Haldusreformist statistiku pilgu läbi

Haldusreformi tulemusel väheneb Eestis kohalike omavalitsuste arv tõenäoliselt kolmandikuni praegusest. Haldusreformi seaduse rahvaarvu miinimumsuuruse kriteeriumi täidab tõenäoliselt üle 90% reformijärgsetest kohalikest omavalitsustest ja soovitusliku suuruse kriteeriumi tõenäoliselt üle 40% kohalikest omavalitsustest.

Haldusreform on praegu ja küllap on ka lähiajal üsna kuum teema, mille kohta on erinevaid arvamusi. Arvamused tuginevad nii emotsioonidele kui ka faktidele, aga fakte käsitletakse erineva nurga alt. Ühist arvamust haldusreformi kohta on praktiliselt võimatu leida. Tõenäoliselt on ühisele arvamusele kõige lähemal tõdemus, et haldusreformi on vaja ja et see pole pelgalt haldusjaotuse kaardi ümberjoonistamine. Üsna sageli kõlab ka arvamus, et täna on Eestis kohalikke omavalitsusi liiga palju.

Täiesti selge, et haldusreformi sisulistest tulemustes praegu rääkida ei saa. Peale kohalike omavalitsuste vabatahtliku liitumise või ühinemise etapi läbimist ja sundliitmise etapi alustamist võime aga anda väikese arvulise kirjelduse sellest, milline hakkab käesoleva aasta lõpus tõenäosuslikult olema Eesti kohalike omavalitsuste tasandi haldusjaotus.

On tõenäoline, et 213 kohalikust omavalitsusest on aasta lõpuks praegusel või uuenenud kujul säilinud kolmandik ja nende rahvaarvul põhinev struktuur on praegusest oluliselt erinev. Haldusreformi seaduse § 1 lõige 3 ütleb „Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud haldusreformi eesmärgi saavutamiseks tuleb haldusterritoriaalse korralduse muutmisel eelistada kohaliku omavalitsuse üksuste moodustamist, kus elab vähemalt 11 000 elanikku (edaspidi omavalitsusüksuse soovitusliku suuruse kriteerium)“ ja § 3 ütleb „Kohaliku omavalitsuse üksus on võimeline tagama seadusest tulenevate ülesannete korraldamiseks vajaliku professionaalse võimekuse ja osutama kõigile kohaliku omavalitsuse üksuse elanikele kvaliteetseid avalikke teenuseid kooskõlas käesoleva seaduse § 1 lõikes 2 nimetatud haldusreformi eesmärgiga juhul, kui kohaliku omavalitsuse üksuses elab vähemalt 5000 elanikku (edaspidi omavalitsusüksuse miinimumsuuruse kriteerium).“

Kui panna joonisele Eesti omavalitsusüksuste struktuur aasta lõpus eeldusel, et valitsuse ettepanekud vabatahtliku ühinemise järgseteks liitumisteks realiseeruvad ja omavalitsusüksuste rühmitamisel on lähtutud haldusreformi seaduses esitatud kriteeriumidest, siis on näha, et omavalitsusüksuste struktuur miinimumsuuruse kriteeriumi järgi on igat hea. Viis omavalitsusüksust ei täida küll miinimumsuuruse nõuet, aga väikesaarte meretagune seis ja Setomaa omapära on küllap arusaadav ja veenev põhjendus nendes omavalitsusüksustes rahvaarvu miinimumkriteeriumi mittetäitmiseks.

Keerulisem on hinnata olukorda, kus soovitusliku suuruse kriteeriumi jääb täitmata rohkem kui pooltes omavalitsusüksustes. Statistiliselt asjale vaadates on hüpotees, et struktuurselt üsna suures osas haldusreformi järgsetes kohalikes omavalitsustes saab reformi sisuliste eesmärkide täitmine vägagi keeruline olema, igal juhul põhjendatud.

