Tag Archives: kultuur

Noore inimese päev

12. augustil tähistatakse ÜRO eestvedamisel rahvusvahelist noortepäeva. Statistikaamet vaatas sel puhul, milline näeb ajakasutuse uuringu põhjal välja 10–24-aastase inimese päev.

Noored ärkavad suhteliselt vara. Nädala sees on hommikune ärkamisaeg poole seitsme paiku, nädalavahetuseti veidi hilisem. Pärast ärkamist kulub aeg hügieenile, riietumisele ja muudele isiklikele tegevustele. Neile tegevustele kulub päevas kokku veidi üle 50 minuti. Hommikueine võtab aega umbes 10 minutit ja seda süüakse enne kella 9. Paljude noorte puhul eelneb sellele söögi valmistamine, mis viitab, kui mitte vanematest eraldi elamisele, siis vähemalt mõningale iseseisvusele.

Õppetööga seotud liikumine ehk kooli minek ja sealt tulek võtab 10–14-aastastel päevas aega 27 minutit ning 15–24-aastastel 16 minutit.

Koolis on noored keskmiselt kella 10st hommikul kuni kella 13.30ni pärastlõunal. Õppimisele kokku kulub päevas 10–14-aastastel keskmiselt veidi alla nelja tunni ja 15–24-aastastel veidi üle kahe tunni. See aeg on võrreldes 2000. aastaga noorematel pikenenud 15 minutit ja vanematel isegi 26 minutit. Õppimisele kuluva aja andmete põhjal võib järeldada, et mitte ainult õppimisele kuluv aeg päevas ei pikene, vaid õpinguaastad laienevad vähehaaval keskea poole.

Arvuti või nutiseadmete abil intensiivsem suhtlemine ja kirjavahetus toimub noortel hommikuti kella 10.30 ja 11.00 ajal ning pärastlõunal kella 16.30 paiku. Arvutiga seotud tegevustele (välja arvatud arvutimängud) kuluv aeg on võrreldes 2000. aastaga märgatavalt pikenenud. Kui 10–14-aastased veetsid 2000. aastal arvuti taga keskmiselt 4 minutit ja 15–24-aastased 7 minutit päevas, siis selle kümnendi alguseks oli see noorematel veninud 1 tunni ja 23 minutini päevas ja vanematel ligi pooleteise tunnini päevas.

Paljud 15–24-aastased töötavad ja neil kulub selleks päevas keskmiselt veidi üle kahe tunni. Tööle kuluv aeg on noortel võrreldes sajandi algusega lühenenud keskmiselt 13 minutit. Noored töötavad lähtuvalt oma muudest tegemistest erinevatel aegadel. Paljudel algab tööpäev juba enne kella kaheksat hommikul, aga paljudel jääb tööpäeva algus pärastlõunasesse aega, vahemikku kella 13.00st 15.00ni või veelgi hilisemasse aega.

Lõunavaheaeg algab noortel nädala sees tavaliselt kella 12.40 paiku ja kestab ligi 40 minutit. Nädalavahetuseti lõunatatakse natuke hiljem ja pikemalt. Paljude noorte puhul eelneb söömisele ka toidu valmistamine, olgu see siis kas kodus või töökohas. Toidu valmistamisele kuluv aeg päevas on 10–14-aastastel lühenenud 2000. aasta 14 minutilt 2010. aastal 8 minutile ning 15–24-aastastel vastavalt 31 minutilt 21 minutile. Mis viitab sellele, et rohkem süüakse kas valmistoitu või kodust väljas.

Noortel kulub füüsilistele harjutustele päevas ligi üks tund. 10–14-aastastel 65 minutit ja 15–24-aastastel 43 minutit. Noorematel on füüsilistele harjutustele kuluv aeg kümnendi jooksul 6 minuti võrra lühenenud ja vanematel 5 minuti võrra pikenenud. Peamine aeg sportimiseks on vahemikus kell 16–17.45. Liikumisharrastustega tegeleb 81% 15–24-aastastest. Lisaks kehalise kasvatuse tundidele ka ligi 13% alla 15-aastastest.

