuste kasvu ning süvendanud ääremaastumist.

Tartu Ülikooli geograafia osakonna mobiilsusuuringu tulemustel ületab 380 000 inimest iga päev omavalitsusüksuse piiri, kuid jääb valdavalt maakonna piiresse.

Asustust mõjutab ennekõike siiski majandus: see, kus saab tööd, kus laps käib lasteaias ja koolis ning kus saab teenitud raha kulutada. Siin on viimase paarikümne aastaga toimunud suured muutused. Ennekõike on kasvanud mobiilsus. Auto on tänaseks pea igas peres. See on muutnud tööjõu liikuvaks, kuid teisalt tekitanud ka suurtes linnades aega raiskavaid ummikuid. Interneti kasutamine on muutnud paljude kirjatööd tegevate inimeste töö iseloomu.

Muutunud on töö- ja ka elukohtade paigutus. 1990-ndate alguses kadus maapiirkondades lühikese ajaga üle 80% töökohtadest: noored kolisid linna või välismaale ja vastloodud valdade elanike arv hakkas kiiresti kahanema. Kümned tuhanded on siirdunud tööle kas Tallinnasse või välismaale.

Edasi hakkasid inimesed oma-maja-unistuse ja odava raha mahitusel 2000-ndatel kolima korteritest suuremate linnade lähivaldade põldudele, kus elanikkond on mitmekordistunud.

Rahvastikuregistri andmetest reaalsema pildi annavad Tartu Ülikooli geograafia osakonnas välja töötatud mobiilpositsioneerimise tehnoloogia abil tehtud uuringud, mille järgi näiteks Tallinna lähivaldade elanikkond on kohati enam kui 30% suurem ja maavaldades elab 20% vähem inimesi kui sissekirjutuse alusel võiks arvata. See tähendab, et tegelikult on ääremaastumine ja suurlinnade lähialadele koondumine olnud oluliselt intensiivsem, kui statistikast paistab.

Viimastel kümnenditel kaotasid inimesi Eesti ääremaad ning võitsid juurde suuremate linnade lähialad. Kummaski pole piisavalt töökohti ja teenuseid, mis on omakorda suurendanud energiakulukat pendeldamist. Ääremaa teenuste kvaliteet ja kättesaadavus käib alla, sest kunagised antvärgikeskused à la Paunvere ja 1980-ndatel üles ehitatud kolhoosikeskused on kaotanud noorema elanikkonna. Eeslinnade kiiresti kasvanud rahvastiku vajadustele pole aga ei turg ega kohalikud omavalitsused suutnud piisavalt kiiresti reageerida. Üha küsitavam on ka väiksemate linnade teenindusvõime – suurlinnade suurpoed imevad tarbijad endasse kui tolmuimejaga.

Eesti tulevast ruumikasutust mõjutavad nii muutuv ettevõtluse struktuur kui ka tehnoloogia – autostumine ja sidesüsteemide areng. Eesti inimene on liikuvam ja suhtlevam kui kunagi varem. Iga päev töötab või õpib väljaspool oma elukoha omavalitsusüksust üle 380 000 inimese. Seda on ligi kolm korda enam kui 20 aastat tagasi. Seniste trendide küllalt tõenäolisel jätkumisel tihenevad eeslinnad ja kasvab pendeldamine.

Mobiilpositsioneerimine annab võimaluse seirata inimeste liikumist ruumis ja joonistada välja reaalsed tükid, millest Eesti koosneb. Ilmneb, et maakonnalinnad ja nende tagamaad on ikka seal, kus sada ja ka viissada aastat tagasi. Kasvanud on aga side lähitagamaaga, kust üha enam inimesi käib tööle, kooli, teenust saama ja suhtlema linnas.

Oluliselt väiksem tagamaa on nõukogude ajal loodud maakonnakeskustel, mis teenindavad vaid osa maakonnast. Väikese kohaliku mõjualaga on kaksiklinn Valga, mille varasemad ning nüüd taas laienevad sidemed ja tagamaa on olulisel määral Lätis. Eriti ahtake on Eesti suuruselt kolmanda, kuid omaette hoidva linna, Narva, tagamaa, mida kisub taas üha enam Jaanilinna ja suurlinna Peterburi poole. Ida-Virumaa tööstusaglomeratsioonis on peale Jõhvi keskusteks veel Kohtla-Järve ja Kiviõli. Lihula kandi arvelt on väiksem Haapsalu tagamaa – põhjuseks ilmselt kesine ühendus Haapsaluga ja töövõimaluste nappus seal ning vastavalt suuremad võimalused Tallinna suunal.

Kasvanud ja laienenud on vaba aja veetmisega seotud liikuvus: Tartusse käib poodi, kooli ja kultuuri tarbimas kogu Lõuna-Eesti elanikkond. Taaralinnast omakorda käiakse Tallinnasse ooperisse ning sadama ja lennuvälja kaudu pikematel reisidel. Nädalalõputi muudab elukohta 16% Eesti elanikest, siirdudes linna või eeslinnakorteritest peamiselt maale. Maardust lahkub näiteks nädalavahetusel (suvilatesse) üle kolmandiku elanikest. Lisaks kolib suviti veel 5% rahvast pikemaks ajaks mujale elama. Seega on suvitajaid enam kui viiendik koguelanikkonnast ja arvestades, et maaelanikud elavad niigi maal, siis läheneb regulaarselt maale pendeldavate linlaste osatähtsus kolmandikule rahvastikust. Aga siingi on arenguruumi, sest Norras on teine kodu 34% elanikest.

Kas ja kuidas tagada elu kõikidel Eestimaa tükkidel?

226 omavalitsusüksust on täna need tükid, millest Eesti ametlikult koosneb. Ehkki vallad ja linnad on jätkuvalt olulised kohaliku elu korraldajad, sõidetakse neist üha enam läbi või minema, sest seal ei ole töökohti, head kooli ega nõutava tasemega isikuteenuseid.

Tänapäeva Eesti koosneb tosinast suuremast ja mõnest väiksemast tükist, linnaregioonist, mille piirid ühtivad valdavalt maakondade piiridega. Tallinna ja Tartu tähtsus keskustena on küll teiste arvel kasvanud, kuid kunagi varem ajaloos ei ole maakonnalinnad olnud oma tagamaaga tihedamalt seotud kui tänapäeval. Sealjuures ühtivad Eesti maakondade halduspiirid valdavalt inimeste kultuurilise identiteedi, igapäevase majandustegevuse ja suhtluspiiridega. On kahetsusväärne, et neid tänastes tingimustes kõige paremini kokku klappivaid tükke Eesti haldamisel praktiliselt ei kasutata.

