Tag Archives: haridus

Noored tajuvad tööturul tõrjutust ka majanduskriisi järel

Töö otsimine on keeruline igas vanuses, kuid eriti keerulises olukorras on just tööturule sisenevad noored. Tööd otsivad noored leiavad end tihti hapras olukorras, mis väljendub näiteks tähtajalistes töölepingutes või ebakindlatel töökohtadel töötamises.

Noored on tööturul üks peamisi riskirühmi eriti majandussurutiste ajal. Mitme uurimuse tulemused on kinnitanud, et noorte tööturuolukorda mõjutab omandatud haridustase. Noorte tööturuvõimaluste parandamine on kriitilise tähtsusega, eriti olukorras, kus tööealine elanikkond ja seetõttu ka hõivatute hulk väheneb. Töötute osatähtsus 20–24-aastaste seas oli haripunktis 2010. aastal, kui tööd otsis neist umbes kolmandik, aastaks 2015 oli näitaja langenud 11,6%-ni.

Nii nagu paljudes teistes EL-i riikides on ka Eestis noorte töötus seotud omandatud haridustasemega. Põhiharidusega 15–29-aastastest otsis 2015. aastal tööd alla viiendiku, keskharidusega noorte töötus määr on langenud 8,8%-ni. Kõrgharidusega noorte töötuse määr on vaadeldud ajavahemikul püsinud alla 10%. Seega pakub kõrgharidus Eesti noortele töötuse eest teatavat kaitset, kuigi majanduskriis puudutas ka kõrgharidusega noori.

01

NEET-noored

Töötuse määra kõrval on oluline tööturutõrjutuse näitaja selliste noorte osatähtsus, kes ei omanda haridust, ei tööta ega osale koolitustel (NEET-noored). (Nimetus tuleneb inglisekeelsest väljendist youth neither in employment nor in education or training). Seega hõlmab näitaja ka mitteaktiivsust. Ligikaudu kolmandik 15–29-aastastest NEET-noortest olid 2015. aastal töötud ja kaks kolmandikku mitteaktiivsed.

Valdav osa mitteaktiivseid hoolitseb laste või teiste pereliikmete eest (kellest osal võib seega töökoht olla), aga umbes kümnendik noortest on mitteaktiivsed haiguse või puude tõttu ja sama palju muul põhjusel, sh on osa tööotsingutest loobunud ehk heitunud, osa aga teeb mitteametlikke juhutöid jne.

Tööturule sisenevate noorte nägemus oma olukorrast

Rahvusvahelise teadusprojekti tarbeks tehti üheksas EL-i riigis ja Ukrainas kokku üle 300 poolstruktureeritud intervjuu. Eesti noortega tehti 53 intervjuud. Valimisse kuulusid 18–30-aastased noored, kellel on õpingute lõpetamisest või katkestamisest möödas kõige rohkem viis aastat ja kes on selle aja jooksul olnud töötud vähemalt kuus kuud või töötanud ebakindlatel töökohtadel. Intervjuus käsitleti noore haridust ja tööteed, iseseisvaks saamist, tervist, elutingimusi, majanduslikku olukorda, sotsiaalset ja institutsionaalset tuge ning tulevikuväljavaateid.

Noorte lugudest selgub, et kui tööturule sisenemine pole olnud sujuv, võtab n-ö oma koha otsimine kaua aega. Sageli tajutakse, et asi jääb töökogemuse puudumise taha. Üks IT-valdkonnas kutsehariduse omandanud noor ütleb nii:

„Kui nõutakse 2-aastast kogemust, noh siis ma ilmselt ei kandideeri sinna, sellpärast mul ei ole seda kogemust /…/ Mu sõbrannal on täpselt samamoodi, et ta tahab automaalriks kandideerida, aga igal pool nõutakse 2-aastast kogemust … samas koolist ei saa sa seda 2-aastast kogemust, kuidas sa siis üldse kuskile tööle saad? /…/ Mul ei ole praktikat, mul ei ole töökogemust ja ma ei saa tööle, kõik punkt.“ Mati, 26-aastane, kutseharidus, kõrgharidus lõpetamata

Peamiselt tulevad intervjueeritud noored toime tänu vanemate ja teiste lähedaste toele, aga paljud ka tänu enda aktiivsele hoiakule, mis väljendub järjepidevuses ja intensiivsetes tööotsingutes. Kui tööotsingud venivad pikale, võivad noored kaaluda töökohale esitatavates nõudmistes järeleandmist, aga seda juhul, kui tööleminek peaks muutuma möödapääsmatuks.

