Category Archives: hinna- ja palgastatistika

Palgastatistika erinevustest puust ja punaselt

Palgastatistikas on kohati raske orienteeruda. Sellealast informatsiooni avaldavad peamiselt kolm allikat – Statistikaamet (SA), Maksu- ja tolliamet (MTA) ning Euroopa Liidu statistikaamet Eurostat. Kas andmed on omavahel võrreldavad?

Palgastatistika erinevustest parema kujutluspildi saamiseks võtame appi Mihkli, kes töötab põllumajandusega tegelevas 5 töötajaga ettevõttes OÜ Tore Põld. Mihkel töötab täiskoormusega ja töölepingu kohaselt on tema brutokuupalk 1000 eurot. Lihtsustamise huvides eeldame, et Mihkel ei ole saanud tööga seotud muid lisatasusid ega preemiaid. Augustis oli Mihkel haiguslehel, mistõttu teenis augustikuu eest 850 eurot. Septembris töötas Mihkel täiskoormusega iga tööpäev.

Kui suur on Mihkli septembri brutokuupalk?

Arvutame Mihkli septembrikuu palga Maksu- ja tolliameti, Statistikaameti ning Eurostati näitel.

Maksu- ja tolliameti andmete kohaselt on Mihkli septembrikuu bruto väljamakse 850 eurot. Kuidas nii?

Maksu- ja tolliamet ei arvuta keskmist brutokuupalka, vaid septembrikuus tehtud töösuhtega seotud erinevaid väljamakseid, arvestamata, mis ajaperioodi eest tasud väljateenitud on. Seega on Mihkli septembrikuu väljamakse tegelikult tema augustikuus väljateenitud tasu ning kuna Mihkel oli augustikuus haige, kajastub see septembrikuu väljamaksetes.

Statistikaameti metoodika kohaselt on Mihkli septembrikuu brutokuupalk 1000 eurot. Kuidas nii?

Statistikaamet arvutab septembrikuu eest väljateenitud keskmist palka, sõltumata sellest, et reaalne väljamakse tehakse alles oktoobris.

Eurostati metoodika kohaselt jääb Mihkel antud näite puhul septembri palgastatistikast välja. Kuidas nii?

Kuigi ka Eurostati keskmise brutopalga aluseks on kuus väljateenitud tasu, siis Eurostati avaldatavast statistikast jääb Mihkel hoopis välja. Eurostat ise uuringuid ei tee ja saab oma andmed liikmesriikide statistikaametitest, kuid liikmesriikide vahelise võrdluse tagamiseks jäävad palgastatistikast välja alla 10 töötajaga ettevõtted ning põllumajanduse, metsamajanduse ja kalapüügi ning avaliku halduse ja riigikaitse tegevusalad. Eurostat avaldab liikmesriikide brutopalka iga 4 aasta tagant.

Samas avaldab Eurostat kvartaalselt palgamuutusi, kus on sees kõik tegevusalad ja ka alla 10 töötajaga ettevõtted. Seega antud näite puhul ei ole võimalik küll näha, kui suur on Mihkli brutopalk, vaid on võimalik vaadata, kui palju on tema palk muutunud võrreldes näiteks aastataguse ajaga.

Töötajate brutopalk ettevõttes, maakonnas ja tegevusalal

Palgastatistika tegemisel ei huvita meid ainult Mihkli palk. Me soovime teada, mis on keskmine brutokuupalk mingis teatud kogumis, nt ettevõttes, maakonnas või tegevusalal, et neid omavahel võrrelda. Võtame siinkohal selleks kogumiks ettevõtte, kus Mihkel töötab ning leiame OÜ Tore Põld septembrikuu töötajate keskmise brutopalga Statistikaameti ning Maksu- ja tolliameti metoodika näitel.

Ettevõttes on peale Mihkli veel neli töötajat. Mihklile lisaks töötab neist kaks täiskoormusega ning nende brutokuutasu on 1000 eurot ning ülejäänud kaks töötab 0,5 koormusega ning nende brutokuutasu on 500 eurot. Eeldame, et kõik töötajad peale Mihkli olid eelmisel kuul terved ning ei puudunud töölt.

Mis on OÜ Tore Põld töötajate septembrikuu keskmine brutokuupalk?

Maksu- ja tolliameti metoodika kohaselt on OÜ Tore Põld keskmine septembrikuu brutoväljamakse 770 eurot töötaja kohta. Kuidas nii?

Septembrikuu viie töötaja väljamaksed liidetakse (850 + 500 + 500 + 1000 + 1000 = 3850) ja jagatakse töötajate arvuga (3850 / 5 = 770). Maksu- ja tolliamet ei arvesta teatud kogumi brutoväljamaksete keskmise arvutamisel töötajate töökoormust. Näiteks teame, et Mihkli septembrikuu väljamakse on 850 eurot, kuid me ei tea, kas Mihkel töötas selle väljateenimiseks 5 tundi, 20 tundi või 40 tundi. Toodud näite kohaselt saavad 500 eurot teenivad töötajad poole vähem palka, kui 1000 eurot teenivad töötajad, kuid ei selgu tõsiasi, et töökoormust arvestades on nende tunnipalk täpselt sama.