Pärastlõunane aeg kulub paljudel noortel peale spordi ka mitmete muude harrastustega tegelemisele. 15–24-aastaste seas on muusika levinuim kultuuriharrastus, millega tegeleb neist 17%. Lisaks sellele tegeleb 16% noori fotograafiaga, 13% tantsuga, 11% käsitööga ja 9% kujutava kunstiga. Peale nende tegeletakse veel filmide või videote tegemisega, näitlemisega, loovkirjutamisega, rõivaste või veebidisaini või muude harrastustega ning vähesel määral ka kollektsioneerimise ja kultuuripärandi eest hoolitsemisega.

Noored on aktiivsed kultuuritarbijad

Noorte seas on kõige armastatum kultuuriasutus kahtlemata kino. 83% noortest käib aasta jooksul vähemalt korra kinos. Raamatukogus käib neist aasta jooksul vähemalt korra 72%, kontserdil 64% ja kultuurimälestisi külastamas 62%. Ligi pooled noortest käivad aasta jooksul vähemalt korra ka muuseumis ja teatris.

Kui kinos käiakse sagedamini enne kella 18 õhtul, siis teatris ja kontserdil peamiselt pärast kella 18 õhtul. Meelelahutusele ja kultuurile kulub 10–14-aastastel keskmiselt 4 minutit ja 15–24-aastastel keskmiselt 13 minutit päevas.

Lugemisele kulub 10–14-aastastel 20 minutit päevas ja 15–24-aastastel 11 minutit päevas. Lugemisele kulutavad noored paraku samuti vähem aega kui sajandivahetusel. Nooremad 5 minutit ja vanemad isegi 18 minutit vähem.

Erinevatele majapidamise ja perega seotud tegevustele (kodu ja riiete korrashoid, lemmikloomade ja väiksemate laste eest hoolitsemine jms) kulub noortel päevas keskmiselt 1 tund ja 20 minutit. See aeg on samuti võrreldes sajandivahetusega lühenenud. Noorematel 25 minutit ja vanematel isegi 45 minutit.

Õhtuse söömaaja algus satub paljudel noortel tihti täistunnile, kas kuuest, seitsmest või kella kaheksast. Palju on ka noori, kelle õhtune näksimine venib keskööni ja on üksikuid, kes ei ütle ära öisest suutäiest.

Suur osa vabast ajast kulub noortel televiisorivaatamisele. Noortel kulub teleka ees keskmiselt 1 tund ja 50 minutit päevas. Kümnendi jooksul on see aeg siiski lühenenud 10–14-aastastel 35 minutit ja 15-24 aastastel isegi 40 minutit. Võib öelda, et telekavaatamise arvelt on suurenenud õppimisele, aga ka arvuti taga istumisele kuluv aeg. Vaba aja tegevustele kuluv aeg kokku on noorematel üle 7 tunni ja vanematel veidi alla 7 tunni.

Kõige suurema osa ööpäevast võtab noortel uni. Keskmiselt magab noor veidi all 10 tunni ööpäevas. Noored lähevad magama tavaliselt õhtul kella kümne ja kesköö vahel. Aga paljudel noortel võib see toiming venida kuni kella neljani hommikul, millest tulenevalt võib uneaeg olla oluliselt lühem kui see noorele inimesele vajalik oleks.

Kutt Kommel, Statistikaameti juhtivstatistik-metoodik

Metoodika

Rahvusvaheline noortepäev on ÜRO algatatud iga-aastane sündmus, mille eesmärk on tõmmata ühiskonnas tähelepanu noortele ja noortega seotud teemadele. Esimene rahvusvaheline noortepäev toimus 2000. aastal.