Kokkuvõtteks

Põhi- ja üldkeskharidusega noorte riskiteguriks on erialaoskuste puudumine. Intervjuudest selgus, et nad tahavad edasi õppida, aga ei ole soovitud eriala õppima pääsenud või tunnevad, et õpinguid ja töötamist on keeruline ühitada (eriti kui majanduslik olukord ei võimalda mittetöötamist). Nii kirjeldab üks varakult õpingud katkestanud noormees oma olukorda järgnevalt:

„Vot, kooli ma ei lõpetanud, kuna väga paljud asjad segasid mind ja tahtsin kiiremini tööle minna. Alustasin töötamist, sain raha ja ei tahtnud rohkem õppida. Praegu ma väga kahetsen seda, sest et võimalusi on vähem, püüdsin end sundida õppima, aga nägin hindu, nägin, kui palju see aega võtab, ja sain aru, et ei saa tööd ja õppimist ühendada.“ Daniil, 21-aastane, põhihariduseta

Statistika järgi pakub kõrgem haridustase kaitset töötuse eest, kuid noorte lugudest paistab, et endale sobiva ameti või eriala leidmine on keeruline ja kui valik ei osutu õigeks, siis see tööturul kindlamat positsiooni ei taga.

Tundub, et kutseõppe kasuks otsustanud on raskemas olukorras, kuna akadeemiline kõrgharidus on laiapõhjalisem, mistõttu võib valiku tegemine paista lihtsam (spetsialiseeruda saab ka hiljem). Samuti on ebaõnnestunud erialavalik sageli üks õpingute katkestamise põhjuseid.

Siiski ei ole kõik mitteõppivad ja mittetöötavad noored sotsiaalselt tõrjutud – sotsiaalne toetus (valdavalt vanemad) võimaldab mittetöötamist, parema töökoha otsimist või pikemalt õige ameti/eriala valimist.

M. Kazjulja, Tallinna Ülikooli teadur

E.-L. Roosmaa, Tallinna Ülikooli nooremteadur

Põhjalikum ülevaade on Statistikaameti kogumiku „Sotsiaaltrendid 7“ artiklis “Noored sisenemas tööturule: raskused ja toimetulekuviisid”.

Eesti välispäritolu rahvastik eelistab kutseharidust

Statistikaameti andmetel moodustas välispäritolu rahvastik 2015. aastal Eesti kogurahvastikust ligi neljandiku. Enim oli nende hulgas kutseharidusega inimesi.

Rahvuse puhul on tegemist subjektiivse tunnusega, sest oma rahvuse määratleb inimene ise. Rahvastikustatistikas on aga oluline lisaks rahvusele eristada ka põlis- ja välispäritolu rahvastikku. Põlisrahvastik on Eesti alalised elanikud, kes ise ning kelle vanemad ja vanavanemad (või üks nendest) on sündinud Eestis. Laias laastus võib kõik need, kes põlisrahvastiku hulka ei kuulu, arvata välispäritolu rahvastiku sekka, seejuures eristades esimest põlvkonda (välissündinud), teist (välissündinute lapsed) ja kolmandat (Eestis sündinud vanemate lapsed) põlvkonda. Statistikaameti andmetel moodustasid 2015. aastal välispäritolu inimesed Eesti kogurahvastikust 24%, neist oli esimese põlvkonna esindajaid 53%, teise põlvkonna 30% ja kolmanda 17%.

Ehkki välispäritolu rahvastiku puhul on üsna lihtne neid põlvkonniti eristada, ei ole sugugi lihtne neid üheselt määratleda – neil võib olla erinev kultuurilis-keeleline taust ning neid iseloomustavad erinevad demograafilised ja sotsiaalmajanduslikud tunnused. Ühiskonna sidususe ja heaolu seisukohalt on oluline, et erineva taustaga inimesed oleksid võrdsel määral ühiskonnaellu kaasatud. Üks tegur, mis lõimumise võimalusi ning ühiskonnaelus ja tööturul toimetulekut mõjutab, on haridus. 2015. aasta seisuga omas 23% välispäritolu rahvastikust kõrgharidust, 40% oli lisaks keskharidusele omandanud ka kutse.

Põlis- ja välispäritolu rahvastiku haridustasemes on mõningad erinevusi. Põlisrahvastiku hulgas on haridustasemed ühtlasemalt jaotunud – veerandil on kõrgharidus ning veidi alla kolmandikul kutseharidus keskhariduse baasil, põhiharidusega inimesi on 25% (arvutuste aluseks on kogurahvastik vanuseliste piiranguteta, mistõttu nooremad vanusrühmad ei ole jõudnud kõrgemat haridust veel omandada). Välispäritolu rahvastik on põlisrahvastikust veidi kõrgema haridustasemega – kui kõrgharitute osatähtsus on enam-vähem sama, siis neid, kes lisaks keskharidusele on omandanud ka kutse, on välispäritolu rahvastiku seas rohkem. Seega domineerib välispäritolu rahvastiku seas kutseharidus. Milline see on seis aga põlvkonniti?