Statistikaameti metoodika kohaselt on OÜ Tore Põld keskmine septembrikuu brutokuupalk 1000 eurot töötaja kohta. Kuidas nii?

Selleks, et tagada kuupalga võrreldavus erinevates kogumites, arvestab Statistikaamet kuupalga leidmisel töötajate töökoormust. Töötajate arv taandatakse täistööajale: osalise tööajaga töötajate arv korrutatakse töökoormusega (2 X 0,5 = 1). Antud juhul siis annavad kaks poole kohaga töötajat välja ühe täistööajaga töötaja mõõdu. Seejärel jagatakse ettevõtte kõikide töötajate palgad täistööajale taandatud töötajate arvuga (4000 / 4 = 1000).

Töötajate brutopalk maakonniti ja tegevusalati

Palgastatistikas saame soovi korral võrrelda omavahel ka erinevaid maakondi või tegevusalasid. Võtame vaatluse alla jällegi põllumajanduse tegevusala ning Harju- ja Tartumaa. Lihtsustamise huvides võrdleme maakondi vaid ühe töötaja näitel. Oletame, et Tartumaal põllumajandusega tegeleva ettevõtte töötaja keskmine brutokuutasu on täiskoormusega töötades 1000 eurot ja Harjumaal 0,5 koormusega töötades 800 eurot. Eeldame, et antud kuus on 160 töötundi.

Maksu- ja tolliameti metoodika kohaselt on Tartumaal põllumajanduse tegevusalal töötasu kõrgem – 1000 eurot. Statistikaameti metoodika kohaselt on keskmine brutokuupalk kõrgem Harjumaal – 1600 eurot. Statistikaamet toob välja ka tunnitasud: brutotunnitasu Tartumaal on 1000 / 160 = 6,25 ja brutotunnitasu Harjumaal 800 / 80 = 10 eurot.

Eelnevad näited tõid välja, kui erinevad võivad olla Statistikaameti ning Maksu- ja tolliameti palgastatistika metoodikad ja sellest ka tulemused. Statistikaameti ning Maksu- ja tolliameti andmed ei ole omavahel võrreldavad. Kuid kas peavadki olema, kui andmete kogumise eesmärk on erinev? Peamine erinevus seisneb tasuliigis (Statistikaamet avaldab keskmist palka ning Maksu- ja tolliamet väljamakseid), ajalises nihkes (Statistikaamet arvestab kuus väljateenitud tasu, Maksu- ja tolliamet arvestab kuus tehtud väljamakseid) ja töötajate arvus (Statistikaamet arvestab töökoormust, Maksu- ja tolliamet töökoormust ei arvesta). Statistikaameti eesmärk on teha riiklikku statistikat ning kuna Eurostat saab oma andmed Statistikaametilt, on Statistikaametil oluline jälgida andmete rahvusvahelise võrdluse tagamiseks metoodika nõudeid ja eeskirju.

Palgastatistikas võib olla kohati raske orienteeruda, kuid oluline on mitte lasta erinevatel palgastatistika andmetel end eksitada ning mõista, mis on ühe või teise näitaja taga.

Kai Maasoo, Statistikaameti juhtivstatistik

Palgaandmete kogumine ja palgastatistika avaldamine

Statistikaamet korraldab palgastatistika uuringut rahvusvahelise metoodika alusel 1992. aastast. Aastas on valimis üle 12 000 ettevõtte, asutuse ja organisatsiooni. Avaldatud keskmised brutokuupalgad on taandatud täistööajaga töötajale, et oleks võimalik võrrelda palku tööaja pikkusest olenemata. Kuupalga arvestamise alus on tasu tegelikult töötatud aja (aja- ja tükitööpalgad, lisatasud ületundide, öötöö ja riigipühadel töötamise eest jt regulaarselt makstavad lisatasud) ja mittetöötatud aja (puhkusetasud, tööseisakutasud, tööalasel koolitusel viibimise ajal makstud tasud jt lisatasud, mille arvestamise aluseks ei ole töötatud aeg) eest. Tunnipalgas tasu mittetöötatud aja eest ei kajastu. Lühiajastatistikas mõõdetakse keskmist brutopalka kui tööjõukulu komponenti. Tööjõukulu hõlmab brutopalka ning tööandja sotsiaalmakseid, hüvitisi ja toetusi palgatöötajatele.

Statistikatöö avaliku huvi peamine esindaja on Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, kelle tellimusel Statistikaamet selle statistikatöö tegemiseks andmeid kogub ja analüüsib.

Andmete esitamise kohustuse kohta on detailsem ülevaade Statistikaameti veebilehel. Kogutud andmete põhjal avaldatud palgastatistika aegread ja detailsem ülevaade on statistika andmebaasis.

Kui suured on tööandja kulutused töötajale?