Joonisel on toodud ka hinnang selle kohta, milline saaks olema omavalitsusüksuste struktuur aastal 2030, kui aastatel 2018–2030 uusi liitumisi või lahkuminekuid ei toimuks. Hinnangu aluseks on Statistikaameti hinnang praeguste omavalitsusüksuste rahvaarvu võimalikule muutumisele aastaks 2030. Küllap tuleb seda hinnangut enne aastat 2030 mõned korrad korrigeerida – loodetavalt positiivses suunas – aga praegune hinnang räägib seda keelt, et kuigi miinimumkriteeriumi mittetäitvate omavalitsusüksuste arv nelja võrra suureneb, on tänase haldusreformi käigus moodustuvate omavalitsusüksuste tugevusvaru rahvaarvu mõttes üsna kindel.

joonis

Mihkel Servinski, Statistikaameti peaanalüütik

Statistikanoppeid: märts

170301_m@rts_mandala_veebKultuuriministeerium kuulutas 2017. aasta laste ja noorte kultuuriaastaks. Statistikaamet avaldab sel puhul aasta jooksul vähemalt korra kuus mõne laste ja noorte kohta käiva ülevaate või statistikanoppe. Info pärineb Eesti sotsiaaluuringust.

untitled

Laste ja noorte keeleoskus emakeele järgi

170313_infograafik_emakeelep@ev_vol4 (003)

Tänase emakeelepäeva ja käimasoleva laste ja noorte kultuuriaasta puhul vaatame, milline on laste ja noorte keeleoskus emakeele järgi. Kasutatud on rahvaloenduse ja rahvastikustatistika andmeid. #kultuuriaasta #minaka

untitled

Kui palju räägitakse Eestis eesti keelt?

Homme, 14. märtsil tähistatakse järjekordset emakeelepäeva. Keelel on rahvuse identiteedi kujundamisel kandev roll. Samas on meie väiksuse ja üldise ülemaailmastumise taustal alati ka tekkinud küsimus, kui kauaks jätkub eesti keele kõnelejaid ja milline on eesti keele tulevik? Statistikaamet annab emakeele päeva eel väikse ülevaate eesti keele hetkeseisust rahvastikus.

Eesti keele osatähtsus

Eesti keelt emakeelena rääkivaid inimesi elas 2016. aasta alguses Eestis 883 707, mis teeb 68% kõigist Eesti elanikest, kelle emakeel on teada. Kindlasti elab eesti keele kõnelejaid ka väljaspool Eestit, kuid nende täpset arvu on juba keerulisem välja selgitada.

01pilt

Kõige enam eesti keelt emakeelena rääkivaid inimesi elab Harjumaal, kuid osatähtsuselt kõnelevad eesti keelt emakeelena neist vaid veidi üle poolte (59%). Ida-Virumaal räägib eesti keelt emakeelena vaid 16% rahvastikust. Ülejäänud Eesti maakondades on muu emakeelega isikute osatähtsus alla viiendiku. Kui muidu elab Harjumaal ja Ida-Virumaal kokku 55% Eesti elanikest, siis eesti emakeelega inimestest elab väljaspool nimetatud piirkonda 60%. Linnades on eesti keelt emakeelena rääkijate osatähtsus väiksem, maapiirkondades aga suurem.

02pilt

Eesti keele kõnelejate vanuseline jaotus

Vanuse järgi on näha, et eesti keelt emakeelena räägivad keskmisest rohkem nooremad ehk kuni 30-aastaste põlvkond. Peamiselt vene emakeelega inimesi on kõige rohkem 50–70-aastaste hulgas, kus neid on üle kolmandiku.

03pilt

On selge, et sellise vanuselise eripära põhjus on nõukogude perioodil toimunud sisseränne. Samas on noorema elanikkonna seas eesti keelt emakeelena rääkijate hulk järjest suurenenud. Seda võib selgitada sisserännanute ja nende järeltulijate suurema valmisolekuga Eestist lahkuda, samuti segaabielude mõjuga ja ka sellega, et sisserännanutel sünnib reeglina naise kohta vähem lapsi kui põlisrahvastiku esindajatel.