Kui inimesel ei ole poole tunni sõidu kaugusel tööd ja tema lapsel korralikku kooli, siis ta lahkub. Eesti piires Harju maakonda, kus samuti teenuseid napib, või siis hoopis välismaale. Ja suveelanikust harjulane, kes praegu hellitab mõtteid kümnekonna aasta pärast püsielanikuks hakata, loobub sellest plaanist, kui tal ei ole vastava tasemega teenuseid poole tunni tee kaugusel.

Põhjalikum ülevaade kogumikus „Eesti piirkondlik areng 2011“ artiklis „Mitmest tükist koosneb Eesti?“ (ilmus 30.11.2011). 

Garri Raagmaa, Tartu Ülikooli regionaalplaneerimise dotsent

VANA KULD: Vaata, kuidas toimus 1959. aasta rahvaloendus

1959. aasta jaanuaris toimunud Eesti viiendal rahvaloendusel saadi rahvaarvuks 1 196 791, mida oli rohkem kui kunagi varem.

Esimene sõjajärgne rahvaloendus leidis Eestis aset 14 aastat pärast sõja lõppu. 1959. aasta 15. jaanuaril toimunud rahvaloenduse küsimustik oli vabariigiaegsetest rahvaloendustest (1922 ja 1934) napim – kokku oli loenduslehel inimese kohta 15 küsimust.

Küsiti: sugu, vanust, alalise elukoha aadressi, sealt äraoleku aega, perekonnaseisu, suhet perekonnapeaga, rahvust, kodakondsust, emakeelt, haridust, õppeasutuse tüüpi, kus õpib, elatusallikat, töökohta, tegevusala selles töökohas ja ühiskondlikku gruppi.

Viimases, ühiskondlikku gruppi puudutavas küsimuses tuli end liigitada kas tööliseks, teenistujaks, kolhoosnikuks või muuks. Teenistujana pidid end kirja panema näiteks arstid ja ametnikud, muuna aga näiteks kirikuõpetajad.

Vaata Filmiarhiivist pärinevat ülevaadet 1959. aasta rahvaloenduseks valmistumisest.

Loendusnimekirjad koostati kohalike elanike registrite järgi, sest toona oli elukoha registreerimise kord range. 1959. aasta loendusel loendati nii faktilist kui ka alalist elanikkonda. Seepärast loendati inimesi näiteks ka rongides.

Vaata Filmiarhiivist pärinevat ülevaadet viiendast rahvaloendusest.

Postituse koostamisel on kasutatud prof. Ene-Margit Tiidu raamatut “Eesti rahvastik. Viis põlvkonda ja kümme loendust“

OSALE E-RAHVALOENDUSEL

Kristo Mäe, Statistikaameti avalike suhete projektijuht

Heaolu ja elukvaliteedi mõõtmine

Juba aastaid on püütud leida viisi, kuidas mõõta ühiskonna heaolu. 2011. aasta mais avaldas OECD parema elu indeksi ning oktoobris raporti “Kuidas elu läheb?”, nende põhjal on riikidel võimalus võrrelda inimeste heaolu üheteistkümnes erinevas kategoorias.  

OECD raport „Kuidas elu läheb? Mõõtes heaolu“ on 2009. aastal ilmunud Stiglitz-Sen-Fitoussi heaolu kontseptsiooni edasiarendus. Heaolu on mitmedimensiooniline, hõlmates keskkonda, majandust ja sotsiaalelu. Sarnaselt Stiglitzi raportile kasutab OECD heaolu mõistet üldistusena, mille alla koonduvad materiaalsed, elukvaliteedi ning jätkusuutlikkuse näitajad. Arvestatud on nii objektiivsete kui subjektiivsete heaolu aspektidega, sest oluline pole mitte ainult see, millised on tegelikud elamis- ja töötamistingimused, vaid ka see, kuidas inimesed ise oma elukvaliteeti tajuvad ning hindavad.

Näitajate valikul on lähtutud rahvusvahelistest põhimõtetest: poliitiline tähtsus, algandmete kvaliteetsus, võrreldavus ja andmete kogumise sagedus. Kuna paljud OECD välja pakutud näitajad ei vasta nõutud kriteeriumitele, siis tuleks neid esialgu käsitleda kui materjali, mida tulevikus täiendatakse. Ideaalis peaksid andmed põhinema rahvusvaheliselt kooskõlastatud riiklikul statistikal.

OECD heaolu ja progressi mõõtmise raamistik

Elukvaliteedi näitajad

Elukvaliteedi näitajad hõlmavad kaheksat valdkonda: tervis, töö- ja pereelu ühitamine, haridus, kogukond, turvalisus, valitsemine ja kodanikkond, keskkond ning subjektiivne heaolu. Mida nendes valdkondades mõõdetakse? 

Tervis

OECD on välja valinud kuus elukvaliteeti mõõtvat tervisenäitajat, mis tuginevad põhiliselt sotsiaal- ning terviseuuringutel: oodatav eluiga sünnimomendil, imikusuremuskordaja, enese-hinnanguline üldine terviseseisund, pikaajalise haiguse olemasolu, igapäevaelu takistavate terviseprobleemide olemasolu ja ülekaalulisus. 

Töö- ja pereelu ühitamine

Töö- ja pereelu ühitamise analüüsimisel on OECD kasutanud viit näitajat: pikad tööpäevad, tööga seotud liikumisele kulutatud aeg, hõivatute isiklikule ja vaba aja tegevusele kulutatud aeg, rahulolu ajajaotusega, kooliealiste laste emade tööhõive määr. 

Haridus

Haridusnäitajad, mille alusel OECD hindab riikide arengutaset, on: vähemalt keskharidusega inimeste osatähtsus 25–64-aastaste hulgas, 25–64-aastaste elukestvas õppes osalemise määr, 15-aastaste oodatav õpiaeg, 15-aastaste lugemisoskus ja noorte teadmised kodanikuõpetusest. 

Kogukond

Näitajad, mis mõõdavad kogukonna tugevust, on: tunnetus toetusvõrgustiku olemasolust, sotsiaalsete kontaktide sagedus, vabatahtlikule tegevusele kulutatud aeg ning usaldus teiste inimeste vastu. 