Kui välispäritolu rahvastiku esimene ja teine põlvkond on haridustasemeti peaaegu sarnased, siis kolmas põlvkond eristub ning sarnaneb kõrgeima omandatud hariduse poolest põlisrahvastikuga – kui kutseharidust omatakse veidi enam, siis kõrg- või põhiharidust veidi vähem.

01

Haridus ja eesti keele oskus

Välispäritolu rahvastikust valdab eesti keelt emakeelena alla kümnendiku, 40% oskab eesti keelt võõrkeelena ning veidi enam kui pooled ei oska eesti keelt. Eestis sündinute keeleoskus on aga parem – nii teise kui ka kolmanda põlvkonna esindajatest ligi 10% räägib eesti keelt emakeelena ning ligikaudu pooled võõrkeelena. Üldine võõrkeelte oskus on välispäritolu rahvastikul põlisrahvastiku omast veidi kehvem – kui põliselanikest kaks kolmandikku räägib võõrkeeli, siis välispäritolu rahvastiku esimesest põlvkonnast 50%, teisest ja kolmandast põlvkonnast 63%. Kas puudujäägid eesti keele valdamise osas võivad mõjutada ka haridust?

Keeleoskuse mõju võib esile tulla kõrghariduse omandamisel – keeleoskajate seas on kõrgharidusega inimesi rohkem, iseäranis nende seas, kes valdavad eesti keelt võõrkeelena. Kui aga vaadata kutseharidust, siis seal erinevused väga suured pole, ehkki eesti keele mitteoskajate seas on ka kutseharidusega inimeste osatähtsus suurem. Keeleoskust vaadates näib seega, et kõrgemalt haritud on see osa välispäritolu rahvastikust, kes räägib eesti keelt võõrkeelena ning see on nii kõikide põlvkondade puhul.

Elukoht ja haridus

Et välispäritolu rahvastik on koondunud pealinna ning Ida-Virumaa tööstuslinnadesse, siis on antud analüüsis elukoht jagatud kolme kategooriasse: Tallinna piirkond (ehk Tallinn ja Maardu), Ida-Virumaa linnad (Jõhvi, Kiviõli, Kohtla-Järve, Narva, Narva-Jõesuu ja Sillamäe) ning muu Eesti (ülejäänud linnad ja maakonnad). Üldjoontes on haritum osa elanikkonnast (põlis- ja välispäritolu rahvastik kokku) koondunud pealinnaregiooni, kus kolmandik elanikest on kõrgharidusega. Ida-Virumaa elanikkonna seas domineerivad kutseharidusega inimesed (veidi alla 50% ning see on ka tööstussektori tõttu osati loogiline). Mujal Eestis on rahvastik haridustasemeti enam-vähem ühtlaselt jaotunud. Välispäritolu rahvastiku esimest ja teist põlvkonda iseloomustab kutsehariduse suurem osatähtsus kõigis piirkondades, ent iseäranis Ida-Virumaal – seal on näiteks teise põlvkonna seas kutseharidus veidi enam kui pooltel inimestel. Välispäritolu rahvastiku kolmas põlvkond sarnaneb oma hariduselt aga rohkem põlisrahvastikule, seda Ida-Virumaal ning Eestis väljaspool Tallinna regiooni. Tallinnas on kõrgema haridusega põlisrahvastik ning madalaimaga välispäritolu rahvastiku kolmas põlvkond.

02

03

04

Haridus on ühiskonda sulandumise seisukohast üks tõhusamaid tegureid ning lõimumise aluseks võivad olla sarnased valikud hariduse osas. Haridust mõjutavad mitmed tegurid, sh Eestis elatud aeg, eesti keele oskus, elukoht ja ka vanus. Kui üldiselt on arenenud riikides välispäritolu rahvastiku haridustase põlisrahvastiku omast madalam, siis Eesti eripäraks on nende kõrge haridustase. Põhjuseid võib otsida eeskätt Eesti välispäritolu rahvastiku kujunemise erilisest kontekstist nagu ulatuslik (suunatud) haritud tööjõu sisseränne nõukogude perioodil. Samuti mõjutab välispäritolu rahvastiku koosseisu hetkel kolmandatest riikidest sisserännet reguleeriv kvoodisüsteem, mis eelistab elamisloa andmisel haritud inimesi.

Kõige selle põhjal võib hariduse hetkeolukorra iseloomustamiseks öelda, et võrreldes põlisrahvastikuga on Eesti välispäritolu rahvastiku seas rohkem kutseharidusega inimesi, eeskätt selle esimese ja teise põlvkonna hulgas. Kutseharituid on teiste piirkondadega võrreldes rohkem Ida-Virumaal. Kui muidu on välispäritolu rahvastik oma haridusvalikutes üsnagi homogeenne ning eristub põlisrahvastikust, siis Eestis kolmandat põlve elavad inimesed sarnanevad hariduse osas rohkem põlisrahvastikule.

