Category Archives: Statistikaamet

E-kaubanduse kasutamine on tõusuteel

Internetti võib tänapäeval pidada üsna arvestatavaks kaubanduse ergutajaks. Kui veel 20 aastat tagasi tegid inimesed oma ostud poodides kohapeal, siis tänapäeval on võimalik oste mugavalt sooritada ka kodust lahkumata.

Tänapäeval on enam kui pooled internetikasutajad e-kaubanduse omaks võtnud. Statistikaameti 2016. aasta andmete kohaselt oli viimase 12 kuu jooksul internetist mõne toote või teenuse ostnud või tellinud 65% (543 100) 16–74-aastastest internetikasutajatest. E-kaubanduse mõnevõrra suurem populaarsus naiste seas võib olla tingitud asjaolust, et e-poodide üks populaarsemaid müügiartikleid on parfümeeria, aksessuaarid ja rõivad, mille sihtrühm on pigem naised. 16–24- ja 25–54-aastastest internetikasutajatest on e-kaubandust kasutanud ligi kolmveerand, 55–74-aastastest seevastu veidi üle kolmandiku.

Haridustasemeti on e-kaubanduse kasutamine kõige rohkem levinud kolmanda taseme haridusega (kõrgharidus) internetikasutajate seas. Esimese (põhiharidus) ja teise haridustaseme (kesk- või keskeriharidus) võrdluses kasutavad e-kaubandust enam teise haridustasemega internetikasutajad (vahe 10 protsendipunkti). E-kaubanduse kasutajate suurem osatähtsus kolmanda taseme haridusega internetikasutajate seas võib olla tingitud sellest, et nende hulgas on mõnevõrra enam neid, kes tellivad oma kauba ka mujalt kui ainult Eestis registreeritud e-poodidest. Ka Euroopa Liidu riikides tegutsevatelt (välja arvatud Eesti) müüjatelt tellinute osatähtsus on kõige suurem just kolmanda taseme haridusega internetikasutajate hulgas. See aga tähendab, et neil on laiem kaubavalik, mis omakorda suurendab e-kaubandusega kokku puutunute hulka.

55–74-aastased internetikasutajad põhjendasid e-kaubanduse mittekasutamist peamiselt sellega, et eelistavad teha või on harjunud tegema oste poes kohapeal või soovivad toodet enne tellimist näha. Teisest põhjustest mainiti ka vajalike e-oskuste puudumist ja kartust, et kaup ei pruugi kohale jõuda või, et seda on keeruline vajaduse korral tagastada. Seega aitaks vanemaealiste seas internetikaubanduse kasutamiste osatähtsust suurendada, kui neile e-kaubandust ja selle võimalusi tutvustada ning selle kasutamist õpetada. Vanemaealiste vähest e-kaubanduse kasutamist võib mõjutada ka negatiivne hoiak (nt halva kvaliteediga kauba kartus) või vajaliku maksevahendi puudumine. Internetist tellimine või ostmine eeldab tihtipeale pangakaardi olemasolu (mõnel juhul aktsepteeritakse vaid krediitkaarti), mida aga kõikidel vanemaealistel ei pruugi olla.

E-kaubanduse kasutajate osatähtsus Euroopa riikide võrdluses

Kui võrrelda Eesti e-kaubanduse kasutajate osatähtsust 16–74-aastase rahvastiku seas (teisisõnu e-kaubanduse kasutajate osatähtsust nii internetikasutajate kui ka -mittekasutajate seas), siis ilmneb, et EL-is keskmiselt oli 2016. aastal viimase 12 kuu jooksul e-kaubandust kasutanud veidi üle poole elanikkonnast. Kõige enam on e-kaubanduse kasutajaid Suurbritannias, Taanis ja Luksemburgis, kõige vähem Rumeenias, Bulgaarias, Itaalias ja Küprosel. Eesti jagab koos Slovakkiaga EL-i liikmesriikide võrdluses kaheteistkümnendat ja kolmeteistkümnendat kohta, olles Euroopa Liidu keskmisest ühe koha võrra eespool.

01

Kui palju keskmiselt e-kaubandusele kulutatakse?