Eestis on tööandja kulutused tööjõule Euroopa Liidu keskmisest oluliselt väiksemad, kuid nende kasv on viimastel aastatel olnud EL keskmisest kiirem. Tööjõukulude suurus ja komponentide osatähtsus on liikmesriigiti väga erinev.

Eurostati andmetel oli 2014. aastal 10 ja enama töötajaga ettevõtetes (v.a põllumajanduse, metsamajanduse ja kalapüügi ning avaliku halduse ja riigikaitse tegevusala) keskmine tööjõukulu Euroopa Liidus 24,6 eurot ja euroalal 29,2 eurot tunnis. Tööjõukulud tunnis olid kõige kõrgemad Taanis (40,3 eurot) ning kõige madalamad Bulgaarias (3,8 eurot). Eestis oli vastav näitaja 9,8 eurot tunnis, mis on EL keskmisest 2,5 korda väiksem. Lähiriikide võrdluses olid Eesti tööandja kulutused tööjõule tunnis 1,5 korda suuremad kui Lätis ja Leedus, kuid kolm korda väiksemad kui Soomes.

02Aastatel 2004–2008 kasvasid Eesti tööandjate kulutused töötajatele tunnis EL keskmisest kiiremini (nt 2007. aastal kasvasid tööjõukulud tunnis eelmise aastaga võrreldes ligi 20%), siis järgnes paariaastane langusperiood. Alates 2011. aastast on tööjõukulud näidanud taas kiiret kasvu. 2014. aastal võrreldes eelmise aastaga oli Eesti tööjõukulude kasv tunnis euroala kiireim ja ulatus 6,6%-ni.

2
Millest tööjõukulud koosnevad?

Tööjõukulu on kogu kulu, mida tööandja teeb töötajale ning mis jaguneb otsesteks ja kaudseteks kuludeks.

Eesti tööjõukuludest moodustavad otsesed kulud 73,3% ja kaudsed kulud 26,7%.

Eesti otsesed kulud jagunevad:

  • tasu tegelikult töötatud aja eest (otsene töötasu, lisatasud ja toetused) – 66% kogu kuludest;
  • tasu mittetöötatud aja eest (tasud puhkuse, riigipühade ja muude vabade päevade eest) – 6,6% kogu kuludest;
  • mitterahaline (loonus-) tasu (tasu tootena või teenusena, ametiautod, tööandja eluruumid jne) – 0,7% kogu kuludest.

Eesti kaudsed (mittepalgalised) kulud jagunevad:

  • kohustuslikud, leppekohased ja vabatahtlikud sotsiaalkindlustusmaksed – 25,2% kogu kuludest;
  • hüvitised ja sotsiaaltoetused – 0,6% kogu kuludest;
  • tööalase koolituse kulud – 0,6% kogu kuludest;
  • tööjõu värbamise ja tööriietuse kulud – 0,4% kogu kuludest.

Euroopa Liidu liikmesriikides erineb kaudsete kulude osatähtsus märkimisväärselt. Kõige suurema osa kaudsetest kuludest moodustavad Euroopa Liidu liikmesriikides (v.a Taani) riiklikud sotsiaalkindlustusmaksed, mis moodustavad EL-s keskmiselt 17% kogu tööjõukuludest (Eestis vastavalt 25%).

Eurostati metoodika kohaselt kaudsed kulud = tööandjate sotsiaalkindlustusmaksed + tööalase koolituse kulud + tööjõu värbamise ja tööriietuse kulud + muud tööandja makstavad tasud – tööandjale makstavad toetused.

01
Ettevõtlussektoris maksid Eesti tööandjad 2014. aastal brutotöötasu 100 euro pealt täiendavalt 36 eurot kaudseid kulusid. Eestis olid kaudsed kulud Euroopa Liidu keskmisest (32 eurot) kõrgemad. Kõige kõrgemaid kaudseid kulusid maksti 100 euro pealt Prantsusmaal (49 eurot) ja Rootsis (47 eurot) ning kõige madalamaid Maltas (9 eurot). Peamised kaudsete kulude komponendid EL-s on tööandja (kohustuslikud) sotsiaalkindlustusmaksed, kulutused töötaja pensioniskeemidele ja haigushüvitistele.

tabel

Birgit Hänilane, Statistikaameti juhtivstatistik

Statistikaamet avaldab igas kvartalis tööjõukulu andmeid ja tööjõukulu indekseid, mis ei sisalda tööalase koolituse, tööjõu värbamise ja tööriietuse kulusid. Statistikaameti andmed hõlmavad ka 0–9 töötajaga mikroettevõtete andmeid ning kõiki tegevusalasid (kaasa arvatud põllumajandus ja avalik haldus). Tööandja kulutusi tööjõule uurib Statistikaamet iga nelja aasta tagant.

Eurostati avaldatud tööjõukulude andmed ei sisalda alla 10 töötajatega ettevõtete näitajaid ning põllumajanduse, metsamajanduse ja kalapüügi ning avaliku halduse ja riigikaitse tegevusala andmeid, mistõttu Eurostati metoodika erineb Eesti statistikaameti tööjõukulude arvutamise metoodikast.

