Category Archives: rahvastikustatistika

Uute ilmakodanike populaarsemad nimed

Statistikaamet täiendas nimede statistika rakendust 2016. aasta andmetega ja nüüd saab eesnimede kohta infot 2017. aasta 1. jaanuari seisuga. Aastatel 2011–2016 sündinud tüdrukute puhul olid kõige populaarsemad nimed Sofia ja Maria ning poistel Robin ja Rasmus. Kõige suurema tõusu on nimede populaarsuse tabelis teinud tüdrukutel Adeele ja Arabella ning poistel Remi ja Miron.

2016. aastal registreeriti Siseministeeriumi rahvastiku toimingute osakonna andmeil 13 923 sündi (sündide esialgsed registreerimisandmed). Pisut alla 14 000 sünni aastas on registreeritud juba viimased neli aastat. Eestis on kohustus sünd registreerida ühe kuu jooksul, seega osa aastalõpu sünde registreeritakse alles järgmise aasta alguses. Lõpliku sündide statistika puhul, mille Statistikaamet avaldab juunis, võetakse arvesse sünnid tegeliku sünniaasta järgi ja arvestatakse ainult Eesti püsielanikest emade laste sünde. See on põhjus, miks erineb sündide statistika esialgsest sündide registreerimise statistikast.

2016. aastal sündinud lastel oli rahvastikuregistri selle aasta alguse seisuga 4805 erinevat nime, millest 2526 pandi tüdrukutele, 2276 poistele ja kolm nime olid sellised, mida pandi nii tüdrukutele kui ka poistele.

2016. aasta edetabeli tõusjad ja langejad

Järgnevalt võrdleme 2016. aastal pandud nimesid aastatel 2011–2015 sündinutele pandud nimedega. Konkurentsitult on populaarseim tüdrukunimi Sofia, mis on püsinud alates 2012. aastast esikohal ja mis on ainus nimi, mida pandi üle 100 korra aastas. Tüdrukunimedest on lisaks Sofiale ainult Maria olnud kõigil vaadeldavatel aastatel esikümnes.

Suure tõusu on populaarsuselt teinud tüdrukute nimedest Adeele, mis oli 2011. aastal tagasihoidlikul 58. kohal, kuid juba 2015. aastal 27. kohal ning 2016. aastal jõudis populaarsuselt esikümnesse (8. koht). Arabella on tõusnud 2012. aasta 127. kohalt 2016. aastal 21. kohale – ka Arabella puhul näeme suurt populaarsuse hüpet just võrreldes 2015. aastaga.

Eelmisel aastal on vähenenud nimede Sandra, Laura ja Milana populaarsus, mis on just 2016. aastal esikümnest välja langenud. Samuti on mitu aastat esikümnes olnud Lisandra kukkunud eelmisel aastal 31. kohale.

Poiste nimede populaarsus on stabiilsem. Viimase aastakümne populaarseimate nimede hulgas on viis poisinime, mis on olnud ka eelneval viiel aastal esikümnes. Need on Robin, Rasmus, Artjom, Oliver ja Maksim. Viimaste aastate populaarseimaks poisinimeks on kindlasti Rasmus, mis pole kolmandast kohast allapoole langenud. Poiste nimede seas on suurimad tõusjad Miron, mis oli 2011. aastal 58. kohal ja tõusis 2016. aastal esikümnesse (9. koht), samuti Remi, mis on tõusnud 163. kohalt 2011. aastal 41. kohale 2016. aastal. Nime Remi pandi poistele eelmisel aastal neli korda sagedamini kui 2011. aastal.

Populaarsust on kaotanud nimed Markus, Martin ja Nikita, mis on varasemalt 2.–5. kohalt langenud 20. koha piirimaile. Samuti on mõned aastad tagasi üsna populaarne nimi Marten nüüd tabelis 28. kohal.

1116 poisile ja 1140 tüdrukule 2016. aastal pandud eesnimi koosnes mitmest nimest. Vähemalt viiel korral pandi lastele järgmisi nimekombinatsioone: Karl Gustav (8), Grete-Liis (6), Laura-Liisa (6), Hanna-Liisa (5), Karl-Martin (5).

