Author Archives: anuots

Noppeid ajaloost: usk

2016. aastal tähistab Eesti statistikasüsteem 95. aastapäeva. Eesti Vabariigis asutati 1. märtsil 1921 Riigi Statistika Keskbüroo, mille juhiks sai Albert Pullerits. Seda kuupäeva võibki pidada Eesti statistika sünnipäevaks. Statistikaamet avaldab aasta jooksul huvitavamaid noppeid 1920. aastate statistikaväljaannetest võrdluses sama valdkonna viimatiavaldatud näitajatega.

Kas raha teeb õnnelikuks?

Detsembri lõpp tähendab paljudele pühasid ja vabu päevi, aga ka suuremal või vähemal määral tarbimist. Kahtlemata on üheks elus olulist rolli mängivaks aspektiks raha. Ometi on raha roll hea elu kujundamisel mõneti vastuolulise tähendusega.

Ühelt poolt suudab jõukam inimene hõlpsamini hakkama saada ning oma soove kergemini teostada. Teisalt omistatakse rahale tihtilugu „kurja juure“ tähendus – raha suutvat täita üksnes kitsa osa inimese vajadusspektrist, rahaga (nii olemasolu kui ka puudusega) võib kaasneda mitmesuguseid probleeme, raha võib tekitada ka hõõrdumisi inimsuhetes. Raha tähtsaks pidavaid inimesi vaadatakse tihtilugu halvustavalt ning seetõttu püüavad paljud oma rahaihalust pigem varjata. Sellele vaatamata ei saa me üle ega ümber tõsiasjast, et raha mängib eluga rahulolus olulist rolli.

Esmalt oleks mõistlik proovida põgusalt pugeda õnne tagamaadesse. Tuleb mainida, et ühest vastust sellele, mis on õnn, ei ole. Õnn võib näiteks peituda nii lõpptulemuses kui ka protsessis, õnne võib hinnata nii väliselt kui ka inimene ise. Levinud on koguni teooriad, et õnnetunnet saab „matemaatiliselt“ määrata, kui positiivsetest tunnetest lahutada negatiivsed. Terminid „õnnelikkus“ ning „eluga rahulolu“ on teineteisega niivõrd läbipõimunud, et neid käsitletakse sünonüümidena. Hoolimata õnne defineerimise keerukusest, on seda aegade jooksul siiski mõõta üritatud, kuna soov ja lootus on ju elu paremaks muuta.

Laias laastus saab inimeste heaolu mõõta objektiivsete ja subjektiivsete näitajate kaudu. Esimesed vaatlevad pigem elukeskkonda (näiteks erinevad majandus-, sotsiaal- ja keskkonnastatistika näitajad). Subjektiivse hinnangu elule annab aga iga inimene ise. Hoolimata sellest, et ühtset meetodit õnne mõõtmiseks ei ole, võib väita, et õnnelik olemist oskab kõige paremini määratleda iga inimene ise. Seetõttu olen veendunud, et õnnelikkuse mõõtmine peaks esmajoones toimuma subjektiivse lähenemise kaudu.

Mis heaolu mõjutab?

Uuringud on välja toonud mitmeid nii isikust endast kui ka taustsüsteemist tulenevaid tegureid, näiteks haridus, tervislik seisund, perekonnaseis, vanus, religioossus, töötus, (poliitiline) keskkond. Üheks olulisemaks õnnelikkust kujundavaks teguriks on aga osutunud jõukus, eeskätt inimese sissetulek. Üldjuhul on välja toodud, et jõukamad hindavad oma eluga rahulolu kõrgemalt, kuid siiski selgub mitmeid huvitavaid nüansse.

Richard Easterlin leidis pisut enam kui 40 aastat tagasi, et kuigi konkreetses riigis tajuvad rikkamad elanikud ennast õnnelikumana kui vaesemad, siis keskmine õnnelikkuse tase rikaste ja vaeste riikide vahel ei ole oluliselt erinev. Veelgi enam, selgus, et pikema aja jooksul sissetulekute kasv konkreetses riigis õnnelikkust ei kasvata. Hoolimata sellest, et seost tollal veel piisavalt ei uuritud, ei olnud see üldlevinud arvamusega kooskõlas ning seetõttu saavutasid tulemused tuntust kui Easterlini paradoks.