Rahvuse ja eesti keele seos

Huvitav on veel vaadata rahvuse seost emakeelega. Kui kogu Eesti rahvastikust 69% on eesti rahvusest, 25% vene rahvusest ja 5% muudest rahvustest (ukrainlased, valgevenelased, soomlased), siis eesti keelt emakeelena rääkijatest on 99% eesti rahvusest.

Ligi 4000 eesti emakeelega inimest loeb ennast rahvuselt venelaseks ja üle 2000 soomlaseks. 3% Eesti elanikest (24 000 inimest) on küll rahvuselt eestlased, kuid nad ei räägi emakeelena eesti keelt. Põhimõtteliselt võib öelda, et nad räägivad vene keelt, sest vene emakeelega eesti rahvusest inimeste osatähtsus on 97%. Ülejäänud eesti rahvusest inimesed räägivad emakeelena kas inglise, ukraina, soome või mõnda muud keelt. Märkimist väärib, et nooremate hulgas on enam levinud inglise keel ning soome keel on emakeeleks pigem vanematel inimestel.

Neist Eesti elanikest, kes on mõnest muust rahvusest, räägib eesti keelt emakeelena natuke üle 8000 inimese, mis on osatähtsuselt suurem, (2% versus 1%) kuid arvuliselt on neid kolm korda vähem, kui inimesi, kes on eesti rahvusest, kuid ei räägi eesti keelt emakeelena. Seetõttu on eesti rahvusest inimesi Eestis natuke rohkem, kui eesti emakeelega inimesi.

Alis Tammur, Statistikaameti vanemanalüütik

Kas on ameteid, kus naised teenivad rohkem kui mehed?

Statistikaameti andmetel oli Eestis sooline palgalõhe 2015. aastal 22%, st naiste tunnitasu oli ligi viiendiku väiksem kui meestel. Naistepäeva puhul otsis Statistikaamet välja need ametialad, kus naised teenivad sama ametiala meestest rohkem.

Ametialasid, kus naiste keskmine brutotunnipalk on meeskolleegide keskmisest brutotunnipalgast vähemalt 3% suurem, on Eestis alla kümne. Ametialad, kus naiste keskmine tunnitasu ületab meeste keskmise tunnitasu

Selgelt eristuvad reklaami ja suhtekorralduse ametiala naisjuhid, kes teenivad ligi neljandiku kõrgemat tunnitasu kui nende meeskolleegid ning toitlustuse ametiala naisjuhid (nt baaripidajad, kohviku juhtajad, toitlustusjuhid), kelle keskmine tunnitasu on meeskolleegide keskmisest tunnitasust viiendiku kõrgem. Naisbussi- ja trammijuhid teenivad oma meeskolleegidest 12% enam.

Mujal liigitamata äriteenuste ametialal tegutsevad naisagendid (nt kirjandus-, kontserdi-, muusika-, teatri-, spordi-, reklaamiagent, oksjonipidaja, võttegrupi administraator) teenivad 8% kõrgemat tunnitasu kui samal ametialal töötavad mehed. Naissekretärid ja -juhiabid saavad 7% kõrgemat tunnitasu kui sama ametiala vastassoo esindajad. Naissoost eramuusikaõpetajad, õenduse keskastme spetsialistid ja telefonimüügiagendid teenivad ligi 5% rohkem kui sama ametiala valinud mehed. Samuti on aianduse naislihttöölistel keskmine brutotunnitasu 4% kõrgem kui aianduse meeslihttöölistel.

Palgalõhe Euroopa Liidu riikides

Eurostati andmetel oli 2015. aastal Euroopa Liidu keskmine sooline palgalõhe 16,3%. Palgalõhe oli väikseim Luksemburgis ja Itaalias (mõlemas 5,5%) ning kõrgeim Eestis (26,9%), Tšehhis (22,5%), Saksamaal (22%), Austrias (21,7%) ja Suurbritannias (20,8%). Viimase viie aasta jooksul on EL keskmine sooline palgalõhe püsinud suhteliselt muutumatuna.

