Tag Archives: haldusreform

Haldusreformist statistiku pilgu läbi

Haldusreformi tulemusel väheneb Eestis kohalike omavalitsuste arv tõenäoliselt kolmandikuni praegusest. Haldusreformi seaduse rahvaarvu miinimumsuuruse kriteeriumi täidab tõenäoliselt üle 90% reformijärgsetest kohalikest omavalitsustest ja soovitusliku suuruse kriteeriumi tõenäoliselt üle 40% kohalikest omavalitsustest.

Haldusreform on praegu ja küllap on ka lähiajal üsna kuum teema, mille kohta on erinevaid arvamusi. Arvamused tuginevad nii emotsioonidele kui ka faktidele, aga fakte käsitletakse erineva nurga alt. Ühist arvamust haldusreformi kohta on praktiliselt võimatu leida. Tõenäoliselt on ühisele arvamusele kõige lähemal tõdemus, et haldusreformi on vaja ja et see pole pelgalt haldusjaotuse kaardi ümberjoonistamine. Üsna sageli kõlab ka arvamus, et täna on Eestis kohalikke omavalitsusi liiga palju.

Täiesti selge, et haldusreformi sisulistest tulemustes praegu rääkida ei saa. Peale kohalike omavalitsuste vabatahtliku liitumise või ühinemise etapi läbimist ja sundliitmise etapi alustamist võime aga anda väikese arvulise kirjelduse sellest, milline hakkab käesoleva aasta lõpus tõenäosuslikult olema Eesti kohalike omavalitsuste tasandi haldusjaotus.

On tõenäoline, et 213 kohalikust omavalitsusest on aasta lõpuks praegusel või uuenenud kujul säilinud kolmandik ja nende rahvaarvul põhinev struktuur on praegusest oluliselt erinev. Haldusreformi seaduse § 1 lõige 3 ütleb „Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud haldusreformi eesmärgi saavutamiseks tuleb haldusterritoriaalse korralduse muutmisel eelistada kohaliku omavalitsuse üksuste moodustamist, kus elab vähemalt 11 000 elanikku (edaspidi omavalitsusüksuse soovitusliku suuruse kriteerium)“ ja § 3 ütleb „Kohaliku omavalitsuse üksus on võimeline tagama seadusest tulenevate ülesannete korraldamiseks vajaliku professionaalse võimekuse ja osutama kõigile kohaliku omavalitsuse üksuse elanikele kvaliteetseid avalikke teenuseid kooskõlas käesoleva seaduse § 1 lõikes 2 nimetatud haldusreformi eesmärgiga juhul, kui kohaliku omavalitsuse üksuses elab vähemalt 5000 elanikku (edaspidi omavalitsusüksuse miinimumsuuruse kriteerium).“

Kui panna joonisele Eesti omavalitsusüksuste struktuur aasta lõpus eeldusel, et valitsuse ettepanekud vabatahtliku ühinemise järgseteks liitumisteks realiseeruvad ja omavalitsusüksuste rühmitamisel on lähtutud haldusreformi seaduses esitatud kriteeriumidest, siis on näha, et omavalitsusüksuste struktuur miinimumsuuruse kriteeriumi järgi on igat hea. Viis omavalitsusüksust ei täida küll miinimumsuuruse nõuet, aga väikesaarte meretagune seis ja Setomaa omapära on küllap arusaadav ja veenev põhjendus nendes omavalitsusüksustes rahvaarvu miinimumkriteeriumi mittetäitmiseks.

Keerulisem on hinnata olukorda, kus soovitusliku suuruse kriteeriumi jääb täitmata rohkem kui pooltes omavalitsusüksustes. Statistiliselt asjale vaadates on hüpotees, et struktuurselt üsna suures osas haldusreformi järgsetes kohalikes omavalitsustes saab reformi sisuliste eesmärkide täitmine vägagi keeruline olema, igal juhul põhjendatud.