Nimede populaarsustabelid 2016

Vaata nimede statistika rakendust.

Kaja Sõstra, Statistikaameti metoodika ja analüüsi osakonna juhataja

Naene mehe abi, mees naese tugi

Saabuva sõbrapäeva puhul vaatame, milline on Eesti abielupaaride koondportree. Aluseks on Statistikaameti abielude statistika ja abielupaaride andmed rahvastikuregistris.

Kui aastatel 1970–1980 sõlmiti aastas 12 000 abielu, siis 1990. aastate alguses hakkas abielude arv järsult langema ja viimased 20 aastat on aastas sõlmitud 5000–6000 abielu.

Kui kaua sõlmitud abielud kestavad?

Abielu võib lõppeda lahutuse või partneri surmaga. Rahvastikuregistrist saame vaadata praegu kestvaid abielusid. 2017. aasta 1. jaanuari seisuga oli Eestis ligi 250 000 abielupaari. Registris on teada partnerite vanus, abiellumise aeg ja elukoht.

Praegu kestvate abielude puhul on 88% abielupaaridest koos elanud vähemalt viis aastat. Pisut üle poole paaridest (52%) on tähistanud hõbepulmi. Kuigi 50 aastat kooselu tundub üsna haruldane, on siiski rohkem kui 15 000 abielupaari tähistanud kuldpulmi ning väike osa jõudnud ka järgmiste ümmarguste tähisteni. Keskmiselt on praegused abielud kestnud ligi 25 aastat.

Millises vanuses abiellutakse?

Oleme harjunud, et abiellujad on tavaliselt noored inimesed. Enamasti on see tõesti nii, aga samas on abiellumisiga viimase 25 aasta jooksul tunduvalt muutunud. Kui 1992. aastal olid ligi pooled mehed ja 60% naistest abiellumisel alla 25-aastased, siis 2015. aastal abiellus nii noorelt alla kümnendik meestest ja alla viiendik naistest. Viimastel aastatel on umbes pooled abiellujad 25–34-aastased. Noorte kõrval võib abiellujate hulgas leida ka üsna eakaid inimesi. Näiteks 2015. aastal abiellus 100 meest ja 42 naist, kes olid 64-aastased või vanemad.

Praegu kestvates abieludes on mees olnud pulmade ajal keskmiselt 31-aastane ja naine 27-aastane. Seega tavaliselt on abielupooltest mees vanem ja abikaasade vanusevahe on keskmiselt neli aastat. Üldine keskmine aga ei näita, milline on mehe ja naise vanusevahe erinevas eas abiellujatel. Kui vaatame praeguste abielupaaride vanusevahet mehe abiellumisvanuse järgi, siis ilmneb huvitav seos — mida vanem on mees abiellumise ajal, seda suurem on tema vanusevahe oma naisega.

Kõigi praegu kestvate abielude puhul on 18-aastaselt abiellunud mehe abikaasa temast keskmiselt aasta vanem ehk 19-aastane. 20–21-aastaselt abiellunud mehed on abiellu astunud omavanuse naisega, aga 40-aastased mehed on abiellunud endast keskmiselt ligi 5 aastat noorema naisega ning 60-aastased mehed umbes 8 aastat noorema naisega.

Alla 10 aastat kestnud abielude puhul on nooremate meeste ja nende abikaasade vanusevahe seos pisut erinev võrreldes kõikide abieludega. 18-aastased mehed on abiellunud endast keskmiselt kaks aastat vanema naisega, omavanuste naistega on viimasel kümnel aastal abiellunud 23-aastased mehed. Seega vanus, millest alates mehed abielluvad endast noorema naisega, on üldisest keskmisest kahe aasta võrra kõrgem.

Millise eesnimega inimesed teineteist leiavad?