Easterlini arvates kipuvad inimesed oma olukorda võrdlema ühiskonnas esineva normiga. Seega mängib sissetuleku absoluutarvust suuremat rolli see, kuhu inimene oma elujärje teistega võrdluses paigutab. Tuleks aga tähele panna, et mitte kõik majandusteadlased pole Easterlini arvamusega nõus ning on tuvastanud, et riikide jõukuse kasvades tõuseb ka keskmine eluga rahulolu.

Sissetulek ja tarbimine

Erinevus inimeste sissetulekus on üks asi, kuid pangaarvele tiksuvast summast tähtsam on hoopis see, mida ja kui palju selle eest tarbida saab. Jõukamate võimalused kulutada on suuremad, aga ka nende soovid ja ootused on kõrgemad. Samuti kipuvad inimesed ennast võrdlema endaga sarnasel elujärjel inimesega. Seega on mõistetav, kui näiteks Viimsis ühekordses majas elav eestimaalane tunneb kadedust kui naabril on kahekorruseline maja, ega tunne heameelt selle üle, et tal üldse on olnud võimalus sellisesse piirkonda maja soetada.

Kas Euroopa rikkamates riikides on rahulolu eluga kõrgem?

Kas rikkamad inimesed on õnnelikumad ning kas kõrgema sissetulekutasemega riikides on ka keskmine hinnang eluga rahulolule kõrgem? Eesti elanike sissetulek ning eluga rahulolu näitaja on positiivselt seotud. Kuigi seose tugevust iseloomustav korrelatsioonikordaja viitab pigem nõrgale seosele, saab seda siiski oluliseks pidada. Vaadates olukorda laiemas kontekstis, siis Euroopa riikide seas saame üsna sarnase tulemuse. Kõrgemate sissetulekutega riikides on ka eluga rahulolu näitaja keskmiselt kõrgem.

Rahal on eluga õnnelikkuse kujundamisel oluline roll mängida, kuid kas õnnelikkuse kasv saab toimuda lõputult? Või tuleb kuskilt piir ette ning inimestele jõuab kohale, et raha polegi ehk eluga rahulolu määramisel niivõrd kriitilise tähtsusega tegur? Selgus, et seos sissetuleku ja eluga rahulolu näitaja vahel on kõigi kaasatud Euroopa riikide puhul positiivne, kuid selle tugevus riigiti on mõneti varieeruv.

Seose tugevus eluga rahulolu ja sissetulekunäitaja vahel kipub olema seda nõrgem, mida kõrgem on sisemajanduse koguprodukt (SKP) elaniku kohta (ostujõu standardi alusel). See tähendab, et mida jõukam on riik, seda vähem omab sealsete inimeste õnnelikkuse kujundamisel tähtsust nende sissetulek. Kuigi tulemused ei viita otseselt Easterlini paradoksi olemasolule, võib sarnaseid jooni antud nähtusega täheldada.

Artiklis leitud nähtust on välja toonud ka mitmed varasemad uuringud. Ühelt poolt saab seda seletada tõsiasjaga, et riigid, kus eluga rahulolu on kõrge, on jõudnud kõrgeima loomuliku keskmise õnnelikkuse taseme ligidale. On loomulik ning ka paratamatu, et kõik ei pea ennast ühtviisi õnnelikuks ning täiendava sissetuleku lisandumine ei panusta oluliselt eluga rahulolu kasvu.

Jõukamates riikides on rohkematele elanikele tagatud materiaalsed vajadused ning üha tähtsamaks muutuvad postmaterialistlikud soovid. Kui esmased tarbimisvajadused on rahuldatud ning rahaline seis võimaldab mugavaks äraolemiseks pisut enamatki, siis lisanduv sissetulek ei tarvitse enam nii palju õnnelikkust kasvatada. Teisisõnu, jõukamate riikide elanike jaoks ei pruugi suurem kontojääk nii palju rõõmu valmistada kui vaesematele.