Joonisel on toodud ka hinnang selle kohta, milline saaks olema omavalitsusüksuste struktuur aastal 2030, kui aastatel 2018–2030 uusi liitumisi või lahkuminekuid ei toimuks. Hinnangu aluseks on Statistikaameti hinnang praeguste omavalitsusüksuste rahvaarvu võimalikule muutumisele aastaks 2030. Küllap tuleb seda hinnangut enne aastat 2030 mõned korrad korrigeerida – loodetavalt positiivses suunas – aga praegune hinnang räägib seda keelt, et kuigi miinimumkriteeriumi mittetäitvate omavalitsusüksuste arv nelja võrra suureneb, on tänase haldusreformi käigus moodustuvate omavalitsusüksuste tugevusvaru rahvaarvu mõttes üsna kindel.

joonis

Mihkel Servinski, Statistikaameti peaanalüütik

Keskmine omavalitsusüksus enne haldusreformi

Täna, 7. juunil võttis Riigikogu vastu haldusreformi seaduse, mis kujundab ümber omavalitsusüksuste süsteemi. Haldusreformieelse seisuga on Eestis 30 linna ja 183 valda ehk 213 omavalitsusüksust, mis jagunevad 15 maakonna vahel. Käesoleva ülevaate eesmärk on kirjeldada keskmist omavalitsusüksust enne haldusreformi.

Haldusreformi seaduse kohaselt on omavalitsusüksuse minimaalne rahvaarv 5000 ja soovituslik 11 000. Haldusreformi eelselt on Eestis 16 omavalitsusüksust, kus elab rohkem kui 11 000 elanikku (7% kõigist omavalitsusüksustest), 5000–11 000 elanikku on 25 omavalitsusüksuses (12%) ja alla 5000 elaniku on 172 omavalitsusüksuses (81%). Üle 11 000 elanikuga omavalitsusüksustes elab 61,7% Eesti elanikkonnast ja alla 5000 elanikuga omavalitsusüksuses 24,2% elanikkonnast.

Eesti omavalitsusüksused on oma suuruselt väga erinevad. Kui suured need erinevused on, sellest allpool mõned näited. Esmalt tuleks tähelepanu pöörata sellele, et suurust saab mõõta üsna mitme näitaja abil ja tulemused pole sugugi alati ühesugused. Näiteks, kui paluda kellelgi nimetada Eesti suuremaid linnu, siis tüüpiline vastus on: Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu ja Kohtla-Järve. See on õige vastus, kui mõõdame suurust elanike arvuga. Kui mõõdame suurust pindalaga, oleks õige vastus aga järgmine: Tallinn, Narva, Paldiski, Kohtla-Järve ja Tartu.

Omavalitsusüksuste suurus rahvaarvu põhjal

Haldusreformi praktiliselt ainuke arvuline kriteerium on moodustuva omavalitsusüksuse rahvaarv ja seetõttu tuleks sellel pikemalt peatuda.

Statistikaameti andmetel on Eesti rahvaarvult suurim omavalitsusüksus 423 420 elanikuga Tallinna linn ja väikseim 99 elanikuga Piirissaare vald. Kui arvestada haldusreformi eesmärkidega ja praegu oleks Eesti elanike arvult väikseim omavalitsusüksus 5000 elanikuga, siis oleks Tallinn sellest 85 korda suurem. Kui väikseimas omavalitsusüksuses oleks 11 000 elanikku, siis oleks Tallinn sellest 38 korda suurem ehk siis oodatavalt väheneb haldusreformi tulemusel omavalitsusüksuste rahvaarvu erinevus oluliselt, aga vahed jäävad sellegipoolest märkimisväärseteks – kui praegu oleks Eesti elanikkond 85 korda suurem, oleks Eesti rahvaarvult suurim Euroopa Liidu liikmesriik. 38 korda suurem rahvaarv viiks Eesti Hispaaniast mööda Euroopa Liidu rahvaarvult viiendaks riigiks.