Turvalisus

OECD ühiskonna turvalisust mõõtvad näitajad on: tapmiste arv 100 000 inimese kohta, kuriteo ohvriks langenute osatähtsus, laste vastu suunatud vägivald, inimeste osatähtus, kes tunnevad ennast oma naabruskonnas turvaliselt. 

Valitsemine ja kodanikkond

OECD pakutud indikaatorid on: valimisaktiivsus, osalemine poliitilistes tegevustes, avaliku konsultatsiooni olemasolu õigusloome küsimustes, inimeste usaldus institutsioonide vastu. 

Keskkond

Keskkonna kvaliteedi hindamisel on OECD kasutanud objektiivseid ja subjektiivseid näitajaid: õhusaaste, keskkonnast tingitud tervisekadu, rahulolu elukeskkonna kvaliteediga, juurdepääs rohelistele aladele. 

Subjektiivne heaolu

OECD subjektiivse heaolu näitajaid on kaks: eluga rahulolu ja mõju tasakaal. 

OECD eesmärk ei ole seada riike pingeritta, vaid organisatsioon püüab kujundada ning levitada ühiseid arusaamu heaolu mõõtmisest, et inimesed oleksid teadlikumad ühiskonnas toimuvatest protsessidest. 

Milline on Eesti olukord nende elukvaliteedi näitajate põhjal, loe Eesti Statistika Kvartalikiri nr 4/11 artiklist „Heaolu ja elukvaliteedi mõõtmisest OECD näitajate põhjal“ (ilmus 30.12.2011).  

Karolin Kõrreveski, Statistikaameti analüütik

Eesti elektrienergia hind — eurooplastele odav, kohalikele kallis

Eesti elektri hind äri- ja kodutarbijatele on Euroopa riikide võrdluses üks odavamaid. Samas on Eesti elektrihinna kasv kiirem ning hinnas sisalduvate maksude osatähtsus kõrgem kui enamikus Euroopa riikides.

Statistikaameti andmetel tõusis elektri hind 2011. aasta I poolaasta lõpu seisuga võrreldes majanduskriisi eelse 2007. aastaga kodutarbijale üle viiendiku ja äritarbijale 60%.

Elektri hinda kujundavad mitu komponenti

Elektrienergia hind sõltub elektri tootmiskulust elektrijaamades, ülekandekuludest põhivõrgus ja jaotusvõrgus ning riigi poolt kehtestatud maksudest. Ligikaudu 70% Eestis elektri hinnast moodustavad kulud elektri tootmisele ning tarbijani viimisele. Ülejäänud osa moodustavad maksud, s.o taastuvenergia tasu ning riiklikud maksud, elektriaktsiis ja käibemaks. Kodukliendile ja ettevõtetele, kes ostavad elektrienergiat suletud ehk reguleeritud turult, kooskõlastab Eestis elektri hinna Konkurentsiamet. Äritarbijad, kelle aastane elektri tarbimismaht on 2 GWh ja rohkem, peavad alates 2010. aasta aprillist elektrienergiat ostma avatud turult, kus elektri hind põhineb nõudluse ja pakkumise suhtest kujuneval börsihinnal. Võrguteenuse maksumuse kooskõlastab Konkurentsiamet nii suletud kui avatud turu klientidele võrdsena. Kõigile klientidele on võrdsed ka taastuvenergia tasu ja riiklikud maksud.

Elektrienergia hinna põhiosa moodustavad elektri tarne hind ja võrguteenus. Samas mõjutab avatud turg, mis kehtib praegu suurtarbijatele vaid elektri hinda, sest võrguteenus on reguleeritud hinnaga.

Hind Eestis ja mujal Euroopas

Eestis oli elektrienergia koguhind keskmise äritarbija jaoks 2011. aasta I poolaasta lõpu seisuga 0,07 eurot kilovatt tunni kohta. Võrreldes teiste Euroopa riikidega on Eesti äritarbija elektri hind üks odavamaid. 2010. aasta lõpu seisuga oli äritarbija elektri hind Eestist odavam Bulgaarias, Soomes ja Prantsusmaal. Kõige kallim oli elektri kilovatt tunni hind väikeriikides Maltal ja Küprosel.

Kui Euroopa Liidus tervikuna kasvasid äritarbija hinnad 2010. aastal ligi 2%, siis Eestis ligi 13%. Väga suur hinnatõus oli 2010. aastal Leedus ja Maltal – üle 30%. Eestist kiirem oli peale eelpoolnimetatute elektri äritarbijate hinnatõus veel Küprosel. Ülejäänud riikides oli hinnatõus väiksem ning ligi pooltes riikides hinnad odavnesid.

Eesti äritarbija hinnatõusule avaldas mõju nii aktsiisi tõus 2010. aasta märtsis kui ka suurtarbijate kohustus osta alates 2010. aasta aprillist elektrit turuhinnaga avatud turult. Suurte äritarbijate elektri hind kasvas seoses avatud turult ostmise kohustusega märgatavalt. Avatud turu hind on ka olulisel määral ühtlustanud erineva tarbimise suurusega äritarbijate elektri hinda. Kui 2007. aastal maksis suurtarbija elektri eest poole vähem kui väiketarbija, siis 2011. aastaks on vahe vähenenud 15%-le. 2011. aasta I poolaastal vähenes elektrienergia hind seoses taastuvenergia tasu alandamisega 2011. aasta 1. jaanuarist. Väiksema tarbimisega äritarbijate hinnas on selle komponendi alanemine selgelt märgatav, suurtarbijate elektri hind kasvas aga taastuvenergia tasu alanemisest hoolimata.

Eesti äritarbija elektri hind, 2007–2011

Eesti paistab Euroopas silma elektri hinna kõrge maksukoormusega

Euroopa riikides on elektrienergia maksustamine väga erinev. Mittetagastatavad maksud (siin ei ole arvestatud käibemaksu) äritarbijale kõiguvad riigiti suuresti. Kõige suurem oli 2010. aastal mittetagastatavate maksude osatähtsus äritarbija elektrienergia hinnas Saksamaal ja Itaalias (kummaski 23%), järgnesid Holland (18%) ja neljandana Eesti (17%). Enamikus Euroopa riikides on maksude osatähtsus äritarbija hinnas alla 5%.

