Kas aasta 2010 oli süngem kui eelmine?

2010. aasta alguses jätkus koos töötuse kasvuga ka toimetulekuraskustes inimeste arvu kasv.  Oluliselt suurenes surve sotsiaalkaitsesüsteemile. Aasta teine pool aga näitas paranemise märke nii tööturul kui ka inimeste toimetulekus.

Eesti 2010. aasta majandusnäitajaid vaadates tundub, et kriis on ületatud. Kuigi tööstustoodangu mahu ja ekspordi kasv ei ole kaugeltki ainukesed tegurid, mis mõjutavad tööturgu ja inimeste toimetulekut, saab neid pidada suunanäitajaks.

Statistikaameti andmetel kasvas sisemajanduse koguprodukt 2010. aastal püsivhindades 3%, kuigi alles aasta varem oli langus 14%. Kaupade eksport jooksevhindades suurenes 35%, samas suurusjärgus oli ka töötleva tööstuse kasv. Kasvunumbrite konks peitub aga selles, et võrdlus leiab aset kriisi põhjaga kui näitajad olid madalseisus.

Tööturu olukord hakkas aasta teises pooles paranema

2009. aastal ja ka 2010. aasta alguses elas tööturg üle korraliku šoki. Töökohtade massiline kadumine tõi omakorda kaasa tööpuuduse kiire suurenemise ja hõive languse. 2010. aasta teises pooles šokk ei süvenenud, vaid töökohti hakkas lisanduma ning tööpuudus vähenes. Siiski ei ole aset leidnud mõningased positiivsed muutused viinud tööturgu tagasi samasse seisu nagu see oli paar aastat tagasi. Töötusnäitajad 2010. aastal ning ka 2011. aasta alguses olid oluliselt kõrgemad kui võiks olla loomuliku tööpuuduse puhul, mis tekib tehnoloogilise arengu käigus ja selle tõttu, et tööjõud liigub ühelt töökohalt teisele. Kui loomuliku tööpuuduse puhul on töötuid 4–6% tööturul olevast rahvastikust, siis 2011. aasta algul oli töötuse tase kaks korda kõrgem. Kõige enam oli töötuid 2010. aasta I kvartalis, kui töötute arv küündis 137 000-ni ning töötuse määr 20%-ni. Aasta hiljem, ehk 2011. aasta I kvartalis oli töötute arv hinnanguliselt 99 000 ning töötuse määr 14%. Töötus võiks väheneda ka mitteaktiivseks jäämise tõttu (õppijad, koduperenaised ja pensionile jääjad), kuid enamus kriisi tippajal töötuks jäänutest ei ole seda teed läinud. Kui 2010. aasta I kvartalis oli hõivatuid 554 000, siis aasta hiljem I kvartalis 591 000 ning tööhõive määr 4 protsendipunkti kõrgem.

2009. aastat ja 2010. aasta algust iseloomustas meeste töötuse oluliselt kiirem kasv võrreldes naistega. Meeste ja naiste töötuse lõhe oli suurim 2010. aasta I kvartalis (10%). Sellele järgnevas kvartalis meeste ja naistevaheline töötuslõhe enam ei suurenenud, vaid meeste töötus hakkas erinevalt naiste töötusest hoopis järk-järgult vähenema. 2011. aasta I kvartalis oli meeste ja naiste vaheline töötuslõhe vaid 2 protsendipunkti. Meeste töötuse kahanemise peamiseks teguriks oli kiirem taastumine töötleva tööstuse ja ehituse tegevusalal, kus meeste osatähtsus on traditsiooniliselt suurem. Kui töötleva tööstuse puhul oli tegu suurenenud tootmismahtude tõttu töökohtade loomisega peamiselt Eestis, siis ehituses mängis olulist rolli tööle saamine välisriikidesse (peamiselt Soome).

Töötuks jäämine suurendab oluliselt toimetuleku ja vaesusriski ning mida kauem on töötus kestnud, seda keerulisem on toimetulek. Kui 2010. aasta I kvartalis oli nii töötuse määr kui ka suurte raskustega toimetulijate osatähtsus 20%, siis aastaga kahanes töötus veidi enam kui raskustega toimetulijate osatähtsus. 

Toimetulek ja töötuse määr, 2008–2011

Toimetulekunäitajate aeglasem paranemine on seotud pikka aega tööta olnud inimeste rohkusega. 2011. aasta I kvartalis oli enam kui aasta tööta olnuid 56 000.