Huvitavaid seoseid leiame ka keskmisi arve võrreldes. Eesti omavalitsusüksuses elab keskmiselt 6178 inimest, keskmisele kõige lähemal on 6095 elanikuga Jõelähtme vald. Kui kõikides omavalitusüksustes elaks praegu ühepalju inimesi, oleks neis ka haldusreformi minimaalse rahvaarvu nõue täidetud. Kõigis omavalitsusüksustes ühesuguse rahvaarvu saavutamine on muidugi teostamatu ja pole ilmselt ka vajalik.

Eesti statistiliselt keskmisest omavalitsusüksusest suurema elanike arvuga on 33 omavalitsusüksust ehk 16% kõigist omavalitsusüksustest. Eesti omavalitsusüksuste rahvaarvu mediaankeskmine on 1827 elanikku. Nii palju inimesi elab Orissaare vallas.

Rahvaarvu teema lõpetuseks veel üks küsimus. Kui sooviksime, et Eesti omavalitsusüksused oleksid rahvaarvu suuruselt enam-vähem võrdsed ja Tallinn ei jagune väiksemateks omavalitsusüksusteks, siis mitu omavalitsusüksust saaks Eestis moodustada? Õige vastus on kolm ja kui silmi veidi kinni pigistada, siis neli.

Omavalitsusüksuste pindala ja rahvastikutihedus

Eesti suurima pindalaga omavalitsusüksus on Märjamaa vald, mille suurus on 867,43 ruutkilomeetrit. Märjamaa vald on Eesti väikseima pindalaga Tootsi vallast (1,78 ruutkilomeetrit) 487 korda suurem. Eesti omavalitsusüksuste keskmine pindala on 204,08 ruutkilomeetrit. Pindalalt keskmisele vallale on kõige lähemal Koigi vald. Keskmisest suurema pindalaga omavalitsusüksusi on Eestis 89 (42% kõigist omavalitsusüksustest). Eesti omavalitsusüksuste mediaankeskmine pindala on 179,52 ruutkilomeetrit (Keila vald).

Rahvaarvu ja pindala kombinatsioon annab meile rahvastikutiheduse. Eesti rahvastikutihedus on 30,3 inimest ruutkilomeetril, mis on üsna sarnane Ameerika Ühendriikide keskmisele rahvastikutihedusele. Keskmisest kõrgem rahvastikutihedus on 48 omavalitsusüksuses (23% kõigist omavalitsusüksustest). Keskmisele rahvastikutihedusele on kõige lähemal Luunja vald (30,4 inimest ruutkilomeetril). Suurim rahvastikutihedus Eestis on Tallinnas – 2657,8 inimest ruutkilomeetril, mida on 1661 korda rohkem kui väikseima rahvastikutihedusega Tudulinna vallas (1,6 inimest ruutkilomeetril). Eesti omavalitsusüksuste mediaankeskmine rahvastikutihedus on 9,7 inimest ruutkilomeetril (Sõmerpalu vald).

Elussünnid omavalitsusüksustes

Käesoleva blogiartikli viimaseks omavalitsusüksuste olulisi erinevusi ilmestavaks näitajaks valisime elussündide arvu. Võime võimekust, jätkusuutlikust, elujõudu jt näitajaid mõõta väga erinevate indeksitega, aga kui lapsi ei sünni, siis on keeruline mõelda ühest piirkonnast kui elujõulisest ja jätkusuutlikust.

Kõige rohkem lapsi sündis 2015. aastal Tallinnas – 5118. Et koolimatemaatika 0-ga jagamist ei õpeta, siis on võimatu öelda, mitu korda Tallinnas sündis lapsi rohkem kui väikseima sünniarvuga omavalitsusüksuses – Piirissaare vallas ei sündinud 2015. aastal ühtegi last. Keskmiselt sündis 2015. aastal omavalitsusüksustes 65 last (keskmisele lähimad olid Paide linn 66 sünni ja Kiili vald 64 sünniga). Sündide arvu mediaankeskmine oli 18 elussündi. 18 last sündis Ambla vallas, Kanepi vallas, Kohtla vallas, Lüganuse vallas, Vastseliina vallas, Vihula vallas ja Vändra alevis.

