Ligi 26 400 naist on sünnitanud vähemalt neli last

2011. aasta rahvaloenduse tulemustest selgus, et 76% Eesti vähemalt 15-aastastest naistest on emad, neist iga 23. on emaks vähemalt neljale lapsele.

Rahvaloenduse andmetel oli vähemalt 15-aastastest naistest emaks saanuid kokku 454 855. Enamikul on peres 1–2 last, 14% on emaks 3 lapsele, 3,5% 4 lapsele ja 2% vähemalt 5 lapsele. Vähemalt neljale lapsele emaks on 26 383 naist ehk iga 23. vähemalt 15-aastane naine Eestis. See blogilugu ongi pühendatud emadele, kes on sünnitanud vähemalt neli last ning andnud sellega arvestatava panuse Eesti rahvastiku püsimajäämisele.

Vanuse seosed laste arvuga

Vähemalt neli last sünnitanud naised on nüüdseks juba fertiilsest east (15–49-aastane) väljumas või väljunud, ning just vanemate põlvkondade naisi saabki tegelikult omavahel võrrelda, sest noored sünnitavad aja jooksul lapsi juurde. Silma torkab tendents, et 50–59-aastaste naiste seas on arvukuselt kõige rohkem emasid, kellel on viis ja rohkem last. 40–49-aastaste naiste põlvkond näitab aga eeskuju nelja lapse sünnitamisel — 3672 selle vanuserühma naist on emaks neljale lapsele. Nende vanuserühmade naiste sünnitusiga jäi 1980.–1990. aastatesse, mis tähendab, et nende naiste sünnitatud on nn laulva revolutsiooni põlvkonna lapsed. Samas 70-aastaste ja vanemate hulgas on vähemalt neli last sünnitanuid vähem — ilmselt ei soosinud 1950.–1960. aastate elukeskkond Eestis lasterikkaid perekondi ning tuleb ka arvestada, et osa paljulapselisi vanemaid naisi on tänaseks meie hulgast lahkunud.

Et rahvaloendusel koguti andmeid kõigilt elanikelt, siis saab tulemuste põhjal välja tuua ka kõige lasterikkamad emad: Eestis elab kolm naist, kes on emaks 18 lapsele, neli naist, kes on sünnitanud 16 last ning neli naist, kellel on 15 last! Rahvastiku taastootmiseks on vajalik keskmiselt 2,2 last naise kohta. Seega võib öelda, et rahvastiku taastootmise mõttes sünnitasid need naised kaudselt veel 81 naise eest lapsed ära!

Maal elavatel naistel on rohkem lapsi

Vähemalt neli last sünnitanud naised elavad pigem maa- kui linnalistes asulates. Samas nooremates vanuserühmades ei ole see vahe niivõrd suur, näiteks 20–29-aastastest naistest, kes on sünnitanud vähemalt neli last, elab 118 linnalises asulas ja 128 maa-asulas; 30–39-aastastest naistest vastavalt 1295 ja 1535. Maakohtadesse on koondunud elama pigem vanemaealised palju lapsi sünnitanud naised.

Tähele tuleb siiski panna, et erinevused linna- ja maarahvastiku sündimuskäitumises ei ole tingitud pelgalt faktist, kus asub inimese elukoht, vaid pigem sellest, et linnadesse on koondunud elama nooremad inimesed, kellest suur osa pühendub õppimisele ja karjääri alustamisele. Maapiirkondade rahvastik on vanem ning seal elab palju lasterikkaid emasid, kes on sünnitamise lõpetanud. Niisiis on piirkondlikud elanikkonna vanusstruktuuri erinevused põhjuseks, mis tingib lasterikaste emade koondumise pigem maa-asulatesse, mitte linnadesse.

Vähemalt neli last sünnitanud naistest üle poole elab paarisuhtes

Kõigist emadest, kellel on vähemalt neli last, elab koos seadusliku abikaasaga 39%, vabaabielus on 14% ja partnerita elab 47%. Partnerita elavate inimeste hulka loetakse inimesed, kes pole kunagi seaduslikus abielus olnud, elavad abikaasast lahus, on lahutatud või lesed ja nende osatähtsus lasterikaste emade seas on kõrge peamiselt seetõttu, et vanemate palju lapsi sünnitanud naiste seas on palju leskesid.

Huvipakkuv on just nooremas vanuses lasterikaste emade perekonnaseisu uurimine, sest nende lapsed on eeldatavasti veel väiksed ning mitme lapse kasvatamist kergendaks oluliselt abikaasa või vabaabielupartneri toetus perekonnas.

Selgub, et kõige nooremate (20–29-aastaste) vähemalt nelja lapsega naisest on suurem osa (205 naist ehk 83%) kas vabaabielus või koos seadusliku abikaasaga. Nii 30–39-aastaste kui ka 40–49-aastaste lasterikaste emade seas on populaarseim kooselu seadusliku abikaasaga (52–53%), vabaabielus elavaid emasid oli vähem. Ent 30–39-aastaste vanuserühmas leidub ka suur hulk emasid, kes elavad partnerita — 19%. Selline tulemus on küllaltki murettekitav, sest üldistatult võikski siis väita, et iga viies 30–39-aastane vähemalt neli last sünnitanud naine kasvatab lapsi suure tõenäosusega üksi. Ka 40–49-aastaste lasterikaste emade seas on partnerita naiste osatähtsus kõrge — 27%. Trend näitab, et vähemalt neli last sünnitanud vanemate naiste hulgas suureneb partnerita elavate naiste osatähtsus, kuid see on tingitud peamiselt naiste ja meeste suurest keskmise eluea erinevusest Eestis — vanemad naised jäävad leseks.

