Munatarbimine suureneb

Statistikaameti andmetel tarbitakse Eestis elaniku kohta 235 muna aastas. See on 4,5 muna nädalas, millest 4,3 kulub inimtarbimiseks ja 0,2 muuks otstarbeks. Inimtarbimiseks arvestatud kogused sisaldavad nii kodus kui ka toitlustusasutustes söömist ning välisturistide tarbitud toitu. Muu otstarve sisaldab haudemunaks ja loomasöödaks kasutatud mune.

Muna tarbimine elaniku kohta on viimase kümne aasta jooksul tasapisi suurenenud — 2006. aastal tarbiti 163 muna elaniku kohta, 2009. aastal 182, 2012. aastal 198 ja 2015. aastal 225 muna. Kogused sisaldavad nii kodumaist kui ka importmuna, nii värsket kui ka töödeldut, koorega ja ilma.

Vaatamata vahepealsetele langustele ja tõusudele on munatoodang kümne aasta jooksul kokkuvõttes kasvanud. 2015. aastal munesid Eesti kodulinnud 204,4 miljonit muna. 2016. aasta esialgsetel andmetel 194,1 miljonit muna, mis on 23% rohkem kui 2007. aastal. 2016. aasta esialgsetel andmetel oli Eestis aasta lõpuks ligi kaks miljonit kodulindu, kellest kolmandik on munejad kanad toidumunade tootmiseks. Lisaks kanadele saab toidumune ka teistelt lindudelt, näiteks vuttidelt. 2015. aastal oli munatoodangust 1,2% sertifitseeritud mahetoodang.

Jagades toodangu tarbimisega, tuleb munade 2015. aasta isevarustatuseks (mitu protsenti katab omatoodang inimtarbimisest) 69%. Võttes arvesse ka eksporti, siis selgub, et Eesti elanik tarbib rohkem imporditud mune. Ligi 90% koorega importmunast toodi 2016. aastal Lätist, Leedust ja Poolast. Eesti päritolu munadest eksporditi 86% Lätti ja Leetu. Eesti mune söövad ka näiteks rootslased ja norrakad.

170410_munadepyha_veeb_est

Häid kevadpühi!

Eve Valdvee, Statistikaameti juhtivstatistik-metoodik

Metoodika

Tarbimise andmed põhinevad Maaeluministeeriumi poolt tellitud põllumajandussaaduste ressursi ja tarbimise arvestusel. Kogutarbimise saamiseks arvestatakse toodetud, imporditud ja eksporditud koguseid. Elaniku kohta arvestatud kogused sisaldavad nii kodus kui ka toitlustusasutustes söömist, ka söömata jäänud toidu kadu ja välisturistide tarbitud toitu. Tarbimise arvestustes elaniku kohta on kasutatud aruandeaasta rahvaarvu 1. jaanuari seisuga. Munade kaal on arvestatud tükkideks kanamuna keskmise kaaluga, mis on 62,5 grammi. 2016. aasta tarbimise andmed avaldatakse peale lõplike toodangu andmete selgumist 2017. aasta juulis.

Statistikanoppeid: aprill

170404_unistuste_kodu_aprill_veeb

Kultuuriministeerium kuulutas 2017. aasta laste ja noorte kultuuriaastaks. Statistikaamet avaldab sel puhul aasta jooksul vähemalt korra kuus mõne laste ja noorte kohta käiva ülevaate või statistikanoppe. Pildile lisatud info kasutab 2011. aasta rahvaloenduse andmeid. #kultuuriaasta #minaka

untitled

 

Haldusreformist statistiku pilgu läbi

Haldusreformi tulemusel väheneb Eestis kohalike omavalitsuste arv tõenäoliselt kolmandikuni praegusest. Haldusreformi seaduse rahvaarvu miinimumsuuruse kriteeriumi täidab tõenäoliselt üle 90% reformijärgsetest kohalikest omavalitsustest ja soovitusliku suuruse kriteeriumi tõenäoliselt üle 40% kohalikest omavalitsustest.

