Category Archives: sotsiaalstatistika

Kas on ameteid, kus naised teenivad rohkem kui mehed?

Statistikaameti andmetel oli Eestis sooline palgalõhe 2015. aastal 22%, st naiste tunnitasu oli ligi viiendiku väiksem kui meestel. Naistepäeva puhul otsis Statistikaamet välja need ametialad, kus naised teenivad sama ametiala meestest rohkem.

Ametialasid, kus naiste keskmine brutotunnipalk on meeskolleegide keskmisest brutotunnipalgast vähemalt 3% suurem, on Eestis alla kümne. Ametialad, kus naiste keskmine tunnitasu ületab meeste keskmise tunnitasu

Selgelt eristuvad reklaami ja suhtekorralduse ametiala naisjuhid, kes teenivad ligi neljandiku kõrgemat tunnitasu kui nende meeskolleegid ning toitlustuse ametiala naisjuhid (nt baaripidajad, kohviku juhtajad, toitlustusjuhid), kelle keskmine tunnitasu on meeskolleegide keskmisest tunnitasust viiendiku kõrgem. Naisbussi- ja trammijuhid teenivad oma meeskolleegidest 12% enam.

Mujal liigitamata äriteenuste ametialal tegutsevad naisagendid (nt kirjandus-, kontserdi-, muusika-, teatri-, spordi-, reklaamiagent, oksjonipidaja, võttegrupi administraator) teenivad 8% kõrgemat tunnitasu kui samal ametialal töötavad mehed. Naissekretärid ja -juhiabid saavad 7% kõrgemat tunnitasu kui sama ametiala vastassoo esindajad. Naissoost eramuusikaõpetajad, õenduse keskastme spetsialistid ja telefonimüügiagendid teenivad ligi 5% rohkem kui sama ametiala valinud mehed. Samuti on aianduse naislihttöölistel keskmine brutotunnitasu 4% kõrgem kui aianduse meeslihttöölistel.

Palgalõhe Euroopa Liidu riikides

Eurostati andmetel oli 2015. aastal Euroopa Liidu keskmine sooline palgalõhe 16,3%. Palgalõhe oli väikseim Luksemburgis ja Itaalias (mõlemas 5,5%) ning kõrgeim Eestis (26,9%), Tšehhis (22,5%), Saksamaal (22%), Austrias (21,7%) ja Suurbritannias (20,8%). Viimase viie aasta jooksul on EL keskmine sooline palgalõhe püsinud suhteliselt muutumatuna.

Metoodika

Statistikaameti ja Eurostati soolise palgalõhe arvutamise metoodika erineb. Eurostati avaldatud meeste ja naiste palgalõhes ei ole arvestatud alla 10 töötajaga ettevõtteid ja asutusi, samuti põllumajanduse, metsamajanduse ja kalapüügi ning avaliku halduse ja riigikaitse tegevusalasid.

Statistikaamet avaldab soolist palgalõhet, mis hõlmab kõiki ettevõtteid ja asutusi ning kõiki tegevusalasid. Sooline palgalõhe saadakse lahutades meestöötajate keskmisest brutotunnipalgast naistöötajate keskmise brutotunnipalga, saadud number jagatakse meestöötajate keskmise brutotunnipalgaga ning väljendatakse protsentides.

Ametialade andmed põhinevad Statistikaameti töötasu struktuuriuuringul, mida korraldatakse iga nelja aasta tagant ning mis hõlmab lisaks tegevusaladele ka ametialasid. Viimane uuring toimus 2014. aastal, järgmine uuring toimub 2018. aastal. Ametialade palgalõhe kohta saab ülevaate statistika andmebaasist.

Kaja Sõstra, Statistikaameti metoodika ja analüüsi osakonna juhataja
Kai Maasoo, Statistikaameti juhtivstatistik

Pensionite objektiivne vaade

Viimasel ajal päevakorrale kerkinud pensionite arutelus ei vaadelda pensionisüsteemi tervikuna, vaid ühte osa sellest – vanaduspensione. See lähenemine on mustvalge ja põhineb lihtsustatud skeemil — on töötajad, kes peavad üleval (vanadus)pensionäre ja siis lähevad need töötajad pensionile ja töötajad peavad neid ülal. Tegelikkuses töötas 2015. aastal iga kolmas pensionär ja iga viies töötaja oli pensionär.

1. jaanuaril 2016 elas Eestis 1 315 944 inimest. 2015. aasta jooksul töötas neist 678 085 – 51,5% kogu elanikkonnast. Pensioni saajaid oli 411 809 ehk 31,3% kogu elanikkonnast.

Mainitud kahe (pensionäride ja töötajate) arvu võrdlusega on palju tegeletud – nt kui palju peab töötajaid olema, et pensionäre ülal pidada (sotsiaalmaksu kaudu liigub pensionikassasse palgast 20%). Ülaltoodud arvud annavad suhteks 1,64 töötajat ühe pensionäri kohta, jätkusuutlik variant oleks kaks töötajat ühe pensionäri kohta.

eesti-elanikkond-1-jaanuar-2016

2015. aastal oli Eestis 130 869 töötavat pensionäri. Loo alguses toodud töötajate ja pensionäride arvudes on need isikud kaks korda arvestatud. Kõigist pensionäridest töötas samal aastal 31,8% ja kõigist töötajatest sai samal aastal pensione 19,3% ehk iga kolmas pensionär töötas ja iga viies töötaja oli pensionär.