Enamikul juhtudel kulutasid internetikasutajad viimase 3 kuu jooksul e-kaubandusele (välja arvatud aktsiatele jm finantsteenustele) 100 kuni 499 eurot. Sellest järeldub, et ülisoodsate Hiinas toodetud kaupade kõrval tellitakse ka tuntud tootjate originaalkaupu või kvaliteetseid teenuseid. Eesti kohta on tegemist üsna arvestatavate kulutustega.

Naised kulutavad e-kaubandusele vähem kui mehed. Naissoost internetikasutajate hulgas on enam neid, kelle summa jäi alla 100 euro (vahe meestega 10 protsendipunkti). Naiste väiksemad kulutused võivad olla tingitud sellest, et naiste töötasu on meeste omast kolmandiku võrra väiksem. Samuti ostavad naised meestest vähem tehnika- jms kaupu, mis on teistest toodetest kallimad.

170118_e_kaubandus_veeb-008

Internetist ostsid, tellisid tooteid või teenuseid kuni 99 euro eest pooled 16–24-aastastest ja veidi üle kolmandiku 25–54- ja 55–74-aastastest internetikasutajatest. Kuna 16–24-aastased on valdavalt õpilased ja tööturul mitteaktiivsed, puudub neil ka kindel sissetulek, mis võimaldaks rohkem kulutada. Tihtipeale võivad nende eest hinnalisemaid e-tehingud sooritada hoopis lapsevanemad või eestkostjad. Tööl käivad noored saavad teiste vanuserühmadega võrreldes väiksemat töötasu, mis omakorda vähendab nende võimalusi e-kaubandust kasutada.

Märgatav erinevus ilmneb ka haridustasemeti. Mida kõrgem on inimese haridustase ja ka töötasu, seda rohkem ta e-kaubandusele kulutab (suuremat töötasu teenivad valdavalt kolmanda taseme haridusega töötajad). Samuti on kõrgema haridustasemega inimesed teadlikumad e-kaubanduse võimalustest.

Kuna kaubandus (sh oksjonid) on viimaste aastate jooksul osaliselt üle läinud internetti, on internetikasutajatel selle võrra parem võimalus laiemale kauba- ja teenusevalikule ligi pääseda. Võib isegi väita, et veebipoodides on tootevalik niivõrd mitmekesine, et ületab tavapoodides pakutava. Mida suurem on kaubavalik, seda paremad on e-kaubanduse kasutajate ostuvõimalused.

Mida naised ja mehed internetist tellivad?

Kõige enam olid internetikasutajad viimase 12 kuu jooksul internetist tellinud või ostnud ürituste pileteid, transporditeenuseid ning rõivaid ja sporditarbeid. Ürituste piletite tellimise suure populaarsuse üks põhjusi on majanduslik heaolu ehk teisisõnu pole ühiskonnas majanduskriisi survet, mis takistaks internetikasutajaid vaba aja tegevustesse investeerimast.

03

Soo järgi on eelistused internetist ostmisel mõnevõrra erinevad. Kolm populaarseimat toodet või teenust on samad, ehkki erinevas tähtsuse järjekorras. Meestel on tellituimad transporditeenused, ürituste piletid ning kodukaubad (mööbel, mänguasjad vm), naistel ürituste piletid, rõivad ja sporditarbed ning transporditeenused. Tootekategooriate edasisest võrdlusest aga selgub, et mehed ja naised eelistavad tellida erinevaid tooteid ja teenuseid.

Muudest kaupadest eelistasid mehed enim tellida elektroonilisi seadmeid (vahe naistega 23 protsendipunkti), arvuteid ja nende lisaseadmeid (vahe 15 protsendipunkti) ning rakendusi, tarkvara, videomänge ja nende uuendusi (vahe 13 protsendipunkti). Naistel seevastu olid muudest kaupadest tellitumad toit ja esmatarbekaubad (sh kosmeetika) (vahe meestega 21 protsendipunkti), rõivad ja sporditarbed (vahe 13 protsendipunkti), kirjandus- või meediaväljaanded (vahe 18 protsendipunkti) ning ürituste piletid (vahe 9 protsendipunkti). See, et meessoost internetikasutajad eelistavad naistest enam tehnikatooteid osta, võib olla tingitud meeste suuremast tehnikahuvist ja ka parematest teadmistest selles valdkonnas. Naissoost internetikasutajate väiksemat huvi ja vajadust tehnika järele kompenseerib seevastu suurem huvi teiste tootekategooriate vastu.