Eesti kodutarbija maksab 2011. aasta I poolaasta lõpu seisuga keskmiselt 0,09 eurot kilovatt-tunni elektrienergia eest. Kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides peale Bulgaaria on elektri hind kodutarbijale kallim kui Eestis. Elektrienergia hind on kõrgeim Taanis, kus ühe kilovatt-tunni elektri eest tuleb kodutarbijal maksta 0,244 eurot, mis on ligi kaks ja pool korda rohkem kui Eestis.

Samas arvestades elanike ostujõudu, olukord natuke muutub. Eesti jääb küll ka selles arvestuses Euroopa Liidu keskmisele alla, kuid elanike ostujõudu arvestades on elektri hind siiski kallim kui kõrge elatustasemega riikides nagu Luksemburg, Soome, Suurbritannia, Norra ja Prantsusmaa.

Elektri hind kodutarbijatele ostujõu pariteeti arvestades, 2010

Nagu äritarbija nii ka kodutarbija hinnas erinevad maksud riigiti oluliselt. Eesti kodutarbija hinnas on sarnaselt äritarbijale maksude osa võrdluses teiste Euroopa riikidega üks suuremaid. Konkurentsitult juhivad maksukoormuse osa kodutarbija elektri hinnas Taani ja Saksamaa, kus taanlaste maksukoormus on isegi üle poole elektri hinnast, Saksamaal veidi alla poole. Eesti maksukoormus on kodutarbija elektrienergia hinnast ligi 30%, natuke suurem sellest on maksude osa veel Rootsis ja Portugalis. Enamikus Euroopa riikides on kodutarbija elektri maksukoormus 20% piires. Alla 10% on maksude osa kodutarbija hinnast Lätis, Maltal ja Suurbritannias. Kodutarbijate maksudes sisaldub ka käibemaks.

2012. aastal ootavad Eesti tarbijat ees juba uued elektrienergia hinnatõusud — võrgutasu kallinemine ja taastuvenergia tasu suurenemine. 2013. aastast avaneb elektriturg kõigile tarbijatele ning tuginedes praegusele hinnatõusule suurte äritarbijate osas, hinnad pigem tõusevad. Kuigi hinnatõus on alati ebapopulaarne teema, on mõnest kallist asjast võimalik loobuda. Elekter kahjuks nende hulka ei kuulu. Kodutarbija on siinjuures kahekordse mõju all. Peale oma elektriarve mõjutab teda ka äritarbija elektrihinna kasv, mis väljendub kaupade hinnatõusus.

Põhjalikum ülevaade Eesti Statistika Kvartalikiri nr 4/11 artiklis „Kas energia on Eestis odav või kallis?“ (ilmus 30.12.2011).

Rita Raudjärv, Statistikaameti tööstus-, ehitus- ja energiastatistika talituse juhataja

Eesti rahvastik väheneb ja vananeb. Visuaalne statistiline vaade

Iga Eesti elu vastu huvi tundev inimene peaks nüüdseks juba teadma, et Eesti rahvastik väheneb ja vananeb. Aga teadmisest üksi ei piisa, sellega trendiga tuleb õppida ühiskonna elu korraldamisel arvestama. Et pilt on sageli kõnekam kui sõnad, saab Statistikaameti veebis trendi liikumist viimase 40 aasta jooksul nüüd oma silmaga näha.  

Mul on viimase paari kuu jooksul olnud võimalus kolmes Eesti maakonnas rääkida rahvastikus toimunust ja eesootavast. Võin kindlat väita, et rahvastiku vähenemise ja vananemisega kaasnevatest probleemidest saadakse oluliselt paremini aru, kui nelja-viie aasta eest, aga mitte piisavalt. Trende küll teatakse, aga usutakse, et need ei puuduta konkreetset linna, valda, küla. Usutakse, et trend on kiiresti mööduv ja elu jätkub vanaviisi. 

Rahvaarvu muutus viimase 40 aasta jooksul 

Eesti rahvaarvu muutuse viimase 40 aasta jooksul saab jagada kahte
20-aastasesse etappi. Aastatel 1970–1990 kasvas Eesti rahvastik pidevalt ja ühtlaselt, ent viimase 20 aasta jooksul on rahvaarv vähenenud. Aastatel
2008–2010 on rahvaarvu kahanemise tempo oluliselt langenud ja 2011. aasta lõpus võiksime rääkida isegi stabiliseerumisest. Eurostati rahvastikuprognoosi kohaselt ei pöördu see stabiliseerumine kasvuks, vaid on kogu järgneva poole sajandi pikkuse perioodi jooksul (aastani 2060) kahanev. 

Maakondade rahvaarvu muutus 

Rahvaarvu muutumine maakonniti on toimunud erinevalt. Kagu-Eestis ja Viljandi maakonnas algas vähenemine 1970. aastatel tunduvalt varem kui Eesti teistes maakondades. Viimasel kümnendil on kasvanud vaid Harju maakonna rahvaarv, teiste maakondade rahvaarv kahaneb. Tartu, Rapla ja Pärnu maakonna puhul saame rääkida väiksemast kahanemisest. Ülejäänud maakonnad kuuluvad kiirelt väheneva rahvastikuga maakondade hulka. Optimist võib sellest rühmast esile tuua Saare maakonna, kus vähenemine on veidi aeglasem, aga selleks peab tõesti optimist olema. 

Eesti suurima rahvaarvuga Harju maakonna rahvaarvu kasv ja teiste maakondade rahvaarvu kahanemine tähendab ka Harju maakonna rahvastiku osatähtsuse tõusu kogu Eesti rahvastikus. 2011. aasta alguses elas Harju maakonnas rahvastikuregistri andmetel 41,2% Eesti elanikest, mis ületab esimest korda Eesti regionaalarengu strateegias seatud eesmärgi — Harju maakonnas elab vähem kui 41% Eesti elanikest. Harju maakonna elanike osatähtsus Eesti elanikkonnas on viimastel aastatel kasvanud pool protsenti aastas. 

Rahvastik vananeb: 65-aastaste ja vanemate osatähtsus kasvab 

Rahvastiku vananemistest annab aimu vanuskoosseisu muutus. Vähemalt
65-aastaste osatähtsus rahvastikus on viimase 40 aasta jooksul tõusnud. Pikaajalist trendi jälgides võime täheldada, et periood 1970–2011 jaguneb sisuliselt neljaks: 

• aastad 1970–1980 — aeglane tõus,
• aastad 1981–1988 — aeglane langus ja jõudmine perioodi 1970–2011 madalaimale tasemele,
• aastad 1989–2008 — kiire tõus,
• aastad 2009–2011 — stabiliseerumine. 