Ajakasutuse uuringut korraldatakse Eestis ja mujal riikides iga kümne aasta tagant, Statistikaameti korraldatud uuring toimus Eestis 2010. aastal ja enne seda 2000. aastal. Lisaks on analüüsis kasutatud 2015. aasta kultuurimooduli andmeid.

Rohkem andmeid leiate Statistikaameti statistika andmebaasist.

http://pub.stat.ee/px-web.2001/Database/Sotsiaalelu/01Ajakasutus/01Ajakasutus.asp

http://pub.stat.ee/px-web.2001/Database/Sotsiaalelu/07Kultuur/04Kultuurielus_osalemine/04Kultuurielus_osalemine.asp

Laste ja noorte kultuuriaasta puhul avaldab Statistikaamet 2017. aasta jooksul vähemalt korra kuus mõne laste ja noorte kohta käiva ülevaate või statistikanoppe.

Kui palju on Eestis lapsi ja noori?

2017. aasta on laste ja noorte kultuuriaasta. Statistikaamet koostas võrdleva ülevaate lastest ja noortest Eestis, et välja selgitada, kui suurt sihtrühma teema-aasta eelkõige hõlmab.

Lastest ja noortest rääkima asudes peab esmalt välja selgitama, kes on laps ja kes on noor. Selguse saamiseks tuleb appi võtta Eestis kehtivad seadused, sest subjektiivseid määratlusi leidub väga erinevaid. Lapse määratluse annab lastekaitseseadus, mis peab lapseks alla 18-aastast isikut. Noore määratlus on kirja pandud noorsootöö seaduses, mille järgi on noor 7–26-aastane füüsiline isik. Seega on suur osa huvipakkuvast vanuserühmast samal ajal nii laps kui ka noor.

Laste ja noorte osatähtsus

Lapsi ja noori ühiselt käsitledes on vaadatud 0–26-aastaseid. 1. jaanuaril 2016 oli Statistikaameti andmetel Eestis 385 179 last ja noort. See hõlmab 29,3%  Eesti elanikkonnast. Lapsi ehk alla 18-aastaseid oli 246 991 ja noori (7–26-aastaseid) 283 350. Poisse sünnib igal aastal veidi rohkem kui tüdrukuid, mistõttu on nad kõikides laste ja noorte vanuserühmades ülekaalus (51–52% poisse ja 48–49% tüdrukuid ).

version-2-002

Paraku on aga laste ja noorte osatähtsus järjest vähenenud. 1950ndatel hõlmasid kuni 26-aastased 42–43% elanikkonnast, 1960–1980ndatel püsis nende osatähtsus 40% ligi (39–41%), tehes 1970ndate algul läbi isegi väikse tõusu. Pärast taasiseseisvumist on noori aga aasta-aastalt aina vähemaks jäänud. Kui 1991. aasta algul hõlmasid kuni 26-aastased 38,7% Eesti elanikest, siis 2016. aastaks oli see näitaja langenud 29,3%-ni. Väike laste ja noorte osatähtsus on tingitud nii vähenenud sündide arvust kui ka järjest pikenevast keskmisest elueast. Jooniselt on samuti näha, et viimased suured põlvkonnad (nn laulva revolutsiooni järgsed lapsed) kuuluvad praegu veel noorte hulka, aga kui nad paari aasta jooksul noorte east väljuvad, on kõik järgmised vanuserühmad väiksemad. Statistikaameti rahvastikuprognoosi kohaselt väheneb kuni 26-aastaste osatähtsus 2040. aastaks 27%-ni.

 Kuhu Eesti Euroopas paigutub?

Kui Eestit ülejäänud Euroopaga kõrvutada, selgub, et Eesti olukord ei ole sugugi erandlik. Euroopa Liidus on kuni 26-aastaseid suhteliselt sama palju (29,1%). Seega kuulub Eesti laste ja noorte osatähtsuse poolest Euroopa Liidu keskmiste riikide hulka.