Võib üldistada, et need isikud on topeltrollis ehk nii andjad kui ka saajad. Detailne vaade hõlmab paljusid nüansse – osade töövõimetuspensionäride palgalt ei pea tööandja maksma sotsiaalmaksu ja leidub neid pensionäre, kelle palgalt pensionikassasse minev raha ületab (mitu korda) pensioni, mida ta saab. Andja/saaja vaatesse tuleks lisada tulumaksu arvestus (mis tulevikus läheb väga keeruliseks) ja netotulu mõiste. Siin analüüsis seda ei käsitleta – aega ja ruumi on liiga vähe.

Milliseid pensione maksti?

Tabelis on toodud pensionite liigid ja nende saajate osatähtsus:

  1. kõigi pensionisaajate hulgas (100% on pensionärist Eesti elanik aastavahetusel) ja
  2. saadud rahast (100% on kõigile aastavahetusel Eesti elanikele eelnenud aasta jooksul makstud pensionite summa).

Pensioniliigid on toodud vabas sõnastuses – liikide täpsed kirjeldused (praegu kehtivad) leiate Sotsiaalkindlustusameti veebilehelt.

Tabelis on ka iga pensioniliigi keskmine pension (brutosummana ehk enne tulumaksustamist). Pensionite liigid on järjestatud saajate arvu järgi.

pensioniliigid-2015

Eri pensioniliikide põhjendatuse ja perspektiivi analüüsi/kokkuvõtte on Riigikontroll teinud 2014. aastal.

pensionisaajate-vanusjaotus-2015

Tabelist võib näha:

  • pensionäre on kõigis vanuserühmades;
  • juba 40–44 aastastest hõlmavad pensionärid vähemalt kümnendiku vanuserühmast;
  • vähemalt 40-aastaste juures suureneb pensionäride osatähtsus kiiresti (viieaastaste sammudega: kümnendik, kuuendik, viiendik, kolmandik … vanuserühmast).
  • üle neljandiku pensionäridest on alla 60 aasta vanad
  • ligi kaks viiendikku pensionäridest on alla 65 aasta vanad

eesti-elanikkonna-vanusejaotus-tootamise-ja-pensioni-saamise-jargi-2015

Torkab silma, et töötavaid pensionäre oli mittetöötavatest rohkem alates 20–24-aastaste vanuserühmast kuni 55–59-aastasteni (vanuserühmas 60–64 oli töötavate ja mittetöötavate pensionäride arv peaaegu võrdne – 29 908 ja 30 047). Kõigist vähemalt 65-aastastest pensionäridest töötas 45 757 (18,3% kogu vanuserühmast).

Eri vanuserühmades saadavate pensioniliikide illustreerimiseks on siin natuke lihtsustatud (agregeeritud) pensionite jaotust. Lihtsustus on toodud järgnevas tabelis ja selle alusel tehtud joonis on kohe allpool.

pensioniliigid-2015_2-002

pensioni-saajad-pensioniliigi-jargi-2015

Jooniselt on näha, et

  • töövõimetuspensionite hulk suureneb järsult alates vanusest 45;
  • töövõimetuspensionärid hakkavad kohe (kui vanus lubab) saama vanaduspensioni;
  • võib ennustada soodustustega vanaduspensionäride arvu ja osatähtsuse suurenemist lähiaastakümnetel – mis juhtub, kui soodustustega isikuid on soodustuseta isikutest rohkem? Kuidas neid siis nimetada?

Mitu kuud on keskmiselt töötanud pensionärid ja mitte-pensionärid?

Tehtud töö hulga iseloomustamiseks tuleb vaadata, mitu kuud on need pensionärid töötanud (ja võrrelda seda mitte-pensionäridest töötajatega). Ei ole mõistlik võtta võrdlusesse kõiki vanuserühmi – laste hulgas on töötamine liiga harv ja vähemalt 65-aastaste hulgas on mitte-pensionäre liiga vähe. Küll aga võib võrrelda vähemalt 65-aastaste pensionäride töötamist nooremate vanuserühmadega.

keskmiselt-tootatud-kuud-2015

Pensionärid töötavad vähem, kuid mitte palju vähem – keskmine erinevus 1,06 kuud (ehk üks kuu ja kaks päeva).

Tähelepanuväärne on vähemalt 65-aastaste töötavate pensionäride tööle pühendatud aja määr – ka vähemalt 85-aastaste puhul ei lange see alla kuue kuu.

Nooremate mitte-pensionäridest töötajate keskmine aastas töötatud kuude arv suureneb pidevalt vastavalt sellele, mida lähemale jõuab vanaduspension.

 Töötavate pensionäride teenistus

Siin on aluseks võetud aasta arvestus. See tähendab aasta jooksul saadud pensioni ja aasta jooksul teenitud töist tulu. Harjumuspärasemaks andmete esituseks on aastatulud jagatud 12-ga – saab rääkida ühe kuu pensionist ja kuupalgast (kuu töisest tulust).