Vähemalt neli last sünnitanud naistest iga viies on kõrgharidusega

Naise hariduse ja laste saamise vahel eksisteerivad samuti seosed, mis on omakorda mõjutatud naise vanusest. Loenduse tulemused näitavad, et noores eas (20–29-aastased) vähemalt neli last sünnitanud naistest 65%-l on põhi- või madalam haridus. Võib arvata, et kõrgema haridustaseme omandamise asemel on need naised eelistanud perekonna loomist varajases eas. Ent mida vanuserühm edasi, seda väiksemaks jääb kõige madalama haridustasemega sünnitanud naiste osatähtsus ja kerkib esile hoopis teistsugune tendents — lasterikkad naised on pigem kõrgema haridustasemega. Vähemalt neli last sünnitanud naistest 21% omab kõrgharidust.

Vähemalt neli last sünnitanud 40–49-aastaste seas on kõige rohkem just kõrgharidusega naisi (32%), järgnevad keskharidusjärgse kutseharidusega naised (31%). 50–59-aastaste seas on vastavad näitajad 27% ja 28%. Vanema põlvkonna naiste seas (60-aastased ja vanemad) on trend samasugune nagu noorte seas — vähemalt neli last sünnitanute seas on rohkem emasid, kellel on põhi- või madalam haridus.

Seega ei pea paika müüt, et lasterikkad naised on madala haridustasemega. Loenduse tulemused näitavad, et vähemalt neli last sünnitanud naiste seas (eriti 30–49-aastaste seas) on küllaltki palju kõrgharidusega naisi.

Vähemalt neli last sünnitanud tööealistest naistest iga teine käib laste kõrvalt tööl

Naiste tööhõives osalemist tasub kindlasti vaadata seotuna vanusega. Vanemad sünnitanud naised on juba peamiselt pensionärid ning kõige nooremas vanuserühmas sünnitanud naised on pigem majanduslikult mitteaktiivsed — kas lapsehoolduspuhkusel (33%) või kodused (32%). Vähemalt neli last sünnitanud 30–39-aastastest naistest neljandik on lapsehoolduspuhkusel, 16% kodused ja 45% käib tööl. 40–49-aastastest vähemalt neli last sünnitanud naistest töötab kaks kolmandikku.

Majandusliku aktiivsusega on kõigis vanuserühmades oluliselt seotud naise haridus — mida kõrgem on ema haridustase, seda suurema tõenäosusega käib ta laste kasvatamise kõrvalt tööl. Näiteks kõrgharidusega 30–39-aastastest vähemalt neli last sünnitanud emadest on hõivatuid 56%, samal ajal kui selle vanuserühma põhi- või madalama haridusega emadest käib tööl 37%. 40–49-aastaste kõrgharidusega vähemalt neli last sünnitanute seas on hõivatuid 77%, põhiharidusega emade seas aga napilt üle poole. Üldiselt võibki öelda, et rohkem kui pooled vähemalt nelja lapse emad suudavad kombineerida laste kasvatamise ning töötamise. Töötute emade osatähtsus püsib kõigis nimetatud vanuserühmades 8–9% piires, kusjuures kõrgharidusega lasterikaste emade hulgas on töötute naiste osatähtsus oluliselt madalam (näiteks 30–39-aastastest põhi- või madalama haridusega emadest on töötuid 11%, sama vanuserühma kõrgharidusega emadest aga vaid 6%).

Kokkuvõtteks saab öelda, et see väike osa Eesti naistest, kes on sünnitanud vähemalt neli last on väga tegusad — ligikaudu iga viies neist on kõrgharidusega ja pooled tööealistest käivad laste kõrvalt tööl.

Päikeseküllast emadepäeva!

Anu Tõnurist, Statistikaameti analüütik

Rahvaloenduse andmed võimaldavad teha statistikat vaid sünnitanud naiste kohta (mitte lapsendamise teel emaks saanud naiste kohta).

Sooline palgalõhe 2012. aastal suurenes

Statistikaameti andmetel oli 2012. aasta oktoobris naiste brutotunnitasu 24,6% madalam kui meestel. 2011. aastaga võrreldes suurenes sooline palgalõhe 1,8 protsendipunkti.  

Naispalgatöötajate brutotunnitasu oli ilma ebaregulaarsete preemiate ja lisatasudeta 4,28 eurot ning meespalgatöötajatel 5,68 eurot. 

Eestis oli sooline palgalõhe suurim 1994. aastal, kui naiste brutotunnitasu oli meeste omast 28,9% madalam. 2007. aasta ”palgaralli” ajal tõusis palgalõhe taas 27,6%-ni. Riikidevahelises võrdluses arvestatakse soolist palgalõhet tegevusalade kaupa ning tegevusala palgalõhe kujuneb nii juhtide kui ka koristajate tunnitasu arvesse võttes. 