Huvitav on vaadata, milliste eesnimedega mehed ja naised on üksteist leidnud. On loogiline, et sagedamini saavad paaridena kokku populaarsemate eesnimede kandjad. Slaavi nimede esinemine populaarsuse tabeli tipus on tingitud sellest, et slaavi rahvastel on kombeks panna traditsioonilisi nimesid. Seetõttu on ka kõige sagedasemad paarid tavapäraste slaavi nimedega.

Eesti eesnimedega on 92 korda kokku saanud Sirje ja Rein, kes on abielus olnud keskmiselt ligi 37 aastat. Paaride esikümnes on Rein veel kolmel korral koos Tiiuga (80 paari), Üllega (70 paari) ja Annega (69 paari). Sirje ja Rein on ka Viljandi maakonnas kõige sagedamini esinev paar. Kõige tuntum selline paar on kindlasti lauljad Sirje ja Rein Kurg.

Kõik paaride esikümne eesnimed on ka eesnimede populaarsustabeli tipus – esimese kahekümne hulgas. Siiski peab arvestama ka eesnime populaarsust vanuserühmades. Näiteks populaarsuselt teine eesti eesnimi – Martin – puudub paaride edetabelist, sest Martin on enamlevinud suhteliselt noortel meestel.

Kui vaatame neid nimepaare, mida on vähemalt viis, siis keskmiselt on kõige kauem – 58 aastat – koos elanud Aino ja Evald (7 paari) ning Helmi ja Ülo (5 paari). Värsked abielupaarid, kes on keskmiselt koos elanud 1–2 aastat: Anna ja Nikita (6 paari), Kairi ja Martin (5 paari), Veronika ja Anton (7 paari).

Kõige nooremad on olnud abiellumise ajal Jane ja Janek (5 paari, mõlemad partnerid 20-aastased), kõige vanemad Nadezda (41-aastane) ja Viktor (43-aastane) — 9 paari.

Kõige suurem vanusevahe (12 aastat) on paaridel Moonika ja Raivo, Svetlana ja Tiit ning Natalia ja Urmas (kõiki 5 paari).

Valentinipäeva puhul on aga huvitav teada, et Eestis on 32 paari nimedega Valentin ja Valentina, kes on koos elanud keskmiselt ligi 30 aastat.

Kuigi paaride nime ja vanuse statistika on huvitav, siis abikaasade sobivus on abielu püsimise jaoks kindlasti olulisem kui partneri vanus või eesnimi.

Ilusat sõbrapäeva!

Kaja Sõstra, Statistikaameti metoodika ja analüüsi osakonna juhataja

Algkooliõpilase keskmine koolitee on 3,2 km pikkune

2015. aastal käis iga kolmas 1.–3. klassi õpilane kuni 1 kilomeetri kaugusele kooli. Algkooliõpilase keskmine koolitee on 3,2 kilomeetri pikkune ning maakonniti on kõige pikem koolitee Hiiumaa õpilastel.

Kui vaadata kaugusi lähima koolini on näha, et 58% 1.–3. klassi õpilaste puhul on lähim kool kodule lähemal kui 1 kilomeeter. Kuid sageli ei käi laps lähimas koolis. Põhjused on erinevad: õppekeel, kooli spetsialiseerumine (muusika/reaalained), prestiiž, kooli asumine teises omavalitsusüksuses, ühistransport. Lähim koolitee on keskmiselt 1,7 kilomeetri pikkune – ligi kaks korda lühem sellest, kus laps tegelikult koolis käib.

Eesti maakondades on kõige pikem koolitee Hiiumaa algkooliõpilastel, kelle keskmine koolitee on 5 kilomeetri pikkune. Kõige lühem on keskmine koolitee Ida-Viru maakonnas, vaid 2,3 kilomeetrit. Kõigis maakondades on keskmine tegelik koolitee vähemalt 1 kilomeetri võrra pikem lühimast võimalikust kooliteest.

