Kas vabariigi sajandaks aastapäevaks on inglise keel Eesti riigikeel?

Aastal 2011 läks Eesti üle eurole. Kas aastal 2018 läheme üle inglise keelele? Üks põhjus oodata 2011. aasta rahvaloenduse tulemusi.

Pealkirjas toodud küsimus, mis esmapilgul paistab lausa rumalana, on kindlasti selline, mille tekkimine nõuab lähemat selgitamist. Selgitus ise on üsna lihtne. Arengufondi visioonidokumendis „Visioonipäevad Meie Eesti: kokkuvõttev analüüs. Meie Eesti 2018: maailmas edukas, koduselt armas” on öeldud „/—/ kerkis idee pakkuda tasuta eesti keele ja kultuuri õppeprogramme välismaalastele, mis juba ka toimib. Põhjenduseks toodi, et meid mõistetakse läbi meie keele, kultuuri ja traditsioonide. /—/ See mõte on vastuolus ekspertrühma ettepanekuga, mis peab oluliseks panustada pigem sellele, et luua avaliku sektori poolt tingimused ingliskeelseks elu-oluks.

Inglise keelele orienteerumine tekitab küsimusi

Toodud tsitaat näitab, et hetkel on pealkirjas esitatud küsimus ilmselge liialdus. Aga kauaks? Eesti arvamusliidritel on tekkinud mõte ingliskeelse elu-olu loomise vajadusest ja see on avalikult ka välja öeldud. Pragmaatiliselt võttes on mõttel ka jumet — võib olla üsna kindel, et ingliskeelse elu-olu keskkonna olemasolu tugevdaks Eesti positsiooni majanduselu rahvusvahelises konkurentsivõitluses. Kas saab aga pikemas perspektiivis olla edukas riik, millel on nõrgad sidemed oma kultuuriga? Kas Eesti rahvuslik kultuur on võimalik ilma eesti keeleta? Kuidas arvamusliidrite idee viia kooskõlla Eesti põhiseadusega, mille alguses öeldakse „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, /—/ mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade”? Need on küsimused, mida peab kindlasti enne ingliskeelse elu-olu keskkonna loomisele asumist üsna põhjalikult läbi arutama.

Rahvaloendus annab põhjaliku ülevaate keeleoskusest

Selliste fundamentaalsete küsimuste reas tekkis minul statistikuna aga hoopis lihtsam küsimus: kuidas on meil lood inglise keele oskusega? Peaks olema päris selge, et ingliskeelse elu-olu loomise üheks peamiseks tingimuseks on elanikkonna inglise keele oskus. 2011. aasta rahva ja eluruumide loendus (REL 2011)

Kõige põhjalikumad andmed rahvastiku keeleoskuse kohta saame rahvaloendusest. Viimane rahvaloendus Eestis toimus 2000. aastal. Loomulikult on sellest ajast palju vett merre voolanud ning olukord muutunud. Ei pea olema hiromant, et väita — 2011. aastal on Eestis inglise keele oskusega lood paremad kui 2000. aastal. Toimunud muutuse ulatusest saame pildi Statistikaameti tööjõu-uuringu andmeid kasutades. Eesti tööjõu-uuring annab hinnangu 15–74-aastaste keeleoskusele. 2011. aasta on taas Eesti rahvaloenduse aasta ning juba aastal 2013 saame kasutada uusi põhjalikke andmeid Eesti rahvastiku inglise keele oskuse kohta. 

Inglise keele oskajaid enim suurtes linnades

Järgnevalt lühidalt sellest, milline oli seis 2000. aastal ja millised muutused on viimasel kümnendil toimunud. 2000. aastal loendati Eestis 1,37 miljonit elanikku ja neist oskas loenduse keeleoskuse definitsiooni kohaselt inglise keelt veidi rohkem kui veerand. Inglise keele oskus on tugevalt seotud vanuse ja elukohaga. Kui jätta välja lapsed, siis võib öelda, et mida noorem vanuserühm, seda suurem on neis inglise keele oskajate osatähtsus. 15–19-aastaste seas oli inglise keele oskajaid üle 60% ja 20–24-aastaste seas üle poole. 65-aastaste ja vanemate seas oli inglise keele oskajate osatähtsus kogurahvastikus alla 5%. Inglise keele oskus erineb vanuserühmiti väga palju.