Ettevõtlussektor ei  hõlma põllumajanduse, metsamajanduse ja kalapüügi, avaliku halduse ja riigikaitse, hariduse, tervishoiu ja sotsiaalhoolekande, kunsti, meelelahutuse ja vaba aja ning muu teenindava tegevuse tegevusalasid.

Erasektori keskmine palk tõusis II kvartalis 4,3%

Statistikaameti andmetel oli erasektoris 2014. aasta II kvartalis keskmine brutokuupalk 997 eurot ja palk tõusis 2013. aasta II kvartaliga võrreldes 4,3%. Erasektori välisomandis ettevõtete brutokuupalgad olid kõikidel tegevusaladel kõrgemad kui Eesti kapitali kontrolli all olevates ettevõtetes.

Võrreldes eelmise aasta sama kvartaliga oli erasektoris 2014. aasta II kvartalis brutokuupalga tõus aeglasem kui I kvartalis (7,0%). Ilma ebaregulaarsete preemiate ja lisatasudeta tõusis keskmine kuupalk II kvartalis 4,8%. Ebaregulaarsed preemiad ja lisatasud langesid 2013. aasta II kvartaliga võrreldes palgatöötaja kohta 7,7% ja vähendasid keskmist kuupalga tõusu 0,5 protsendipunkti. Juuni lõpu seisuga töötas erasektoris 421 000 palgatöötajat ehk 75% kogu riigi palgatöötajatest.

Erasektor jaotatakse omakorda välismaa eraõigusliku isiku ja Eesti eraõigusliku isiku majandusüksusteks (ettevõtted, asutused, organisatsioonid). Nimetame neid tekstis edaspidi välisomandis ettevõtted ja Eesti kapitali kontrolli all olevad ettevõtted. Välisomandis ettevõte tähendab seda, et üle 50% ettevõttest on välismaise kapitali kontrolli all.

Erasektori välisomandis ettevõtted

2014. aasta II kvartalis oli erasektori välisomandis ettevõtetes keskmine brutokuupalk 1245 eurot ning eelmise aasta sama kvartaliga võrreldes tõusis kuupalk 2,4%. Võrreldes eelmise aasta sama kvartaliga oli 2014. aasta
II kvartalis kuupalga tõus aeglasem kui I kvartalis (6,3%). Ilma ebaregulaarsete preemiate ja lisatasudeta tõusis keskmine kuupalk 3,7%. Ebaregulaarsed preemiad ja lisatasud langesid 2013. aasta II kvartaliga võrreldes palgatöötaja kohta 19,1% ning vähendasid keskmist kuupalga tõusu 1,3 protsendipunkti. Juuni lõpu seisuga töötas välisomandis ettevõtetes 119 000 palgatöötajat ehk 28% kogu erasektori palgatöötajatest.

2014. aasta II kvartalis oli erasektori välisomandis ettevõtetes keskmine kuupalk kõikidel tegevusaladel üle 1000 euro (välja arvatud majutuse ja toitlustuse tegevusala). Keskmine kuupalk tõusis kõige enam just majutuse ja toitlustuse tegevusala palgatöötajatel (13,8%) ning langes kõige enam kutse-, teadus- ja tehnikaalase tegevuse palgatöötajatel (7,6%).

Erasektori Eesti kapitali kontrolli all olevad ettevõtted

2014. aasta II kvartalis oli erasektori Eesti kapitali kontrolli all olevates ettevõtetes keskmine brutokuupalk 897 eurot ning kuupalk tõusis eelmise aasta sama kvartaliga võrreldes 6,5%. Eelmise aasta sama kvartaliga võrreldes oli kuupalga tõus 2014. aasta II kvartalis aeglasem kui I kvartalis (8,6%). Ilma ebaregulaarsete preemiate ja lisatasudeta tõusis keskmine kuupalk 6,3%. Ebaregulaarsed preemiad ja lisatasud tõusid 2013. aasta II kvartaliga võrreldes palgatöötaja kohta 14,1% ning tõstsid keskmist kuupalga tõusu 0,2 protsendipunkti. Juuni lõpu seisuga töötas erasektori Eesti kapitali kontrolli all olevates ettevõtetes 302 000 palgatöötajat ehk 72% kogu erasektori palgatöötajatest.

2014. aasta II kvartalis võrreldes eelmise aasta sama ajaga tõusis erasektori Eesti kapitali kontrolli all olevates ettevõtetes keskmine brutokuupalk kõige enam info ja side tegevusala palgatöötajatel (17,4%) ning langes kõige enam mäetööstuse palgatöötajatel (2,5%).

Erasektori palgatöötajad 2014. aasta juuni lõpu seisuga

2014. aasta juuni lõpus võrreldes 2013. aasta juuni lõpu seisuga kasvas erasektori palgatöötajate arv nii välisomandis kui ka Eesti kapitali kontrolli all olevates ettevõtetes (vastavalt 1,5% ja 8,5%).

Välisomandis ettevõtete palgatöötajatest 56% töötas töötleva tööstuse ning hulgi- ja jaekaubanduse tegevusalal ning Eesti kapitali kontrolli all olevate ettevõtete palgatöötajatest 44%.