Haldusreform on praegu ja küllap on ka lähiajal üsna kuum teema, mille kohta on erinevaid arvamusi. Arvamused tuginevad nii emotsioonidele kui ka faktidele, aga fakte käsitletakse erineva nurga alt. Ühist arvamust haldusreformi kohta on praktiliselt võimatu leida. Tõenäoliselt on ühisele arvamusele kõige lähemal tõdemus, et haldusreformi on vaja ja et see pole pelgalt haldusjaotuse kaardi ümberjoonistamine. Üsna sageli kõlab ka arvamus, et täna on Eestis kohalikke omavalitsusi liiga palju.

Täiesti selge, et haldusreformi sisulistest tulemustes praegu rääkida ei saa. Peale kohalike omavalitsuste vabatahtliku liitumise või ühinemise etapi läbimist ja sundliitmise etapi alustamist võime aga anda väikese arvulise kirjelduse sellest, milline hakkab käesoleva aasta lõpus tõenäosuslikult olema Eesti kohalike omavalitsuste tasandi haldusjaotus.

On tõenäoline, et 213 kohalikust omavalitsusest on aasta lõpuks praegusel või uuenenud kujul säilinud kolmandik ja nende rahvaarvul põhinev struktuur on praegusest oluliselt erinev. Haldusreformi seaduse § 1 lõige 3 ütleb „Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud haldusreformi eesmärgi saavutamiseks tuleb haldusterritoriaalse korralduse muutmisel eelistada kohaliku omavalitsuse üksuste moodustamist, kus elab vähemalt 11 000 elanikku (edaspidi omavalitsusüksuse soovitusliku suuruse kriteerium)“ ja § 3 ütleb „Kohaliku omavalitsuse üksus on võimeline tagama seadusest tulenevate ülesannete korraldamiseks vajaliku professionaalse võimekuse ja osutama kõigile kohaliku omavalitsuse üksuse elanikele kvaliteetseid avalikke teenuseid kooskõlas käesoleva seaduse § 1 lõikes 2 nimetatud haldusreformi eesmärgiga juhul, kui kohaliku omavalitsuse üksuses elab vähemalt 5000 elanikku (edaspidi omavalitsusüksuse miinimumsuuruse kriteerium).“

Kui panna joonisele Eesti omavalitsusüksuste struktuur aasta lõpus eeldusel, et valitsuse ettepanekud vabatahtliku ühinemise järgseteks liitumisteks realiseeruvad ja omavalitsusüksuste rühmitamisel on lähtutud haldusreformi seaduses esitatud kriteeriumidest, siis on näha, et omavalitsusüksuste struktuur miinimumsuuruse kriteeriumi järgi on igat hea. Viis omavalitsusüksust ei täida küll miinimumsuuruse nõuet, aga väikesaarte meretagune seis ja Setomaa omapära on küllap arusaadav ja veenev põhjendus nendes omavalitsusüksustes rahvaarvu miinimumkriteeriumi mittetäitmiseks.

Keerulisem on hinnata olukorda, kus soovitusliku suuruse kriteeriumi jääb täitmata rohkem kui pooltes omavalitsusüksustes. Statistiliselt asjale vaadates on hüpotees, et struktuurselt üsna suures osas haldusreformi järgsetes kohalikes omavalitsustes saab reformi sisuliste eesmärkide täitmine vägagi keeruline olema, igal juhul põhjendatud.

Joonisel on toodud ka hinnang selle kohta, milline saaks olema omavalitsusüksuste struktuur aastal 2030, kui aastatel 2018–2030 uusi liitumisi või lahkuminekuid ei toimuks. Hinnangu aluseks on Statistikaameti hinnang praeguste omavalitsusüksuste rahvaarvu võimalikule muutumisele aastaks 2030. Küllap tuleb seda hinnangut enne aastat 2030 mõned korrad korrigeerida – loodetavalt positiivses suunas – aga praegune hinnang räägib seda keelt, et kuigi miinimumkriteeriumi mittetäitvate omavalitsusüksuste arv nelja võrra suureneb, on tänase haldusreformi käigus moodustuvate omavalitsusüksuste tugevusvaru rahvaarvu mõttes üsna kindel.

joonis

Mihkel Servinski, Statistikaameti peaanalüütik

Statistikanoppeid: märts

170301_m@rts_mandala_veebKultuuriministeerium kuulutas 2017. aasta laste ja noorte kultuuriaastaks. Statistikaamet avaldab sel puhul aasta jooksul vähemalt korra kuus mõne laste ja noorte kohta käiva ülevaate või statistikanoppe. Info pärineb Eesti sotsiaaluuringust.