Seoses e-kaubanduse ülemaailmse hoogustumisega, mida iseloomustab e-poodide osatähtsuse kasv viimastel aastatel, pakiautomaatide jm kullerteenuste aktiivne kasutamine jms, lubab omakorda prognoosida, et e-kaubandus ja selle kasutajate osatähtsus kasvab Eestis jt riikides lähiaastatel veelgi.

Jaanika Ait, Statistikaameti vanemanalüütik

Põhjalikum ülevaade on Statistikaameti kogumiku „Sotsiaaltrendid 7“ artiklis „Interneti ja e-kaubanduse kasutamise eripäradest“

Metoodika

Internetikasutajana on defineeritud viimase 3 kuu jooksul vähemalt korra internetti kasutanud inimesed. E-kaubanduse kasutamist uuriti nende seas, kes on seda teinud eraotstarbel.

Infotehnoloogia kasutamist 16–74-aastaste elanike hulgas uurib Statistikaamet iga aasta II kvartalis. Infotehnoloogia kasutamist 16–74-aastaste elanike hulgas uurivad statistikaorganisatsioonid harmoniseeritud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides.

ISCED-i haridustasemed:

I tase – alusharidus, põhiharidus (põhikooli 1.–6.klass), põhiharidus (põhikooli 7.–9.klass), põhihariduse nõudeta kutseõpe, kutseõpe põhihariduse baasil;

II tase – keskharidus, kutsekeskharidus (k.a. keskeri- ja tehnikumiharidus) põhihariduse baasil, kutsekeskharidus või kutseõpe keskhariduse baasil;

III tase – keskeri- ja tehnikumiharidus keskhariduse baasil; bakalaureus, magister, doktor.

 

 

Kaubavahetus Venemaaga väheneb

Statistikaameti andmetel oli 2016. aasta I poolaastal Eesti kogu kaupade väljavedu Venemaale brutokaalus 546 tuhat tonni. Alates 2013. aastast on väljavedu Venemaale vähenenud üle 60 %.

Kogu kaubavedu Venemaale, mis hõlmab transiiti, eksporti ning väljavedu tolliladudest 2013. aasta algusest kuni 2016. aasta I poolaastani on vähenenud brutokaalu järgi 1,2 miljonit tonni ehk üle 60%. Nimetatud perioodil moodustas transiit üle poole, eksport 40% ja väljavedu tolliladudest alla 10% kogu kaubaveost Venemaale.

01

Vähenenud väljavedu Venemaale on avaldanud mõju teatud transpordiliikidele. 2013. aasta algusest kuni 2016. aasta I poolaastani on üle poole Venemaale eksporditava kauba kogusest veetud maanteed mööda ning natuke alla poole raudteed mööda. Maanteetranspordi kogused on ligi kolm korda vähenenud. Sellest tulenevalt võib väita, et maanteetranspordil on olnud oluline mõju idasuunalisele teedevõrgustikule ja idapiiril toimuvale. 2016. aasta I poolaastal Venemaale viidud kaubast 53% on liikunud maantee-, 43% raudtee- ja vaid 3% meretranspordiga. 2% kaubaveo puhul on transpordiliik määramata.

02

Transiitvedu

2013. aastal veeti 66% transiitkaubast Venemaale mööda maanteed ning 32% mööda raudteed. 2016. aasta I poolaastal veeti nii maanteed kui ka raudteed mööda sama palju kaupa. Maanteeveo kogused vähenesid 2014. aastal enam kui poole võrra ning see mõjutas kogu transiidi vähenemist.

2013. aasta algusest kuni 2016. aasta I poolaastani olid enim väljaveetavateks transiitkauba artikliteks kakao ja kakaotooted, plastid ja plasttooted. Maanteeveo vähenemist kauba transiitveol 2014. aasta esimeses pooles, mõjutas oluliselt mehaaniliste seadmete ning kakao ja kakaotoodete väljaveo vähenemine. 2015. aastal vähendas raudteetranspordi mahtu looduslike mineraalide ning sõidukite ja nende osade transiitveo kahanemine.