Arusaamatuste vältimiseks veel kord – ei ole arvestatud tegelikult töötatud ajaga, samuti pole pensionite juures arvestatud, mitmes kuus tegelikult pensioni saadi.

Töötavate pensionäride kogutulu tähendab siin (järgmine joonis) töise tulu ja pensioni summat.

pensionaride-tulu

Töötavate pensionäride kogutulu suureneb tasapisi koos vanuse lisandumisega (vanuses 20 kuni 59 aastat) ning samasugune tõus oli märgatav ka töötatud kuude puhul. Selle vanuserühma pensionärid ei tee vanuse kasvades aasta-aastalt paremini tasustatavat tööd, vaid tulu tõus on seotud rohkem töötamisega. Eelnev kehtib ka nooremate vanuserühmade väiksema tulu kohta – nad teevadki vähem kuid tööd.

65–69-aastaste vanuserühmas on kogutulu (töine tulu + pension) peaaegu tuhat eurot kuus. See on praktiliselt võrdne 30–34-aastaste vanuserühma töise tuluga.

Pensionäride ja mitte-pensionäride töise tulu võrdlemisel tuleks arvestada, et pensionäride töine tulu on teenitud ca 10% lühema aja jooksul, võrreldes tavaliste töötajatega.

Lõpetuseks

Autor on teadlik, et keskmised ei pruugi olla piisavad, et iseloomustada mingit nähtust. Siin oleks võinud olla ka sooline, hariduslik ja pensioniliikide täpne jaotus, aga siis poleks see enam blogilugu.

Vaatluse all olid ainult riiklikud pensionid – II pensionisammas on jäänud arvestusest kõrvale. Pensionile mineku ja pensionär olemise majanduslikus tervikvaates peaks see kahtlemata olemas olema.

Koit Meres, Statistikaameti juhtivstatistik

Metoodika

Tegeliku olukorra mõistmiseks on vaadatud Eesti elanikke seisuga 1. jaanuar 2016 – selleks pandi kokku Maksu- ja Tolliameti ning Sotsiaalkindlustusameti 2015. aasta andmestikud. See tähendab Statistikaameti rahvastikuarvestuse isikulise andmestiku sidumist Maksu- ja Tolliameti ning Sotsiaalkindlustusameti isikuliste andmetega. Kogu arvestusest jäid välja need isikud, kes ei olnud aastavahetusel Eesti elanikud.

Töötajaks on loetud kõik, kes olid seisuga 1. jaanuar 2016 Eesti elanikud ja said 2015. aasta jooksul töist tulu.

Töise tulu eristamise alus muust tulust oli instrumentaalne, st nende tulu oli seda maksuametile deklareerides liigitatud vastavasse klassi (TSD lisa 1 koodid 10 kuni 36 – lihtsustatult tähendab see tavapärast palgatööd, töövõtulepingu alusel tehtavat tööd ja juhatuse liikmete tasusid, siia hulka lähevad ka tööandja makstud haigushüvitised).

Pensionärideks on loetud kõik, kes olid seisuga 1. jaanuar 2016 Eesti elanikud ja said 2015. aasta jooksul Sotsiaalkindlustusameti andmetel riiklikke pensione. Kui isik oli aasta jooksul saanud mitut liiki pensioni, siis määrati ta selle liigi saajaks, mille alusel ta oli saanud kõige suurema rahasumma. Siin ei ole eristatud pensionäre pensioni saamise perioodi pikkuse järgi – võrdsetena on võetud nii kogu aasta pensioni saanud isikud kui ka vaid osal perioodist seda saanud.

Kuu keskmise töise tulu ja kuu keskmise pensioni mõistet on kasutatud toodud summade lugejatele harjumuspärasemaks esitamiseks – tegelikult on tegemist aastatulu ja aastapensioniga, mis on jagatud kaheteistkümnega.

 

 

 

 

 

 

Statistikanoppeid: jaanuar

170131_jaanuar_memm_veeb

Kultuuriministeerium kuulutas 2017. aasta laste- ja noortekultuuri aastaks. Statistikaamet avaldab sel puhul aasta jooksul vähemalt korra kuus mõne laste ja noorte kohta käiva ülevaate või statistikanoppe. Pildile lisatud info pärineb Eesti sotsiaaluuringust.

untitled

Kuidas laps kultuuritarbimiseni jõuab?

Kultuuriministeerium kuulutas 2017. aasta laste ja noorte kultuuriaastaks. Selles valguses on paslik küsida, mis või kes mõjutab laste kultuurilist aktiivsust.

Laste varajane kultuuritarbimine on seotud nende vanemate eeskuju ja aktiivsusega selles vallas. Järgnevaga heidamegi põgusa pilgu Eesti vähemalt 15-aastase rahvastiku kultuuritarbimisele ning vaatame, mis on heaks eelduseks, et 5–14-aastased lapsed kultuuri ja selle positiivse mõjuga kokku puutuksid.