Näitajate maakondlik muutumine on olnud reeglina suhteliselt ühesuunaline, kuid erinevatel perioodidel on alati leidunud erandeid. 

• Aastatel 1970–1980 kasvas 65-aastaste ja vanemate osatähtsus kõikides maakondades. Tõsi Lääne ja Saare maakonnas võime rääkida pigem stabiilsusest. Hiiumaal toimus aga näitaja selge kahanemine.
• Aastatel 1981–1988 kahanes 65-aastaste ja vanemate osatähtsus kõikides maakondades, v.a Ida-Virumaal, kus see näitaja veidi suurenes.
• Aastatel 2008–2011 on näitaja maakondliku muutumise pilt kirjum. Enamikus maakondades on näitaja kasvanud, kuid neis maakondades, kus asuvad Eesti suuremad linnad (Tallinn, Tartu) on näitaja vähenenud. Tuleb tunnistada, et muutus pole üheski maakonnas suur ja üldiselt võib hetkel rääkida stabiliseerumise ajajärgust. 

Kui vaadata rahvastiku muutumist maakonniti viimase 40 aasta jooksul, siis aastal 1970 olid maakondade erinevused oluliselt suuremad kui aastal 2011. Erinevuste vähenemine lõppes aga 1990ndate esimesel poolel ja 2011. aastal võib püstitada hüpoteesi, et erinevused hakkavad taas suurenema. 

Maakondade rahvastikutrende ja nende muutusi saab jälgida veebis 

Kirjeldatud rahvastikutrende saab oma silmaga jälgida Statistikaameti veebis rakenduse Statistics eXplorer abil. Aastate 1970–1989 andmed on võetud tänaseks meie hulgast lahkunud professor Kalev Katuse ja tema meeskonna tööst „Rahvastiku ühtsusarvutatud sündmus- ja loendusstatistika”. Olgu nende andmete kasutamine minu poolne kummardus sõbra ja õpetaja mälestusele. Andmed aastate 1990–2011 kohta pärinevad Statistikaametist. 

Peatselt algava 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse kontekstis on otstarbekas meenutada, et andmed aastate 2001–2011 kohta kuuluvad rahvaloenduse tulemuste teatavaks saamisel korrigeerimisele. Kardan, et see korrektsioon saab olema negatiivses suunas, aga loodan, et positiivses ehk et meid oleks tegelikult rohkem, kui jooksev rahvastikuarvestus praegu näitab. Igaüks loeb! 

Praegu on Statistics eXploreris vaid rahvastikustatistika, ent rakendus täieneb aegamööda ka teiste valdkondade ja rahvusvahelise statistikaga. Statistics eXploreriga saab visualiseerida sotsiaal-majanduslikku statistikat riikide või väiksemate piirkondade kohta — nii on võimalik saada täpne ülevaade piirkondlikest erinevustest ja näitajate varieerumisest ühe riigi piires, samuti võrrelda eri riikide piirkondi. Kasutajad saavad uurida ühtaegu ruumis ja ajas muutuvaid ja mitmemõõtmelisi andmeid eri vaatenurkadest ning leida huvitavaid seoseid.  Rahvusvahelisi andmeid saab vaadata OECD Statistics eXplorerist.

Mihkel Servinski, Statistikaameti peaanalüütik

Iga neljas ELi ja iga viies Eesti täiskasvanu ei ole kunagi internetti kasutanud

Eurostati andmetel polnud 2011. aastal Euroopa Liidu (EL) 16–74-aastastest 24% kunagi internetti kasutanud, Eestis 20%.  

Internetti mittekasutanuid oli kõige rohkem Rumeenias ja kõige vähem Rootsis. Kui Rumeenias polnud internetti kasutanud iga teine, siis Rootsis iga kahekümnes 16–74-aastane. 

Internetti mittekasutanud elanikke jääb küll iga aastaga vähemaks, aga vähenemise tempo on aeglustumas. Siiski peetakse EL-is reaalseks eesmärki, et 2015. aastaks on internetti mittekasutanud 16–74-aastaste osatähtsus vähenenud 15%-ni. 

Internetikasutuse sagedust mõjutab vanus ja haridustase

2011. aastal kasutas kaks kolmandikku EL elanikest internetti iga päev või vähemalt kord nädalas (nn regulaarsed internetikasutajad). Kõige rohkem oli regulaarseid internetikasutajaid Rootsis ja Hollandis, kõige vähem Rumeenias. Eestis oli regulaarseid internetikasutajaid veidi rohkem kui Euroopas keskmiselt. Vanuserühmades 16–24 ja 25–54 oli Eestis regulaarseid internetikasutajaid rohkem kui vastavates vanuserühmades ELis keskmiselt, ent vanuserühmas 55–74 vähem. 

Internetikasutust mõjutab ka haridustase, kuid Eestis vähem kui Euroopas keskmiselt. EL liikmesriikides oli regulaarseid internetikasutajaid kõrg-, kesk- ning põhi- või madalama haridusega elanike hulgas vastavalt 92%, 71% ja 45%, Eestis 86%, 70% ja 62%. 

Kui Euroopas on meeste hulgas regulaarseid internetikasutajaid veidi rohkem kui naiste seas, siis Eestis on see vastupidi — naised kasutavad internetti meestest enam.

 

Leibkondade kodune internetikasutus

Koduse internetiühendusega leibkondi oli EL-is 73%, püsiühendusega 68%. Hollandis oli koduse internetiühendusega leibkondi kõige rohkem ja Bulgaarias kõige vähem (vastavalt 94% ja 45%). Püsiühendusega leibkondi oli aga kõige enam Rootsis ja kõige vähem Rumeenias (vastavalt 86% ja 31%). Eesti jääb koduse internetiühenduse leviku poolest Euroopa keskmisele veidi alla — 2011. aastal oli kodune internetiühendus 71%-l Eesti leibkondadest. 

Eestis on viimasel aastal suurenenud koduse internetiühendusega ja püsiühendusega leibkondade vahe. See on tingitud sellest, et Eurostati uuringus pole interneti püsiühenduse hulka arvatud üha enam populaarsust koguv internetiühendus mobiiltelefonivõrgu kaudu. 