Eksport

Teisel kohal kaupade väljaveos Venemaale on eksport, mis moodustab kogu Venemaale veetavast brutokaubakogusest 22–40%. Eksport on vaadeldaval perioodil kahanenud poole võrra ning 50% eksporditavate kaupade kogusest veeti Venemaale raudteed mööda. 2015. aasta esimese poole järsu vähenemise tõttu on 3,5 aasta jooksul kogu raudteeveo maht kahanenud üle 85%. Selle põhjuseks on looduslike mineraalide väljaveo oluline vähenemine alates 2015. aasta I poolaastast. Ligi pool Venemaale eksporditavate kaupade brutokogusest veeti sihtkohta maanteetransporti kasutades. Samas on vaadeldava perioodi jooksul maanteed mööda Venemaale eksporditavad kaubakogused vähenenud üle 40%.

Kauba eksport Venemaale tegevusalade kaupa

Peamiselt ekspordivad Venemaale kaupa töötleva tööstuse, hulgi- ja jaekaubanduse ning veonduse ja laonduse valdkonnas tegutsevad ettevõtted. Kolme aastaga on kaupade eksport Venemaale vähenenud töötleva tööstuse sektoris 80%, hulgi- ja jaekaubanduse sektoris 60% ja veonduse ja laonduse sektoris üle 80%. Eesti päritolu kaupade eksport moodustas vaadeldava perioodi algul keskmiselt 72% kaupade ekspordist Venemaale, kuid 2016. aasta I poolaastal oli vastav osatähtsus vaid 64%. Sellest tulenevalt võib väita, et enim on eksport Venemaale vähenenud Eesti tootjatest sõltuvalt. Eesti päritolu kaupade eksport Venemaale on vaadeldaval perioodil vähenenud neli korda ja re-eksport kolm korda. Eesti päritolu toidukaupu eksporditi 2013. aasta I poolaastal Venemaale üle 40 000 tonni, 2016. aasta I poolaastal vaid 2000 tonni. Maakondade hulgas on ekspordi kahanemine Venemaale enim tunda andnud Lääne–Virumaal.

07-002

Tolliladude vaheline kaubandus

Tolliladude vaheline kaubandus on vaadeldaval perioodil kahanenud üle kahe korra, kuid kuna selle osatähtsus kogu väljaveos on olnud vaid 6–9%, siis ei ole see vähenemine kuigivõrd mõjutanud kauba koguväljavedu. Tolliladudest viiakse ligi 70% Venemaale väljaveetavast kaubast sihtkohta maanteed mööda ja ligi 30% raudteetranspordiga. Enim on tolliladudest kauba väljaveo vähenemist mõjutanud kautšuki ja kummitoodete vedu.

Kogu kaubavahetuse kahanemist on mõjutanud Venemaa majanduslik olukord ja ostujõu vähenemine, rubla vahetuskursi langus, osaliste kehtestatud kaubanduspiirangud, aga samuti tihenenud konkurents riikide ja sadamate vahel kaubavoogude pärast.

Põhjalikum ülevaade Eesti Statistika Kvartalikirja 4/2016 artiklis „Kaupade väljavedu Venemaale“ (ilmus 30.12.2016).

Evelin Puura, Statistikaameti juhtivstatistik-metoodik
Mirgit Silla, Statistikaameti juhtivstatistik

Mõisted

Artikkel põhineb kaupade brutokaalul, sest transiidi arvestuses netokaalu ega kaupade rahalist väärtust ei kajastata.

Artiklis on kasutatud mõistet „väljaveo viis“, mis hõlmab transiiti, tolliladude vahelist kaubandust ning eksporti.

Transiit – riiki läbiv vedu, mille käigus kasutatakse riigi logistilist infrastruktuuri (maanteed, raudteed, sadamad, terminalid, laod jne), et toimetada veoseid ühest välisriigist teise. Vedu toimub tolli järelvalve all, andmestikku ei kajastata ekspordis.

Tolliladude vaheline kaubandus – kaupade taasväljavedu välisriikide tolliladudesse. Neid kaupu ei ole lubatud vabasse ringlusesse (maksud on maksmata) ning neid pole kajastatud ekspordis.

Eksport hõlmab Eestis toodetud kaupade väljavedu, välismaalt sisse toodud kaupade väljavedu (re-eksport), kaupade ajutist väljavedu nende töötlemiseks välisriigis, kaupade taasväljavedu pärast Eestis töötlemist ning välisriikide vee- ja õhusõidukite varude tarneid.

Eesti päritolu kaupade eksport hõlmab Eestis toodetud või töödeldud kaupade väljavedu teistesse riikidesse.