Rahvastik vanuse ja võõrkeele oskuse (sh inglise keele oskuse) järgi, 2000
Rahvastik vanuse ja võõrkeele oskuse (sh inglise keele oskuse) järgi, 2000

Ka omavalitsusüksustes oli inglise keele oskajate osatähtsus kogurahvastikus väga erinev. Viies omavalitsusüksuses oli inglise keele oskajaid rohkem kui 40%, seitsmes alla 6%. Inglise keele oskajaid on enim Tallinna piirkonnas, samuti Tartus ja selle lähiümbruses ning Pärnu kandis. Väikseim oli inglise keele oskajate osatähtsus Kagu-Eestis Peipsi ja Pihkva järve läheduses olevates omavalitsusüksustes.

Inglise keelt võõrkeelena oskajate osatähtsus omavalitsusüksustes, 2000
Inglise keelt võõrkeelena oskajate osatähtsus omavalitsusüksustes, 2000

Viimase kümnendi jooksul toimunud muutust inglise keele oskajate osatähtsuses saame hinnata Eesti tööjõu-uuringu andmetel. Inglise keele oskajate osatähtsus on arvutatud 15–74-aastaste inimeste seas. Andmed on kättesaadavad alates aastast 1997. Perioodil 1997–2009 on inglise keele oskajate osatähtsus kasvanud igal aastal veidi üle 2 protsendipunkti. Aastal 2009 oskas Eestis inglise keelt üle poole 15–74-aastastest elanikest.

Inglise keele oskajate osatähtsus Eesti 15–74-aastaste elanike seas, 1997–2009
Inglise keele oskajate osatähtsus Eesti 15–74-aastaste elanike seas, 1997–2009

Keeruline on öelda, kui kõrge peaks olema inglise keele oskajate osatähtsus rahvastikus, et võiksime rääkida normaalselt toimivast ingliskeelsest elu-olu keskkonnast Eestist. Minu arvates pole praegune tase veidi üle 50% rahvastikust selleks veel piisav. Trend on ilmselgelt selline, et trendi jätkudes jõuab Eesti selleni, et mingil hetkel võib elu-olu vabalt kulgeda ka inglise keeles. Kui peetakse vajalikuks seda protsessi kiirendada, siis ainus võimalus selleks on inglise keele õpe keelt mitteoskavatele inimestele ja mitte ainult üldhariduskoolis. Loomulikult suurendab hea inglise keele oskus ka inimeste võimalusi väljarändeks. Aga eks tasakaalupunkti leidmine ole üldse üks keerulisemaid küsimusi. Küllap on hea lahenduse leidmine seekord võimalik, et ärielus läheks ikka hästi ning Eesti kultuur ja keel säiliksid. 

Mihkel Servinski, Statistikaameti peaanalüütik

Mõistete selgitus

Eesti tööjõu-uuringu kohaselt loetakse inimene keelt oskavaks, kui ta saab keelest vähemalt igapäevase suhtlemise piires aru. Uuring jagab keeleoskuse kolme tasemesse: a) oskab rääkida ja kirjutada; b) oskab igapäevase suhtlemise piires rääkida; c) saab igapäevase suhtlemise piires aru.

2000. aasta rahva ja eluruumide loendusel loeti isik keelt oskavaks, kui tema keeleoskus võimaldas toime tulla tuttavates keelekasutusolukordades lugemisel, kirjutamisel või kõnelemisel (ka kuulamisel). Kui isik suutis ennast väljendada tuttavates suhtlusolukordades, sai aru selgest kõnest igapäevaelu teemadel, mõistis üldjoontes lihtsama teksti sisu ja suutis koostada lühikesi tarbetekste, siis oli see piisav keeleoskustase, et vastata küsimusele jaatavalt. Kui mõni neist oskustest puudus, kuid teine ületas eespool nimetatud nõudeid, siis võis seda ikkagi jaatavaks vastuseks pidada.