Lõimumise kohta vaata rohkem näitajaid statistika andmebaasist.

Marianne Leppik, Statistikaameti juhtivstatistik

Naiste ja meeste palgaootus erineb viiendiku võrra

Statistikaameti 2014. aasta tööjõu-uuringu andmetel olid naised valmis uue töökoha vastu võtma, kui selle brutokuupalk oli keskmiselt 729 eurot, mehed aga 914 euro eest. Seega oli naiste ja meeste palgaootuse vaheline lõhe 20,3%.

Väitel „mida küsid, seda saad“, on tõetera sees. Palga- ja karjääriootus on väga oluline tegur, mis võib avada ka Eesti soolise palgalõhe tagamaad. 2004. aastast kehtib Eestis soolise võrdõiguslikkuse seadus, mille eesmärk on tagada Eesti Vabariigi põhiseadusest tulenev sooline võrdne kohtlemine ning edendada naiste ja meeste võrdõiguslikkust kui üht põhilist inimõigust ja üldist hüve kõigis ühiskonnaelu valdkondades. Sellest hoolimata ei näita meeste ja naiste palgalõhe naisi diskrimineeriva olukorra paranemist, vaid pigem stabiilset seisakut.

Hiljuti avaldas Eurostat 2013. aasta soolise palgalõhe näitaja, mis võimaldab soolisi palgaerinevusi liikmesriikide vahel võrrelda. Eesti olukord ei ole varasema aastaga võrreldes oluliselt paranenud – sooline palgalõhe vähenes 0,1 protsendipunkti, ent rahvusvahelises võrdluses on Eesti näitaja (29,9%) endiselt kõrgeim. Hoolimata diskrimineerimist keelavast seadusandlusest, teenivad naised endiselt peaaegu kolmandiku võrra vähem kui mehed. Kuid kas kujunenud olukorra põhjus on diskrimineerivad tööandjad või ühiskonnas välja kujunenud soorollid?

Hõiveseisund mõjutab palgaootusi

Eesti tööturul nõustuvad naised tööle minema oluliselt väiksema palga eest kui mehed, mis võib olla ka Euroopa suurima palgalõhe üks põhjustest. Asjaolu, et naiste ootused palgale on madalamad, väljendavad ilmekalt ka Statistikaameti 2014. aasta tööjõu-uuringu andmed, mille kohaselt olid naised valmis uue töö vastu võtma keskmiselt 729, mehed aga 914 euro suuruse brutokuupalga eest. See teeb naiste ja meeste enda poolt oodatava töötasu lõheks 20,3%.

Hõivatute ja töötute palgasoovid erinevad samuti – hõivatute puhul oli
2014. aastal naiste ja meeste oodatava töötasu lõhe 19,9%, töötute puhul 24,1%. Tööturul hõivatute palgaootused on üldjuhul kõrgemad, sest enamasti otsitakse uut tööd just kõrgema töötasu saamise eesmärgil. Hõivestaatusest tulenevate erinevuste põhjuseks võib olla asjaolu, et töötud on juba piisavalt kaua tööd otsinud ning seega nõus ka madalama palga eest tööle minema. Kui vaadata keskmist palgasoovi töötuse kestuse järgi, siis ilmneb, et pikaajalistel töötutel (aasta või kauem tööd otsinud), väheneb palgasoov juba märkimisväärselt.

Suurimad ja väikseimad palgaootuste erinevused ametialade järgi

Palgalõhe puhul räägitakse sageli, et palgalõhe peamine põhjus on see, et naised ja mehed on koondunud erinevatele ameti- ja tegevusaladele. Tegelikkuses pole olukord nii mustvalge. Naiste ja meeste palgaootuste puhul olid suurimad erinevused teenindus- ja müügitöötajatel (oodatava töötasu lõhe 40,1%), seadme- ja masinaoperaatoritel (32,2%) ning käsi- ja oskustöölistel (30,3%). Väikseimad palgaootuste erinevused olid nais- ja meestippspetsialistide ning nais- ja meeslihttööliste seas (vastavalt 10,0% ja 13,5%).