Metoodika

Statistikaameti ja Eurostati soolise palgalõhe arvutamise metoodika erineb. Eurostati avaldatud meeste ja naiste palgalõhes ei ole arvestatud alla 10 töötajaga ettevõtteid ja asutusi, samuti põllumajanduse, metsamajanduse ja kalapüügi ning avaliku halduse ja riigikaitse tegevusalasid.

Statistikaamet avaldab soolist palgalõhet, mis hõlmab kõiki ettevõtteid ja asutusi ning kõiki tegevusalasid. Sooline palgalõhe saadakse lahutades meestöötajate keskmisest brutotunnipalgast naistöötajate keskmise brutotunnipalga, saadud number jagatakse meestöötajate keskmise brutotunnipalgaga ning väljendatakse protsentides.

Ametialade andmed põhinevad Statistikaameti töötasu struktuuriuuringul, mida korraldatakse iga nelja aasta tagant ning mis hõlmab lisaks tegevusaladele ka ametialasid. Viimane uuring toimus 2014. aastal, järgmine uuring toimub 2018. aastal. Ametialade palgalõhe kohta saab ülevaate statistika andmebaasist.

Kaja Sõstra, Statistikaameti metoodika ja analüüsi osakonna juhataja
Kai Maasoo, Statistikaameti juhtivstatistik

Noored tajuvad tööturul tõrjutust ka majanduskriisi järel

Töö otsimine on keeruline igas vanuses, kuid eriti keerulises olukorras on just tööturule sisenevad noored. Tööd otsivad noored leiavad end tihti hapras olukorras, mis väljendub näiteks tähtajalistes töölepingutes või ebakindlatel töökohtadel töötamises.

Noored on tööturul üks peamisi riskirühmi eriti majandussurutiste ajal. Mitme uurimuse tulemused on kinnitanud, et noorte tööturuolukorda mõjutab omandatud haridustase. Noorte tööturuvõimaluste parandamine on kriitilise tähtsusega, eriti olukorras, kus tööealine elanikkond ja seetõttu ka hõivatute hulk väheneb. Töötute osatähtsus 20–24-aastaste seas oli haripunktis 2010. aastal, kui tööd otsis neist umbes kolmandik, aastaks 2015 oli näitaja langenud 11,6%-ni.

Nii nagu paljudes teistes EL-i riikides on ka Eestis noorte töötus seotud omandatud haridustasemega. Põhiharidusega 15–29-aastastest otsis 2015. aastal tööd alla viiendiku, keskharidusega noorte töötus määr on langenud 8,8%-ni. Kõrgharidusega noorte töötuse määr on vaadeldud ajavahemikul püsinud alla 10%. Seega pakub kõrgharidus Eesti noortele töötuse eest teatavat kaitset, kuigi majanduskriis puudutas ka kõrgharidusega noori.

01

NEET-noored

Töötuse määra kõrval on oluline tööturutõrjutuse näitaja selliste noorte osatähtsus, kes ei omanda haridust, ei tööta ega osale koolitustel (NEET-noored). (Nimetus tuleneb inglisekeelsest väljendist youth neither in employment nor in education or training). Seega hõlmab näitaja ka mitteaktiivsust. Ligikaudu kolmandik 15–29-aastastest NEET-noortest olid 2015. aastal töötud ja kaks kolmandikku mitteaktiivsed.

Valdav osa mitteaktiivseid hoolitseb laste või teiste pereliikmete eest (kellest osal võib seega töökoht olla), aga umbes kümnendik noortest on mitteaktiivsed haiguse või puude tõttu ja sama palju muul põhjusel, sh on osa tööotsingutest loobunud ehk heitunud, osa aga teeb mitteametlikke juhutöid jne.