Tänavu tähistab Eesti statistikasüsteem 95. aastapäeva ja seetõttu vaatas Statistikaamet ka kui pikk oli õpilase koolitee ligi sajand tagasi. Tänapäeva algkooliõpilase keskmine koolitee on 700 meetrit pikem, sest 1922. aastal oli keskmine koolitee 2,5 kilomeetri pikkune. Kui ligi sajand tagasi käis iga neljas 1.–3. klassi õpilane kuni 1 kilomeetri kaugusele kooli, siis 2015. aastal iga kolmas.

Ülle Valgma, Statistikaameti kartograaf

Metoodika

Koolitee pikkuse arvutamisel on kasutatud Eesti hariduse infosüsteemi 1.–3. klassi õpilaste andmeid seisuga 1. september 2015, Statistikaameti rahvastikuarvestuse andmebaasi andmeid seisuga 1. jaanuar 2016, samuti Maa-ameti andmeid. Kaugus koolist on arvutatud olemasolevaid teid ja nende kulgemist arvesse võttes. Kasutatud on ArcMap Network Analyst tarkvara.

Andmete ajaline erinevus võib olla põhjus, miks osa õpilaste kool ja elukoht asusid üksteisest ebamõistlikult kaugel. Näiteks asus kool Narvas ja elukoht Tallinnas, mis ei ole kindlasti algkooliõpilase igapäevane koolitee. Samas näitab see ka elukohaandmete kvaliteeti registrites. Kooliteed, mille pikkus ületas 30 km jäeti analüüsist välja.

2016. aastal tähistab Eesti statistikasüsteem 95. aastapäeva. Eesti Vabariigis asutati 1. märtsil 1921 Riigi Statistika Keskbüroo, mille juhiks sai Albert Pullerits. Seda kuupäeva võibki pidada Eesti statistika sünnipäevaks. Statistikaamet avaldab aasta jooksul huvitavamaid noppeid 1920. aastate statistikaväljaannetest võrdluses sama valdkonna viimatiavaldatud näitajatega. #eestistatistika95

 

 

Head mardipäeva!

10. novembril on rahvakalendri järgi mardipäev. Kas teadsid, et rahvakalendri tähtpäevad mõjutavad ka laste nimevalikut? Eesti 2727-st Mardi nime kandvast mehest 16% on sündinud novembris. Nime Mart kohta vaata lisainfot Statistikaameti nimede statistika rakendusest.

Eesti isa statistiline portree

Isadepäeva ootuses vaatas Statistikaamet, milline on Eesti isade statistiline koondportree, kui võtta vaatluse alla mehed, kelle peres kasvavad alaealised lapsed.

Küsimusele, milline on tüüpiline isa, võib olla üsna keeruline vastata. Me kõik ju teame, kui eriilmelised on isad. Statistika seisukohast teeb olukorra veelgi keerulisemaks see, et lähtuda tuleb olemasolevatest andmetest ja nende võimalustest. Sel korral on isa portree joonistatud 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse (REL 2011) andmete põhjal.

Rahvaloendusel koguti teavet kõigi Eesti püsielanike, leibkondade ja eluruumide kohta ning selle järgi on Eestis ligi 150 000 alaealiste ehk alla 18-aastaste lastega perekonda. Sinna hulka kuuluvad nii alaealiste lastega abielupaarid, vabaabielupaarid kui ka üksikvanemad. Isaga perekondi on nende seas ligikaudu 110 800.

Järgnevalt ongi vaadeldud isana neid mehi, kes REL 2011 andmetel elavad perekonnas, kus on alla 18-aastaseid lapsi. Tegelikkuses on isasid loomulikult palju rohkem, kuid paraku ei ole meil nende kõigi kohta teavet. Seetõttu jäävad analüüsist kõrvale kõik täisealiste laste isad ja samuti need alaealiste laste isad, kes ei ela lastega koos.

Millised on Eesti isad?