Eesti elanikud on silmapaistvalt aktiivsed kultuuritarbijad

Kõige aktiivsemalt külastatakse Eestis kultuurimälestisi ja käiakse kontsertidel. Statistikaameti andmetel oli 2015. aastal viimase 12 kuu jooksul kultuurimälestisi külastanud 56% ja kontserdil käinud 53% vähemalt 15-aastasest rahvastikust. Vähemalt 15-aastastest rahvastikust oli aktiivseid kultuuritarbijaid ehk aasta jooksul vähemalt ühel kultuuriüritusel käinuid 84%. Kõige aktiivsemad kultuuritarbijad elavad Lääne maakonnas, kus aasta jooksul oli vähemalt ühel kultuurisündmusel käinud lausa 90% maakonna elanikest.

01-005

Haridus, vanus ja tööga seotud näitajad kultuuritarbimise mõjutajatena

Haridus mõjutab kultuuritarbimise aktiivsust oluliselt. Kultuuritarbimise aktiivsust on mõõdetud Statistikaameti 2015. aasta turismiuuringu kultuurimoodulis käsitletud kümnest kultuurivaldkonnast aasta jooksul tarbitud kultuurivaldkondade arvu põhjal. Kui esimese taseme haridusega inimesed olid ülekaalus kultuuriliselt mitteaktiivsete (ehk aasta jooksul mitte ühegi kultuurivaldkonnaga kokkupuutunute) rühmas (36% esimese taseme hariduse kõrgeima haridusena omandanutest kuulus sellesse rühma), siis kolmanda taseme haridusega inimesed tarbisid aasta jooksul kõige enam nelja kuni kuue valdkonna kultuurisündmusi (40%) ning teiste haridustasemetega võrreldes oli neid kõige enam (32%) ka seitset kuni kümmet valdkonda vaadanute-kuulanute rühmas.

Nii nagu mujalgi Euroopas, on Eestiski selge seos vanusel ja kultuuritarbimise aktiivsusel —vanuse tõustes vähemaktiivsete inimeste osatähtsus vanuserühmas kasvab. Kui kõige vanemas vanuserühmas (vähemalt 60-aastased) oli vaid ühe valdkonna üritustel käinute osatähtsus kõige suurem (14%), siis kõige nooremas vanuserühmas (15–19-aastased) oli see kõigest 4%. Kõige aktiivsemaid ehk kõigi kümne valdkonna üritustel käinud inimesi oli enim just kõige nooremas (2%) ja kõige vähem (0,1%) vanimas vanuserühmas. Kui vanemad inimesed kultuuri tarbivad, piirduvad nad üldjuhul pigem väiksema arvu valdkondadega.

Inimese majanduslikud võimalused mõjutavad kultuuritarbimist samuti tugevalt. Kui leibkonnaliikme kuutuluna arvestatada kuu jooksul leibkonna käsutuses olevat rahasummat, mis on jagatud leibkonnas elavate isikute arvuga, siis tuleb välja, et kui viiest sissetulekurühmast kõige rikkamatest ei olnud üldse kultuuri tarbinuid 3%, siis kõige vaesematest koguni 29%. Enim mitteaktiivseid kultuuritarbijaid oli nende hulgas, kelle kuutulu jäi vahemikku 301–360 eurot. Lõhet ei saa selgitada ainuüksi kultuuritarbimise kui rahalise väljaminekuga (pääsmed, transport jm kulud), sest vaadeldud kultuurivaldkondade hulgas on mitu sellist, mis ei eelda üldse või eeldavad, vaid väikseid väljaminekuid (nt raamatukogus ja kirjandussündmusel käimine). Rikkaima rühma inimeste näitaja oli suurim peaaegu kõigis kultuurivaldkondades. Vaid raamatukogus käis enim inimesi, kelle käsutuses oli kuu jooksul 501–690 eurot.

See, kas inimene töötab täis- või osalise tööajaga, on üliõpilane või tasustamata praktikant või töiselt mitteaktiivne, võib tema kultuurilist aktiivsust olulisel määral mõjutada. Samas ei leidu kultuuritarbijate enamuse hulgas ainult töötavaid inimesi, sest vaba aja olemasolugi võib kultuuritarbimise aktiivsusele positiivselt mõjuda. Sellele viitab üliõpilaste kõrge kultuuriline aktiivsus. Kõige aktiivsemate kultuuritarbijate rühmas (nende, kes aasta jooksul külastasid 7–10 valdkonda) oli enim üliõpilasi või tasustamata praktikante (41% kõigist üliõpilastest või tasustamata praktikantidest) ja kõige vähem hõivestaatuse poolest mitte­aktiivseid (8% kõigist mitteaktiivsetest). Osalise tööajaga töötajatest kuulus sellesse kultuuriliselt aktiivseimasse rühma 29% ja täistööajaga töötajatest 25% inimestest.