Pole küll täpseid kriteeriume, mis ütleks, milline on optimaalne kooli või klassi suurus, aga kui võtaksime selleks 24 õpilast põhikooli klassis (selline arv on aruteludest läbi käinud), siis 24 või rohkem last sündis 2015. aastal vaid 81 Eesti omavalitsusüksuses.

Kokkuvõtteks

Omavalitsusüksused on Eestis äärmiselt erineva suurusega. Kavandatav haldusreform vähendab oluliselt omavalitsusüksuste erinevust paljude näitajate osas. See toimub pingeridade väiksemate väärtuste suurenemise arvelt, sest ka pärast haldusreformi jääb Tallinn väga suure tõenäosusega enamuses pingeridades selgelt domineerima. Tuleb öelda, et vastuvõetud haldusreformi seadus ei pane üheski Eesti piirkonnas pudrumägesid kasvama ja piimajõgesid voolama. Seaduse vastuvõtmine tähendab, et rusikatega vehkimise aeg on möödas ja nüüd tuleb maksimaalselt seadusest tulenevaid võimalusi ära kasutada.

KOV_ver3

Liitunud_KOVid_1995_2016

 

Eesti omavalitsusüksuste maksimaalsed ja minimaalsed ning keskmised näitajad haldusreformi eel (tabel)

Mihkel Servinski, Statistikaameti peaanalüütik
Marika Kivilaid
, Statistikaameti analüütik
Greta Tischler
, Statistikaameti analüütik
Ülle Valgma
, Statistikaameti kartograaf

Huvitavaid fakte Eesti maakondade elust

Haldusreform tõstis Statistikaameti huviorbiiti piirkondliku statistika. Maakondade andmeid analüüsides selgus mitu ootamatut tõsiasja, varjatud seost ja kasutamata võimalust…

1a

2

3

aprill_kaartMeeleolukat 1. aprilli!

Andmed pärinevad Statistikaameti statistika andmebaasist (aprill_2016) ja statistika kaardirakendusest.

Statistiline kirjaoskus ehk kas suurem on parem

Eestis räägitakse palju sellest, et suurema rahvaarvuga omavalitsusüksus on parem. Väide, et väikesed omavalitsusüksused on olemuslikult nõrgemad, võib olla tõene, kuid kas tuginetakse usule või kindlale teadmisele?

Eestis on levinud arvamus, et väikesed omavalitsusüksused on olemuslikult kehvemad kui suuremad. Väite „suurem omavalitsusüksus on parem“ tõestuseks kasutatakse sageli OÜ Geomedia koostatud ja Siseministeeriumi tellimusel alates 2009. aastast arvutatud haldusvõimekuse indeksit (edaspidi indeks), mille tõlgendamisega näidatakse, et indeksi väärtus on parem suurema rahvaarvuga omavalitsusüksustes. See pole statistiliselt korrektne tõestus. Järgnevalt sellest lähemalt.

Viimasel paaril aastal on indeksit tutvustades võrreldud omavalitsusüksusi suurusjärkude kaupa. Suuremate eeliseid pole rõhutatud, kuid samas pole neid ka eitatud. Selleks ei ole olnud vajadust – legend, et suurem on parem, kõnnib oma rada. Suur osa Eesti elanikest, sh paljud ettevõtjad, on veendunud, et haldusreform või riigireform on Eesti päästerõngas. See veendumus on jõudnud ka enamiku parteide valimisprogrammidesse. Väide, et väikesed omavalitsusüksused on olemuslikult nõrgemad, võib olla tõene, kuid kas praegu tuginetakse usule või kindlale teadmisele?

Kui mingit väidet pidevalt korratakse, siis on oht, et väide hakkab tunduma tõesena ja väite tõestus muutub ebaoluliseks. Punktides 1–3 näeme, kuidas kõhklused on muutunud usuks, sisuliselt pole kõhkluste põhjusi likvideeritud.