Ka haritumad naised küsivad vähem palka kui sama haridustasemega mehed

Haridustaseme tõusuga suureneb reeglina ka palgasoov ning seda igati põhjendatult. Kuid kas naised ja mehed hindavad tööturul oma oskusi ning täiendavaid teadmisi ühtviisi? Olenemata konkreetsest haridustasemest ootavad mehed kõrgemat palka kui samaväärse haridusega naised. Kõrgeima hariduse omandanud naiste ja meeste oodatava töötasu lõhe oli 2014. aastal 24,5%, mis oli haridustasemete võrdluses väikseim. Suurim oodatava töötasu lõhe oli madalaima haridusega naiste ja meeste vahel, kelle palgaootused erinevad 39,4%. Kuigi on levinud arvamus, et palgaerinevuste taga on naiste ja meeste erinevad haridusvalikud, näitavad Statistikaameti „Edukus tööturul“ andmed, et peaaegu kõikidel haridustasemetel ja erialadel olid mehed kõrgemalt tasustatud kui naised. Näiteks bakalaureusetaseme lõpetanud tehnikaalade naiste ja meeste palgalõhe oli 2013. aastal 19,7% ning arvutiteadustes 19,5% (magistritasemel vastavalt 27,6% ja 11,4%).

Perekonnaseis mõjutab oluliselt meeste palgaootusi

Kas naised, kes Eesti ühiskonnas on tugevamalt orienteeritud laste kasvatamisele, loobuvad pereplaneerimise eesmärgil paremate karjääri- ning palgavõimalustele püüdlemisest? 20–24-aastaste noorte seas on naiste ootused saadavale töötasule koguni veidi kõrgemad kui meestel. Jõudes aga peamisesse pereloomise vanusesse (25–29) tõusevad meeste ootused saadavale töötasule oluliselt, naiste ootused aga mitte.

Sama tendentsi näitab ka võrdlus perekonnaseisu põhjal – vallaliste naiste ja vallaliste meeste ootus palga suurusele oluliselt ei erine.

Abielus või vabaabielus naiste ootused on veidi madalamad kui vallalistel naistel. Seevastu abielus või vabaabielus mehed ootavad oluliselt kõrgemat palka kui vallalised mehed, mis võib viidata mehele omistatud peamise sissetuleku tooja staatusele.

Kokkuvõte

Palgaootuste lõhe on üsna sarnane tegelikule palgalõhele – naiste ootused töö eest saadavale tasule on madalamad kui meestel ning seda ükskõik, millise nurga alt vaadatuna. Suur sooline palgaerinevus mõjutab lisaks naistele aga näiteks ka neid, kes on naise sissetulekust otseselt sõltuvad ehk eelkõige lapsi. Et Eestis on üksikvanemaks kahjuks enamasti naine (viimase rahvaloenduse andmetel moodustasid kõikidest üksikvanematest naised ligi 91%), mõjutab see otseselt üksikvanemaleibkondade toimetulekut ja heaolu. Soolise palgaerinevuse kui tõsise probleemi teadvustamine ühiskonnas on vajalik edendamaks naiste ja meeste võrdõiguslikkust kui üht põhilist inimõigust ning parandamaks nende olukorda, kes on asjaolude sunnil naise palgast sõltuvad.

Muutes palgaootusi, ühtlustuvad loodetavasti ka tegelikkuses saadavad palgad. On väga oluline, et ühiskonnas kinnistunud soorollid hakkaksid muutuma ning naised nägema ennast meestega tööturul võrdsetena – see tähendab oma teadmiste ja oskuste julgemat kasutamist ning vastavalt sellele ka väärilise tasu ootamist.

Maretta Lunev, Statistikaameti projektijuht / analüütik

Teele Järvpõld, Statistikaameti analüütik

Metoodika

Statistikaamet korraldab tööjõu-uuringut 1995. aastast ja igas kvartalis osaleb selles 5000 inimest. Palgaootuste suuruse määramiseks küsitakse kõikidelt tööjõu-uuringus osalenutelt, kes on uuringule eelneva nelja nädala jooksul tööd otsinud, kui suur peaks olema saadav (bruto)palk, et nad võtaksid uue töö vastu. 2014. aastal vastas sellele küsimusele 1204 isikut, kellest 65,1% moodustasid töötud, 31,8% hõivatud ning 3% mitteaktiivsed isikud.

Tööjõu-uuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid ühtlustatud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides.

Sooliseks palgalõheks nimetatakse naiste ja meeste palga erinevust. Euroopa Liidus kasutatakse soolise palgalõhe jälgimiseks Euroopa Liidu statistikaameti (Eurostat) avaldatavat korrigeerimata palgalõhe näitajat (gender pay gap in unadjusted form), mida avaldatakse igal aastal kõikide liikmesriikide kohta. Näitaja arvutatakse brutotunnipalgale tuginedes ja see näitab, mitu protsenti on naiste brutotunnipalk meeste omast väiksem. Oodatava töötasu lõhe näitab, mitu protsenti on naiste oodatav brutokuupalk meeste omast väiksem.

2013–2015 toimub Statistikaameti eestvedamisel Norra 2009–2014 toetuste programmi „Sooline võrdõiguslikkus ning töö- ja pereelu tasakaal“ alamprojekt “Palgaerinevuste statistika parem kättesaadavus.”