2012. aastal oli kõige suurem sooline palgalõhe finants- ja kindlustustegevuses, kus naiste brutotunnitasu oli meeste omast 43,3% madalam. Selle tegevusala sooline palgalõhe suurenes 2011. aastaga võrreldes 5,8 protsendipunkti. Tegevusala meestöötajate arv võrreldes 2011. aastaga ei muutunud, kuid nende tunnitasu tõusis 5%. Finants- ja kindlustustegevuse naispalgatöötajate arv kasvas ligikaudu 600 võrra ning naiste tunnitasu langes 4,8%, seega lisanduvad naispalgatöötajad olid madalama palgatasemega. Mehi oli selle tegevusala palgatöötajate seas 28%. 

2012. aastal oli kõige väiksem sooline palgalõhe veonduse ja laonduse tegevusalal, kus naiste brutotunnitasu oli meeste omast 2,4% madalam. Võrreldes 2011. aastaga vähenes palgalõhe 3,2 protsendipunkti. Nii mees- kui ka naistöötajate arv suurenes, kuid naistöötajate tunnitasu tõusis 0,5%, samal ajal kui meestöötajate tunnitasu langes 2,8%. See põhjustas ka palgalõhe vähenemise. Meespalgatöötajate osatähtsus veonduse ja laonduse palgatöötajate seas oli 72%. 

Võrreldes 2011. aastaga suurenes kõige enam palgalõhe haldus- ja abitegevuses (siia kuuluvad mootorsõidukite, masinate, seadmete rent ja kasutusrent ning tööhõiveagentuuride ja reisibüroode tegevus, turvatöö jne) — 7,8 protsendipunkti. 2012. aastal oli haldus- ja abitegevuses naiste brutotunnitasu meeste omast 16,7% madalam. Nii mees- kui ka naistöötajate arv sellel tegevusalal suurenes (vastavalt 10% ja 7,5%), kuid naistöötajate tunnitasu langes 8,7%, samal ajal kui meestöötajate oma jäi samaks. Meespalgatöötajaid oli sellel tegevusalal 53%. 

Võrreldes 2011. aastaga vähenes kõige enam palgalõhe muudes teenindavates tegevustes (siia kuuluvad pesumajad, keemiline puhastus, iluteenindus jne) — 10,9 protsendipunkti. 2012. aastal oli selle tegevusala naiste brutotunnitasu meeste omast 12,5% madalam. Nii mees- kui ka naistöötajate arv suurenes (vastavalt 17,7% ja 32,5%), ent naistöötajate tunnitasu tõusis 10,6%, samal ajal kui meestöötajate tunnitasu langes 3,2%. Lisandus ligikaudu 800 naispalgatöötajat, kes tõstsid naistöötajate keskmist tunnitasu. Meespalgatöötajaid oli sellel tegevusalal 27%. 

Tegevusalade mees- ja naistöötajate brutotunnitasude tõusude ja languste ning ka soolise palgalõhe kõikumiste üks põhjus oli tööle võetud ja töölt lahkunud töötajate tunnitasude tase. 

Võrreldes 2011. aasta oktoobriga kasvas mees- ja naistöötajate arv vastavalt 8,0% ja 4,1%. 2012. aasta oktoobris tõusis meespalgatöötajate osatähtsus üle pika aja 48%-ni. Et mehed töötavad kõrgemalt tasustatud tegevusaladel ja sageli ka kõrgemalt tasustatud ametialadel, siis meespalgatöötajate arvu kasv on ka palgalõhet pisut suurendanud. 

Parema pildi soolisest palgalõhest saab ametialade andmeid vaadates. 2010. aasta töötasu struktuuri-uuringust selgus, et kõige suurem oli palgalõhe riide- ja silmuskudumise masinaoperaatoritel, kus naiste tunnitasu oli 38% väiksem kui meestel. Naiste tunnitasu oli aga meeste omaga võrreldes kõige kõrgem reklaami ja suhtekorralduse juhtidel, kus oli mehi tunduvalt rohkem kui naisi, aga naiste tunnitasu oli 19% kõrgem kui meestel. Ametialadest on silma hakanud bussi- ja trammijuhid. Alates 2005. aastast oli naisbussi- ja trammijuhtide tunnitasu meeste omast 12–18% kõrgem, 2010. aastal oli naisbussi- ja trammijuhtide tunnitasu 12% kõrgem kui meestel. 

Sooline palgalõhe, 1994–2012

2012. aasta soolisest palgalõhest on detailsem ülevaade statistika andmebaasis. 2010. aasta ametialade kohta on detailsem ülevaade statistika andmebaasi tabelis PA633: Täis- ja osalise tööajaga töötajate töötatud tunnid ja keskmine brutotunnitasu soo ja ametiala järgi, oktoober. 

Mare Kusma, Statistikaameti palgastatistika talituse juhataja

Eesti sadamate kaubamaht mullu vähenes

Eesti sadamate kaubamaht vähenes 2012. aastal varasema aastaga võrreldes pärast kolm aastat kestnud kaupade lastimise ja lossimise mahu kasvu. Samas reisilaevadega külastas Eesti sadamaid rohkem inimesi kui aasta varem.

Statistikaameti andmetel lastiti ja lossiti Eesti sadamates 2012. aastal 43,3 miljonit tonni kaupa, mis oli 10% vähem kui aasta varem. Kaubamahu vähenemise põhjus oli ennekõike Venemaa sadamate arendamine ning vedellasti mahu vähenemine. Laevade lastimine moodustas 2012. aastal Eesti sadamate kaubamahust 31,5 miljonit tonni ja lossimine 11,9 miljonit tonni. Nii lastimine kui ka lossimine vähenes 2011. aastaga võrreldes kümnendiku. Esialgsetel andmetel kasvas naaberriigis Lätis kaubavedu sadamate kaudu 9% ja vähenes Leedus 4% 2011. aastaga võrreldes.

