Laste vaesus kohalikes omavalitsustes

Palju on huvi tuntud, milliste Eesti piirkondade lapsi vaesus rohkem puudutab ja millistes piirkondades on laste elu parem. Jätkuks laste heaolu teemale heidab Statistikaamet pilgu laste vaesuse piirkondlikule mustrile.

Kombineerides sotsiaaluuringu ning rahva ja eluruumide loenduse andmeid selgub, et 2011. aastal elas Eestis alla 18-aastastest lastest suhtelises vaesuses 17,5%. Maakondade võrdluses oli laste suhtelise vaesuse määr kõrgeim Ida-Viru maakonnas (29,2%) ning madalaim Harju maakonnas (12,7%). Eesti keskmisest madalam on laste vaesus lisaks Harju maakonnale veel Tartu maakonnas (14,7%) ja Saare maakonnas (15,4%), ülejäänud maakondades on laste vaesuse määr keskmisest kõrgem. Ida-Virumaa järel on laste suhtelise vaesuse määr kõrge Valga maakonnas (26,5%) ning kolmandal kohal on Põlva maakonna lapsed (25,1%).

Kohalike omavalitsuste võrdluses erineb laste suhteline vaesus ligi kuus ja pool korda, olles madalaim Harju maakonnas Saue linnas (6,3%) ja kõrgeim Tartu maakonnas Kallaste linnas, Alatskivi ja Peipsiääre vallas (40,8%). Heal järjel on veel Viimsi ja Kiili valla lapsed, kehvemal järjel Mustvee linna, Pala valla ja Kasepää valla, aga ka Vasalemma valla lapsed.

Rohkem on keskmisest madalama laste suhtelise vaesuse määraga omavalitsusi Harju, Saare, Lääne ja Tartu maakonnas, kus vähemalt pooltes omavalitsustes jäi 0–17-aastaste vaesuse määr allapoole Eesti keskmist. Samas Ida-Viru, Valga, Põlva, Võru, Hiiu ja Järva maakonna kõigi kohalike omavalitsusüksuste laste vaesuse määr ületas Eesti keskmist ning jäi 18–33% piiresse. Kõige suuremad erinevused laste vaesuses on aga Tartu ja Harju maakonnas, kus on nii väga madala kui ka väga kõrge vaesuse määraga omavalitsusi. Näiteks Harju maakonnas Saue linnas on vaeseid lapsi 6,3%, samas Vasalemma vallas 33,2%. Tartu maakonnas Ülenurme vallas on vaesuses lapsi 8,9%, kuid samas maakonnas on ka kõige suurema vaesuse määraga Kallaste linn, Alatskivi vald ja Peipsiääre vald (laste suhtelise vaesuse määr 40,8%). Järva ja Hiiu maakonna omavalitsused olid kõige sarnasemad, seal oli kõrgeima ja madalaima laste vaesuse määra erinevus mitte üle kolme protsendipunkti.

Tallinnas elavate laste vaesuse määr (13,6%) on üldiselt Eesti keskmisest ligi nelja protsendipunkti võrra madalam, erinevused linnaosade vahel on aga suured. Tallinna linnaosades on vaeste laste osatähtsus suurim Lasnamäel (17,8%), millele järgneb Põhja-Tallinn (16,2%). Kõige väiksem on laste suhtelise vaesuse määr Pirita linnaosas (7,2 %).

Kokkuvõttes võib öelda, et üldjuhul on kõige madalam laste vaesuse määr enamikus Harjumaa piirkondades, kõige suuremaks probleemiks on aga laste vaesus omavalitsustes, mis asuvad piiriäärsetel aladel Kirde- ja Lõuna-Eestis ning Vasalemma vallas Harjumaal. Laste vaesusrisk sõltub suures osas nende vanemate toimetulekust ja seega elavad suuremas vaesuses selliste piirkondade lapsed, kus on suurem töötus, rohkem mitte-eestlasi, kelle eesti keele oskus on halvem ja sissetulekud madalamad või suurem maaelanike ning naturaalmajanduse osatähtsus.

Tiiu-Liisa Laes, Statistikaameti analüütik

Metoodika

Maailmapank (World Bank) on välja töötanud väikese piirkonna vaesuse hindamise metoodika ja arendanud spetsiaalse tarkvara, mis võimaldab hinnata vaesuse näitajaid, kombineerides sotsiaaluuringu ning rahva ja eluruumide loenduse andmeid. Maailmapanga 2012.–2013. aasta projekti tulemusena kaardistatakse vaesus sarnase metoodikaga kõigis EL-i riikides.