untitled

Laste ja noorte keeleoskus emakeele järgi

170313_infograafik_emakeelep@ev_vol4 (003)

Tänase emakeelepäeva ja käimasoleva laste ja noorte kultuuriaasta puhul vaatame, milline on laste ja noorte keeleoskus emakeele järgi. Kasutatud on rahvaloenduse ja rahvastikustatistika andmeid. #kultuuriaasta #minaka

untitled

Kui palju räägitakse Eestis eesti keelt?

Homme, 14. märtsil tähistatakse järjekordset emakeelepäeva. Keelel on rahvuse identiteedi kujundamisel kandev roll. Samas on meie väiksuse ja üldise ülemaailmastumise taustal alati ka tekkinud küsimus, kui kauaks jätkub eesti keele kõnelejaid ja milline on eesti keele tulevik? Statistikaamet annab emakeele päeva eel väikse ülevaate eesti keele hetkeseisust rahvastikus.

Eesti keele osatähtsus

Eesti keelt emakeelena rääkivaid inimesi elas 2016. aasta alguses Eestis 883 707, mis teeb 68% kõigist Eesti elanikest, kelle emakeel on teada. Kindlasti elab eesti keele kõnelejaid ka väljaspool Eestit, kuid nende täpset arvu on juba keerulisem välja selgitada.

01pilt

Kõige enam eesti keelt emakeelena rääkivaid inimesi elab Harjumaal, kuid osatähtsuselt kõnelevad eesti keelt emakeelena neist vaid veidi üle poolte (59%). Ida-Virumaal räägib eesti keelt emakeelena vaid 16% rahvastikust. Ülejäänud Eesti maakondades on muu emakeelega isikute osatähtsus alla viiendiku. Kui muidu elab Harjumaal ja Ida-Virumaal kokku 55% Eesti elanikest, siis eesti emakeelega inimestest elab väljaspool nimetatud piirkonda 60%. Linnades on eesti keelt emakeelena rääkijate osatähtsus väiksem, maapiirkondades aga suurem.

02pilt

Eesti keele kõnelejate vanuseline jaotus

Vanuse järgi on näha, et eesti keelt emakeelena räägivad keskmisest rohkem nooremad ehk kuni 30-aastaste põlvkond. Peamiselt vene emakeelega inimesi on kõige rohkem 50–70-aastaste hulgas, kus neid on üle kolmandiku.

03pilt

On selge, et sellise vanuselise eripära põhjus on nõukogude perioodil toimunud sisseränne. Samas on noorema elanikkonna seas eesti keelt emakeelena rääkijate hulk järjest suurenenud. Seda võib selgitada sisserännanute ja nende järeltulijate suurema valmisolekuga Eestist lahkuda, samuti segaabielude mõjuga ja ka sellega, et sisserännanutel sünnib reeglina naise kohta vähem lapsi kui põlisrahvastiku esindajatel.

Rahvuse ja eesti keele seos

Huvitav on veel vaadata rahvuse seost emakeelega. Kui kogu Eesti rahvastikust 69% on eesti rahvusest, 25% vene rahvusest ja 5% muudest rahvustest (ukrainlased, valgevenelased, soomlased), siis eesti keelt emakeelena rääkijatest on 99% eesti rahvusest.

Ligi 4000 eesti emakeelega inimest loeb ennast rahvuselt venelaseks ja üle 2000 soomlaseks. 3% Eesti elanikest (24 000 inimest) on küll rahvuselt eestlased, kuid nad ei räägi emakeelena eesti keelt. Põhimõtteliselt võib öelda, et nad räägivad vene keelt, sest vene emakeelega eesti rahvusest inimeste osatähtsus on 97%. Ülejäänud eesti rahvusest inimesed räägivad emakeelena kas inglise, ukraina, soome või mõnda muud keelt. Märkimist väärib, et nooremate hulgas on enam levinud inglise keel ning soome keel on emakeeleks pigem vanematel inimestel.