Lastitud ja lossitud transiitkaupa oli 29,7 miljonit tonni, mis oli 14% vähem kui 2011. aastal. Transiitkaupu lastiti sadamates laevadele 23,5 miljonit tonni ja lossiti laevadelt 6,2 miljonit tonni. Transiitkauba lastimine vähenes 13% ning lossimine 19%.

Kaubavedu Eesti sadamate kaudu, 2007–2012

Sadamaid läbinud kaubalaevu oli 2% vähem. Vähem oli nii vedellasti- kui ka puistlastlaevu. Konteinerilaevu oli sadamates aga enam kui 2011. aastal. Kokku saabus 2012. aastal Eesti sadamatesse 4975 kaubalaeva.

Eesti sadamates käideldi jätkuvalt enim vedelaid rafineeritud naftatooteid (ligi 25,3 miljonit tonni), mille vedu vähenes aastaga 15%. Suurematest kaubagruppides kasvas neljandiku lämmastikuühendite ja väetiste vedu. Merekonteinerite vedu sadamate kaudu TEU-des kasvas aastaga 15%, transiitkonteinerite vedu vähenes. Konteinerites veeti tonnides 8% rohkem kaupa võrreldes 2011. aastaga.

Eesti sadamaid külastanud laevade keskmine kogumahutavus on võrreldes 2007. aastaga kasvanud kaks kolmandikku. See tähendab, et sadamaid külastavad üha suuremad laevad. Enim mõjutas kasvu reisilaevade ja ristlusreisilaevade, aga ka konteinerilaevade ja segalastilaevade kogumahutavuse kasv. Kaubalaevade keskmine kogumahutavus oli 2007. aastal 8316 ja 2012. aastal 11 473, ehk kaubalaeva keskmine kogumahutavus on selle ajaga kasvanud 38%.

Kaubavedu Eesti viie põhisadama (sadamad, kus lastitakse ja lossitakse aastas üle miljoni tonni kaupa) kaudu vähenes 2012. aastal varasema aastaga võrreldes 11%. Neis käideldi kokku 40,6 miljonit tonni kaupa.

Elavaim kaubavedu toimus Eesti põhisadamatel USA, Soome, Hollandi, Rootsi, Venemaa ja Singapuri sadamatega. Enim kaupa saabus Eesti põhisadamatesse Soome, Venemaa ja Läti sadamatest. Enim kaupa lähetati Eesti põhisadamatest USA, Hollandi ja Soome sadamatesse.

Reisilaevadega saabus Eesti sadamatesse rohkem inimesi kui aasta varem

Rahvusvahelistel vedudel läbis Eesti sadamaid 2012. aastal 9,2 miljonit sõitjat ning riigisisestel regulaarvedudel 2 miljonit sõitjat. Sõitjate arv rahvusvahelistel vedudel on viimasel viiel aastal pidevalt kasvanud. Sadamatesse saabus välismaalt 4,7 miljonit sõitjat ning välismaale lähetati 4,4 miljonit sõitjat.

Rahvusvahelistel vedudel oli sõitjaid 4% enam kui 2011. aastal. Seda mõjutas Soomest saabunud ja Soome lähetatud sõitjate arvu kasv. Põhjuseks ei ole ainult soomlaste jätkuv huvi Eesti vastu, vaid ka Eesti elanike kasvav suundumus töötada Soomes. Ristluslaevadega saabus Eesti sadamatesse ligi 425 000 merereisijat, mis oli veidi vähem kui 2011. aastal. Ristlusreisilaevu käis sadamates sama palju kui aasta varem ehk 297. Peamistel Eesti-sisestel laevaliinidel veeti 8% enam sõitjaid kui 2011. aastal. Ka sadamatesse saabunud reisilaevade arv kasvas aastaga. 2012. aastal saabus Eesti sadamatesse 6172 reisilaeva.

Kauba- ja reisijatevedu EL sadamates 2011. aastal

Euroopa Liidu liikmesriikide sadamates kasvas lasti käitlemine 2011. aastal varasema aastaga võrreldes 2%. Käideldud kaupade kogukaal oli hinnanguliselt 3,7 miljardit tonni. Eesti osatähtsus sellest oli 1%. Suurbritannia sadamad käitlesid kõige suurema koguse meritsi veetavatest kaupadest (520 miljonit tonni), järgnesid Itaalia (500 miljonit tonni) ja Holland (492 miljonit tonni).

Erinevalt Eestist on EL sadamaid läbinud reisijate koguarv alates 2008. aastast aasta-aastalt vähenenud. Seda on põhjustanud uute sildade ja tunnelite avamine maismaal ning odavate lühilendude lisandumine. 2011. aastal läbis EL sadamaid 385 miljonit sõitjat. Sõitjad kasutasid sadamate teenuseid enim Itaalias (82 miljonit sõitjat), Kreekas (79 miljonit sõitjat) ja Taanis (42 miljonit sõitjat).