Statistikaamet osales Maailmapanga projektis ja hindas suhtelise vaesuse määra kohaliku omavalitsusüksuse rühmades, kasutades 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse ja Eesti sotsiaaluuringu 2011. aasta andmeid. Statistikaameti eesmärk oli kaardistada vaesus võimalikult detailsel piirkondlikul tasemel. Osa omavalitsusüksusi on aga projektis kasutatava metoodika jaoks liiga väikesed ja vaesuse hinnangud tuleksid suure varieeruvusega, seega otsustati kaardistada vaesus omavalitsusüksuste rühmade tasemel. Olemasolevatest omavalitsusüksustest moodustati 124 piirkonda, kus ühte piirkonda kuulus 1–6 omavalitsusüksust, millele lisandusid kaheksa Tallinna linnaosa. Kokku prognoositi mudeliga vaesuse määr 132 väikese piirkonna jaoks ning ka hierarhia kõrgemate tasemete (maakond ja kogu Eesti) jaoks.

Rohkem infot projekti kohta ja detailsem metoodika kirjeldus on esitatud Statistikaameti kogumikus „Eesti piirkondlik areng. 2013. Regional Development in Estonia“ (ilmus 29.11.2013).

Suhteline vaesus mõõdab inimeste sissetulekut teiste riigi elanike sissetulekute suhtes. Suhteliselt vaesteks loetakse inimesi, kelle sissetulek jääb alla suhtelise vaesuse piiri. Rahvusvaheliselt on suhtelise vaesuse piir 60% leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist.

Ekvivalentnetosissetuleku arvutamisel summeeritakse kõikide leibkonnaliikmete netosissetulekud kõikide sissetulekuallikate põhjal ja jagatakse leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Leibkonna ekvivalentsuuruse leidmisel antakse leibkonnale tarbimiskaalud olenevalt sellest, kui palju on leibkonnas lapsi ja täiskasvanuid. Sealjuures tuginetakse OECD modifitseeritud skaalale, kus esimene täiskasvanu saab kaaluks 1, iga järgmine vähemalt 14-aastane leibkonnaliige 0,5 ja alla 14-aastased lapsed 0,3. Tarbimiskaalude abil püütakse arvesse võtta leibkondade ühistarbimist, ehk siis seda, et leibkonnas on ühised kulutused. Näiteks iga leibkonnaliige ei pea omama isiklikku külmikut, pesumasinat, pliiti jms, vaid neid kasutatakse leibkonnas ühiselt. Samuti tasutakse ühiselt eluasemekulud. Üheliikmeline leibkond peab kõik kulutused katma üksi, kuid mitmeliikmeline leibkond saab ühiskulutused omavahel ära jagada ning neil kulub ühiste kulude katmiseks vähem sissetulekut.

Ekvivalentnetosissetuleku leidmiseks jagatakse kõikide leibkonnaliikmete summeeritud netosissetulek kõigi leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Ühe leibkonna liikmete ekvivalentnetosissetulekud on võrdsed. Aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaani leidmiseks järjestatakse leibkonnaliikmed ekvivalentnetosissetuleku järgi kasvavasse ritta ning leitakse mediaan (rea keskmine väärtus, st pooled väärtused jäävad sellest ülespoole ning pooled allapoole). 60% mediaani väärtusest ongi suhtelise vaesuse piir. Suhtelises vaesuses elavad inimesed, kelle ekvivalentnetosissetulek on madalam kui suhtelise vaesuse piir. 2011. aastal elas suhtelises vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 299 eurot. Suhtelise vaesuse määr on suhtelises vaesuses elavate inimeste osatähtsus vastavast kogugrupist.

2 responses to “Laste vaesus kohalikes omavalitsustes

  1. Keerulisemalt ilmselt seda kirjutada pole võimalik…..suhteline vaesuspiir,mediaan jne.see ei ütle inimestele ju midagi ja mis see teadmine meile annab….kus on lahendused…sõnadega keerutamine ei aita kedagi….

    • Tiiu-Liisa Laes

      Vaesuse mõõtmine ongi keeruline ülesanne ja arvesse tuleb võtta palju aspekte. Laheduste pakkumisega on nii, et statistikaameti ja riikliku statistika ülesanne on mõõta nähtusi ja trende ühiskonnas ning tulemustele tähelepanu juhtida. Sellega meie võimalused lõpevad. Poliitikate väljatöötamine ja lahenduste pakkumine on teiste institutsioonide ülesanne…

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s