1. Riigikontrolli 2012. aasta audit „Avalike teenuste pakkumise eeldused väikestes ja keskustest eemal asuvates omavalitsustes. Kas teenuste pakkumise kvaliteeti omavalitsustes saab hinnata?“ sisaldab mitut olulist mõtet:

  • riik ei ole piisavalt täpselt sõnastanud, missuguste teenuste osutamine on kohalikele omavalitsustele kohustuslik ja vajalik ning missugune peab olema nende teenuste kvaliteet;
  • kohalike omavalitsuste osutatavate teenuste kvaliteeti ei ole senini mõõtnud ei Siseministeerium, kohalikud omavalitsused ega OÜ Geomedia;
  • 2012. aastal oli Eestis 226 kohalikku omavalitsust. Riigikontroll kontrollis (ainult) 15 väikese omavalitsusüksuse (elanike arv alla 1500) dokumentatsiooni teenuste osutamise kohta;
  • Riigikontroll avastas, et mõnede väikeste kohalike omavalitsuste dokumentatsioon mõnede teenuste osutamise kohta ei olnud heas korras.

2. Riigikontrolli auditit lugedes näeme, et kohalike omavalitsuste poolt osutatavate teenuste kvaliteeti ei mõõtnud ka Riigikontroll ja Riigikontroll analüüsis vaid väikest osa väikese rahvaarvuga omavalitsusi ehk auditi materjalidele tuginedes ei ole võimalik väita, et suured omavalitsused saaksid teenuste osutamisega paremini hakkama.

Riigikontrolli auditi tekst väljendab mitmes kohas enam-vähem selgelt veendumust, et väikese rahvaarvuga kohalikud omavalitsusüksused ei suuda piisavalt hästi täita seadusega neile pandud ülesandeid. Auditist leiame kriitikat haldusvõimekuse indeksi kohta: „Siseministeerium on seni püüdnud hinnata kohalike omavalitsuste võimekust, tellides konsultatsiooni- ja koolituskeskuselt Geomedia alates 2009. aastast kohaliku omavalitsuse võimekuse indeksi ja analüüsi. /—/ tulemuseks on valdade ja linnade suutlikkuse hindamine valdkonnale kulutatud raha hulga kaudu /—/ ning teatud andmekogudes sisalduvate kirjete loendamise, mitte aga teenuse tegeliku sisu kaudu.“ (lk 20, p 52). Auditis on ka selgelt sõnastatud ettepanek regionaalministrile – hinnata omavalitsuste pakutavaid teenuseid.

Samast tekstist leiab ka lõigu väiksema rahvaarvuga kohalike omavalitsusüksuste paremuse kohta mõnede ülesannete täitmisel: „Väikestel omavalitsustel on ka eeliseid: näiteks võimaluste olemasolu korral lahendada inimeste probleeme individuaalselt ja kiiresti. Kõige paremini on väikesed ja keskustest kaugemal asuvad omavalitsused saanud hakkama lastehoiu korraldamise, põhihariduse andmise (mõnel juhul selleks ise kooli omamata) ja lihtsamate sotsiaalteenuste osutamisega.“ (lk 4).

3. Riigikontrolli 2014. aasta aruandes „Ülevaade riigi vara kasutamisest ja säilimisest 2013.–2014. aastal“ on kohalikule omavalitsusele ja regionaalarengule pühendatud terve peatükk. See algab tõdemusega: „Kohaliku omavalitsuse haldusvõimekuse indeksi arvutamisel on selgelt esile tulnud, et omavalitsuse võimekus sõltub tugevalt selle elanike arvust. Selle kohaselt peaks Eesti oludes omavalitsuse mõistlikuks toimimiseks elama seal vähemalt 5000 inimest.“ Kaks aastat varem väljendatud kahtlus indeksi ja selle põhjal tehtud järelduste suhtes on juba asendunud veendumusega, et omavalitsusüksuse suurus on haldusvõimekuse puhul oluline, mida justkui tõestab seesama indeks.