Koduse internetiühenduse olemasolu on tugevalt mõjutatud leibkonna suurusest. Eestis oli 2011. aastal kodune internetiühendus veidi enam kui pooltel ühe täiskasvanuga leibkondadest, samas kahe või enama täiskasvanu ja lastega leibkondadest peaaegu kõigil (96%-l). Eelmiste aastate põhjal võib väita, et leibkondade suurus mõjutab koduse internetiühenduse olemasolu ka mujal Euroopas, kuid Eestis on mõju oluliselt tugevam kui Euroopas keskmiselt. 

Euroopa ja Eesti ettevõtted on aktiivsed internetikasutajad

2011. aastal oli Euroopa ja Eesti ettevõtete hulgas kaduväike osa neid, kes said läbi internetita, sest nad kasutasid asjaajamiseks raamatupidamisfirma abi või raamatupidamine toimus nende emafirma kaudu. Peamiselt kasutavad ettevõtted interneti püsiühendust. Ka Eesti ettevõtete hulgas on populaarsust kogunud internetiühendus mobiiltelefoni võrkude kaudu (3G ja kiirem). Ettevõtted kasutavad seda siiski peamiselt paralleelselt teiste ühendustega, sest kiiruse ja ühenduskulude poolest pole mobiilne internetiühendus veel juhtme kaudu leviva internetiühendusega võrreldav. Peamiselt on mobiilset internetiühendust vaja liikuva töö puhul, kui internetti on vaja kasutada kontorist eemal. Samuti on see hea tagavaravariant kui peamise internetiühendusega peaks midagi juhtuma. 

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Eestis on internetikasutus küllaltki levinud ja seis pole muu Euroopaga võrreldes halb. Samas on Eesti elanike majandusolukord keerulisem kui Euroopas keskmiselt ja see avaldab mõju ka internetikasutusele. 

Põhjalikum ülevaade Eurostati väljaandes Statistics in Focus „ICT usage in enterprises 2011“ (ilmus 13.12.2011) ja „Internet use in households and by individuals in 2011“ (ilmus 14.12.2011). 

Mari Soiela, Statistikaameti juhtivstatistik

130 aastat tagasi hakati loendama Eestimaa elanikke

Tartu Ülikooli ajakiri Universitas Tartuensis avaldas oma detsembrinumbris sisuka intervjuu 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse metoodikajuhi,  TÜ emeriitprofessor Ene-Margit Tiiduga. Avaldame Statistikablogis intervjuu täismahus.

Üliõpilastel tuleb alaliseks elukohaks märkida tegelik elukoht õppimise ajal, tuletab tudengitele meelde TÜ emeriitprofessor, 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse metoodikajuht Ene-Margit Tiit.

Üliõpilased on olnud loendustel nn kehv kontingent ega ole andnud end kergesti loendajale kätte. Professor Tiit loodab, et kes siis veel, kui mitte tudengid end esmakordsel e-loendusel loendaksid. Probleemiks võivat kujuneda just püsielukoha kirjapanek. Rahvusvaheliselt on kokku lepitud, et päevaõppes õppijad ei märgi aadressi, kuhu nad on sisse kirjutatud, vaid selle, kus õppimise ajal elavad, olgu see siis ühiselamu või erakorter.

Professor Ene-Margit Tiit, mida võiks veel tähele panna?

Kui ma matemaatikatudengeile keelteoskuse märkimisest rääkisin, mainis üks terane noormees, et ta võib ju kirja panna rohkem keeli, kui oskab. Milleks? Ennast paremana näidata on absoluutselt mõttetu, sest kogu andmestik töödeldakse üheskoos ning mitte keegi mitte kuskil ei saa välja võtta ühegi inimese andmeid. Seda ei luba ka isikuandmete kaitse seadus.

Vahel segavad loendust nn veesogajaid, kes soovitasid näiteks 1922. aasta loendusel inimestel end sakslasena kirja panna, kuigi nad sünni poolest olid eestlased – kas või selleks, et lapsed saksa kooli panna. Loenduse korraldajail tuli elanikele selgeks teha, et andmed on ainult statistika jaoks ning et nende järgi ei saa last kuhugi kooli sättida. Saksa ajal 1941 toimunud loendusel aga kirjutati Otepää Teatajas, et loendage ennast ikka ära, muidu võib toidukaartidest ilma jääda.

Kas matemaatilise statistika professorina on rahvaloenduste temaatika Teie «leib?»

2000. aasta loendusel kuulusin ekspertkomisjoni. Praegu töötan statistikaameti matemaatilise statistika talituse vanemmetoodikuna, loendusperioodil on põhitöö metoodika meeskonna juhtimine. Juhatan ka rahvaloenduse teadusnõukogu, kus on teisigi TÜ teadlasi: dotsendid Imbi Traat, Garri Raagmaa, Jüri Kõre, professor Tiit Tammaru, teadur Mare Ainsaar jt. Sel aastal loodud statistikanõukogusse, mis nõustab ka loenduse korraldamist, kuulub professor Tõnu Kollo.

Tartu ülikool on loendustega seotud olnud algusest saati. TÜ ajaloomuuseum tähistas septembris 130 aasta möödumist loenduse algusest Eestimaal ning statistik Friedrich von Jung-Stillingi (1836–1888) 175. sünniaastapäeva.

Mingil määral isegi enne esimest üldist loendust. Näiteks 1867 Liivimaa kubermangu linnade rahvaloenduse materjalid avaldas Tartu ülikooli lõpetanud Riia statistikakomitee sekretär Friedrich von Jung-Stilling. Esimese, 1881. aasta loenduse põhimõtted töötas välja professor Carl Schirren. Jung-Stilling juhatas seda esimest Eesti maa-ala hõlmavat loendust, kust jäid välja Venemaa koosseisu kuulunud Narva ja Petserimaa. Tartus oli õppinud ka esimese loenduse statistikakomitee sekretär Paul Jordan. Tänu nende baltisaksa statistikute osalusele ja avaldatud materjalidele teamegi esimestest loendustest.

Näiteks mis on esimestest loendustest teada?

Esimesel, mitte just suuremahulisel loendusel tehti kindlaks, kui palju inimesi siin elas, kui palju oli mehi ja naisi, mis usku nad olid jne. Näiteks tegevusala või elukutse järgi tuli välja, et eestlased olid enamasti talupojad. Kuigi linnades oli veel vähe elanikke, oli peale Kuressaare neis juba eestlaste ülekaal. Juhtivaid ameteid (arstid, advokaadid jt) pidasid sakslased, eestlased olid voorimehed, kingsepad, pagarid jt. Seda kõike me üldiselt teame, kuid täpsema kinnituse saame rahvaloenduse tulemustest.