Kultuuritarbimine rahvuse ja soo põhjal

Kui vaadelda Eesti suurimaid rahvusrühmi, eestlasi ja venelasi, siis ka rahvuseti on kultuuritarbimises erinevusi. Eestlased on venelastest tunduvalt aktiivsemad kultuuritarbijad ja seda igas kultuurivaldkonnas, kõige enam teatri (51% vs 29%) ja raamatukogude (46% vs 26%) puhul. Nii teater kui ka kirjandus on sõnapõhised kunstiliigid, mille pakkumine on eesti emakeelega inimestele laialdasem. Sport jällegi on valdkond, milles vene rahvusest inimesed osalevad peaaegu sama suure aktiivsusega kui end eestlasena defineerivad inimesed (31% vs 36%).

On tuntud tõsiasi, et kultuuritarbimine on ka sooliselt segregeeritud. Nii on Eestiski naised meestest agaramad kultuuritarbijad kõikides valdkondades, v.a kinos ja spordivõistlustel käimises. Meeste ja naiste aktiivsuse vahed on suuremad raamatukogus (48% vs 31%) ja teatris käimise (51% vs 37%) puhul ning käsitöösündmuste (37% vs 28%) ning spordivõistluste külastamises (28% vs 42%), viimast meeste kasuks.

Mis mõjutab laste kultuuritarbimise aktiivsust?

Kui eelnev loetelu kultuuritarbimise mõjutajatest käis vähemalt 15-aastaste eestimaalaste kohta, siis kultuurimoodul sisaldas lapsevanematele küsimusi ka nende 5–14-aastaste laste kultuuritarbimise harjumuste kohta. Analüüsist selgus, et vanemate kultuuriline aktiivsus mõjutas oluliselt ka laste kultuuritarbimise aktiivsust.

Kõige rohkem kultuuri tarbivatest 5–14-aastastest lastest 78%-l olid sellised vanemad, kes olid aasta jooksul külastanud üle nelja kultuurivaldkonna sündmusi. Vaid 3%-l kõige aktiivsemalt kultuurisündmusi külastanud 5–14-aastastest lastest olid sellised vanemad, kes aasta jooksul kordagi kultuurisündmustel ei käinud. Mitte ühtki kultuurisündmust või 1–3 kultuurivaldkonna sündmust külastanud 5–14-aastastel lastel olid enamasti sellised vanemad, kes olid aasta jooksul tarbinud 1–3 kultuurivaldkonda.

Tihti näeme erinevate kultuurižanrite kuulajas- ja vaatajaskonnas väga erinevat tüüpi inimesi. Ka inimese kultuuritarbimise aktiivsust võib tema sotsiaal-majanduslik positsioon (haridus, sugu, sissetulek jne) mõjutada päris olulisel määral. Seega, mida vähem sotsiaalselt kihistunud on ühiskond, seda vähem juhtub, et kellelgi on tarvis oma sotsiaal-majandusliku tausta tõttu kõrvale jääda kultuuri positiivsest mõjust elukvaliteedile. Et lapsed ei ole veel teinud mitmeid elulisi, näiteks hariduse või töökohaga seotud valikuid, mis võiksid hiljem saada määravaks nende kultuuritarbimise aktiivsusele, siis on vanemate eeskuju oluline selleks, et lapsed jõuaksid kultuurini juba enne kui sotsiaal-majanduslikud barjäärid nende kultuuritarbimist takistama asuvad. Kultuuriga harjumiseks on kõige parem vahend vanemate eeskuju.

Põhjalikum ülevaade eestimaalaste kultuuritarbimisest on Statistikaameti kogumiku „Sotsiaaltrendid 7“ artiklis „Võrdsema ühiskonna võimalikkus kultuuri näitel“.

Triinu Lukas, Statistikaameti analüütik

Mõisted ja metoodika

Kultuuritarbimise aktiivsust on defineeritud näitajana sellest, mitme kultuurivaldkonna vähemalt ühel sündmusel on inimene viimase 12 kuu jooksul käinud.

ISCED-i haridustasemed:

I tase – alusharidus, põhiharidus (põhikooli 1.–6.klass), põhiharidus (põhikooli 7.–9.klass), põhihariduse nõudeta kutseõpe, kutseõpe põhihariduse baasil;

II tase – keskharidus, kutsekeskharidus (k.a. keskeri- ja tehnikumiharidus) põhihariduse baasil, kutsekeskharidus või kutseõpe keskhariduse baasil;

III tase – keskeri- ja tehnikumiharidus keskhariduse baasil; bakalaureus, magister, doktor.

Eesti vähemalt 15-aastaste elanike kultuuritarbimist uurib Statistikaamet alates 2013. aastast iga kahe aasta tagant.

untitled

Kas raha teeb õnnelikuks?

Detsembri lõpp tähendab paljudele pühasid ja vabu päevi, aga ka suuremal või vähemal määral tarbimist. Kahtlemata on üheks elus olulist rolli mängivaks aspektiks raha. Ometi on raha roll hea elu kujundamisel mõneti vastuolulise tähendusega.