Euroopa Liidus on suurim noorte osatähtsus Iirimaal (35%) ja Küprosel (34%). Kui Euroopat laiemalt vaadata, paistavad kõige „nooruslikumana“ silma Türgi (kuni 26-aastaseid 44%), Albaania ja Island (kummaski 37%). Kõige enam on põhjust muretseda Itaalial, San Marinol, Bulgaarial, Saksamaal, Kreekal, Sloveenial, Hispaanial ja Portugalil, kus noorte osatähtsus jääb vahemikku 26–27%. Kuigi Eesti hetkeseis on mõne protsendipunkti võrra parem, on siingi äärmiselt oluline läbi mõelda, mida noorte vähenev osatähtsus ühiskonnale tähendab.

noored_euroopas_2016

Millised on piirkondlikud erinevused Eestis?

Tõenäoliselt ei tule kellelegi üllatusena, et Eesti eri piirkondades on elanike vanusjaotus erinev. Aastaid on meedias räägitud töökohtade ja tööealiste inimeste linnadesse koondumisest ning kaugemate piirkondade ääremaastumisest. Teiselt poolt kuuleb järjest sagedamini noortest peredest, kes on otsustanud linnast ära kolida. Nende protsesside tulem paistab silma ka Eesti kaardilt, mis kujutab kuni 26-aastaste osatähtsust kohaliku omavalitsuse üksustes.

noored_eestis_2016_jan-2

Kõige noorterikkamad omavalitsusüksused on suurte linnade äärealal asuvad vallad nagu Tallinnaga külgnevad Rae, Kiili, Saue, Saku ja Harku vald, Tartu lähistel Luunja, Ülenurme ja Tartu vald ning Pärnu külje all Paikuse vald. Neis kõigis hõlmavad lapsed ja noored 35–37% elanikkonnast. Tegemist on omavalitsusüksustega, kuhu on viimaste kümnendite jooksul kerkinud hulgaliselt uuselamurajoone ja mille rahvaarv on hoogsalt kasvanud. Väikevaldadest on kõige „nooruslikum“ Järvamaal asuv Imavere vald (897 elanikku), kus kuni 26-aastased hõlmavad 35% elanikest.

Väikese laste ja noorte osatähtsusega omavalitsusüksused asuvad üldjuhul Eesti äärealadel ning enamikus neist on tublisti alla 1000 elaniku. Kõige erandlikumad on Piirissaare (99 elanikku, kuni 26-aastaseid vaid 3%) ja Alajõe vald (581 elanikku, kuni 26-aastaseid 11%). Lisaks leidub veel seitse omavalitsusüksust, kus lapsi ja noori on alla viiendiku (18–19%) elanikkonnast: Tootsi, Misso, Meeksi, Peipsiääre, Vormsi ja Aegviidu vald ning Narva-Jõesuu linn.

Maakondade võrdluses on kuni 26-aastaseid kõige rohkem Tartumaal (32%) ja Raplamaal (30%), kõige vähem aga Ida-Virumaal (25%) ja Hiiumaal (26%). Kõikide maakondade ja kohalike omavalitsuste näitajatega on võimalik tutvuda siin kuni-26-aastased-maakondades-ja-kohalikes-omavalitsustes

Eve Telpt, Statistikaameti peaanalüütik

Metoodika

Kuni 26-aastaste elanike osatähtsuse arvutamiseks on kasutatud Statistikaameti ja Eurostati rahvastikuandmeid.

Laste ja noorte kultuuriaasta puhul avaldab Statistikaamet 2017. aasta jooksul vähemalt korra kuus mõne laste ja noorte kohta käiva ülevaate või statistikanoppe.

untitled

Kuidas laps kultuuritarbimiseni jõuab?

Kultuuriministeerium kuulutas 2017. aasta laste ja noorte kultuuriaastaks. Selles valguses on paslik küsida, mis või kes mõjutab laste kultuurilist aktiivsust.