Kokkuvõtvalt võib nentida, et suurema sissetulekuga inimesed kipuvad oma rahulolu eluga kõrgemalt hindama. Samas hoiduksin väitest, nagu oleks tegemist kindlasuunalise põhjus-tagajärg seosega, sest mitmed uuringud on viidanud, et aprioorselt eeldatav seos (raha teeb/võib teha õnnelikuks) saab esineda ka vastupidises suunas (rahulolevam/õnnelikum inimene suudab kõrgemat sissetulekut teenida). Kuivõrd olulist rolli raha meie elus tegelikult mängib, jäägu igaühe enda otsustada.

Põhjalikum ülevaade on Statistikaameti kogumiku „Sotsiaaltrendid 7“ artiklis „Kas raha teeb õnnelikuks ehk sissetuleku ja eluga rahuolu vaheline seos Eestis ja Euroopa Liidus“ (ilmus 23.12.2016).

Märt Leesment, Statistikaameti peaanalüütik

Metoodika

Andmed pärinevad 2013. aasta Euroopa sissetuleku ja elamistingimuste uuringust (EU-SILC), mil oli kaasatud inimeste heaolu puudutavate küsimuste plokk. Kasutati ühte universaalset näitajat – vastuseid küsimusele „Kui rahul olete üldiselt oma praeguse eluga?“. Vastuseid sai märkida skaalal 0–10, kus 0 tähendas täielikku rahulolematust ja 10 täielikku rahulolu.

Sissetulekut väljendab leibkonnaliikme kohta tuletatud leibkonna ekvivalentnetosissetulek. Ekvivalentnetosissetuleku puhul on summeeritud kõikide leibkonnaliikmete netosissetulekud kõikide sissetulekuallikate põhjal ning jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Tegemist on kaalumata andmetega.

 

Image

Eesti jõulukuused Euroopa kodudes

Suhtelist vaesust koges mullu iga viies Eesti elanik

Statistikaameti andmetel elas 2015. aastal suhtelises vaesuses 21,3% Eesti elanikkonnast ehk 277 000 inimest ja absoluutses vaesuses 3,9% Eesti elanikkonnast ehk 51 300 inimest. Rikkaima ja vaeseima viiendiku sissetulek erines ligi kuus korda.  

2015. aastal elas suhtelises vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 429 eurot (2014. aastal 394 eurot). Absoluutses vaesuses aga elanik, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 201 eurot (2014. aastal 203 eurot).

Võrreldes 2014. aastaga elanike sissetulekud suurenesid ning see põhjustas omakorda suhtelise vaesuse piiri tõusmise. 2015. aastal erinesid elanikkonna vaeseima ja rikkaima viiendiku sissetulekud 5,7 korda.

Vaesusrisk pole kõigi inimeste ja leibkondade jaoks ühesugune. Vaesusest on rohkem ohustatud mittetöötavad või madala sissetulekuga inimesed. 2015. aastal elas iga teine töötu suhtelises vaesuses ja iga neljas töötu absoluutses vaesuses.

Vaatamata sellele, et püsiv töökoht vähendab vaesusesse langemise ohtu kõige enam, tuleb vaesust kogeda ka paljudel palgatöötajatel. Eestis oli 2015. aastal 7,5% palgatöötajaid, kes elasid suhtelises vaesuses hoolimata sellest, et neil oli püsiv töökoht. Töötasu ei saa kõigil olla võrdselt kõrge, kuid samas võiks kindel sissetulek tagada normaalsel tasemel elamistingimused ja toimetuleku. 

Suuremas vaesuses on üksi elavad vanemaealised, üksikvanemad ja lapserikkad pered

Olulist rolli vaesusesse sattumisel mängib leibkonna koosseis. Üle 65-aastaste üksi elavate inimeste suhtelise vaesuse määr oli 2015. aastal 78%.