Ühelt poolt suudab jõukam inimene hõlpsamini hakkama saada ning oma soove kergemini teostada. Teisalt omistatakse rahale tihtilugu „kurja juure“ tähendus – raha suutvat täita üksnes kitsa osa inimese vajadusspektrist, rahaga (nii olemasolu kui ka puudusega) võib kaasneda mitmesuguseid probleeme, raha võib tekitada ka hõõrdumisi inimsuhetes. Raha tähtsaks pidavaid inimesi vaadatakse tihtilugu halvustavalt ning seetõttu püüavad paljud oma rahaihalust pigem varjata. Sellele vaatamata ei saa me üle ega ümber tõsiasjast, et raha mängib eluga rahulolus olulist rolli.

Esmalt oleks mõistlik proovida põgusalt pugeda õnne tagamaadesse. Tuleb mainida, et ühest vastust sellele, mis on õnn, ei ole. Õnn võib näiteks peituda nii lõpptulemuses kui ka protsessis, õnne võib hinnata nii väliselt kui ka inimene ise. Levinud on koguni teooriad, et õnnetunnet saab „matemaatiliselt“ määrata, kui positiivsetest tunnetest lahutada negatiivsed. Terminid „õnnelikkus“ ning „eluga rahulolu“ on teineteisega niivõrd läbipõimunud, et neid käsitletakse sünonüümidena. Hoolimata õnne defineerimise keerukusest, on seda aegade jooksul siiski mõõta üritatud, kuna soov ja lootus on ju elu paremaks muuta.

Laias laastus saab inimeste heaolu mõõta objektiivsete ja subjektiivsete näitajate kaudu. Esimesed vaatlevad pigem elukeskkonda (näiteks erinevad majandus-, sotsiaal- ja keskkonnastatistika näitajad). Subjektiivse hinnangu elule annab aga iga inimene ise. Hoolimata sellest, et ühtset meetodit õnne mõõtmiseks ei ole, võib väita, et õnnelik olemist oskab kõige paremini määratleda iga inimene ise. Seetõttu olen veendunud, et õnnelikkuse mõõtmine peaks esmajoones toimuma subjektiivse lähenemise kaudu.

Mis heaolu mõjutab?

Uuringud on välja toonud mitmeid nii isikust endast kui ka taustsüsteemist tulenevaid tegureid, näiteks haridus, tervislik seisund, perekonnaseis, vanus, religioossus, töötus, (poliitiline) keskkond. Üheks olulisemaks õnnelikkust kujundavaks teguriks on aga osutunud jõukus, eeskätt inimese sissetulek. Üldjuhul on välja toodud, et jõukamad hindavad oma eluga rahulolu kõrgemalt, kuid siiski selgub mitmeid huvitavaid nüansse.

Richard Easterlin leidis pisut enam kui 40 aastat tagasi, et kuigi konkreetses riigis tajuvad rikkamad elanikud ennast õnnelikumana kui vaesemad, siis keskmine õnnelikkuse tase rikaste ja vaeste riikide vahel ei ole oluliselt erinev. Veelgi enam, selgus, et pikema aja jooksul sissetulekute kasv konkreetses riigis õnnelikkust ei kasvata. Hoolimata sellest, et seost tollal veel piisavalt ei uuritud, ei olnud see üldlevinud arvamusega kooskõlas ning seetõttu saavutasid tulemused tuntust kui Easterlini paradoks.

Easterlini arvates kipuvad inimesed oma olukorda võrdlema ühiskonnas esineva normiga. Seega mängib sissetuleku absoluutarvust suuremat rolli see, kuhu inimene oma elujärje teistega võrdluses paigutab. Tuleks aga tähele panna, et mitte kõik majandusteadlased pole Easterlini arvamusega nõus ning on tuvastanud, et riikide jõukuse kasvades tõuseb ka keskmine eluga rahulolu.

Sissetulek ja tarbimine

Erinevus inimeste sissetulekus on üks asi, kuid pangaarvele tiksuvast summast tähtsam on hoopis see, mida ja kui palju selle eest tarbida saab. Jõukamate võimalused kulutada on suuremad, aga ka nende soovid ja ootused on kõrgemad. Samuti kipuvad inimesed ennast võrdlema endaga sarnasel elujärjel inimesega. Seega on mõistetav, kui näiteks Viimsis ühekordses majas elav eestimaalane tunneb kadedust kui naabril on kahekorruseline maja, ega tunne heameelt selle üle, et tal üldse on olnud võimalus sellisesse piirkonda maja soetada.

Kas Euroopa rikkamates riikides on rahulolu eluga kõrgem?

Kas rikkamad inimesed on õnnelikumad ning kas kõrgema sissetulekutasemega riikides on ka keskmine hinnang eluga rahulolule kõrgem? Eesti elanike sissetulek ning eluga rahulolu näitaja on positiivselt seotud. Kuigi seose tugevust iseloomustav korrelatsioonikordaja viitab pigem nõrgale seosele, saab seda siiski oluliseks pidada. Vaadates olukorda laiemas kontekstis, siis Euroopa riikide seas saame üsna sarnase tulemuse. Kõrgemate sissetulekutega riikides on ka eluga rahulolu näitaja keskmiselt kõrgem.