Laste varajane kultuuritarbimine on seotud nende vanemate eeskuju ja aktiivsusega selles vallas. Järgnevaga heidamegi põgusa pilgu Eesti vähemalt 15-aastase rahvastiku kultuuritarbimisele ning vaatame, mis on heaks eelduseks, et 5–14-aastased lapsed kultuuri ja selle positiivse mõjuga kokku puutuksid.

Eesti elanikud on silmapaistvalt aktiivsed kultuuritarbijad

Kõige aktiivsemalt külastatakse Eestis kultuurimälestisi ja käiakse kontsertidel. Statistikaameti andmetel oli 2015. aastal viimase 12 kuu jooksul kultuurimälestisi külastanud 56% ja kontserdil käinud 53% vähemalt 15-aastasest rahvastikust. Vähemalt 15-aastastest rahvastikust oli aktiivseid kultuuritarbijaid ehk aasta jooksul vähemalt ühel kultuuriüritusel käinuid 84%. Kõige aktiivsemad kultuuritarbijad elavad Lääne maakonnas, kus aasta jooksul oli vähemalt ühel kultuurisündmusel käinud lausa 90% maakonna elanikest.

01-005

Haridus, vanus ja tööga seotud näitajad kultuuritarbimise mõjutajatena

Haridus mõjutab kultuuritarbimise aktiivsust oluliselt. Kultuuritarbimise aktiivsust on mõõdetud Statistikaameti 2015. aasta turismiuuringu kultuurimoodulis käsitletud kümnest kultuurivaldkonnast aasta jooksul tarbitud kultuurivaldkondade arvu põhjal. Kui esimese taseme haridusega inimesed olid ülekaalus kultuuriliselt mitteaktiivsete (ehk aasta jooksul mitte ühegi kultuurivaldkonnaga kokkupuutunute) rühmas (36% esimese taseme hariduse kõrgeima haridusena omandanutest kuulus sellesse rühma), siis kolmanda taseme haridusega inimesed tarbisid aasta jooksul kõige enam nelja kuni kuue valdkonna kultuurisündmusi (40%) ning teiste haridustasemetega võrreldes oli neid kõige enam (32%) ka seitset kuni kümmet valdkonda vaadanute-kuulanute rühmas.

Nii nagu mujalgi Euroopas, on Eestiski selge seos vanusel ja kultuuritarbimise aktiivsusel —vanuse tõustes vähemaktiivsete inimeste osatähtsus vanuserühmas kasvab. Kui kõige vanemas vanuserühmas (vähemalt 60-aastased) oli vaid ühe valdkonna üritustel käinute osatähtsus kõige suurem (14%), siis kõige nooremas vanuserühmas (15–19-aastased) oli see kõigest 4%. Kõige aktiivsemaid ehk kõigi kümne valdkonna üritustel käinud inimesi oli enim just kõige nooremas (2%) ja kõige vähem (0,1%) vanimas vanuserühmas. Kui vanemad inimesed kultuuri tarbivad, piirduvad nad üldjuhul pigem väiksema arvu valdkondadega.

Inimese majanduslikud võimalused mõjutavad kultuuritarbimist samuti tugevalt. Kui leibkonnaliikme kuutuluna arvestatada kuu jooksul leibkonna käsutuses olevat rahasummat, mis on jagatud leibkonnas elavate isikute arvuga, siis tuleb välja, et kui viiest sissetulekurühmast kõige rikkamatest ei olnud üldse kultuuri tarbinuid 3%, siis kõige vaesematest koguni 29%. Enim mitteaktiivseid kultuuritarbijaid oli nende hulgas, kelle kuutulu jäi vahemikku 301–360 eurot. Lõhet ei saa selgitada ainuüksi kultuuritarbimise kui rahalise väljaminekuga (pääsmed, transport jm kulud), sest vaadeldud kultuurivaldkondade hulgas on mitu sellist, mis ei eelda üldse või eeldavad, vaid väikseid väljaminekuid (nt raamatukogus ja kirjandussündmusel käimine). Rikkaima rühma inimeste näitaja oli suurim peaaegu kõigis kultuurivaldkondades. Vaid raamatukogus käis enim inimesi, kelle käsutuses oli kuu jooksul 501–690 eurot.