Kutse- ja kõrghariduse omandanute edukus tööturul kasvab

Statistikaameti andmetel on aastatel 2006–2012 kutse- või kõrghariduse omandanute töine tulu 2013. aastal eelnenud aastaga võrreldes suurenenud, kuid edukate õppesuundade ja koolide osas suuri muutusi ei ole.

Lõpetanute keskmise töise tulu põhjal koostatud õppesuundade pingerida on võrreldes eelnenud aastaga jäänud 2013. aastal suures osas samaks. Kutsekeskhariduses on endiselt kõige edukamad tehnikaalade, arvutiteaduste ja põllumajandusega seotud erialad. Kui 2012. aastal olid kutsekeskhariduses suurima keskmise töise kuusissetulekuga arvutiteaduste lõpetanud, siis
2013. aastal olid selleks tehnikaga seotud erialade omandanud.

Kutsekeskhariduse lõpetanute töine tulu suurenes ka õppeasutuste arvestuses. Edukate kutseõppeasutustena lisandusid 2013. aastal kümne parima sekka Tallinna Balletikool ja Luua Metsanduskool. Nende kahe kooli lõpetanute töine sissetulek on 2013. aastal võrreldes 2012. aastaga ka kõige enam kasvanud. Luua Metsanduskool oli maakoolide hulgas üks edukamaid ka 2012. aastal.

Keskhariduse järgset kutseõpet vaadates on nii 2012. kui ka 2013. aastal edukaimad Eesti Mereakadeemia, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ja Sisekaitseakadeemia lõpetanud. Viimase kahe õppeasutuse lõpetanute seas oli 2013. aastal ka kõige suurem nende osatähtsus, kes töötasid.

Ka bakalaureuseõppe lõpetanute keskmine töine sissetulek on 2013. aastal sarnaselt kutsehariduse lõpetanutega suurenenud. Erinevus võrreldes
2012. aastaga jääb üldiselt 50 ja 100 euro vahele. Kõige vähem on aastaga muutunud Estonian Business Schooli lõpetanute keskmine töine tulu, kuid kool on kõrgharidust andvate õppeasutuste hulgas endiselt üks edukamaid.

Magistrikraadi omandanutest olid 2013. aastal suurima töise sissetulekuga Eesti Mereakadeemia, Estonian Business Schooli, Sisekaitseakadeemia ning Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste lõpetanud. Mereakadeemia lõpetanute keskmine töine kuusissetulek on 2013. aastal varasema aastaga võrreldes kasvanud lausa enam kui 500 euro võrra. Kõrghariduse edukaimad õppesuunad on arvutiteadused, transporditeenused ja õigusteadused.

Detailsemad andmed statistika andmebaasis

Kaia Kabanen, Statistikaameti analüütik

Metoodika

Statistikatöö „Edukus tööturul“ kujutab endast Eesti Hariduse Infosüsteemi, Maksu- ja Tolliameti, rahvastikuregistri ja Eesti Töötukassa andmetest koosnevat integreeritud andmebaasi. See andmebaas võimaldab hinnata aastatel 2006–2012 kutse- ja kõrghariduse lõpetanute edukust tööturul. Edukuse hindamise peamine näitaja on Maksu- ja Tolliameti andmetel põhinev keskmine töine sissetulek ning mitmete registrite andmetel arvutatud sotsiaalsed seisundid (töötamine, töötu olemine, välismaal elamine, edasiõppimine). Keskmine töine sissetulek ehk töine tulu on Statistikaameti välja töötatud tunnus, mis sisaldab kolme liiki sissetulekut: palk, juhatuse liikme tasu ja võlaõigusliku lepingu alusel saadud töötasu (tavapäraselt töövõtulepinguga töötamise puhul). Tegemist on keskmise töise kuusissetulekuga, mille saamiseks on aastasissetulek jagatud nende kuude arvuga, mil sissetulekut saadi.

2013. aastal avaldas Statistikaamet „Edukus tööturul“ andmed, mis hõlmasid koolilõpuaastaid 2006–2011 ning 2012. aasta töise tulu ja sotsiaalsete seisundite andmeid. 2014. aastal avaldatud andmed hõlmavad kutse- ja kõrghariduse lõpetamise aastaid 2006–2012 ning 2013. aasta töise tulu ning sotsiaalsete seisundite andmeid.

Rahvaloendus näitab hariduse tervist säästvat mõju

2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse andmetel oli naiste oodatav eluiga sünnimomendil 81 ja meestel 71 aastat, neist terviseprobleemideta möödub vastavalt 57 ja 52 aastat.