Näiteks võis isikut lugeda keelt oskavaks, kui ta a)  kõneles üsna vabalt, kuid ei osanud kirjutada;  b)  suutis lugeda võõrkeelset eri- või huvialakirjandust, kuid ei osanud rääkida; c)  sai aru võõrkeelsetest raadio- ja telesaadetest, kuid ei osanud kõnelda ega kirjutada. Rahvaloendusel oli võõrkeelte oskuse küsimusele vastamine vabatahtlik.

7 responses to “Kas vabariigi sajandaks aastapäevaks on inglise keel Eesti riigikeel?

  1. Hei,Mihkel!
    Jätke ometi see protsendipunkti jama.
    Tervitades LV

  2. Esiteks, inimesed ilustavad alati oma keeleoskust, sest seda on lihtne teha, kuna keeleoskuse hindamine on küllaltki subjektiivne, kui pole kohustatud tegema keeletesti.
    Teiseks, ma ei kujuta eriti ette, et meil oleks inglisekeelne keskkond umbes A2 tasemel, sest see mõistete kirjeldus vastab umbes A2 tasemele. Ma arvan, et selline keskkond oleks mõnele inglise keelt emakeelena kõnelevale inimesele üpris naljakas ning kõige suurem võimalik jama võib tekkid muidugi sellest, et meil hakatakse rääkima “katkist” inglise keelt. See tähendab, et inglise keelt rohkem oskav inimene ei saa aru enam neist, kes teavad ainult põhitõdesid. Inglise keel on teatavasti vastupidiselt eesti keelele selline, et põhitõdesid on lihtne õppida, kui mida süvenenumalt keelega tegeleda, seda raskemaks keel kujuneb.
    Arvan, et see on utoopia ja jälle püüd ületähtsustada oma keeleoskust. Hetkel on nii, et sageli ei suuda inimesed ennast isegi eesti keeles korralikult väljendada. Seega – millest me räägime. A2 ei ole piisav tase.
    Kui järgmine kord keeleoskust uurite, siis võiks kriteerium olla ikka selline, et see inimene peab keelt mõistma, kirjutama ja selles keeles rääkima. Kõik kolm komponenti on olulised, sest keele valdamiseks tuleb selles keeles mõelda, aga kui üks komponent puudub, siis ei saa rääkida keele valdamisest. Vähemalt mitte piisavalt heal tasemel.
    Kui me üldse teoretiseeriksime mingisuguse kakskeelsuse teemal, siis võiks alustada sellest, mis on Soomes – pakkoruotsi, kuid asendatud inglise keelega. Ja ametnikel on kohustus osata keelt B2 tasemel, mille kohta on ette näidata ka tunnistus. See iseseisev hindamine (kesktase, räägin hästi, kirjutan väga hästi jne), see ei ole tõsiseltvõetav.

  3. Pingback: Tweets that mention Kas vabariigi sajandaks aastapäevaks on inglise keel Eesti riigikeel? | Statistikablogi -- Topsy.com

  4. Mina loodan küll, et mingis käegakatsutavas tulevikus on Eestis kasutusel ka inglise keel. Kindlasti peab selle tarvis kõik kõvasti pingutama, aga selge on see, et see on meile vajalik.

    PS. Ja koolides võiks juba praegu rohkem ka hiina keelt õpetada.

  5. mõned mõtted, mis said umbes samal teemal avaldatud natuke aega tagasi 🙂
    http://shrt.st/tee

  6. “Trendi jätkudes jõuab Eesti selleni, et mingil hetkel võib elu-olu vabalt kulgeda ka inglise keeles.” Kas ei tule tuttav ette? Vahetage ainult inglise keel vene keelega! Kes veel mäletab, siis selline plaan oli ju täiesti olemas. Eestlased, kes seda ohtu tajusid, pidasid oma kohuseks rahvaloendusel väita, et nad vene keelt ei oska. Mäletan, et mu vanemad soovitasid mul koolilapsena vene keele oskust mitte märkida. Kas need eestlased, kes näevad uues “trendis” ohtu, peaksid nüüd rahvaloendusel märkima, et nad ei oska inglise keelt?!?