Milline oli eestlaste haridustase?

Hariduse kohta otseselt ei küsitud, vaid küsiti lugemis- ja kirjaoskust. Vanema ja noorema põlvkonna vahel oli väga suur vahe. Nooremad olid vanematest suuremad kirjaoskajad. Meenutagem, et gooti kirjas polnud lihtne kirjutada. Meestel oli parem kirjutamisoskus kui naistel, naised oskasid jälle rohkem lugeda.

Aga võrreldes kogu Venemaaga?

Teisel, 1897. aasta loendusel selgus, et Eesti- ja Liivimaal on kirjaoskuse tase märksa kõrgem kui mujal Vene impeeriumis, sh Moskvas ja Peterburis. Eesti alal oskas lugeda 94,4% üle 10 aasta vanustest inimestest, sh eestlastest 96,7%. Eesti Vabariigi ajal tõmbas hariduse taset alla Eestiga liidetud Petserimaa ja Narva jõe tagune ala, sest erinevalt luteri kirikust ei pööranud õigeusk haridusele, sh kirjaoskusele eriti tähelepanu.

Kuidas suurenes linnades eestlaste osakaal?

Kui esimestel loendustel elas eesti rahvastikust linnades 10–15%, siis 1922. aastaks oli neid 30%. Linnastumine aina suurenes ja nüüd on arvud vastupidised – maal elab umbes 30% ja linnades 70% inimesi. Rahvuslik koostis on linnades olnud alati palju kirjum kui maal, kus eestlased on suures ülekaalus, kuid linnades on eri ajalooperioodidel eestlaste osakaal lähenenud viiekümnele protsendile. Nõukogude aja jäänukina on praegugi linnu, kus eestlased on vähemuses.   

Kuidas on kümne loenduse jooksul muutunud metoodika?

Siin ei saa jälle mööda minna Tartu ülikoolist, kus ainsa ülikoolina Baltimaades tegeldi teaduslikult statistikaga. Mitmed õppejõud olid ka Eesti- ja Liivimaa statistikakomiteede tegevliikmed. Huvitav on seegi, et Tartus tekkis biostaatikute koolkond, mida juhtis hügieeni ja kohtuarstiteaduse professor Bernhard Körber.

Kes on biostaatikud?

Need olid tegelikult rahvastikustatistikud, kes tegid ligi 20 aasta jooksul seeria doktoritöid Eesti rahvastiku kohta ja keda nimetati nii tolleaegses teaduskirjanduses (sks Biostatiker) biostatistikute asemel.

Ja mida tegi Körber?

Körber kogus andmeid Tartu elanike hügieeniolude kohta ning statistikahuvi viis ta rahvaloendustega tegelemiseni. Ta oli Saksamaal tutvunud loenduse metoodika ja korraldamisega ning 1897. aasta loendusel järgiti Tartus rohkem Saksamaal kui Venemaal rakendatud printsiipe. Körber ise oli kolmest Tartu loendusringkonnast ühe loenduskomissar. Tema juhendamisel kaitsti ka paarkümmend doktoridissertatsiooni, kus uuriti rahvastiku küsimusi ühise metoodika alusel.

Mis loendusmetoodikasse puutub, siis see muutub tavaliselt vähe, vastavalt ühiskonna arengule ja vajadustele. Nn traditsioonilisel loendusel küsib ja märgib andmeid loendaja või teevad seda elanikud ise posti või interneti teel. Mõnes riigis on tehtud registripõhiseid loendusi elanikke küsitlemata. Meie registrid pole rahvastikuloenduseks valmis. Oluline põhjus on see, et 1990ndatel tühistati elukoha registreerimise kohustus, mis hiljem taastati. Sellegipärast usub suur osa inimestest, et eluruumi registreerimine on vabatahtlik. Ja nii ei vasta rahvastikuregistris vähemalt viiendiku inimeste elukohad tegelikkusele või on ebatäpsed. Sageli pole registreeritud ka riigist lahkumist.

Kas enamasti varieerusid siis küsimustikud?

Esimestel loendustel oli vähe küsimusi. 1922. ja 1934. aasta loenduse küsimustikud olid üsna põhjalikud, kus arvestati ka rahvusvahelisi soovitusi. Nii näiteks päriti elumajade ja korterite kohta, kas neis on elekter, kanalisatsioon, tualett jmt. Mitmel loendusel uuriti ka eluruumide suurust, hoone ehitusaega ja -materjale. 1941 korraldati kiiresti vaid seitsme küsimusega rahvastiku üldregistreerimine.

Igal loendusel täitis iga elanik oma isikliku loenduslehe või -kaardi, vastates selleks loendaja küsimustele, kes need kirja pani. Mingil määral kasutati Eesti Vabariigis ka iseloendamist, kuid selle kohta pole täpseid andmeid. Lisaks täitis osal loendustest veel ka kogu leibkond, maja- või toarahvas eluruumi ja leibkonna ankeedi. Selles oli vaja märkida ka leibkonna sugulussuhted. Varem arvati leibkonda ka teenijad, sulased jt ning täpsustati, kes nad on. Taasiseseisvunud Eesti esimesel loendusel 2000 töötati küsimustik välja vastavalt rahvusvahelistele soovitustele.

Kuidas on loendusi mõjutanud arvutustehnika areng?

Analüütilised arvutid loodi maailmas juba 19. sajandi keskel just rahvaloenduste jaoks, kuigi eriti laialdaselt neid ei kasutatud. Eestis telliti 1922. aasta loenduse tarbeks Pariisist kaks moodsat masinakest, kuhu sisestati isikuandmeid. Teatud nuppudele vajutades võis masinast saada mitmesuguseid tabeleid, nagu näiteks vanuse ja hariduse, vanuse ja perekonnaseisu jm kohta. Publitseerimiseks tuli kõik uuesti trükkida, sest fotograafilist tehnoloogiat veel ei tuntud. Arvan, et elektronarvuteid kasutati ka juba 1959. aasta loendusandmete töötlemisel Moskvas, kuhu tuli saata liiduvabariikide loenduste andmed.

Nõukogude ajal toimus neli rahvaloendust – 1959., 1970., 1979. ja 1989. aastal. Mille poolest need varasematest erinesid?