Enim tähelepanu väärib inimeste toimetulek

2010. aasta puhul vääribki kõige enam tähelepanu see, kuidas ja kas on muutunud inimeste toimetulek, kas on suurenenud vaesusesse langenute arv. Oluline on siinkohal ka see, milliseid indikaatoreid vaesuse või toimetulekuraskuste hindamisel kasutada või kuidas neid tõlgendada. Sageli kasutatakse vaesuse hindamisel suhtelise vaesuse mõistet, kus lähtutakse leibkonnaliikme ekvivalentnetosissetulekust ning vaeseks võib pidada inimest, kelle ekvivalentsissetulek on alla 60% ekvivalentnetosissetuleku mediaanist. Suhtelise vaesuse näitajaid 2010. aasta kohta veel ei ole, küll aga on olemas 2009. aasta näitajad. Kui 2008. aastal elas ligi viiendik rahvastikust allpool vaesuspiiri, siis 2009. aastal ehk kriisi tippajal ligi 16%. Allpool vaesuspiiri elavate inimeste osatähtsuse vähenemine ei olnud siiski põhjustatud sissetulekute suurenemisest. Peamisteks põhjusteks oli kogu riigi vaesuspiiri langemine ja sellega seotud elanike sissetulekute mõningane ühtlustumine. Suhteline vaesus on siiski üsna hea indikaator, millega hinnata ja kindlaks teha ühiskonnagruppe, kelle sissetulek on allpool vaesuspiiri ning sellega seoses on prognoositavad ka toimetulekuraskused. Kui lähtuda leibkondade jaotusest, siis riskirühmadesse kuuluvad alaealiste lastega üksikvanemad, kolme või enama lapsega pered ning ka üksikud pensioniealised inimesed. Allpool vaesuspiiri elavad aga väikseima tõenäosusega lasteta või kuni kahe lapsega paarid. Juhul kui lastetu paari puhul mõlemad liikmed töötavad on nende langemine allpool vaesuspiiri üsna ebatõenäoline — 2009. aastal elas sellistest leibkondadest allpool vaesuspiiri alla 3%.

Toimetuleku tagajana on esmatähtis piisav sissetulek, mille saamise viisiks üldjuhul on kas töötamine või sotsiaalsed siirded (pensionid, toetused). Töötamise puhul on peamine sissetulekuliik palk. 2010. aastat iseloomustas erinevalt 2009. aastast hindade tõus. Hinnatõusu mõju toimetulekule pehmendas pisut keskmise netopalga languse peatumine ja väike tõus IV kvartalis võrreldes varasema aasta sama ajaga. Samas jäi keskmine netokuupalk 2010. aasta IV kvartalis (653 eurot) väiksemaks kui 2008. aasta IV kvartalis (680 eurot).

Reaalpalk, milles tarbijahinnaindeksi muutuse mõju on arvesse võetud ning mis näitab palga ostujõudu, ei ole samas tõusnud. Nii 2010. aasta IV kvartalis kui ka 2011. aasta I kvartalis langes reaalpalk eelmise aasta sama kvartaliga võrreldes. Palga ostujõud ei ole õnneks langenud nii kiiresti, et võiks põhjustada palgasaajatele järsult vähenevat elukvaliteeti või oluliselt süvendanud toimetulekuraskusi.

Sotsiaalkaitsekulutused kasvasid

Sissetuleku osana saadavaid sotsiaalseid siirdeid võib mõista kui kollektiivset sotsiaalkaitse skeemi või ka riigi ja kohaliku omavalitsuse poolt leibkonnale makstud hüvitisi, mille eesmärk on leevendada mitmesuguseid sotsiaalseid riske, vähendada kihistumist ning leibkondade toimetulekuraskusi. 2010. aastal suurenes oluliselt inimeste vajadus täiendavate toetuste järele ning riik ja omavalitsused püüdsid ka muutunud situatsiooniga kaasas käia. Taotluste arv toimetulekupiiri tagamiseks tõusis oluliselt ja võrreldes 2009. aastaga praktiliselt kahekordistus toimetulekutoetuste kogumaht. Toimetulekutoetuste kogumaht ületas 20 miljonit eurot ning jõudis võrreldavasse suurusjärku 90-ndate aastate lõpu majanduslanguse järgse ajaga. 2010. aastal kasvas ka eraldatud peretoetuste kogumaht 254 miljonilt eurolt 274 miljonile eurole. Samas oli kasvunumbrite taga peamiselt ühe meetme, nimelt vanemahüvitise mahu jätkuv kasv.

Majanduses toimuvad muutused jõuavad teatud viiteajaga tööturule ning sealt omakorda mõne aja pärast suureneva survena sotsiaalkaitsesüsteemini. Loomulikult mõjutab see ka inimeste toimetulekut. Mõningad positiivsed muutused 2010. aastal ei kompenseerinud suurt tagasilööki 2009. aastal.

Loodetavasti näitab 2011. aasta pisut suuremat plussmärgiga impulssi, mis väljenduks töötuse vähenemises, lõpuks ka töötajate reaalpalga kasvus ning kõige olulisema eesmärgina toimetulekuraskustes inimeste arvu vähenemises.

Siim Krusell, Statistikaameti peaanalüütik

2010. aasta põhjalikum ülevaade on kogumikus „Eesti statistika aastaraamat 2011“  (ilmus 29.07.2011).

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s