Lihtsustatult võiks vähemalt ühe alla 18-aastase lapsega koos elavaid isasid kujutada nii:

  • keskmiselt 38-aastane;
  • 57% on abielus, 40% vabaabielus ja 3% üksikisad;
  • 52%-l on perekonnas üks alaealine laps, 37%-l kaks ja 11%-l vähemalt kolm last;
  • 73,5% on eestlased, 21,5% venelased ja 5% muust rahvusest;
  • 59% elab linnas ja 41% maal;
  • 84% on tööga hõivatud, 7% töötud, 8% tööturult eemal (nt kodune, (töövõimetus)pensionär, lapsehoolduspuhkusel, õpib või on muul põhjusel mitteaktiivne), lisaks on 1%-l tööalane staatus teadmata;
  • 32%-l on kõrgharidus, 51%-l kesk-, kutsekesk- või keskeriharidus ning 17%-l põhi-, kutse- või madalam haridus.

Kas alaealiste laste isad erinevad samas vanuses lasteta meestest?

Isasid saab ülejäänud meestega võrrelda vaid juhul, kui vaadata kitsamat vanusevahemikku. Kõiki mehi analüüsides mõjutaks tulemusi eelkõige kahe rühma erinev vanus, sest valdav osa (89%) isadest on vanuses 25–49. Seetõttu ongi edaspidi vaadeldud ainult 25–49-aastaseid mehi. Vaadeldavas vanuses isasid on ligi 98 000 ja alaealiste lasteta sama vanu mehi 125 000.

Võrdlusest selgub, et 25–49-aastased isad erinevad ülejäänud sama vanuserühma meestest mitme näitaja poolest. Nad on sagedamini abielus, osalevad aktiivsemalt tööturul, nende haridustase ja võõrkeeleoskus on parem ning neil esineb vähem igapäevategevusi piiravaid pikaajalisi terviseprobleeme.

Seega statistiline pilt isast viib sama tulemuseni, mida enamik lapsi juba varakult teab — isa ei ole tavaline mees – ta on töökam, targem ja tublim!

Kaunist isadepäeva!

Eve Telpt, Statistikaameti peaanalüütik

Mõisted

Isa – mees, kes kuulub abikaasa, vabaabielupartneri või üksikisana perekonda, kus elab vähemalt üks alla 18-aastane laps.

Perekond (perekonnatuum) – selle moodustavad samas leibkonnas elavad isikud, kes on omavahel seotud kui abielupartnerid, vabaabielupartnerid või kui vanem ja laps.

Laps – alla 18-aastane isik, sh nii bioloogiline kui ka lapsendatud laps, kuid mitte kasulaps.

Tööga hõivatu – isik, kes loenduseelsel nädalal (19.–25. detsember 2011) tegi vähemalt ühe tunni tasustatavat tööd, töötas oma perele kuuluvas ettevõttes või talus ilma otsest palka saamata, puudus töölt ajutiselt puhkuse, haiguse vms tõttu või oli ajateenija.

Võõrkeeleoskus – emakeelest erineva keele oskus, mis võimaldab toime tulla tuttavates keelekasutusolukordades kõnelemisel, kirjutamisel ja lugemisel.

REL 2011 mõistete põhjalikumat selgitust vaata Statistikaameti veebilehelt.

Image

Head isadepäeva!

Mida räägib statistika elust ja surmast

Statistikaameti andmetel oli 2015. aastal Eesti naiste oodatav eluiga sünnimomendil 81,8 ja meestel 73,1 eluaastat. Oodatav eluiga jätkas tõusu ning varasema aastaga võrreldes oli kasv naistel 0,3 ja meestel 0,8 aastat. Kummagi sugupoole puhul elab üks sajast kolmekohalise sünnipäevani.

Oodatav eluiga on inimese keskmine eeldatav eluiga kui suremus jääb selliseks, nagu ta oli vastaval uuringuaastal. Mõistest võib juba eeldada, et see on vanus, milleni inimene keskmiselt peaks elama. Et näitaja muutub igal aastal, siis inimese eluajal pikeneb tema keskmine oodatav eluiga märgatavalt. Näiteks kui praegu eeldatakse, et 2015. aastal sündinud naine elab keskmiselt ligi 82 aastat, siis praegu sama vana naise sünnihetkel (1930ndatel) ennustati talle 56–58 eluaastat.