Analüüsis liigitatakse majandusüksused majanduse tegevusalade järgi vastavalt eksportivate ettevõtete põhitegevusalale.

Brutokaal – kauba mass koos pakendiga, välja arvatud konteinerid ja muu veokil kasutatav üle 1 m3 mahutavusega varustus. Tollideklaratsioonil on nii neto- kui ka brutokaal, kuid transiidi arvestuses kajastatakse vaid brutokaalu.

Artiklis on kasutatud Maksu- ja Tolliameti kogutavaid transiidi ning tollideklaratsioonide andmestikke.

 

 

Noppeid ajaloost: usk

2016. aastal tähistab Eesti statistikasüsteem 95. aastapäeva. Eesti Vabariigis asutati 1. märtsil 1921 Riigi Statistika Keskbüroo, mille juhiks sai Albert Pullerits. Seda kuupäeva võibki pidada Eesti statistika sünnipäevaks. Statistikaamet avaldab aasta jooksul huvitavamaid noppeid 1920. aastate statistikaväljaannetest võrdluses sama valdkonna viimatiavaldatud näitajatega.

Kas raha teeb õnnelikuks?

Detsembri lõpp tähendab paljudele pühasid ja vabu päevi, aga ka suuremal või vähemal määral tarbimist. Kahtlemata on üheks elus olulist rolli mängivaks aspektiks raha. Ometi on raha roll hea elu kujundamisel mõneti vastuolulise tähendusega.

Ühelt poolt suudab jõukam inimene hõlpsamini hakkama saada ning oma soove kergemini teostada. Teisalt omistatakse rahale tihtilugu „kurja juure“ tähendus – raha suutvat täita üksnes kitsa osa inimese vajadusspektrist, rahaga (nii olemasolu kui ka puudusega) võib kaasneda mitmesuguseid probleeme, raha võib tekitada ka hõõrdumisi inimsuhetes. Raha tähtsaks pidavaid inimesi vaadatakse tihtilugu halvustavalt ning seetõttu püüavad paljud oma rahaihalust pigem varjata. Sellele vaatamata ei saa me üle ega ümber tõsiasjast, et raha mängib eluga rahulolus olulist rolli.

Esmalt oleks mõistlik proovida põgusalt pugeda õnne tagamaadesse. Tuleb mainida, et ühest vastust sellele, mis on õnn, ei ole. Õnn võib näiteks peituda nii lõpptulemuses kui ka protsessis, õnne võib hinnata nii väliselt kui ka inimene ise. Levinud on koguni teooriad, et õnnetunnet saab „matemaatiliselt“ määrata, kui positiivsetest tunnetest lahutada negatiivsed. Terminid „õnnelikkus“ ning „eluga rahulolu“ on teineteisega niivõrd läbipõimunud, et neid käsitletakse sünonüümidena. Hoolimata õnne defineerimise keerukusest, on seda aegade jooksul siiski mõõta üritatud, kuna soov ja lootus on ju elu paremaks muuta.

Laias laastus saab inimeste heaolu mõõta objektiivsete ja subjektiivsete näitajate kaudu. Esimesed vaatlevad pigem elukeskkonda (näiteks erinevad majandus-, sotsiaal- ja keskkonnastatistika näitajad). Subjektiivse hinnangu elule annab aga iga inimene ise. Hoolimata sellest, et ühtset meetodit õnne mõõtmiseks ei ole, võib väita, et õnnelik olemist oskab kõige paremini määratleda iga inimene ise. Seetõttu olen veendunud, et õnnelikkuse mõõtmine peaks esmajoones toimuma subjektiivse lähenemise kaudu.

Mis heaolu mõjutab?

Uuringud on välja toonud mitmeid nii isikust endast kui ka taustsüsteemist tulenevaid tegureid, näiteks haridus, tervislik seisund, perekonnaseis, vanus, religioossus, töötus, (poliitiline) keskkond. Üheks olulisemaks õnnelikkust kujundavaks teguriks on aga osutunud jõukus, eeskätt inimese sissetulek. Üldjuhul on välja toodud, et jõukamad hindavad oma eluga rahulolu kõrgemalt, kuid siiski selgub mitmeid huvitavaid nüansse.