Kokkuvõte

Eesti keskmise brutokuupalga kujunemisel on erasektoril suur mõju, kuna erasektoris töötab 75% riigi palgatöötajatest. Riigi keskmise palga näitajale avaldab omakorda suurt mõju erasektori töötleva tööstuse ning hulgi- ja jaekaubanduse palgatöötajate palgatase.

2014. aasta II kvartalis olid erasektori välisomandis ettevõtete brutokuupalgad kõikidel tegevusaladel kõrgemad kui Eesti kapitali kontrolli all olevates ettevõtetes. Veonduse ja laonduse tegevusalal oli välisomandis ettevõtetes keskmine brutokuupalk lausa 1,9 korda kõrgem.

Mare Kusma, Statistikaameti juhtivstatistik-metoodik

Sooline palgalõhe maakondades ja omaniku liigiti 2013. aastal

Statistikaameti andmetel oli 2013. aasta oktoobris naispalgatöötajate brutotunnitasu 24,8% madalam kui meespalgatöötajatel. Kõige väiksem sooline palgalõhe oli Põlva maakonnas ja kõige suurem Ida-Viru maakonnas.

2013. aastal suurenes sooline palgalõhe 2012. aastaga võrreldes 0,2 protsendipunkti.

Naispalgatöötajate brutotunnitasu oli ilma ebaregulaarsete preemiate ja lisatasudeta 4,58 eurot ning meespalgatöötajatel 6,09 eurot. Aastaga tõusis naispalgatöötajate tunnitasu 7,0% ja meespalgatöötajate tunnitasu 7,2%, mis oli ka palgalõhe minimaalse suurenemise üks põhjus. Kõige suurem sooline palgalõhe oli Eestis 1994. aastal, mil see oli 28,9%.

Tegevusalati kõikus sooline palgalõhe päris palju — praktiliselt 0%-st veonduse ja laonduse tegevusalal kuni 41,8%-ni finants- ja kindlustustegevuses. Maakonniti oli soolise palgalõhe kõikumine pisut väiksem, kõikudes 9,6%-st Põlva maakonnas kuni 30,1%-ni Ida-Viru maakonnas.

Sooline palgalõhe maakonniti

2013. aastal oli maakonniti kõige väiksem sooline palgalõhe Põlva maakonnas, kus palgalõhe vähenes 2012. aastaga võrreldes 5,4 protsendipunkti. Selles maakonnas suurenes naispalgatöötajate arv 2,3% ja nende tunnitasu tõusis 4,2%. Samal ajal meespalgatöötajate arv vähenes 19,3% ja tunnitasu langes 2,0%. Sellest tingituna vähenes ka sooline palgalõhe maakonnas.

Kõige suurem palgalõhe oli Ida-Viru maakonnas, ent võrreldes 2012. aastaga vähenes maakonnas palgalõhe 0,5 protsendipunkti. Maakonna naispalgatöötajate arv pisut suurenes ja meestöötajate arv pisut vähenes. Samal ajal naistöötajate tunnitasu tõusis 8,9% ja meestöötajatel 8,1%, see tingis ka maakonna palgalõhe vähenemise.

Võrreldes 2012. aastaga suurenes palgalõhe kõige enam Viljandi maakonnas (5,8 protsendipunkti). Selles maakonnas nii nais- kui ka meespalgatöötajate arv suurenes (vastavalt 3,3% ja 17,4%), kuid naiste tunnitasu tõusis 11,0% ning meestel 19,2%. Sellised kõikumised põhjustasid ka maakonna palgalõhe suurenemise.

Võrreldes 2012. aastaga vähenes palgalõhe kõige enam Pärnu maakonnas (6,5 protsendipunkti). Selles maakonnas nii nais- kui ka meespalgatöötajate arv veidi vähenes, kuid naiste tunnitasu tõusis 6,5% ning meestel langes 2,5%. Sellised tunnitasu muutused tingisid ka palgalõhe vähenemise.

Sooline palgalõhe omaniku liigiti

2013. aastal kõikus sooline palgalõhe omaniku liigiti 17,2%-st kuni 34,0%-ni.

2013. aastal oli omaniku liigiti kõige väiksem sooline palgalõhe kohalike omavalitsuste omandis olevates äriühingutes, organisatsioonides ja asutustes (17,2%). Võrreldes 2012. aastaga suurenes palgalõhe 0,4 protsendipunkti. Nendes üksustes naispalgatöötajate arv pisut suurenes ning meestöötajate arv vähenes. Samal ajal naispalgatöötajate tunnitasu tõusis 8,7% ja meestel 9,2%, see tingis ka palgalõhe suurenemise.

Kõige suurem palgalõhe oli välismaa omandis olevates äriühingutes (34,0%). Võrreldes 2012. aastaga suurenes ka palgalõhe nendes üksustes kõige enam ehk 2,0 protsendipunkti. Välismaa äriühingutes naispalgatöötajate arv vähenes 3,0% ning meespalgatöötajate arv suurenes 3,1%. Samal ajal tõusis naiste tunnitasu 5,6% ja meestel 8,9%, see tingis ka palgalõhe suurenemise.