Üksikvanemaga leibkondade suhtelise vaesuse määr oli 35% ja absoluutse vaesuse määr 6%. Vaesusriski suurendab ka rohkem kui kahe lapse olemasolu peres. Kui ühe või kahe lapsega paaridest oli keskmiselt suhteliselt vaeseid 13%, siis kolme või enama lapsega peredest 27%. Sügavamas ehk absoluutses vaesuses oli ühe või kahe lapsega paaridest umbes 4%, kuid lasterikastest peredest juba ligi 7%.

Viis sissetulekurühma

2015. aastal oli Eesti elaniku keskmine ekvivalentnetosissetulek (leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga) 858 eurot kuus. Linnaelaniku keskmine sissetulek kuus oli 878 eurot ja maaelanikul 815 eurot, mis teeb linna- ja maainimese kuusissetulekute vaheks keskmiselt 63 eurot. Andmete põhjal võib märgata, et sissetulekute vahe linnas ja maal on viimastel aastatel suurenenud. Kaks aastat varem oli maa- ja linnaelanike sissetulekute erinevus 37 eurot.

Sissetuleku põhjal jagatakse elanikud viide kvintiili — esimeses on madalaima sissetulekuga inimesed ja viiendas kõrgeima sissetulekuga. Piirkonniti oli rikkamate inimeste kontsentratsioon kõrgem Põhja-Eestis, kus 52% elanikest kuulus kõrgema sissetulekuga elanikkonna hulka (viiendasse või neljandasse kvintiili). Kirde-Eestis kuulus aga 54% elanikest madalama sissetulekuga elanikkonna hulka (esimesse või teise kvintiili). Kesk-, Lääne- ja Lõuna-Eestis oli võrdlemisi ühtlane sissetulekujaotus. Linnades oli vaeste ja rikaste proportsioon võrdsem, maal oli aga madalama sissetulekuga inimesi tunduvalt rohkem kui kõrgema sissetulekuga inimesi.

Mehi on suhtelises vaesuses vähem, kuid nende vaesus on sügavam

Kui vaadata vaesuse soolist mustrit, siis võib öelda, et meeste suhtelise vaesuse määr on küll võrreldes naistega madalam, kuid nende absoluutse vaesuse määr on naiste omast kõrgem.

2015. aastal oli meeste suhtelise vaesuse määr 19% ja naiste 23%, absoluutse vaesuse määr vastavalt 5% ja 3%. Seega on suhtelises vaesuses rohkem naisi, absoluutses vaesuses aga rohkem mehi, mis näitab, et meeste vaesus on sügavam. Ka suhtelise vaesuse süvik (suhtelises vaesuses olevate isikute mediaansissetuleku kaugus vaesuse piirist protsentides) on meestel suurem kui naistel (vastavalt 26% ja 17%).

Eesti rahvusest elanike sissetulekud on suuremad kui mitte-eestlastel ning ka eestlaste suhtelise vaesuse määr oli 2015. aastal kuus protsendipunkti madalam – eestlastest oli suhtelises vaesuses 19,4% ja mitte-eestlastest 25,6%. Põhjuseks on mitte-eestlaste kõrgem töötus.

Kokkuvõtlikult võib tõdeda, et 2015. aasta oli sissetulekute kasvuaasta. Kindel töökoht ja hea haridus annavad parema garantii vaesusesse mittesattumiseks. Teatud ebavõrdsust esineb ühiskonnas alati. Selle suurus aga peegeldab inimeste heaolu, nende elukvaliteeti ja ühiskonnas valitsevaid üldisi väärtusi.

Tiiu-Liisa Rummo, Statistikaameti analüütik

 Metoodika

Ekvivalentnetosissetulek on leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Suhtelise vaesuse määr on inimeste osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek on suhtelise vaesuse piirist madalam. Absoluutse vaesuse määr on inimeste osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek on absoluutse vaesuse piirist madalam. Suhtelise vaesuse piir on 60% leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist, absoluutse vaesuse piir on arvestuslik elatusmiinimum.