Eesti sadamate kauba- ja reisijateveo detailsem ülevaade on statistika andmebaasis. EL sadamate 2011. aasta ülevaade on avaldatud Eurostati väljaandes Statistics in Focus “Maritime ports freight and passengers statistics 2011” (ilmus 20.03.2013). 

Piret Pukk, Statistikaameti juhtivstatistik

Jalgsi või jalgrattaga käib tööl ligi veerand töötajatest

Statistikaameti tööjõu-uuringu andmetel liikus 2012. aastal 23% töölkäijatest tööle jalgsi või jalgrattaga.

Selliste inimeste osatähtsus on aasta-aastalt vähenenud, ulatudes 1997. aastal veel 33%-ni kõigist töölkäijatest. Ühelt poolt on see seotud valglinnastumisega (osa inimesi on kolinud elama linnast välja, kust oleks keeruline sõidukit kasutamata linnas tööl käia), teisalt on suurenenud ka nende inimeste hulk, kes peavad tööl käima teises linnas või piirkonnas.

Tööle jalgsi või jalgrattaga minekul on aktiivsemad naised, kellest ligi 30% ei kasuta autot ega ühistransporti. Meeste hulgas on sama näitaja 14%. Nii meeste kui ka naiste seas on enim jalutajaid ja rattureid vanuses 25–49, kes moodustavad tööle jalgsi või rattaga minejatest ligi poole. 50–74-aastastest töökäivatest naistest läks tööle jalgsi või rattaga 43% ning 15–24-aastastest 7%. Meeste seas olid vastavad näitajad 31% ja 11%.

Aastat kvartalite kaupa vaadates saab tõdeda, et jalgsi tööl käijate arv on olenemata muutlikust ilmast küllaltki stabiilne. Kõige kõrgem on see II kvartalis ulatudes 26%-ni ning kõige madalam I kvartalis (23%). Jalgratturite puhul mängib aga ilm suuremat rolli — tööle liikumiseks kasutatakse jalgratast kevadel ja suvel (II ja III kvartalis) kaks korda enam kui sügisel ja talvel (I ja IV kvartalis).

Põhitöökoha keskmine kaugus elukohast oli jala tööle liikujatel 1,2 km ja jalgrattaga minejatel 3,6 km. Samas elab aga 24% kõikidest tööle liikujatest oma põhitöökohast kuni 2 km kaugusel ning 10% 2–4 km kaugusel. Seega on töökoht jalutuskäigu või rattasõidu kaugusel ligi 35%-l töölkäijatest. Keskmine töökohale jõudmise aeg oli jala liikujatel 14 minutit ning jalgratturitel 15 minutit.

Piirkonniti käiakse kõige aktiivsemalt jalgsi või jalgrattaga tööle Järvamaal ning Läänemaal (ligi 40% maakonna töölkäijatest). Skaala teises otsas on aga Harjumaa ning eriti Tallinn. Kui Harjumaal liigub tööle jala või jalgrattaga ligi 17% töölkäijatest, siis Tallinnas teeb seda vaid iga üheksas inimene ehk ligi 12%.

Jalgsi või jalgrattaga tööl käijate osatähtsus maakonniti, 2012

Meelis Naaber, Statistikaameti analüütik

Rahvakultuuri harrastajate seas on populaarseim koorilaul

Statistikaameti andmetel tegeles Eestis 2012. aastal vabal ajal mõne rahvakultuuri alaga ligi 85 000 inimest. Populaarseim kultuuriharrastus oli koorilaul.

Koorilauluga tegeles üle 40 100 inimese, ligi 21 000 tegeles rahvatantsuga, üle 6200 harrastusnäitlemisega, ligi 4100 käsitööga ning üle 13 600 mõne muu rahvakultuuri alaga.

Rahvakultuuriga tegeleb ligi 5000 kollektiivi, enim oli laulukoore ja rahvatantsurühmi (vastavalt 1423 ja 1373). Harrastusteatritruppe oli 478, vokaalmuusika- ja puhkpilliansambleid vastavalt 433 ja 139.

Rahvakultuuri harrastajatest 70% on naised ja 30% mehed. Lapsi oli harrastajate seas 45% ja noori 17%, täiskasvanuid 33% ja eakaid 6%.

Paljud rahvakultuuri harrastajad tegutsevad mitmes kollektiivis. Ühest küljest näitab see harrastajate aktiivsust, aga teisest küljest ka nõudlust uute liikmete järele paljudes kollektiivides. Nii pillimängijatest kui ka tantsijatest tegutseb üle 3% mitmes ansamblis. Üle 6% lauluharrastajatest laulab mitmes kooris või ansamblis ja 9% harrastusnäitlejatest tegutseb mitmes trupis.

Rahvakultuuri keskuses on registreeritud ligi 1200 rahvakultuuri juhendajat, kellest ligi 780 ehk kaks kolmandikku on erialase kõrgharidusega.

2012. aasta seisuga oli Eestis ligi 3000 asutust, mille juures tegutsevad rahvakultuuri kollektiivid. Neist 1012 on ennast registreerinud eraldi seltsi või ühendusena, aga paljud tegutsevad mõne kultuurimaja, huvikooli, koguduse, kooli, muuseumi või muu asutuse juures.

Rahvakultuuri kohta on detailsem ülevaade statistika andmebaasis.