Võrreldes 2012. aastaga vähenes sooline palgalõhe ainult Eesti eraomandis olevates äriühingutes (1,5 protsendipunkti). Nendes üksustes nii nais- kui ka meespalgatöötajate arv vähenes (vastavalt 1,0% ja 4,6%), kuid naiste tunnitasu tõusis 7,3% ja meestel 5,1%. Sellised muutused tingisid ka palgalõhe vähenemise.

Võrreldes 2012. aastaga suurenes sooline palgalõhe riigi omandis olevates äriühingutes, organisatsioonides ja asutustes 0,4% protsendipunkti. Nendes üksustes nais- ja meespalgatöötajate arv vähenes (vastavalt 2,0% ja 2,9%). Samal ajal naiste tunnitasu tõusis 7,3% ja meestel 7,8%, see tingis ka palgalõhe suurenemise.

Sooline palgalõhe avalikus ja erasektoris

2013. aasta oktoobris oli avaliku sektori naispalgatöötajate brutotunnitasu 26,7% madalam kui meespalgatöötajatel, sooline palgalõhe suurenes 2012. aastaga võrreldes 0,3 protsendipunkti. Avaliku sektori naispalgatöötajate brutotunnitasu oli ilma ebaregulaarsete preemiate ja lisatasudeta 4,68 eurot ning meespalgatöötajatel 6,39 eurot. Aastaga tõusis naiste tunnitasu 7,8% ja meestel 8,3%. Mehi oli avaliku sektori palgatöötajate seas 31%. Avaliku sektori alla kuuluvad ka riigi ja kohaliku omavalitsuse omanduses olevad äriühingud.

2013. aasta oktoobris oli erasektori naispalgatöötajate brutotunnitasu 24,9% madalam kui meespalgatöötajatel, sooline palgalõhe suurenes 2012. aastaga võrreldes 0,3 protsendipunkti. Erasektori naispalgatöötajate brutotunnitasu oli ilma ebaregulaarsete preemiate ja lisatasudeta 4,53 eurot ning meespalgatöötajatel 6,03 eurot. Aastaga tõusis naiste tunnitasu 6,6% ja meestel 7,1%. Mehi oli erasektori palgatöötajate seas 53%.

2013. aasta oktoobris töötas 73% palgatöötajatest erasektoris.

Detailsem 2013. aasta ülevaade on statistika andmebaasis. 2012. aasta soolise palgalõhe ülevaadet saab lugeda SIIN.

Mare Kusma, Statistikaameti juhtivstatistik-metoodik

Metoodika

Soolise palgalõhe abil saab jälgida, kuidas on aja jooksul nais- ja meespalgatöötajate brutotunnitasud muutunud. Soolise palgalõhe suurenemise põhjus on sageli see, et meespalgatöötajate brutotunnitasu on tõusnud enam kui naistöötajatel. Harvad on juhtumid kui mõne tegevusala või maakonna nais- ja meespalgatöötajate brutotunnitasud on praktiliselt võrdsed. Väga hea näide oli 2013. aastal, kui veonduse ja laonduse tegevusala nais- ja meespalgatöötajate brutotunnitasu oli praktiliselt võrdne.

Statistikaameti ja Eurostati soolise palgalõhe arvutamise metoodika erineb. Eurostati avaldatud meeste ja naiste palgalõhes ei ole arvestatud alla 10 töötajaga ettevõtete ja asutuste näitajaid, samuti põllumajanduse, metsamajanduse ja kalapüügi ning avaliku halduse ja riigikaitse tegevusalade palgatöötajate töötasusid.Sellise arvestuse järgi on Eesti sooline palgalõhe üks Euroopa Liidu suurimaid (2012. aastal 30%). Statistikaameti arvutatud sooline palgalõhe, kus on arvesse võetud kõik ettevõtted ja asutused ning kõik tegevusalad, oli Eestis 2012. aastal 24,6%.

 

Sooline palgalõhe 2012. aastal suurenes

Statistikaameti andmetel oli 2012. aasta oktoobris naiste brutotunnitasu 24,6% madalam kui meestel. 2011. aastaga võrreldes suurenes sooline palgalõhe 1,8 protsendipunkti.  

Naispalgatöötajate brutotunnitasu oli ilma ebaregulaarsete preemiate ja lisatasudeta 4,28 eurot ning meespalgatöötajatel 5,68 eurot. 

Eestis oli sooline palgalõhe suurim 1994. aastal, kui naiste brutotunnitasu oli meeste omast 28,9% madalam. 2007. aasta ”palgaralli” ajal tõusis palgalõhe taas 27,6%-ni. Riikidevahelises võrdluses arvestatakse soolist palgalõhet tegevusalade kaupa ning tegevusala palgalõhe kujuneb nii juhtide kui ka koristajate tunnitasu arvesse võttes. 