Hinnangud põhinevad Eesti sotsiaaluuringu andmetel, mida Statistikaamet korraldab 2004. aastast. 2016. aastal osales uuringus üle 6000 leibkonna. Uuringuga kogutakse aastasissetuleku andmeid, seetõttu saadakse 2016. aastal 2015. aasta sissetulek. Aastasissetulek on vajalik vaesuse ja ebavõrdsuse näitajate arvutamiseks. Sotsiaaluuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid harmoneeritud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides nime EU-SILC all.

Detailsemad andmed Statistikaameti veebilehel statistika andmebaasis.

Image

Vanemaealiste hulgas on hõive suurenenud

Algkooliõpilase keskmine koolitee on 3,2 km pikkune

2015. aastal käis iga kolmas 1.–3. klassi õpilane kuni 1 kilomeetri kaugusele kooli. Algkooliõpilase keskmine koolitee on 3,2 kilomeetri pikkune ning maakonniti on kõige pikem koolitee Hiiumaa õpilastel.

Kui vaadata kaugusi lähima koolini on näha, et 58% 1.–3. klassi õpilaste puhul on lähim kool kodule lähemal kui 1 kilomeeter. Kuid sageli ei käi laps lähimas koolis. Põhjused on erinevad: õppekeel, kooli spetsialiseerumine (muusika/reaalained), prestiiž, kooli asumine teises omavalitsusüksuses, ühistransport. Lähim koolitee on keskmiselt 1,7 kilomeetri pikkune – ligi kaks korda lühem sellest, kus laps tegelikult koolis käib.

Eesti maakondades on kõige pikem koolitee Hiiumaa algkooliõpilastel, kelle keskmine koolitee on 5 kilomeetri pikkune. Kõige lühem on keskmine koolitee Ida-Viru maakonnas, vaid 2,3 kilomeetrit. Kõigis maakondades on keskmine tegelik koolitee vähemalt 1 kilomeetri võrra pikem lühimast võimalikust kooliteest.

Tänavu tähistab Eesti statistikasüsteem 95. aastapäeva ja seetõttu vaatas Statistikaamet ka kui pikk oli õpilase koolitee ligi sajand tagasi. Tänapäeva algkooliõpilase keskmine koolitee on 700 meetrit pikem, sest 1922. aastal oli keskmine koolitee 2,5 kilomeetri pikkune. Kui ligi sajand tagasi käis iga neljas 1.–3. klassi õpilane kuni 1 kilomeetri kaugusele kooli, siis 2015. aastal iga kolmas.

Ülle Valgma, Statistikaameti kartograaf

Metoodika

Koolitee pikkuse arvutamisel on kasutatud Eesti hariduse infosüsteemi 1.–3. klassi õpilaste andmeid seisuga 1. september 2015, Statistikaameti rahvastikuarvestuse andmebaasi andmeid seisuga 1. jaanuar 2016, samuti Maa-ameti andmeid. Kaugus koolist on arvutatud olemasolevaid teid ja nende kulgemist arvesse võttes. Kasutatud on ArcMap Network Analyst tarkvara.

Andmete ajaline erinevus võib olla põhjus, miks osa õpilaste kool ja elukoht asusid üksteisest ebamõistlikult kaugel. Näiteks asus kool Narvas ja elukoht Tallinnas, mis ei ole kindlasti algkooliõpilase igapäevane koolitee. Samas näitab see ka elukohaandmete kvaliteeti registrites. Kooliteed, mille pikkus ületas 30 km jäeti analüüsist välja.