Kutt Kommel, Statistikaameti analüütik

Ettevõtete aruandluskoormus vähenes mullu taas

Statistikaametile pidi 2012. aastal statistikaaruandeid esitama iga teine ettevõte, samas oli aruandluskoormus kõigis ettevõtete suurusrühmades väiksem kui eelmistel aastatel.

Statistikaaruandeid esitas 36 474 ettevõtet (49% tegutsevatest ettevõtetest), mida oli 1700 võrra rohkem kui 2011. aastal. Aruandekohustuslaste arv suurenes koos tegutsevate ettevõtete arvu kasvuga.

Statistikaametis kasutatakse aruandluskoormuse hindamiseks kahte näitajat: aruannete arv andmeesitaja kohta ja aruannete koostamiseks kulunud aeg. Et andmeesitajate koormust ühtlasemalt jaotada, kasutatakse võimaluse korral valikuuringuid, kus andmeid esitab ainult osa uuringu sihtrühmast. Samuti koordineeritakse uuringute valimeid nii, et eri uuringute valimid ei kattuks.

Valimite koordineerimine toimib paremini väikeettevõtete rühmas (1–9 töötajat), kus ettevõtete arv on suur ja piisab suhteliselt väikestest valimitest. 2012. aastal ei pidanud 56% väikeettevõtetest esitama ühtegi aruannet, 44% esitas kõige rohkem viis aruannet ja vaid väikesel osal oli vaja esitada üle viie aruande. Keskmine aruannete arv selles rühmas oli 1,8. Järgmises töötajate arvu rühmas (10–19 töötajat) pidi peaaegu 90% ettevõtetest mõne aruande esitama. Vähemalt 50 töötajaga ettevõtete koormus aga on juba tunduvalt suurem: 58% ettevõtetest esitas Statistikaametile üle kümne aruande. Aruandluskoormus oli 2012. aastal kõigis ettevõtete suurusrühmades väiksem kui eelmistel aastatel.

Keskmine aruannete arv andmeesitaja kohta oli 2,5 (2011. aastal 2,6). Ühel ettevõttel oli kõige rohkem 25 eri statistikaaruannet. Kui vaadata aruannete esitamise sagedusi, kus kuuaruanded võetakse arvesse kaksteist ja kvartaliaruanded neli korda, on äriühingutel vaja esitada keskmiselt 8,6 aruannet. Koormus oleneb äriühingu suurusest. 1–9 hõivatuga äriühingud esitavad aasta jooksul keskmiselt alla kuue aruande. Vähemalt 50 hõivatuga äriühingutel tuleb aga esitada keskmiselt üle nelja aruande kuus.

Ettevõtted suuruse ja esitatavate aruannete arvu järgi, 2010–2013

Keskmiselt kulus ettevõttel 2012. aastal ühe aruande koostamisele 1 tund ja 40 minutit. Rohkem võtavad aega aastaaruanded, vähem kvartaliaruanded. Kuuaruannete keskmist aega mõjutavad enim mahukad väliskaubanduse aruanded. Kokku kulutasid Eesti ettevõtted, asutused ja organisatsioonid 2012. aastal statistikaaruannete koostamisele 60 100 tööpäeva.

Tegevusalati on aruandluskoormus kõige suurem mäetööstuse ja töötleva tööstuse ettevõtetel ning avaliku halduse asutustel, kus aruannete koostamisele kulub keskmiselt üle 1000 töötunni aastas. Väikseim on kinnisvarategevuse ja muude teenindavate tegevustega ettevõtete aruandluskoormus – keskmiselt 200 tundi aastas. Keskmine aruandluskoormus oleneb ettevõtte/asutuse suurusest: vähemalt 50 töötajaga ettevõtete/asutuste keskmine aruandluskoormus on üle kümne korra suurem kui 1–9 töötajaga ettevõtete/asutuste oma.

Põhjalikum ülevaade Statistikaameti 2012. aasta aastaaruandes (ilmus 28.03.2013).

Kaja Sõstra, Statistikaameti metoodika osakonna juhataja

Leibkonna tarbimiskulutused suurenesid 2012. aastal

Statistikaameti leibkonna eelarve uuringu andmetel kulutas Eesti leibkonnaliige 2012. aastal kuus keskmiselt 289 eurot, mis oli varasema aastaga võrreldes 17 eurot ehk 6% rohkem.

Suurim kulugrupp oli toit. Toit ja mittealkohoolsed joogid moodustasid 2012. aastal leibkonna kuludest ligi 27%. Toidule kulutas leibkond ühe liikme kohta 73 eurot ja alkoholita jookidele 6 eurot kuus. Enim raha kulus liha- ja piimatoodetele ning teraviljasaadustele (vastavalt 16, 14 ja 12 eurot kuus leibkonnaliikme kohta), nendele toiduainetele kulutas leibkond üle poole kogu toidule kuluvast rahast. Aedviljadele kulus 8 eurot ja puuviljadele 5 eurot kuus. Suhkrule ja maiustustele kulus ligi 7 eurot ning õlidele ja rasvadele 2 eurot kuus.

Võrreldes 2011. aastaga kulutasid leibkonnad kuus toidule ja mittealkohoolsetele jookidele ligi 5% rohkem. Kõige enam on kasvanud kulutused kalatoodetele (kasv 19%). Kõige vähem on suurenenud kulutused nii puuviljadele (kasv 2%) kui ka suhkrule ja maiustustele (kasv samuti 2%). Vähenenud on kulutused aedviljadele (2%).