Oodatav eluea puhul on oluline ka selle kvaliteet. Eluea kvaliteeti mõõdab tervena elada jäänud aastate arv, see on selline osa elust, mis möödub ilma igapäevategevusi oluliselt piiravate pikaajaliste terviseprobleemide või krooniliste haigusteta. Naiste ja meeste oodatava eluea erinevus väheneb märgatavalt vanuse kasvades. 75–79-aastasel naisel on eeldatavalt elada jäänud 12 ja mehel 9 aastat. Kusjuures mõlema soo esindajal on selles vanuses tervena elada jäänud ligi 3 aastat.

Eestis elavate teiste rahvuste esindajate oodatav eluiga sünnimomendil oli naistel 80 ja meestel 68 aastat, sellest möödub naistel terviseprobleemideta 54 ja meestel 50 eluaastat.

Linna- ja maarahvastiku oodatav eluiga on Eestis praktiliselt võrdne. Linnas on naistel tervena elada jäänud aastate arv 1,2 ja meestel 1,8 aastat pikem kui maal.

Selgus, et rohkem kui rahvus või elukoht linnas või maal mõjutas tervelt elatavate aastate arvu omandatud haridustase. Kõrgema haridustasemega isikute terviseprobleemideta eluiga on pikem. Kõrghariduseni jõudnud mehed ja naised võidavad vastavalt 13 ja 12 tervena elatud aastat võrreldes põhi- või madalama haridusega inimestega. Erinevus ilmnes parimas tööeas — pingutus keskhariduse saavutamiseks tagab märgatavalt suurema tõenäosuse elada 25–50-aastaselt terviseprobleemideta.

Põhjus, miks haritumate inimeste tervena elatud aeg on pikem, tuleneb ilmselt elustiili erinevusest, samuti sissetulekute erinevusest, mis määrab inimese võimaluse elukvaliteeti parandada. Loendustulemused näitasid, et madalama haridusega inimesed on sagedamini ka töötud, millega kaasneb täiendav stressioht.

Loendustulemuste põhjal on tervena elada jäänud aastate arv kõrgeim Põhja-Eestis, kus rahvastiku haridustase on muu Eestiga võrreldes kõrgeim. Tervena elada jäänud aastate arv on madalaim Kirde-Eestis. Lõuna-Eestis on eriti naistel oodatav eluiga pikk, ent sellest haigusvaba aeg võrdlemisi lühike.

Rahvusvaheliste uuringute kohaselt on järeldatud, et kui kogu rahvastiku tervisenäitajad oleks võimalik tõsta tasemele, mida kogevad kõrgema haridusega inimesed, siis oleks võimalik majanduslik kasu kuni 9% SKP-st.

Rahvaloendusel oli kaks terviseseisundi küsimust, mille põhjal sai täpsustada oodatava eluea ja tervena elatud aastate andmeid. Detailsemad andmed leiab statistika andmebaasist.

Diana Beltadze, Statistikaameti 2011. aasta rahvaloenduse projektijuht

Eestile uus rahvuskala? Mõtisklus haridus- ja palgalõhest

Statistikaameti tööjõu-uuringu andmetel omab Eestis kõrgharidust peaaegu iga teine 30–34-aastane naine ja vaid iga neljas mees. Samas oli 2012. aastal naiste brutotunnitasu veerandi võrra madalam kui meestel. Tekib küsimus, kas need faktid on omavahel põhjuslikus seoses ja kui on, siis millises?

Viimasel ajal sõpradega Eesti arengutest rääkides on mitmel korral tekkinud naljatamisi mõte, et eestimaalased võiksid endale uue rahvuskala saada. Selleks võiks olla lõhe — palgalõhe nimelt.

Sellise naljaviskamise põhjuseks on asjaolu, et naiste meestega võrreldes madalamatest palkadest räägitakse Eesti ühiskonnas palju. Tänases loos ei hakka ma soolise palgalõhe statistikal lähemalt peatuma. Statistikahuvilised saavad sellest lugeda kolleeg Mare Kusma kirjutatud ja statistikablogis ilmunud loost „Sooline palgalõhe 2012. aastal suurenes“.

Eestis on palgalõhe kindlasti naissoost. Kui on olemas naissoost lõhe, siis peaks olema ka meessoost lõhe. Eestis sobib viimatinimetatuks ülimalt hästi hariduslik lõhe.

Eurostati andmetel oli 2012. aastal Eestis 30–34-aastaste vanuserühmas kolmanda taseme haridus (s.o doktori-, magistri-, bakalaureusekraad, rakenduskõrgharidus, lõpetatud diplomiõpe, kutsekõrgharidus, keskeriharidus keskhariduse baasil) 50%-l naistest ja 28%-l meestest. Euroopa Liidu keskmiselt on need näitajad vastavalt 40% ja 32%.