Haldusvõimekuse indeks on iga omavalitsust iseloomustav number, mis on leitud 29 erineva näitaja keskmiste keskmisena. Näitajad pärinevad mitmetest riiklikest registritest ja paiknevad väga erinevatel skaaladel. On selge, et protsentides väljendatud osatähtsuste ja sadadesse tuhandetesse ulatuvate absoluutarvude võrreldavaks muutmiseks on vaja teha mingeid teisendusi. Indeksi autorid on valinud algsete näitajate alusel omavalitsuste järjestamise ja selle järjekorra alusel kohapunktide andmise (iga näitaja jaoks).

Indeks on hea ja vajalik ning kriitika pole siinkohal suunatud mitte indeksi, vaid selle tõlgendamise kohta. Indeksi kõige olulisemaks väärtuseks on suure hulga riiklike registrite andmete koondamine ühte, kõigile kättesaadavasse kohta, samuti see, et indeksi avaldamine hoiab avalikkuse tähelepanu all vajadust hinnata kohalike omavalitsuste hakkamasaamist. Indeks võiks olla oluline töövahend paljudele kohalike omavalitsuste töötajatele ja kõigile Eesti piirkondliku arengu kavandajatele ja elluviijatele.

Haldusvõimekuse mõistel puudub üldtunnustatud definitsioon. Ka indeksi seletuskiri jääb haldusvõimekuse defineerimisel ebamääraseks ja mitmeti mõistetavaks. Et autorid ei keskendu käesolevas loos haldusvõimekuse mõiste defineerimisele ja analüüsimisele, siis ütleme, et haldusvõimekus on kohaliku omavalitsuse omadus, mida mõõdetakse indeksiga.

Indeksi komponendid on valinud indeksi koostanud eksperdid. Põhjendust, miks on valitud just need näitajad, ei õnnestunud leida. Rahvaarvu lisamist indeksisse on selgitatud järgmiselt: „On ilmne, et näiteks 400 000 inimest on valdaval osal juhtudest võimelised rohkemat ja paremini midagi ära tegema kui 900 inimest.“ On see ikkagi nii ilmne? Rahvaarvul võib suurem tähtsus olla vaid teatud ülesannete täitmisel. Näiteks surnud elevandi käsitsi mäkke vinnamise või püramiidi ehitamise juures. Kohaliku omavalitsuse eneseorganiseerimise ning laste ja vanade eest hoolitsemise puhul ei tarvitse inimhulk tähtis olla – usk suurema suuremast suutlikkusest vajaks siin tõestamist.

Rääkides indeksi tõlgendamisest, tuleb rääkida selle algnäitajate valikust. Nagu juba mainitud, on indeksi näitajate hulgas ka omavalitusüksuse elanike arv. Juhul kui räägitakse indeksi ja rahvaarvu seosest, siis see on määratud indeksi algnäitajate valikuga. Haldusvõimekus on haldusvõimekuse indeksi loomisel defineeritud rahvaarvu kaudu ja selle seose esitamine järeldusena on loogiliselt vigane. Loogikas nimetatakse niisugust tõestamise viga tautoloogiliseks veaks (tautoloogia on väide, mis on paratamatult tõene, näiteks: “Kõik varesed on musta või mingit muud värvi”. Tautoloogiline väide tõestab midagi iseenda kaudu, tavaliselt ümbersõnastamise abil. Klassikaline näide on järgmine: “Tautoloogia on see, mis on tautoloogiline”.).

Rahvaarv on üks indeksi 29 komponendist, kuid mitte ainus, kus antakse eelistus suuremale omavalitsusüksusele – selliseid näitajaid on indeksis üheksa:

  1. Rahvastikuregistris registreeritud elanike arv;
  2. Maa summaarne maksustamishind;
  3. Majanduse mitmekesisus;
  4. Linna- ja vallavalitsuste hallatavate asutuste arv;
  5. Munitsipaalosalusega eraõiguslike ühingute arv kohalikus omavalitsuses;
  6. Haridusasutuste olemasolu;
  7. Sotsiaal- ja tervishoiuteenuste mitmekesisus;
  8. Vaba aja teenuseid pakkuvate asutuste olemasolu;
  9. Majanduse ja keskkonnakaitse asutuste ning eraõiguslike ühingute arv.