Richard Easterlin leidis pisut enam kui 40 aastat tagasi, et kuigi konkreetses riigis tajuvad rikkamad elanikud ennast õnnelikumana kui vaesemad, siis keskmine õnnelikkuse tase rikaste ja vaeste riikide vahel ei ole oluliselt erinev. Veelgi enam, selgus, et pikema aja jooksul sissetulekute kasv konkreetses riigis õnnelikkust ei kasvata. Hoolimata sellest, et seost tollal veel piisavalt ei uuritud, ei olnud see üldlevinud arvamusega kooskõlas ning seetõttu saavutasid tulemused tuntust kui Easterlini paradoks.

Easterlini arvates kipuvad inimesed oma olukorda võrdlema ühiskonnas esineva normiga. Seega mängib sissetuleku absoluutarvust suuremat rolli see, kuhu inimene oma elujärje teistega võrdluses paigutab. Tuleks aga tähele panna, et mitte kõik majandusteadlased pole Easterlini arvamusega nõus ning on tuvastanud, et riikide jõukuse kasvades tõuseb ka keskmine eluga rahulolu.

Sissetulek ja tarbimine

Erinevus inimeste sissetulekus on üks asi, kuid pangaarvele tiksuvast summast tähtsam on hoopis see, mida ja kui palju selle eest tarbida saab. Jõukamate võimalused kulutada on suuremad, aga ka nende soovid ja ootused on kõrgemad. Samuti kipuvad inimesed ennast võrdlema endaga sarnasel elujärjel inimesega. Seega on mõistetav, kui näiteks Viimsis ühekordses majas elav eestimaalane tunneb kadedust kui naabril on kahekorruseline maja, ega tunne heameelt selle üle, et tal üldse on olnud võimalus sellisesse piirkonda maja soetada.

Kas Euroopa rikkamates riikides on rahulolu eluga kõrgem?

Kas rikkamad inimesed on õnnelikumad ning kas kõrgema sissetulekutasemega riikides on ka keskmine hinnang eluga rahulolule kõrgem? Eesti elanike sissetulek ning eluga rahulolu näitaja on positiivselt seotud. Kuigi seose tugevust iseloomustav korrelatsioonikordaja viitab pigem nõrgale seosele, saab seda siiski oluliseks pidada. Vaadates olukorda laiemas kontekstis, siis Euroopa riikide seas saame üsna sarnase tulemuse. Kõrgemate sissetulekutega riikides on ka eluga rahulolu näitaja keskmiselt kõrgem.

Rahal on eluga õnnelikkuse kujundamisel oluline roll mängida, kuid kas õnnelikkuse kasv saab toimuda lõputult? Või tuleb kuskilt piir ette ning inimestele jõuab kohale, et raha polegi ehk eluga rahulolu määramisel niivõrd kriitilise tähtsusega tegur? Selgus, et seos sissetuleku ja eluga rahulolu näitaja vahel on kõigi kaasatud Euroopa riikide puhul positiivne, kuid selle tugevus riigiti on mõneti varieeruv.

Seose tugevus eluga rahulolu ja sissetulekunäitaja vahel kipub olema seda nõrgem, mida kõrgem on sisemajanduse koguprodukt (SKP) elaniku kohta (ostujõu standardi alusel). See tähendab, et mida jõukam on riik, seda vähem omab sealsete inimeste õnnelikkuse kujundamisel tähtsust nende sissetulek. Kuigi tulemused ei viita otseselt Easterlini paradoksi olemasolule, võib sarnaseid jooni antud nähtusega täheldada.

Artiklis leitud nähtust on välja toonud ka mitmed varasemad uuringud. Ühelt poolt saab seda seletada tõsiasjaga, et riigid, kus eluga rahulolu on kõrge, on jõudnud kõrgeima loomuliku keskmise õnnelikkuse taseme ligidale. On loomulik ning ka paratamatu, et kõik ei pea ennast ühtviisi õnnelikuks ning täiendava sissetuleku lisandumine ei panusta oluliselt eluga rahulolu kasvu.

Jõukamates riikides on rohkematele elanikele tagatud materiaalsed vajadused ning üha tähtsamaks muutuvad postmaterialistlikud soovid. Kui esmased tarbimisvajadused on rahuldatud ning rahaline seis võimaldab mugavaks äraolemiseks pisut enamatki, siis lisanduv sissetulek ei tarvitse enam nii palju õnnelikkust kasvatada. Teisisõnu, jõukamate riikide elanike jaoks ei pruugi suurem kontojääk nii palju rõõmu valmistada kui vaesematele.