2016. aastal tähistab Eesti statistikasüsteem 95. aastapäeva. Eesti Vabariigis asutati 1. märtsil 1921 Riigi Statistika Keskbüroo, mille juhiks sai Albert Pullerits. Seda kuupäeva võibki pidada Eesti statistika sünnipäevaks. Statistikaamet avaldab aasta jooksul huvitavamaid noppeid 1920. aastate statistikaväljaannetest võrdluses sama valdkonna viimatiavaldatud näitajatega. #eestistatistika95

 

 

Mõni hetk on ilusam kui teine

On reede, 18. novembri hommik aastal 2016. Sõidan Viljandist Tallinna. Raadiost tulevad uudised, kus jutuks ka Eesti võimaliku tulevase valitsuse majanduspoliitika. Kas see tähendab astmelist tulumaksu? Kas see tähendab vasakpööret? Kas ametnikel on põhjust tõrjuda jutte idapöördest? Need ei ole küsimused riiklikule statistikale, vähemalt otseselt mitte. Sõidan Kose-Ristilt läbi, algab neljarealine maantee, libedust ei ole. Veel äsjane paks lumekiht on peaaegu sulanud. Voolavate vete järgi otsustades võiks arvata, et kevad on lähedal. Pime on, kevadeni on veel aega. On veel jupike sügist ja terve talv. Jõuan Statistikaametisse. Kahe nõupidamise vahel vaatan Eesti praegust olukorda arvudes.