2012. aastal oli kõige suurem sooline palgalõhe finants- ja kindlustustegevuses, kus naiste brutotunnitasu oli meeste omast 43,3% madalam. Selle tegevusala sooline palgalõhe suurenes 2011. aastaga võrreldes 5,8 protsendipunkti. Tegevusala meestöötajate arv võrreldes 2011. aastaga ei muutunud, kuid nende tunnitasu tõusis 5%. Finants- ja kindlustustegevuse naispalgatöötajate arv kasvas ligikaudu 600 võrra ning naiste tunnitasu langes 4,8%, seega lisanduvad naispalgatöötajad olid madalama palgatasemega. Mehi oli selle tegevusala palgatöötajate seas 28%. 

2012. aastal oli kõige väiksem sooline palgalõhe veonduse ja laonduse tegevusalal, kus naiste brutotunnitasu oli meeste omast 2,4% madalam. Võrreldes 2011. aastaga vähenes palgalõhe 3,2 protsendipunkti. Nii mees- kui ka naistöötajate arv suurenes, kuid naistöötajate tunnitasu tõusis 0,5%, samal ajal kui meestöötajate tunnitasu langes 2,8%. See põhjustas ka palgalõhe vähenemise. Meespalgatöötajate osatähtsus veonduse ja laonduse palgatöötajate seas oli 72%. 

Võrreldes 2011. aastaga suurenes kõige enam palgalõhe haldus- ja abitegevuses (siia kuuluvad mootorsõidukite, masinate, seadmete rent ja kasutusrent ning tööhõiveagentuuride ja reisibüroode tegevus, turvatöö jne) — 7,8 protsendipunkti. 2012. aastal oli haldus- ja abitegevuses naiste brutotunnitasu meeste omast 16,7% madalam. Nii mees- kui ka naistöötajate arv sellel tegevusalal suurenes (vastavalt 10% ja 7,5%), kuid naistöötajate tunnitasu langes 8,7%, samal ajal kui meestöötajate oma jäi samaks. Meespalgatöötajaid oli sellel tegevusalal 53%. 

Võrreldes 2011. aastaga vähenes kõige enam palgalõhe muudes teenindavates tegevustes (siia kuuluvad pesumajad, keemiline puhastus, iluteenindus jne) — 10,9 protsendipunkti. 2012. aastal oli selle tegevusala naiste brutotunnitasu meeste omast 12,5% madalam. Nii mees- kui ka naistöötajate arv suurenes (vastavalt 17,7% ja 32,5%), ent naistöötajate tunnitasu tõusis 10,6%, samal ajal kui meestöötajate tunnitasu langes 3,2%. Lisandus ligikaudu 800 naispalgatöötajat, kes tõstsid naistöötajate keskmist tunnitasu. Meespalgatöötajaid oli sellel tegevusalal 27%. 

Tegevusalade mees- ja naistöötajate brutotunnitasude tõusude ja languste ning ka soolise palgalõhe kõikumiste üks põhjus oli tööle võetud ja töölt lahkunud töötajate tunnitasude tase. 

Võrreldes 2011. aasta oktoobriga kasvas mees- ja naistöötajate arv vastavalt 8,0% ja 4,1%. 2012. aasta oktoobris tõusis meespalgatöötajate osatähtsus üle pika aja 48%-ni. Et mehed töötavad kõrgemalt tasustatud tegevusaladel ja sageli ka kõrgemalt tasustatud ametialadel, siis meespalgatöötajate arvu kasv on ka palgalõhet pisut suurendanud. 

Parema pildi soolisest palgalõhest saab ametialade andmeid vaadates. 2010. aasta töötasu struktuuri-uuringust selgus, et kõige suurem oli palgalõhe riide- ja silmuskudumise masinaoperaatoritel, kus naiste tunnitasu oli 38% väiksem kui meestel. Naiste tunnitasu oli aga meeste omaga võrreldes kõige kõrgem reklaami ja suhtekorralduse juhtidel, kus oli mehi tunduvalt rohkem kui naisi, aga naiste tunnitasu oli 19% kõrgem kui meestel. Ametialadest on silma hakanud bussi- ja trammijuhid. Alates 2005. aastast oli naisbussi- ja trammijuhtide tunnitasu meeste omast 12–18% kõrgem, 2010. aastal oli naisbussi- ja trammijuhtide tunnitasu 12% kõrgem kui meestel. 

Sooline palgalõhe, 1994–2012

Sooline palgalõhe, 1994–2012

2012. aasta soolisest palgalõhest on detailsem ülevaade statistika andmebaasis. 2010. aasta ametialade kohta on detailsem ülevaade statistika andmebaasi tabelis PA633: Täis- ja osalise tööajaga töötajate töötatud tunnid ja keskmine brutotunnitasu soo ja ametiala järgi, oktoober. 

Mare Kusma, Statistikaameti palgastatistika talituse juhataja

Majanduskriisi ajal meeste osatähtsus palgatöötajate seas langes

Majanduskriisi mõju kajastus tööturul kerge nihkega, sest alles 2010. aastal langes meeste osatähtsus palgatöötajate koguarvus 47%-lt 45%-le. Tegemist oli viimase kümne aasta madalaima näitajaga.  