Rahal on eluga õnnelikkuse kujundamisel oluline roll mängida, kuid kas õnnelikkuse kasv saab toimuda lõputult? Või tuleb kuskilt piir ette ning inimestele jõuab kohale, et raha polegi ehk eluga rahulolu määramisel niivõrd kriitilise tähtsusega tegur? Selgus, et seos sissetuleku ja eluga rahulolu näitaja vahel on kõigi kaasatud Euroopa riikide puhul positiivne, kuid selle tugevus riigiti on mõneti varieeruv.

Seose tugevus eluga rahulolu ja sissetulekunäitaja vahel kipub olema seda nõrgem, mida kõrgem on sisemajanduse koguprodukt (SKP) elaniku kohta (ostujõu standardi alusel). See tähendab, et mida jõukam on riik, seda vähem omab sealsete inimeste õnnelikkuse kujundamisel tähtsust nende sissetulek. Kuigi tulemused ei viita otseselt Easterlini paradoksi olemasolule, võib sarnaseid jooni antud nähtusega täheldada.

Artiklis leitud nähtust on välja toonud ka mitmed varasemad uuringud. Ühelt poolt saab seda seletada tõsiasjaga, et riigid, kus eluga rahulolu on kõrge, on jõudnud kõrgeima loomuliku keskmise õnnelikkuse taseme ligidale. On loomulik ning ka paratamatu, et kõik ei pea ennast ühtviisi õnnelikuks ning täiendava sissetuleku lisandumine ei panusta oluliselt eluga rahulolu kasvu.

Jõukamates riikides on rohkematele elanikele tagatud materiaalsed vajadused ning üha tähtsamaks muutuvad postmaterialistlikud soovid. Kui esmased tarbimisvajadused on rahuldatud ning rahaline seis võimaldab mugavaks äraolemiseks pisut enamatki, siis lisanduv sissetulek ei tarvitse enam nii palju õnnelikkust kasvatada. Teisisõnu, jõukamate riikide elanike jaoks ei pruugi suurem kontojääk nii palju rõõmu valmistada kui vaesematele.

Kokkuvõtvalt võib nentida, et suurema sissetulekuga inimesed kipuvad oma rahulolu eluga kõrgemalt hindama. Samas hoiduksin väitest, nagu oleks tegemist kindlasuunalise põhjus-tagajärg seosega, sest mitmed uuringud on viidanud, et aprioorselt eeldatav seos (raha teeb/võib teha õnnelikuks) saab esineda ka vastupidises suunas (rahulolevam/õnnelikum inimene suudab kõrgemat sissetulekut teenida). Kuivõrd olulist rolli raha meie elus tegelikult mängib, jäägu igaühe enda otsustada.

Põhjalikum ülevaade on Statistikaameti kogumiku „Sotsiaaltrendid 7“ artiklis „Kas raha teeb õnnelikuks ehk sissetuleku ja eluga rahuolu vaheline seos Eestis ja Euroopa Liidus“ (ilmus 23.12.2016).

Märt Leesment, Statistikaameti peaanalüütik

Metoodika

Andmed pärinevad 2013. aasta Euroopa sissetuleku ja elamistingimuste uuringust (EU-SILC), mil oli kaasatud inimeste heaolu puudutavate küsimuste plokk. Kasutati ühte universaalset näitajat – vastuseid küsimusele „Kui rahul olete üldiselt oma praeguse eluga?“. Vastuseid sai märkida skaalal 0–10, kus 0 tähendas täielikku rahulolematust ja 10 täielikku rahulolu.

Sissetulekut väljendab leibkonnaliikme kohta tuletatud leibkonna ekvivalentnetosissetulek. Ekvivalentnetosissetuleku puhul on summeeritud kõikide leibkonnaliikmete netosissetulekud kõikide sissetulekuallikate põhjal ning jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Tegemist on kaalumata andmetega.

 

Suhtelist vaesust koges mullu iga viies Eesti elanik

Statistikaameti andmetel elas 2015. aastal suhtelises vaesuses 21,3% Eesti elanikkonnast ehk 277 000 inimest ja absoluutses vaesuses 3,9% Eesti elanikkonnast ehk 51 300 inimest. Rikkaima ja vaeseima viiendiku sissetulek erines ligi kuus korda.  

2015. aastal elas suhtelises vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 429 eurot (2014. aastal 394 eurot). Absoluutses vaesuses aga elanik, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 201 eurot (2014. aastal 203 eurot).

Võrreldes 2014. aastaga elanike sissetulekud suurenesid ning see põhjustas omakorda suhtelise vaesuse piiri tõusmise. 2015. aastal erinesid elanikkonna vaeseima ja rikkaima viiendiku sissetulekud 5,7 korda.

Vaesusrisk pole kõigi inimeste ja leibkondade jaoks ühesugune. Vaesusest on rohkem ohustatud mittetöötavad või madala sissetulekuga inimesed. 2015. aastal elas iga teine töötu suhtelises vaesuses ja iga neljas töötu absoluutses vaesuses.

Vaatamata sellele, et püsiv töökoht vähendab vaesusesse langemise ohtu kõige enam, tuleb vaesust kogeda ka paljudel palgatöötajatel. Eestis oli 2015. aastal 7,5% palgatöötajaid, kes elasid suhtelises vaesuses hoolimata sellest, et neil oli püsiv töökoht. Töötasu ei saa kõigil olla võrdselt kõrge, kuid samas võiks kindel sissetulek tagada normaalsel tasemel elamistingimused ja toimetuleku. 