Linnas kulub raha toidule rohkem kui maal, kuid samas on maal toidu osatähtsus kogukulutustest suurem. Maaelanikel kulub linnaelanikest rohkem raha maiustustele ja lihatoodetele ning linnaelanikud kulutavad tunduvalt rohkem kohupiimale, juustule ja puuviljadele.

Kulutused eluasemele suurenesid

Teine suur kulugrupp oli eluase. 2012. aastal kulus leibkonnaliikmel kuus eluasemele keskmiselt 51 eurot ning see moodustas kogukuludest 18%. Varasema aastaga võrreldes suurenesid eluasemekulutused kaheksa protsendipunkti võrra, seda eelkõige elektri, gaasi ja keskkütte hinnatõusu tõttu. Eluaseme puhul oli suurimaks kuluartikliks elekter, millele kulus kuus 13 eurot leibkonnaliikme kohta. Keskküttele kulus ligi 10 eurot, veele, kanalisatsioonile, prügiveole ja teistele eluruumiga seotud teenustele 9 eurot, remondile 6 eurot ja üürile 4 eurot kuus. 2011. aastaga võrreldes on kulutused eluasemele suurenenud ligi 4 euro võrra. Linnaleibkond kulutab ühe liikme kohta eluasemele keskmiselt 18 eurot kuus rohkem kui maaleibkond, eluasemekulude osatähtsus eelarvest moodustab linnas 19% ja maal 14%. Et maal on keskküte eluasemekuludes väiksema osatähtsusega, ei ole maapiirkondades kulutused eluasemele suurenenud.

Kulutused transpordile ja reisimisele suurenesid

Kolmas suur kulugrupp oli transport, millele 2012. aastal kulus ühe liikme kohta keskmiselt 36 eurot kuus. Sellest 5 eurot läks ühistranspordile ja 16 eurot kütusele. Transpordile kulutavad maapiirkondades elavad leibkonnad enam kui linnas elavad leibkonnad (transpordikulutused olid maal 42 eurot ja linnas 33 eurot), seejuures bensiinile kulub maal elades poolteist korda rohkem kui linnas. Võrreldes varasema aastaga on transpordikulutused suurenenud ligi 16 protsendipunkti, millest kulutused ühistranspordile suurenesid 3 protsendipunkti ning kulutused bensiinile 21 protsendipunkti.

Suurenenud on ka kulutused vabale ajale, eriti reisimisele. Kulutused reisipakettidele suurenesid võrreldes 2011. aastaga 20 protsendipunkti ehk 8 eurot leibkonnaliikme kohta, peaaegu sama palju suurenesid ka kulutused vabaaja- ja sporditeenustele (nt teatripiletid, spordiklubi külastus jne). Vabaajakulutused suurenesid 4 protsendipunkti.

Lisaks eelpool mainitutele võib täheldada kulude kasvu ka alkoholile ja tubakale, samuti on kasvanud riiete ja jalanõude, tervishoiu- ning majapidamiskulud. Suurenenud on ka kulutused hotellidele ja restoranidele, sh väljas söömisele, ning erinevate teenuste kulud.

Postiteenustele, telefonile, internetile ja muudele sideteenustele kulutab leibkond liikme kohta 16 eurot kuus, mis oli umbes poolteist protsendipunkti vähem kui 2011. aastal, seda eelkõige teenuste hindade languse tõttu. Samuti on vähenenud kulutused haridusele (nt kursuste tasu, õppemaksud), mis olid veidi vähem kui 2 eurot kuus. Vaba aja kulutustest vähenesid kulutused ajalehtedele ja ajakirjadele, seda eelkõige veebipõhise ajakirjanduse leviku tõttu.

Lasteta leibkond saab endale lubada suuremaid kulutusi

Lasteta leibkond saab endale lubada suuremaid kulutusi leibkonnaliikme kohta kui lastega leibkond (vastavalt 321 ja 250 eurot), kuna lastega leibkond on reeglina suurem ning leibkonnaliikme kohta saadav sissetulek väiksem.

Märgatavalt mõjutab leibkonna tarbimisvõimalusi ka leibkonnapea (s.o leibkonna suurima sissetuleku tooja) haridustase. Kõrgharidusega leibkonnapea puhul kulutab leibkond keskmiselt kuus 366 eurot liikme kohta, samas kui alg- või põhiharidusega leibkonnapea puhul 205 eurot liikme kohta kuus.

Töötute leibkonnal (leibkond, kus keegi ei tööta) on tarbimisvõimalused tunduvalt väiksemad võrreldes leibkondadega, kus kõik või vähemalt üks tööealine (15–74-aastane) liige töötab. Töötu leibkond kulutab kuus keskmiselt 202 eurot liikme kohta, ühe töötava liikmega leibkond 300 eurot ja kahe või enama töötava liikmega leibkond 308 eurot. Töötute leibkonna puhul moodustavad toidukulutused kogukulutustest 31%, eluasemekulutused 23% ja kulutused vabale ajale vaid 7%, kuid vähemalt kahe töötava liikmega leibkonna puhul on samad näitajad vastavalt 25%, 15% ja 10%. Väljas söömist ei saa töötute leibkonnad endale lubada, samas kui töötavate liikmetega leibkond kulutab söömisele väljaspool kodu keskmiselt 10 eurot kuus liikme kohta.