  • Eestis on 15 maakonda, 30 omavalitsuslikku linna ja 183 valda.
  • Statistikaameti andmetel elas Eestis 2016. aasta 1. jaanuaril 1 315 944 inimest. Vähemalt 65-aastaste osatähtsus rahvastikus oli 19%. 2015. aastal sündis Eestis 13 907 last, 2016. aasta esimese kümne kuuga sündis esialgsetel andmetel 11 850 last.
  • Statistikaameti andmetel oli töötuse määr 2016. aasta III kvartalis 7,5% ja tööhõive määr 66,5%. Tööjõus osalemise määr kasvas eelmise aasta sama kvartaliga võrreldes protsendipunkti võrra ja tööealiste mitteaktiivsete arv on kahanemas. Eestis oli 2016. aasta III kvartalis 653 300 tööga hõivatut ja 52 900 töötut.
  • Töötukassa andmetel oli 31. oktoobril 2016 Eestis 26 914 registreeritud töötut.
  • Keskmine brutokuupalk oli 2016. aasta II kvartalis Statistikaameti andmetel 1163 eurot.
  • Munitsipaalkooli õpetajate keskmine brutokuupalk oli Haridus- ja Teadusministeeriumi andmetel 2016. aasta II kvartalis 1151 eurot, riigikoolide õpetajatel 1226 eurot.
  • Täis- ja osaajaga töötavate arstide keskmine põhitunnipalk oli
    2016. aasta märtsis Tervise Arengu Instituudi andmetel 11,87 eurot ja kogutunnipalk 13,48 eurot. Täis- ja osaajaga töötavate õendustöötajate keskmine põhitunnipalk oli 2016. aasta märtsis 5,91 eurot ja kogutunnipalk 6,69 eurot.
  • Statistikaameti esialgsetel andmetel suurenes Eesti sisemajanduse koguprodukt (SKP) 2016. aasta III kvartalis eelmise aasta sama kvartaliga võrreldes 1,1%. Sesoonselt ja tööpäevade arvuga korrigeeritud SKP kasvas II kvartaliga võrreldes 0,2% ja 2015. aasta III kvartaliga võrreldes 1,3%. SKP jooksevhindades oli 2016. aasta
    II kvartalis 5,3 miljardit eurot.
  • Eesti majutusettevõtetes peatus Statistikaameti andmetel
    2016. aasta septembris 257 000 sise- ja välisturisti – 9% rohkem kui eelmise aasta samal kuul. Eelmise aasta septembriga võrreldes suurenes majutusettevõtete teenuseid kasutanud turistide arv 21 000 võrra. Välisturistid moodustasid ligi kaks kolmandikku turistide koguarvust. Kokku kasutas 2016. aasta septembris majutusettevõtete teenuseid 169 000 välisturisti.
  • Kaupade eksport kasvas Statistikaameti andmetel 2016. aasta septembris eelmise aasta septembriga võrreldes 13% ja import 2%. Septembris eksporditi Eestist kaupu jooksevhindades 1,1 miljardi euro väärtuses ning imporditi Eestisse 1,2 miljardi euro eest. Kaubavahetuse puudujääk oli 62 miljonit eurot. Septembris olid kaupade ekspordi peamised sihtriigid Rootsi (15% koguekspordist), Soome (15%) ja Läti (10%). Eksport kasvas enim Hollandisse, Mehhikosse ja Saksamaale (vastavalt 33 miljonit, 26 miljonit ja 16 miljonit eurot).
  • Tarbijahinnaindeksi muutus oli Statistikaameti andmetel 2016. aasta oktoobris võrreldes septembriga –0,3% ja võrreldes eelmise aasta oktoobriga 0,6%. Kaubad olid 2015. aasta oktoobriga võrreldes 1,0% kallimad ja teenused 0,1% odavamad. Kaupade ja teenuste administratiivselt reguleeritavad hinnad tõusid eelmise aasta oktoobriga võrreldes 3,8% ja mittereguleeritavad hinnad langesid 0,2%.
  • Tööstusettevõtted tootsid Statistikaameti andmetel 2016. aasta septembris 7% rohkem toodangut kui eelmise aasta septembris. Välisturule müüdi 71% kogu töötleva tööstuse toodangust. 2015. aasta septembriga võrreldes suurenes korrigeerimata andmetel toodangu müük ekspordiks 10% ja müük kodumaisele turule 1%.
  • Leibkonnaliige kulutas Statistikaameti andmetel 2015. aastal kuus keskmiselt 395 eurot, see on 106 eurot rohkem kui 2012. aastal. 2015. aastal kulutas leibkonnaliige enim raha toidule – 92 eurot kuus. Eluasemele kulus kuus 65, transpordile 51, vabale ajale 42, majapidamisele 26, riietele ja jalanõudele 21 ning sideteenustele 18 eurot leibkonnaliikme kohta.
  • Eesti ettevõtetes, asutustes ja organisatsioonides oli Statistikaameti andmetel 2016. aasta II kvartalis ligi 9500 vaba ametikohta. Viimati ületas vabade ametikohtade arv 9000 piiri 2008. aastal.
  • Ettevõtlussektori kogukasum oli Statistikaameti andmetel 2016. aasta II kvartalis 671 miljonit eurot ehk 6% väiksem kui aasta varem samal ajal. Võrreldes 2015. aasta II kvartaliga vähenes kogukasum enamikul tegevusaladel.
  • Bensiin 95 ja diislikütus maksid Statoili Viljandi tanklas 1,103 eurot liiter.
  • Viljandi Männimäe Selveris sai kilo suhkrut 79 sendi eest. 1,5-liitrine pudel traditsioonilist A. Le Coqi limonaadi maksis Partnerkaardiga 69 senti (tavahind 1,09 eurot). Kaheliitrine pudel Coca-Colat oli 1,59 eurot, 150-grammine pakk Kalevi Mesikäpa kommi maksis Partnerkaardiga 1,29 eurot (tavahind 1,59 eurot). 0,5-liitrine pudel Saku Originaali maksis 1,09 eurot ja pudel Viru Valget (70 cl) 10,49 eurot.

On reede, 2016. aasta 18. novembri õhtu. Spordiuudistest saan teada, et Eesti epeenaiskond lõpetab aasta edetabeli esimesel kohal. Positiivne. Kahjuks tuleb meelde mõne päeva tagune pealkiri Postimehes „Eesti jalgpall astus ajas 20 aastat tagasi“ koos kommentaariga: „Eesti koondis on sattunud olukorda, mida veel mõne aasta eest ei osanud karta ka halvimates unenägudes“. Panen plaadi mängima. Jaan Tätte laulab: „Mõni hetk on ilusam kui teine. Mõni hetk on kohe väga-väga …“. Paljuski sõltub hetke ilu vaatajast ja vaatenurgast ning sellest, millega võrrelda. Mõnele hetkele saame anda hinnangu alles hiljem – siis, kui on, millega võrrelda.

Mihkel Servinski, Statistikaameti peaanalüütik