2010. aasta oktoobris oli 218 700 meespalgatöötajat, nende arv vähenes 2008. aasta oktoobriga võrreldes 47 500 võrra. Meespalgatöötajate arv vähenes kõigis vanuserühmades, kõige rohkem alla 30-aastaste ja kõige vähem 50–59-aastaste hulgas (vastavalt 26% ja 14%). 

Alla 30-aastaste hulgas vähenes kõigi haridustasemetega meestöötajate arv.
30–39-aastaste seas tõusis rakendusliku kõrgharidusega ja doktorikraadiga meestöötajate arv. 40–49-aastaste, 50–59-aastaste ning 60-aastaste ja vanemate hulgas suurenes ainult doktorikraadiga meestöötajate arv, ülejäänud haridustasemetega meestöötajate arv vähenes.

Meespalgatöötajate arv vanuserühmiti

Meespalgatöötajate arv vanuserühmiti

Kõrgeim brutotunnitasu oli doktorikraadiga meestel 

2010. aastal oli kõrgeim brutotunnitasu 40–49-aastastel doktorikraadiga meespalgatöötajatel ning madalaim 60-aastastel ja vanematel põhihariduseta meespalgatöötajatel. 

2010. aastal võrreldes 2008. aastaga tõusis keskmine brutotunnitasu alla
30-aastaste vanuserühmas kõige enam akadeemilise kõrgharidusega meestöötajatel (1,9%) ning langes kõige enam põhihariduseta meestöötajatel (13,7%). 

30–39-aastaste hulgas tõusis tunnitasu kõige enam põhihariduseta meestöötajatel (11,5%) ning langes kõige enam kutseharidusega (keskhariduse baasil) meestöötajatel (4,9%). 

40–49-aastaste ja 50–59-aastaste vanuserühmas tõusis tunnitasu kõige enam doktorikraadiga meestöötajatel (vastavalt 26,1% ja 15,2%) ning langes ainult põhiharidusega meestöötajatel (vastavalt 4,1% ja 3,6%). 

60-aastaste ja vanemate vanuserühmas tõusis tunnitasu kõige enam rakendusliku kõrgharidusega meestöötajatel (15,1%) ning langes ainult põhiharidusega meestöötajatel (1,3%).

Statistikaamet korraldab uuringut “Töötasu struktuur” 2005. aastast. Alates 2010. aastast korraldatakse uuringut iga nelja aasta järel. Uuringu andmestik kajastab oktoobrikuu töötasusid, palgatöötajate arvu ja struktuuri ametiala, tegevusala, vanuse, soo, lepingu liigi, täis- ja osalise tööaja ning hariduse järgi. Avaldatud keskmised brutotunnitasud ei sisalda ebaregulaarseid preemiad ja lisatasusid.  

Mare Kusma, Statistikaameti palgastatistika talituse juhataja

Eestis on elu parem kui Saksamaal 50 aasta eest?

Oi, kui kallis on Münchenis korterit üürida ja kui soodne on poes õlu! Mis sakslastel viga 18-kroonist bensiini tankida kui Eestis tuleb 3–4 korda väiksema palga eest sama summa välja käia. Kas need pole tuttavad võrdlused?

Saksa Majanduse Instituut Kölnis võrdles keskmise tunnipalga ostujõudu 1960. ja 2009. aastal. Ajalehe Der Spiegel veebileht pakub välja ka kergestimõistetava interaktiivse graafiku 15 kaubale ja teenusele.

Eestit ja Saksamaad on lihtne võrrelda, sest Eesti keskmine netotunnipalk oli 2009. aastal 65 krooni ehk siis ligikaudu võrdne minutite arvuga tunnis.

Saksamaa andmetest näeme, et 2009. aastal oli neil 250 g või ostmiseks tarvis töötada 4 minutit. Sama kogus võid maksab Eestis 23 krooni ehk siis 23 tööminutit (väikese veaga). Või suhtes on töötunni ostujõudude erinevus väga suur, kanamunade puhul mitte nii palju — Saksamaal tuleb 8 minutit tööd teha, Eestis ligi veerand tundi. Eesti õllesõpradele ei ole hea uudis see, et nad peavad pooleliitrise pudeli eest ligi kolm korda kauem tööd tegema kui sakslased. Nõrk lohutus on siiski, et sakslaste wirtschaftswunderi (majandusime) algusaastatel polnud ka sealmail kerge — pudeli õlle eest tuli kauem töötada kui Eestis praegu.

Enamiku toodud kaupade puhul on Eesti keskmiselt tasustatud töötunni ostujõud 2009. aastal suurem kui Saksamaal 50 aastat tagasi, mis näitab vähemalt optimistlikku perspektiivi. Sügavate järelduste tegemiseks majandusliku heaolu kohta need andmed piisavad ei ole, kuna riikide leibkondade kulude struktuuris on erinevusi.

 Priit Potisepp, Statistikaameti peadirektor