Kolmanda taseme haridust omavate inimeste osatähtsus 30-34-aastaste vanuserühmas, 2012 (Allikas: Eurostat)

Kolmanda taseme haridust omavate inimeste osatähtsus 30-34-aastaste vanuserühmas, 2012 (Allikas: Eurostat)

Fokuseerime pilti. Kui järjestada Euroopa Liidu riigid selle järgi, kus on 30–34-aastaste kolmanda taseme haridust omavate meeste ja naiste osatähtsuse erinevus kõige suurem, siis seda edetabelit juhib Eesti. Nii et hariduslik lõhe sobib hästi võimaliku Eesti uue rahvuskala — lõhe — meessoo esindajaks.

Kolmanda taseme haridust omavate 30–34 aastaste naiste ja meeste osatähtsuse vahe, 2012 (Allikas: Eurostat)

Kolmanda taseme haridust omavate 30–34 aastaste naiste ja meeste osatähtsuse vahe, 2012 (Allikas: Eurostat)

Mõtiskledes nais- ja meessoolise lõhe üle tekib tahtmatult pähe triviaalne mõte, et õppimine ei tasu end ära. Õnneks pole olukord triviaalne. Statistikaameti juhtivstatistik Koit Merese analüüs „Õppimine ja edukus tööturul“, mille leiab Statistikaameti hiljuti ilmunud kogumikust „Pilte rahvaloendusest“, tõestab, et kõrgemalt haritud inimesed saavad paremini hakkama.

Ometi on toodud triviaalne mõte loogiline. On põhjust küsida: „Kui palgalõhe on naiste ning hariduslõhe meeste kahjuks, siis mis on sellel pildil valesti?“ Täpset vastust ma ei tea. Kutsun üles teema üle tõsiselt mõtteid vahetama! Olen veendunud, et kui suudame küsimusele õigesti vastata, siis on meil käes ka võti Eesti edasiseks eduks.

Lõpetuseks vajab veel seletamist, miks on loos valitud haridusliku lõhe iseloomustamiseks 30–34-aastased. Sisuliselt on tegemist vanuserühmaga, mis peaks olema oma haridustee klassikalises mõttes lõpetanud (elukestev õpe on omaette teema) ja lähitulevikus määrama Eesti arengu. Formaalselt on vanuserühm valitud strateegia Euroopa 2020 seisukohtadest lähtuvalt, mis seab Euroopas eesmärgiks jõuda selleni, et 30–34-aastaste vanuserühmas oleks kolmanda taseme haridusega inimeste osatähtsus 40%. Praegu on Euroopa Liidu keskmine näitaja 36%.

Mihkel Servinski, Statistikaameti peaanalüütik

Eesti elanik veedab viiendiku elust koolipingis

Oodatava eluea tõus pikendab oluliselt kolme põhilist etappi inimese elus — kooliaega, tööelu ja pensionipõlve. 2011. aastal oli Eestis oodatav eluiga sünnimomendil 76,3 aastat ning 6–25-aastaste keskmine oodatav õpiaeg 14 aastat ja 6 kuud, mis tähendab, et ligi viiendik oma elust pühendatakse kooliskäimisele.

Võrreldes 90ndatega on üliõpilaste arv kasvanud üle kahe korra, mis on põhjustanud oodatava õpiaja tõusu. Alates 1993. aastast on oodatav õpiaeg pikenenud kaks aastat ja kolm kuud.

6–25-aastaste oodatav õpiaeg aastates, 1993–2011

Naised õpivad formaalhariduses kauem kui mehed. 2011. aastal oli Eesti ülikoolides iga meesüliõpilase kohta 1,4 naisüliõpilast. Naiste suurem õpiaktiivsus peegeldub ka nende pikemas oodatavas õpiajas, mis on 15 aastat võrreldes meeste 14 aastaga. Kuigi naiste keskmine oodatav õpiaeg on olnud järjepidevalt pikem kui meestel, on kooliaastate vahe viimastel aastatel vähenenud.

Võttes arvesse ka alusharidust ehk koolieelsetes lasteasutustes käimise aega, siis Eestis käiakse kooliteed pisut kauem kui Euroopas keskmiselt. Eestis viibitakse haridussüsteemis 17 aastat ja üheksa kuud, Euroopa Liidus keskmiselt 17 aastat ja kolm kuud. Samas käiakse Eestis koolis lühemat aega kui Põhjamaades, Hollandis, Portugalis, Leedus, Poolas, Saksamaal või Tšehhis. Euroopa riikidest õpitakse kõige kauem naaberriigis Soomes – 20 aastat ja kuus kuud.

Oodatav õpiaeg Euroopa riikides alusharidusest kuni kõrgkoolini, 2010

Oodatav õpiaeg on vanuselisest määrast tulenev elaniku keskmine formaalharidussüsteemis viibimise aeg aastates. Leitakse õppijate vanuseliste määrade summana üle kõikide tasemehariduse liikide üheaastase sammuga.

Karolin Kõrreveski, Statistikaameti analüütik