Kokkuvõtvalt võib nentida, et suurema sissetulekuga inimesed kipuvad oma rahulolu eluga kõrgemalt hindama. Samas hoiduksin väitest, nagu oleks tegemist kindlasuunalise põhjus-tagajärg seosega, sest mitmed uuringud on viidanud, et aprioorselt eeldatav seos (raha teeb/võib teha õnnelikuks) saab esineda ka vastupidises suunas (rahulolevam/õnnelikum inimene suudab kõrgemat sissetulekut teenida). Kuivõrd olulist rolli raha meie elus tegelikult mängib, jäägu igaühe enda otsustada.

Põhjalikum ülevaade on Statistikaameti kogumiku „Sotsiaaltrendid 7“ artiklis „Kas raha teeb õnnelikuks ehk sissetuleku ja eluga rahuolu vaheline seos Eestis ja Euroopa Liidus“ (ilmus 23.12.2016).

Märt Leesment, Statistikaameti peaanalüütik

Metoodika

Andmed pärinevad 2013. aasta Euroopa sissetuleku ja elamistingimuste uuringust (EU-SILC), mil oli kaasatud inimeste heaolu puudutavate küsimuste plokk. Kasutati ühte universaalset näitajat – vastuseid küsimusele „Kui rahul olete üldiselt oma praeguse eluga?“. Vastuseid sai märkida skaalal 0–10, kus 0 tähendas täielikku rahulolematust ja 10 täielikku rahulolu.

Sissetulekut väljendab leibkonnaliikme kohta tuletatud leibkonna ekvivalentnetosissetulek. Ekvivalentnetosissetuleku puhul on summeeritud kõikide leibkonnaliikmete netosissetulekud kõikide sissetulekuallikate põhjal ning jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Tegemist on kaalumata andmetega.

 

Image

Eesti jõulukuused Euroopa kodudes

Suhtelist vaesust koges mullu iga viies Eesti elanik

Statistikaameti andmetel elas 2015. aastal suhtelises vaesuses 21,3% Eesti elanikkonnast ehk 277 000 inimest ja absoluutses vaesuses 3,9% Eesti elanikkonnast ehk 51 300 inimest. Rikkaima ja vaeseima viiendiku sissetulek erines ligi kuus korda.  

2015. aastal elas suhtelises vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 429 eurot (2014. aastal 394 eurot). Absoluutses vaesuses aga elanik, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 201 eurot (2014. aastal 203 eurot).

Võrreldes 2014. aastaga elanike sissetulekud suurenesid ning see põhjustas omakorda suhtelise vaesuse piiri tõusmise. 2015. aastal erinesid elanikkonna vaeseima ja rikkaima viiendiku sissetulekud 5,7 korda.

Vaesusrisk pole kõigi inimeste ja leibkondade jaoks ühesugune. Vaesusest on rohkem ohustatud mittetöötavad või madala sissetulekuga inimesed. 2015. aastal elas iga teine töötu suhtelises vaesuses ja iga neljas töötu absoluutses vaesuses.

Vaatamata sellele, et püsiv töökoht vähendab vaesusesse langemise ohtu kõige enam, tuleb vaesust kogeda ka paljudel palgatöötajatel. Eestis oli 2015. aastal 7,5% palgatöötajaid, kes elasid suhtelises vaesuses hoolimata sellest, et neil oli püsiv töökoht. Töötasu ei saa kõigil olla võrdselt kõrge, kuid samas võiks kindel sissetulek tagada normaalsel tasemel elamistingimused ja toimetuleku. 

Suuremas vaesuses on üksi elavad vanemaealised, üksikvanemad ja lapserikkad pered

Olulist rolli vaesusesse sattumisel mängib leibkonna koosseis. Üle 65-aastaste üksi elavate inimeste suhtelise vaesuse määr oli 2015. aastal 78%.

Üksikvanemaga leibkondade suhtelise vaesuse määr oli 35% ja absoluutse vaesuse määr 6%. Vaesusriski suurendab ka rohkem kui kahe lapse olemasolu peres. Kui ühe või kahe lapsega paaridest oli keskmiselt suhteliselt vaeseid 13%, siis kolme või enama lapsega peredest 27%. Sügavamas ehk absoluutses vaesuses oli ühe või kahe lapsega paaridest umbes 4%, kuid lasterikastest peredest juba ligi 7%.