Oodatava eluea juures on oluline vaadata mehi ja naisi eraldi, kuna elustiilist, tehtavast tööst jms tulenevalt on meeste eluiga reeglina lühem. See ei ole alati nii olnud – veel 19. sajandi keskpaigani sai mees pigem mitu korda pulmi pidada, kuna raske töö ja halvad hügieenitingimused põhjustasid tihti naiste surma pärast sünnitamist. Tänapäeval on olukord muutunud – 2015. aastal 82-aastase naise mees (eeldusel, et nad olid samal aastal sündinud) on juba üheksa aastat surnud, kuid mehe sünnihetkel, 1930ndatel, ennustati talle vaid 51 eluaastat. Järelikult pikenes mehe oodatav eluiga elu jooksul 22 aasta võrra.

Eluiga pikeneb ja rahvastik vananeb

Inimeste oodatava eluea pikenemine on üks osa demograafilisest üleminekust, kus riigi arengu käigus asendub kõrge sündimus ja suremus madala sündimuse ja suremusega – eluiga pikeneb ja rahvastik vananeb. Eestis algas demograafiline üleminek juba ligi 200 aastat tagasi. Taasiseseisvumise järel on oodatava eluea kasv olnud väga kiire. Kui näiteks nõukogude perioodil (1950ndate lõpust 1980ndate lõpuni) oli oodatava eluea kasv meestel 1 ja naistel 3 aastat, siis alates 1991. aastast on see meestel kasvanud 9 ja naistel 7 aastat. Kui veel arvestada, et 1995. aastal oli oodatav eluiga erinevatel põhjustel madalseisus (meestel 60,5 ja naistel 72,8 aastat), siis on kasv olnud veelgi kiirem – vastavalt 12,6 ja 9,1 aastat. Viimase viie aastaga on meeste oodatav eluiga tõusnud 2,2 ja naistel 1,3 aastat.

Meeste ja naiste eluea vahe

Eesti meeste ja naiste eluea vahe on suhteliselt suur – taasiseseisvusperioodil on see olnud keskmiselt 10 aastat, aga alates 1995. aastast (mil vahe oli kõige suurem – 12,8 aastat) algas erinevuse vähenemine. 2015. aastal erines sugupoolte oodatav eluiga 8,8 aastat. 1920ndatel ja 1930ndatel oli see 6–8 aastat ja ka nõukogude perioodil jäi enamasti alla 10 aasta.

Kindlasti mõjutavad meeste eluiga ka nende eluviisid. Näiteks on madalama haridusega inimestel oodatav eluiga reeglina madalam, ilmselt saab seda seletada tööga, millega inimesed end elatavad. Eestis läheb kõrgkoolidesse mehi naistega võrreldes tunduvalt vähem. Madalama haridusega meeste tööd on reeglina füüsiliselt rasked ja võib eeldada ka ebatervislikumas töökeskkonnas viibimist (näiteks tolm, mürgised gaasid jne).

2

Praeguseks on noorema elanikkonna seas suremusnäitajate sooline erinevus vähenenud, ent vanemaealises rahvastikus on juba eelnevate aegade tulemusel mehi vähem. Seda tõendab kasvõi meeste ja naiste arvulise vahe muutus vanuseti. On teada, et poisslapsi sünnib loodusliku valiku tõttu tüdrukutest rohkem, kuid tüdrukute alalhoidlikumate lapseea mängude ja hilisemate eluviiside tõttu hakkab erinevus vähenema ja mingist vanusest on rahvastikus tüdrukuid rohkem kui poisse – 1990ndate keskpaigas toimus selline muutus rahvastikus 25. eluaasta paiku, 2000. aastal 32. eluaastast ja 2016. aastal on see vanus nihkunud 45. eluaastale.

Kui vanaks ma elan?