Loetelu kolmandast näitajast (majanduse mitmekesisus) alates on kohaliku omavalitsuse koha määramise aluseks asutuste arv ja mida rohkem on vastavat liiki asutusi, seda võimekamaks kohalikku omavalitsust loetakse. Tavaliselt on suurema elanike arvuga omavalitusüksuses rohkem asutusi, aga kas see ikka näitab suuremat võimekust?

Kõik üheksa näitajat on omavahel tugevalt seotud ja moodustavad kokku peaaegu kolmandiku indeksi koguväärtusest.

Kas indeksi seos rahvaarvuga näitab rahvaarvult suuremate omavalitusüksuste suuremat võimekust? Näitab, aga vaid seetõttu, et nii on indeksi koostajad defineerinud haldusvõimekuse. Lahtiseks jääb küsimus, kas indeksi muud komponendid omavad seost omavalitsusüksuse suurusega (mille üks näitajaid on rahvaarv). Teisisõnu, kas rahvaarvult suurematel omavalitsusüksustel oleks suurem haldusvõimekus, kui jätta indeksist välja rahvaarvuga otseselt seotud näitajad?

Võtame 2013. aasta andmed. Indeksi komponendid võib jagada kaheks: omavalitsusüksuse suurust näitavad (üheksa eespool loetletut) ja ülejäänud. Nimetame ülejäänud lihtsamalt suhte näitajateks (rangelt võttes ei näita kõik need suhet). Arvutame igale kohalikule omavalitusele kaks indeksi alamindeksit – suuruse alamindeksi ja suhte alamindeksi. Suuruse alamindeksi väärtus on kõigi suurust näitavate algnäitajate kohapunktide keskmine ja suhte oma siis vastavalt kõigi ülejäänud näitajate kohapunktide keskmine. Juhul kui nende vahel on selge seos, saaks väita, et haldussuutlikkus (mis on defineeritud just nende näitajate kaudu) on seotud kohaliku omavalitsusüksuse suurusega.

Indeksi kahe alamindeksi vahelist seost saab väljendada korrelatsioonikordajaga. Alamindeksite vaheline korrelatsioon on 0,291. Korrelatsioon näitab nõrka seost.

Tähelepanuväärne on suhte alamindeksi väärtuste koondumine kitsasse vahemikku – suhte alamindeksi (mitte suurust iseloomustavate tunnuste) järgi erinevad omavalitsused üksteisest tunduvalt (ligi kaks korda) vähem kui suurust iseloomustava alamindeksi järgi ehk suhte alamindeksi järgi eristuvad omavalitsused üksteisest vähe.

Nõrga seose leidmine ei kinnita oletust, et kohalike omavalitsuste haldusvõimekus on seotud nende suurusega. Seos küll on, aga suurusest rohkem mõjutab haldusvõimekust omavalitusüksuse asukoht. Harju maakonna omavalitsusüksused on Eesti keskmisest suuremad ja kui võtta arvesse ka asukohta, siis muutub matemaatiline seos indeksi alamindeksite vahel ebaoluliseks.

Jooniselt on näha, et kõige suuremad omavalitsusüksused on Põhja-Eestis, suuremate hulka kuuluvad ka Kesk-Eestis asuvad. Kõige väiksemad on Lääne-Eesti omavalitsusüksused. Kirde- ja Lõuna-Eestis puudub selge ja oluline seos asukoha ja omavalitsusüksuse suuruse vahel. Suhte alamindeksil on vastandlik tugev seos kahes piirkonnas: Põhja-Eestis asuvad omavalitsusüksused on „tublimad“ (joonisel on Põhja-Eesti omavalitsusüksuste tähised koondunud paremale üles) ja Lõuna-Eestis asuvad on „viletsamad“, ülejäänud kolmel piirkonnal puudub selge seos suhte alamindeksiga. Jooniselt on näha, et kui Põhja-Eesti omavalitsusüksused välja arvata, paiknevad kõik teised oluliselt ühtlasemalt, ehk omavalitsusüksuse asukoht on tähtsam kui selle suurus.