Viis sissetulekurühma

2015. aastal oli Eesti elaniku keskmine ekvivalentnetosissetulek (leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga) 858 eurot kuus. Linnaelaniku keskmine sissetulek kuus oli 878 eurot ja maaelanikul 815 eurot, mis teeb linna- ja maainimese kuusissetulekute vaheks keskmiselt 63 eurot. Andmete põhjal võib märgata, et sissetulekute vahe linnas ja maal on viimastel aastatel suurenenud. Kaks aastat varem oli maa- ja linnaelanike sissetulekute erinevus 37 eurot.

Sissetuleku põhjal jagatakse elanikud viide kvintiili — esimeses on madalaima sissetulekuga inimesed ja viiendas kõrgeima sissetulekuga. Piirkonniti oli rikkamate inimeste kontsentratsioon kõrgem Põhja-Eestis, kus 52% elanikest kuulus kõrgema sissetulekuga elanikkonna hulka (viiendasse või neljandasse kvintiili). Kirde-Eestis kuulus aga 54% elanikest madalama sissetulekuga elanikkonna hulka (esimesse või teise kvintiili). Kesk-, Lääne- ja Lõuna-Eestis oli võrdlemisi ühtlane sissetulekujaotus. Linnades oli vaeste ja rikaste proportsioon võrdsem, maal oli aga madalama sissetulekuga inimesi tunduvalt rohkem kui kõrgema sissetulekuga inimesi.

Mehi on suhtelises vaesuses vähem, kuid nende vaesus on sügavam

Kui vaadata vaesuse soolist mustrit, siis võib öelda, et meeste suhtelise vaesuse määr on küll võrreldes naistega madalam, kuid nende absoluutse vaesuse määr on naiste omast kõrgem.

2015. aastal oli meeste suhtelise vaesuse määr 19% ja naiste 23%, absoluutse vaesuse määr vastavalt 5% ja 3%. Seega on suhtelises vaesuses rohkem naisi, absoluutses vaesuses aga rohkem mehi, mis näitab, et meeste vaesus on sügavam. Ka suhtelise vaesuse süvik (suhtelises vaesuses olevate isikute mediaansissetuleku kaugus vaesuse piirist protsentides) on meestel suurem kui naistel (vastavalt 26% ja 17%).

Eesti rahvusest elanike sissetulekud on suuremad kui mitte-eestlastel ning ka eestlaste suhtelise vaesuse määr oli 2015. aastal kuus protsendipunkti madalam – eestlastest oli suhtelises vaesuses 19,4% ja mitte-eestlastest 25,6%. Põhjuseks on mitte-eestlaste kõrgem töötus.

Kokkuvõtlikult võib tõdeda, et 2015. aasta oli sissetulekute kasvuaasta. Kindel töökoht ja hea haridus annavad parema garantii vaesusesse mittesattumiseks. Teatud ebavõrdsust esineb ühiskonnas alati. Selle suurus aga peegeldab inimeste heaolu, nende elukvaliteeti ja ühiskonnas valitsevaid üldisi väärtusi.

Tiiu-Liisa Rummo, Statistikaameti analüütik

 Metoodika

Ekvivalentnetosissetulek on leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Suhtelise vaesuse määr on inimeste osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek on suhtelise vaesuse piirist madalam. Absoluutse vaesuse määr on inimeste osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek on absoluutse vaesuse piirist madalam. Suhtelise vaesuse piir on 60% leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist, absoluutse vaesuse piir on arvestuslik elatusmiinimum.

Hinnangud põhinevad Eesti sotsiaaluuringu andmetel, mida Statistikaamet korraldab 2004. aastast. 2016. aastal osales uuringus üle 6000 leibkonna. Uuringuga kogutakse aastasissetuleku andmeid, seetõttu saadakse 2016. aastal 2015. aasta sissetulek. Aastasissetulek on vajalik vaesuse ja ebavõrdsuse näitajate arvutamiseks. Sotsiaaluuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid harmoneeritud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides nime EU-SILC all.

Detailsemad andmed Statistikaameti veebilehel statistika andmebaasis.

Image

Vanemaealiste hulgas on hõive suurenenud