Tööturule sisenevate noorte nägemus oma olukorrast

Rahvusvahelise teadusprojekti tarbeks tehti üheksas EL-i riigis ja Ukrainas kokku üle 300 poolstruktureeritud intervjuu. Eesti noortega tehti 53 intervjuud. Valimisse kuulusid 18–30-aastased noored, kellel on õpingute lõpetamisest või katkestamisest möödas kõige rohkem viis aastat ja kes on selle aja jooksul olnud töötud vähemalt kuus kuud või töötanud ebakindlatel töökohtadel. Intervjuus käsitleti noore haridust ja tööteed, iseseisvaks saamist, tervist, elutingimusi, majanduslikku olukorda, sotsiaalset ja institutsionaalset tuge ning tulevikuväljavaateid.

Noorte lugudest selgub, et kui tööturule sisenemine pole olnud sujuv, võtab n-ö oma koha otsimine kaua aega. Sageli tajutakse, et asi jääb töökogemuse puudumise taha. Üks IT-valdkonnas kutsehariduse omandanud noor ütleb nii:

„Kui nõutakse 2-aastast kogemust, noh siis ma ilmselt ei kandideeri sinna, sellpärast mul ei ole seda kogemust /…/ Mu sõbrannal on täpselt samamoodi, et ta tahab automaalriks kandideerida, aga igal pool nõutakse 2-aastast kogemust … samas koolist ei saa sa seda 2-aastast kogemust, kuidas sa siis üldse kuskile tööle saad? /…/ Mul ei ole praktikat, mul ei ole töökogemust ja ma ei saa tööle, kõik punkt.“ Mati, 26-aastane, kutseharidus, kõrgharidus lõpetamata

Peamiselt tulevad intervjueeritud noored toime tänu vanemate ja teiste lähedaste toele, aga paljud ka tänu enda aktiivsele hoiakule, mis väljendub järjepidevuses ja intensiivsetes tööotsingutes. Kui tööotsingud venivad pikale, võivad noored kaaluda töökohale esitatavates nõudmistes järeleandmist, aga seda juhul, kui tööleminek peaks muutuma möödapääsmatuks.

Kokkuvõtteks

Põhi- ja üldkeskharidusega noorte riskiteguriks on erialaoskuste puudumine. Intervjuudest selgus, et nad tahavad edasi õppida, aga ei ole soovitud eriala õppima pääsenud või tunnevad, et õpinguid ja töötamist on keeruline ühitada (eriti kui majanduslik olukord ei võimalda mittetöötamist). Nii kirjeldab üks varakult õpingud katkestanud noormees oma olukorda järgnevalt:

„Vot, kooli ma ei lõpetanud, kuna väga paljud asjad segasid mind ja tahtsin kiiremini tööle minna. Alustasin töötamist, sain raha ja ei tahtnud rohkem õppida. Praegu ma väga kahetsen seda, sest et võimalusi on vähem, püüdsin end sundida õppima, aga nägin hindu, nägin, kui palju see aega võtab, ja sain aru, et ei saa tööd ja õppimist ühendada.“ Daniil, 21-aastane, põhihariduseta

Statistika järgi pakub kõrgem haridustase kaitset töötuse eest, kuid noorte lugudest paistab, et endale sobiva ameti või eriala leidmine on keeruline ja kui valik ei osutu õigeks, siis see tööturul kindlamat positsiooni ei taga.

Tundub, et kutseõppe kasuks otsustanud on raskemas olukorras, kuna akadeemiline kõrgharidus on laiapõhjalisem, mistõttu võib valiku tegemine paista lihtsam (spetsialiseeruda saab ka hiljem). Samuti on ebaõnnestunud erialavalik sageli üks õpingute katkestamise põhjuseid.

Siiski ei ole kõik mitteõppivad ja mittetöötavad noored sotsiaalselt tõrjutud – sotsiaalne toetus (valdavalt vanemad) võimaldab mittetöötamist, parema töökoha otsimist või pikemalt õige ameti/eriala valimist.

M. Kazjulja, Tallinna Ülikooli teadur

E.-L. Roosmaa, Tallinna Ülikooli nooremteadur

Põhjalikum ülevaade on Statistikaameti kogumiku „Sotsiaaltrendid 7“ artiklis “Noored sisenemas tööturule: raskused ja toimetulekuviisid”.

Pilt

Head vastlapäeva!