Statistiliselt oluline seos suuruse ja suhte indeksi vahel kaob, kui arvutustest välistada Põhja-Eesti omavalitusüksused.

Sama ilmneb ka siis, kui kohapunktide ja nende keskmiste asemel vaadata elanike arvu algnäitajat: seos omavalitsusüksuse suuruse ja suhte indeksi vahel on nõrk, kuid statistiliselt oluline, aga see kaob, kui arvutustest välistada Põhja-Eestis (Harju maakonnas) asuvad omavalitsusüksused.

Eesti jaotus viieks piirkonnaks pärineb rahvusvahelisest klassifikaatorist NUTS 3 ja on järgmine:

Põhja-Eesti: Harju maakond
Lääne-Eesti: Hiiu, Lääne, Pärnu ja Saare maakond
Kesk-Eesti: Järva, Lääne-Viru ja Rapla maakond
Kirde-Eesti: Ida-Viru maakond
Lõuna-Eesti: Jõgeva, Põlva, Tartu, Valga, Viljandi ja Võru maakond

Põhja-Eesti kohalike omavalitsuste suurem võimekus on tingitud rahaga seotud näitajate hulgast suhte alamindeksis. Neid on samuti üheksa:

  1. Töökoha keskmine väärtus
  2. Elanikkonna keskmised tulud elaniku kohta
  3. Linna- või valla põhitegevuse tulude maht elaniku kohta
  4. Põhivara elaniku kohta
  5. Põhivara soetus elaniku kohta
  6. Hariduskulud alla 19-aastaste elanike kohta
  7. Sotsiaalse kaitse kulu elaniku kohta
  8. Vaba aja kulud elaniku kohta
  9. Majanduse ja keskkonnakaitse kulud elaniku kohta

Suhte alamindeksist poole moodustavad rahaga seotud näitajad ja seega ei ole raha hulga mõju imekspandav.

Raha on Harjumaal rohkem kui ülejäänud Eestis. Tõestuseks võib vaadata maakondades toodetavat SKP-d ja keskmist palka. Kas rohkema raha eest saab rohkem teenust ja paremat elu? Valdkonniti on olukord erinev. Elamispinna ruutmeeter maksab Tallinnas kindlasti rohkem kui kusagil metsakülas, aga ooperi vaatamiseks kulub metsaküla elanikul kindlasti rohkem raha kui tallinlasel. Elektrita veedetud päevi on metsakülas rohkem kui Tallinnas jne. Kahjuks ei arvutata indeksit, mis võimaldaks võrrelda Eesti piirkondade elukallidust ja elukalliduse seos kohaliku omavalitsuse võimekusega on täiesti omaette teema, mida selles loos täpsemalt ei vaadelda.

Kokkuvõte

Indeks ei tõesta, et rahvaarvult suuremad kohalikud omavalitsused oleksid haldussuutlikumad, aga indeks ei anna ka võimalust väita, et nad seda ei ole. Indeks ei tõesta, et võimeka kohaliku omavalitsuse piir algab 5000 elanikuga omavalitsusüksusest. Kui indeksit kasutada tõestusena suurema rahvaarvuga kohaliku omavalitsuse suuremast haldussuutlikkusest, siis tuleb öelda, et tegemist on tugeva usu, aga mitte kindla teadmisega.

Omavalitsusüksuse optimaalse suuruse otsimine on oluline ülesanne, aga praegu on see lahendamata, isegi ülesande sisuline eesmärk on täpselt püstitamata.

Indeksiga tehtud töö on igati tunnustamist väärt – kogutud andmed on hea alus Eesti piirkondliku arengu analüüsimisel, iga omavalitsusüksuse tugevuste ja nõrkuste kindlaksmääramisel, olulise teema aktuaalsena hoidmisel.

Mihkel Servinski, Statistikaameti peaanalüütik
Koit Meres, Statistikaameti juhtivstatistik

Samal teemal teevad autorid 26. märtsil kell 13.30–13.50 ettekande kohalike omavalitsuste üritusel „Linnade ja valdade päevad 2015“ (saalis Bolero 1).