Suuremas vaesuses on üksi elavad vanemaealised, üksikvanemad ja lapserikkad pered

Olulist rolli vaesusesse sattumisel mängib leibkonna koosseis. Üle 65-aastaste üksi elavate inimeste suhtelise vaesuse määr oli 2015. aastal 78%.

Üksikvanemaga leibkondade suhtelise vaesuse määr oli 35% ja absoluutse vaesuse määr 6%. Vaesusriski suurendab ka rohkem kui kahe lapse olemasolu peres. Kui ühe või kahe lapsega paaridest oli keskmiselt suhteliselt vaeseid 13%, siis kolme või enama lapsega peredest 27%. Sügavamas ehk absoluutses vaesuses oli ühe või kahe lapsega paaridest umbes 4%, kuid lasterikastest peredest juba ligi 7%.

Viis sissetulekurühma

2015. aastal oli Eesti elaniku keskmine ekvivalentnetosissetulek (leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga) 858 eurot kuus. Linnaelaniku keskmine sissetulek kuus oli 878 eurot ja maaelanikul 815 eurot, mis teeb linna- ja maainimese kuusissetulekute vaheks keskmiselt 63 eurot. Andmete põhjal võib märgata, et sissetulekute vahe linnas ja maal on viimastel aastatel suurenenud. Kaks aastat varem oli maa- ja linnaelanike sissetulekute erinevus 37 eurot.

Sissetuleku põhjal jagatakse elanikud viide kvintiili — esimeses on madalaima sissetulekuga inimesed ja viiendas kõrgeima sissetulekuga. Piirkonniti oli rikkamate inimeste kontsentratsioon kõrgem Põhja-Eestis, kus 52% elanikest kuulus kõrgema sissetulekuga elanikkonna hulka (viiendasse või neljandasse kvintiili). Kirde-Eestis kuulus aga 54% elanikest madalama sissetulekuga elanikkonna hulka (esimesse või teise kvintiili). Kesk-, Lääne- ja Lõuna-Eestis oli võrdlemisi ühtlane sissetulekujaotus. Linnades oli vaeste ja rikaste proportsioon võrdsem, maal oli aga madalama sissetulekuga inimesi tunduvalt rohkem kui kõrgema sissetulekuga inimesi.

Mehi on suhtelises vaesuses vähem, kuid nende vaesus on sügavam

Kui vaadata vaesuse soolist mustrit, siis võib öelda, et meeste suhtelise vaesuse määr on küll võrreldes naistega madalam, kuid nende absoluutse vaesuse määr on naiste omast kõrgem.

2015. aastal oli meeste suhtelise vaesuse määr 19% ja naiste 23%, absoluutse vaesuse määr vastavalt 5% ja 3%. Seega on suhtelises vaesuses rohkem naisi, absoluutses vaesuses aga rohkem mehi, mis näitab, et meeste vaesus on sügavam. Ka suhtelise vaesuse süvik (suhtelises vaesuses olevate isikute mediaansissetuleku kaugus vaesuse piirist protsentides) on meestel suurem kui naistel (vastavalt 26% ja 17%).

Eesti rahvusest elanike sissetulekud on suuremad kui mitte-eestlastel ning ka eestlaste suhtelise vaesuse määr oli 2015. aastal kuus protsendipunkti madalam – eestlastest oli suhtelises vaesuses 19,4% ja mitte-eestlastest 25,6%. Põhjuseks on mitte-eestlaste kõrgem töötus.

Kokkuvõtlikult võib tõdeda, et 2015. aasta oli sissetulekute kasvuaasta. Kindel töökoht ja hea haridus annavad parema garantii vaesusesse mittesattumiseks. Teatud ebavõrdsust esineb ühiskonnas alati. Selle suurus aga peegeldab inimeste heaolu, nende elukvaliteeti ja ühiskonnas valitsevaid üldisi väärtusi.

Tiiu-Liisa Rummo, Statistikaameti analüütik

 Metoodika

Ekvivalentnetosissetulek on leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Suhtelise vaesuse määr on inimeste osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek on suhtelise vaesuse piirist madalam. Absoluutse vaesuse määr on inimeste osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek on absoluutse vaesuse piirist madalam. Suhtelise vaesuse piir on 60% leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist, absoluutse vaesuse piir on arvestuslik elatusmiinimum.

Hinnangud põhinevad Eesti sotsiaaluuringu andmetel, mida Statistikaamet korraldab 2004. aastast. 2016. aastal osales uuringus üle 6000 leibkonna. Uuringuga kogutakse aastasissetuleku andmeid, seetõttu saadakse 2016. aastal 2015. aasta sissetulek. Aastasissetulek on vajalik vaesuse ja ebavõrdsuse näitajate arvutamiseks. Sotsiaaluuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid harmoneeritud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides nime EU-SILC all.

Detailsemad andmed Statistikaameti veebilehel statistika andmebaasis.

Pilt

Vanemaealiste hulgas on hõive suurenenud