Oodatavat eluiga käsitledes ei tohi unustada, et see on statistiline keskmine, mitte isiklikult võetav ennustus. Seda kasutavad kindlustused ja riigieelarve planeerijad, kuid kindlasti ei ütle see kellelegi konkreetselt kui kaua tal on veel elada jäänud. Selles osas on nii halbu kui häid uudiseid. Kui vaadata ellujääjate hulka sünnipõlvkonnas, siis 2015. aasta suremistrendide kohaselt on iga kümnes mees 54. eluaastaks surnud, samas iga viies saab 86 sünnipäeva tähistada ja üks sajast näeb ka oma 98. sünnipäeva. Naised on pikemast elueast tulenevalt paremas seisus. 54. eluaastaks on neist jäävalt lahkunud vaid üks 25-st ning iga viies naine tähistab 91. sünnipäeva. Üks sajast naisest tähistab ka kolmekohalise numbriga sünnipäeva.

3

Euroopa keskmiseni on Eestil veel pikk tee minna

Euroopa riikide keskmisega võrreldes on Eesti inimeste oodataval elueal veel pikk tee tõusta. Ka meeste ja naiste näitajate erinevus on silmapaistvalt suur. Meeste oodatav eluiga sünnimomendil oli Euroopa Liidus 2014. aastal 78,1 eluaastat. Riikide kaupa vaadates näeb selget seost oodatava eluea ja riigi elatustaseme vahel – üle keskmise näitajad on vanadel Euroopa riikidel, Ida-Euroopa riigid jäävad keskmisest oluliselt allapoole. Eesti meeste 2014. aasta näitaja (72,4) on EL keskmisest ligi kuus aastat madalam – oleme ka Ida-Euroopa riikide hulgas n-ö tagumises pooles: vaid viiel riigil on meist kehvem näitaja. Euroopa meeste kõrgeim oodatav eluiga on Islandil, Šveitsis, Küprosel ja Itaalias (80,7–81,3 eluaastat), madalaim Lätis (69,1) ja Leedus (69,2).

Meeste oodatav eluiga on tõusnud kõikides Euroopa riikides. Kui Läti ja Leedu trend on suhteliselt sarnane ja siiani muust Euroopast pisut maas, siis Eesti ja Ungari meeste oodatava eluea kasv on olnud mõnevõrra kiirem, kuid Põhjamaade kinnipüüdmine on veel kaugel.

4

Naiste oodatav eluiga sünnimomendil oli Euroopa Liidus 2014. aastal keskmiselt 83,6 aastat, kõrgeim oli see Hispaanias (86,2) ja Prantsusmaal (86,0) ning madalaim Bulgaarias ja Serbias (mõlemas 78,0). Naiste puhul on Eesti näitaja natuke paremas seisus, olles vaid ligi kaks aastat keskmisest madalam, oleme ühtlasi ka nn Ida-Euroopa seltskonna eesotsas. Ka naiste oodatava eluea näitajate puhul on Eesti alates 2000ndate algusest Lätist ja Leedust „lahku löönud“ ning liigub nüüd pigem koos Tšehhi ja Poolaga. Kõrgemalt arenenud Euroopale Eesti küll läheneb, kuid sinna on veel pikk maa minna.

5

Meeste ja naiste eluea erinevus oli Euroopa Liidus 5,5 aastat ja neljal riigil jäi see alla nelja aasta. Samas oli neli ka neid riike, kus see näitaja oli poole suurem: Leedus 10,9, Lätis 10,3, Eestis oli see 2014. aastal 9,5 ja Poolas 8,0. Oodatava eluea võrdlusest teiste riikidega saab järeldada muuhulgas seda, et rahvastikuprotsessid võtavad aega ja sarnase sotsiaal-majandusliku taustaga riikides toimuvad muutused sarnaselt. Mõni riik võib oma „riikide rühmast“ väljuda ja „liituda“ mõne teise rühmaga, kuid see võtab aega ja eeldab ka sotsiaal-majanduslikke muutuste poolest lähenemist neile riikidele.

Alis Tammur, Statistikaameti vanemanalüütik

Detailsemad andmed statistika andmebaasis.