    Suurim oht on minu arvates selles, et inglise keele samastamine edukusega ei luba inimestel selle vastu protesteerida nii, nagu protesteeriti venestamise vastu. Sest väga lihtne on inimesele silti külge kleepida – kes ei sobi meie “trendiga”, see on ajast maha jäänud, tal
    pole enam asja tööturule, selline indiviid ei sobi kaasaegsesse maailma. Ja nii hakkabki inimene, kes seda templit ei soovi, püüdlikult kaasa noogutama. Parimas kunagise kadakasaksluse vaimus. Kusjuures veelgi enam – sellised uued Knicks-Mariichenid hakkavad omakorda tembeldama neid, kes eesti keele köögikeeleks surumisega nõus ei ole. Püüdes nii
    iseennast upitada ja oma enesehinnangut tõsta.

    Elu-olu saab inimese jaoks “vabalt” kulgeda selles keeles, mis on inimese jaoks mõtlemiskeeleks ja automaatse eneseväljendamise keeleks. Artiklis mainitud “toimetulek” keeleoskuse kriteeriumina pole selleks kaugeltki piisav. Veelgi enam – piisav ei pruugi olla isegi vastava keele formaalne kõrgtase. Kuidas muidu seletada seda, et professionaalse tõlkija poolt tehtud tõlge eesti keelest saksa keelde ei kannata mingitki kriitikat? Miks me arvame, et inglise keelega on lugu parem? See, mida me ise peame heaks keeleoskuseks, võib vastavat keelt emakeelena kasutaja jaoks olla küll arusaadav, kuid koomiline.

    Keelteoskus on hea ja vajalik ning eestlased on seda alati väärtustanud. Kuid teeksin rõhuasetuse justnimelt keelTe oskusele. Mis välistab kogu ühiskonna taandamise ühele ainuvalitsevale keelele = inglise keelele. Keelte rollid on maailmas läbi ajaloo vaheldunud. Võib-olla on praeguste laste CV-s nende tööleasumisel nõutud hoopis hiina keel ;)? Seega – õppigem ja kasutagem maailma keeli nende rikkuses, kuid pidagem enda jaoks siiski primaarseks oma emakeelt. Hoolitsegem selle eest, et me kõigepealt oma emakeelt – eesti keelt – selle ilus ja nüanssides oskaksime ja kasutaksime. Mitte ei tõttaks püüdlikult seda “ühte ja ainsamat” võõrkeelt purssima.

  7. Ma toetan seda ettepanekut igati.

    Tundub et kultuurist on valesti aru saadud. Kultuur ei ole mingite iidsete väärtuste säilitamine, kultuur peab olema elujõuline ja arenev. Kuigi mõned intelligendid kelle põhiülesanne varem oli ühe teise võimu heaks töötades siin rumalale rahvale sobivat tarkust jagada, soovivad seda nii näha küll, kuna nad võivad oma elueesmärgi ju kaotada kui rahvas areneb ja maailma kultuurile ligi pääseb.

    Mina näen et keel mida maailmas oskavad ainult 900 000 inimest, on inimeste piinamine. Ja ma ei usu et väikese maailmast eraldatud ühiskonna kultuur võiks olla elujõuline, see saab olla ainult taandarenev.

    Inglise keel ja vene keel ei ole samaväärsed. Inglise keel on rahvusvaheline keel ning on samuti Eesti ja kõigi tema naaberriikide jaoks neutraalne keel. Samas kui vene keel on identiteedi küsimus, inglise keel seda ei ole, see ei samasta meid inimestega tuhandete kilomeetrite kaugusel asuval Inglismaal. Isegi iirlased on säilitanud oma identiteedi, nende õnneks eraldab neid nende suurest naabrist oma saar. Meie asume palju kaugemal, nii et inglise keel riigikeelena ohustab meie identiteeti palju vähem. Samal ajal on inglise keel ka Põha-Euroopa keel, mistõttu ka mingil määral omane sellele piirkonnale kus me elame.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s