Neist Eesti elanikest, kes on mõnest muust rahvusest, räägib eesti keelt emakeelena natuke üle 8000 inimese, mis on osatähtsuselt suurem, (2% versus 1%) kuid arvuliselt on neid kolm korda vähem, kui inimesi, kes on eesti rahvusest, kuid ei räägi eesti keelt emakeelena. Seetõttu on eesti rahvusest inimesi Eestis natuke rohkem, kui eesti emakeelega inimesi.

Alis Tammur, Statistikaameti vanemanalüütik

Kas on ameteid, kus naised teenivad rohkem kui mehed?

Statistikaameti andmetel oli Eestis sooline palgalõhe 2015. aastal 22%, st naiste tunnitasu oli ligi viiendiku väiksem kui meestel. Naistepäeva puhul otsis Statistikaamet välja need ametialad, kus naised teenivad sama ametiala meestest rohkem.

Ametialasid, kus naiste keskmine brutotunnipalk on meeskolleegide keskmisest brutotunnipalgast vähemalt 3% suurem, on Eestis alla kümne. Ametialad, kus naiste keskmine tunnitasu ületab meeste keskmise tunnitasu

Selgelt eristuvad reklaami ja suhtekorralduse ametiala naisjuhid, kes teenivad ligi neljandiku kõrgemat tunnitasu kui nende meeskolleegid ning toitlustuse ametiala naisjuhid (nt baaripidajad, kohviku juhtajad, toitlustusjuhid), kelle keskmine tunnitasu on meeskolleegide keskmisest tunnitasust viiendiku kõrgem. Naisbussi- ja trammijuhid teenivad oma meeskolleegidest 12% enam.

Mujal liigitamata äriteenuste ametialal tegutsevad naisagendid (nt kirjandus-, kontserdi-, muusika-, teatri-, spordi-, reklaamiagent, oksjonipidaja, võttegrupi administraator) teenivad 8% kõrgemat tunnitasu kui samal ametialal töötavad mehed. Naissekretärid ja -juhiabid saavad 7% kõrgemat tunnitasu kui sama ametiala vastassoo esindajad. Naissoost eramuusikaõpetajad, õenduse keskastme spetsialistid ja telefonimüügiagendid teenivad ligi 5% rohkem kui sama ametiala valinud mehed. Samuti on aianduse naislihttöölistel keskmine brutotunnitasu 4% kõrgem kui aianduse meeslihttöölistel.

Palgalõhe Euroopa Liidu riikides

Eurostati andmetel oli 2015. aastal Euroopa Liidu keskmine sooline palgalõhe 16,3%. Palgalõhe oli väikseim Luksemburgis ja Itaalias (mõlemas 5,5%) ning kõrgeim Eestis (26,9%), Tšehhis (22,5%), Saksamaal (22%), Austrias (21,7%) ja Suurbritannias (20,8%). Viimase viie aasta jooksul on EL keskmine sooline palgalõhe püsinud suhteliselt muutumatuna.

Metoodika

Statistikaameti ja Eurostati soolise palgalõhe arvutamise metoodika erineb. Eurostati avaldatud meeste ja naiste palgalõhes ei ole arvestatud alla 10 töötajaga ettevõtteid ja asutusi, samuti põllumajanduse, metsamajanduse ja kalapüügi ning avaliku halduse ja riigikaitse tegevusalasid.

Statistikaamet avaldab soolist palgalõhet, mis hõlmab kõiki ettevõtteid ja asutusi ning kõiki tegevusalasid. Sooline palgalõhe saadakse lahutades meestöötajate keskmisest brutotunnipalgast naistöötajate keskmise brutotunnipalga, saadud number jagatakse meestöötajate keskmise brutotunnipalgaga ning väljendatakse protsentides.

Ametialade andmed põhinevad Statistikaameti töötasu struktuuriuuringul, mida korraldatakse iga nelja aasta tagant ning mis hõlmab lisaks tegevusaladele ka ametialasid. Viimane uuring toimus 2014. aastal, järgmine uuring toimub 2018. aastal. Ametialade palgalõhe kohta saab ülevaate statistika andmebaasist.

Kaja Sõstra, Statistikaameti metoodika ja analüüsi osakonna juhataja
Kai Maasoo, Statistikaameti juhtivstatistik