Eesti seisukohast oligi põhiline erinevus see, et ankeedid koostati ja andmeid analüüsiti Moskvas ning seetõttu detailseid andmeid varasemate nõukogudeaegsete loenduste kohta meil pole. 1989. aasta andmeid oli lubatud dublikaadina ka Eestisse jätta. Tulemusi avaldati üsna mõõdukalt, enamasti ainult ametlikuks kasutamiseks. Praeguseks on neist suur osa Eestis uuesti avaldatud. Nõukogudeaegsed loendused erinesid ka selle poolest, et kui kogu maailmas hakati juba eelmise sajandi keskpaigas loendusankeete postiga koju saatma ja neid lasti inimestel endil täita, siis idabloki maades täitsid ankeete ainult loendajad. Liiduvabariikidel ei olnud võimalik teha loenduse kohta ka oma ettepanekuid. Eestis siiski kasutati loendusi haldusjaotuse korrastamiseks.

Miks toimus 2000. aasta loendus taasiseseisvunud Eestis veel vanaviisi?

Seda küll arutati, kuid otsustati jääda varasema küsitlusviisi juurde, sest inimesed polnuks ehk ankeetide isetäitmisega veel harjunud. Rahvaloenduste traditsioon ei luba teha metoodikas ühe korraga väga suuri muudatusi. Oli oht, et iseloendamise korral paljud ei tagasta ankeete. Ka internetilevik oli veel väike. Arvutitest oli aga suur abi andmete töötlemisel.

Nüüd oleme jõudnud e-loenduseni.

Tänavu kasutame kombineeritud meetodit, mis erineb kõikidest varasematest loendustest. 31. detsembrist 31. jaanuarini on igaühel võimalik vastata ankeedipõhisele küsitlusele veebis. Neid, kes pole end veebis loendanud, küsitleb 16. veebruarist 31. märtsini kodus loendaja, kellele on selleks antud personaalarvuti. Ka paberankeet on tagavaraks, juhul kui arvuti ei tööta.

2011. aasta loenduse tulemustega osaleb Eesti kui ÜRO ja EL-i liige ka globaalse rahvastikuandmepanga loomisel.

Mis on Teid ennast rahvastikuküsimustega tegelemisel kõige rohkem üllatanud?

Kõige rohkem on mind üllatanud eestlaste tohutu areng 130 aasta jooksul. Esimeste loenduste ajal 19. sajandi teisel poolel oli eesti mees või naine napi kirjaoskusega, kui üldse oskas lugeda ja kirjutada; põhiliselt maainimene, ta oli liikunud võib-olla ainult oma kihelkonna piires; tema silmaringi valgustasid kalendrid ja ajalehed, kui sedagi. Rahvuslikku identiteetigi veel eriti ei tunnetatud.

Mahasurutud, võõraste poolt valitsetud rahvast oleme jõudnud teiste Euroopa rahvaste kõrvale, kellel oli juba tollal oma haritlaskond, kõrgklass, seadused, rahvusteadvus, oma valitsejad. Nüüd oleme hoolimata sellest, et iseolemise võimalusi on olnud kokku vaid napp nelikümmend aastat, nendega sarnased – meilgi on oma haritlaskond, teadlased ja me oskame ise oma elu korraldada. See hämmastab mind ikka ja jälle.

Aga meie rahvaarv väheneb?

Eesti rahva arvukus on siiski väga vähe muutunud. Oleme püsinud stabiilsena – 800 000–900 000 piirides, kuigi on olnud kasvu- ja kahanemisperioode. Kui võrrelda maailma rahva arvuga, mis oli meie esimeste loenduste ajal umbes üks miljard inimest ja praegu seitse miljardit, siis on meie osakaal maailma rahvastikus küll vähenenud, kuid absoluutarvu poolest oleme enam-vähem stabiilsed, nagu ka teised Euroopa rahvad. Euroopas oli küll pärast Teist maailmasõda beebibuum, mis meil ära jäi, kuid 1960ndate lõpus, kui elujärg oli paranenud, suurenes ka sündivus. Praeguseks oleme ületanud ka kogu Ida-Euroopas ilmnenud iseseisvumisele järgnenud kohanemisšoki ja rahvastiku areng liigub pigem positiivses suunas.

Me oleme muutunud ka väga liikuvaks. Paljud üliõpilased ja õppejõud õpivad, täiendavad või töötavad loenduse ajal välisriikides. Kuidas nemad end loendavad?

Rahvusvaheliste põhikategooriate järgi kuulub püsielanikkonda see, kes on riigis elanud vähemalt 12 kuud või kavatseb sinna jääda vähemalt 12 kuuks. Seega kuuluvad Eesti püsielanike hulka ka need, kes on siit lahkunud käesoleva aasta jooksul, aga on elanud välismaal vähem kui 12 kuud ega kavatse sinna jääda.

Vastavalt rahvusvahelisele kokkuleppele üliõpilased, kes õpivad välismaal pikemalt kui 12 kuud, meie püsielanikena arvesse ei lähe, kuigi nad kavatsevad pärast õpingute lõppu Eestisse naasta. Seevastu aga loendatakse meil külalistudengid, kes viibivad siin vähemalt aasta.

Kui näiteks nn pendelrändajad, kes töötavad välismaal, aga kelle leibkond elab Eestis, veedavad suurema osa vabast ajast oma leibkonnaga koos Eestis, siis on ka nemad Eesti püsielanikud. Aga kui nad käivad Eestis suhteliselt harva ja on elanud juba üle aasta eemal, loetakse neid välisriigis elavateks.

Tahame teada saada ka andmeid Eestis lühiajaliselt (3–12 kuud) elavate välismaalaste kohta, kuid neid me Eesti elanikkonna hulka ei arva.

Esmakordselt küsime iga inimese käest, kas keegi lähisugulastest on viimase 12 aasta jooksul välismaale jäänud. See on vajalik, et teada saada, kui palju meid ikkagi siin Eestis elab – pole ju kõik lahkujad oma rännet ametlikult registreerinud.

Seega – hakkame ennast loendama alates 31. detsembrist.

31. detsember kell 00.00 on loendushetk. Kõik andmed tuleb ajastada sellele hetkele. Kui näiteks laps sünnib enne seda hetke, siis ta loendatakse, kui 31. detsembril, siis enam mitte. 31. detsember ei tähenda veel seda, et me kõik vana-aasta viimasel päeval peaksime vastama hakkama. Aega on ju kuu aega. Igati sobiv on ennast loendada näiteks 10. ja 20. jaanuari vahel.

Autor: Varje Sootak, varje.sootak@ut.ee
http://ajakiri.ut.ee/