Harjumaalased kulutavad enim

Suurimad väljaminekud olid Harjumaal (335 eurot kuus leibkonnaliikme kohta, sh Tallinnas 341 eurot kuus leibkonnaliikme kohta) ja Tartumaal (328 eurot kuus leibkonnaliikme kohta). Kõige vähem kulutati Ida-Virumaal, Valgamaal ja Põlvamaal (vastavalt 200, 209 ja 217 eurot kuus leibkonnaliikme kohta). Kirde-Eesti elaniku kulutused moodustavad vaid 60% Põhja-Eesti elaniku kulutustest.

Vaeseimate ja rikkaimate leibkondade tarbimiskulutuste vahe suurenes

Esimese tulukvintiili (elanikkonna vaeseima viiendiku) hulka jääv leibkond saab kulutada kuus 179 eurot liikme kohta, viienda tulukvintiili (elanikkonna rikkaima viiendiku) hulka kuuluv leibkond 499 eurot. Esimese tulukvintiili kulutused on võrreldes 2011. aastaga kasvanud 14 euro võrra, samal ajal kui viienda tulukvintiili kulutused suurenesid 25 euro võrra. Kõige vaesemate ja kõige rikkamate leibkondade tarbimiskulutuste vahe oli 2012. aastal 320 eurot liikme kohta kuus ja see vahe on varasema aastaga võrreldes suurenenud 12 euro võrra.

Leibkondade reaaltarbimine suurenes aastaga

Üldjoontes on leibkonna kulutuste struktuur jäänud 2011. aastaga võrreldes sarnaseks, vähenenud on veidi toidukulutuste osatähtsus ning suurenenud eluasemele ja transpordile kuluva raha osatähtsus.

Leibkondade kulutuste kasv oli suurem kui tarbijahinnaindeksi tõus. Statistikaameti andmetel tõusis tarbijahinnaindeks 2012. aastal 3,9%, leibkondade kulutused aga 6,4%, seega reaaltarbimine kasvas. Kui kogu reaaltarbimine on tõusnud 2,5% võrra, siis toidu ja mittealkohoolsete jookide reaaltarbimine suurenes ligi 1% võrra. Eluasemekulutuste puhul pole reaaltarbimine suurenenud ehk suurenenud kulud on tingitud vaid hindade tõusust. Tõusnud on veel transpordi, tervishoiuteenuste ja -toodete, alkoholi ja tubaka, majapidamistarvete ja sisustuskaupade, riiete ja jalatsite ning vaba aja tarvete ja -teenuste (nt spordi- ja kultuuriteenused) reaaltarbimine.

Leibkonna elukvaliteedis aastaga olulist muutust ei toimunud

Vaatamata reaaltarbimise suurenemisele ning näiteks vaba aja kulutuste kasvule ei saa siiski veel väita, et leibkondade elukvaliteet oleks oluliselt paranenud.

Toit ja eluase on leibkonna eelarves vältimatud kulutused, mida nimetatakse sundkulutusteks. Leibkonna elukvaliteeti näitab kõige paremini sundkulutuste osatähtsus kogukuludest. Suur sundkulutuste määr eelarves näitab puudujääke elukvaliteedis, kuna muude kulutuste (nt vaba aja kulutused) tegemiseks jääb vähem raha ja võimalusi. Kui eluasemele ja toidule on inimene sunnitud kulutama, siis transpordi, riiete ja jalanõude, eriti aga vaba aja kulutuste arvelt on võimalik kulusid kokku hoida. 2012. aastal moodustasid sundkulutused leibkonna kogukulutustest 45% ja nende osatähtsus varasema aastaga võrreldes ei muutunud (toidukulutuste osatähtsus küll vähenes, kuid eluasemekulutuste osatähtsus suurenes). Samuti ei ole suurenenud ka vaba aja kulutuste osatähtsus kogukuludest. Seega leibkondade elukvaliteedis aastaga olulist muutust ei toimunud. Elukvaliteet on madalam kui majanduslanguse eelsetel aastatel. Näiteks 2007. aastaga võrreldes oli sundkulutuste osatähtsus 6 protsendipunkti suurem.

Detailsemad andmed on avaldatud statistika andmebaasis. 

Hinnangud põhinevad Statistikaameti leibkonna eelarve uuringu andmetel. 2012. aastal osales uuringus üle 3500 leibkonna. Leibkond on ühel aadressil elav ja ühist raha kasutav inimeste rühm, kelle liikmed ka ise tunnistavad end ühes leibkonnas olevaks. Erineb perekonnast, mis rajaneb sugulus- või hõimlussuhetel. 2012. aastal oli Eestis ligi 600 000 leibkonda, leibkonna keskmine suurus oli 2,2 inimest.

Leibkonna eelarve uuring keskendub leibkonna tarbimiskulutustele. Andmeid kogutakse päevik-meetodil, uuritavad leibkonnad kirjutavad kahe uuringunädala jooksul kõik tehtud kulutused päevikusse või lisavad päevikule poest saadud tšekid. Leibkonna kulutuste hulka ei arvestata eluasemelaenu makseid, kinnisvara ostu, finantsinvesteeringuid, kapitaalremondile või ehitusele tehtud kulutusi ega muid investeeringutena käsitletavaid kulutusi.

Leibkonna eelarve uuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid harmoniseeritud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides.

Tiiu-Liisa Laes, Statistikaameti analüütik