See, kas inimene töötab täis- või osalise tööajaga, on üliõpilane või tasustamata praktikant või töiselt mitteaktiivne, võib tema kultuurilist aktiivsust olulisel määral mõjutada. Samas ei leidu kultuuritarbijate enamuse hulgas ainult töötavaid inimesi, sest vaba aja olemasolugi võib kultuuritarbimise aktiivsusele positiivselt mõjuda. Sellele viitab üliõpilaste kõrge kultuuriline aktiivsus. Kõige aktiivsemate kultuuritarbijate rühmas (nende, kes aasta jooksul külastasid 7–10 valdkonda) oli enim üliõpilasi või tasustamata praktikante (41% kõigist üliõpilastest või tasustamata praktikantidest) ja kõige vähem hõivestaatuse poolest mitte­aktiivseid (8% kõigist mitteaktiivsetest). Osalise tööajaga töötajatest kuulus sellesse kultuuriliselt aktiivseimasse rühma 29% ja täistööajaga töötajatest 25% inimestest.

Kultuuritarbimine rahvuse ja soo põhjal

Kui vaadelda Eesti suurimaid rahvusrühmi, eestlasi ja venelasi, siis ka rahvuseti on kultuuritarbimises erinevusi. Eestlased on venelastest tunduvalt aktiivsemad kultuuritarbijad ja seda igas kultuurivaldkonnas, kõige enam teatri (51% vs 29%) ja raamatukogude (46% vs 26%) puhul. Nii teater kui ka kirjandus on sõnapõhised kunstiliigid, mille pakkumine on eesti emakeelega inimestele laialdasem. Sport jällegi on valdkond, milles vene rahvusest inimesed osalevad peaaegu sama suure aktiivsusega kui end eestlasena defineerivad inimesed (31% vs 36%).

On tuntud tõsiasi, et kultuuritarbimine on ka sooliselt segregeeritud. Nii on Eestiski naised meestest agaramad kultuuritarbijad kõikides valdkondades, v.a kinos ja spordivõistlustel käimises. Meeste ja naiste aktiivsuse vahed on suuremad raamatukogus (48% vs 31%) ja teatris käimise (51% vs 37%) puhul ning käsitöösündmuste (37% vs 28%) ning spordivõistluste külastamises (28% vs 42%), viimast meeste kasuks.

Mis mõjutab laste kultuuritarbimise aktiivsust?

Kui eelnev loetelu kultuuritarbimise mõjutajatest käis vähemalt 15-aastaste eestimaalaste kohta, siis kultuurimoodul sisaldas lapsevanematele küsimusi ka nende 5–14-aastaste laste kultuuritarbimise harjumuste kohta. Analüüsist selgus, et vanemate kultuuriline aktiivsus mõjutas oluliselt ka laste kultuuritarbimise aktiivsust.

Kõige rohkem kultuuri tarbivatest 5–14-aastastest lastest 78%-l olid sellised vanemad, kes olid aasta jooksul külastanud üle nelja kultuurivaldkonna sündmusi. Vaid 3%-l kõige aktiivsemalt kultuurisündmusi külastanud 5–14-aastastest lastest olid sellised vanemad, kes aasta jooksul kordagi kultuurisündmustel ei käinud. Mitte ühtki kultuurisündmust või 1–3 kultuurivaldkonna sündmust külastanud 5–14-aastastel lastel olid enamasti sellised vanemad, kes olid aasta jooksul tarbinud 1–3 kultuurivaldkonda.

Tihti näeme erinevate kultuurižanrite kuulajas- ja vaatajaskonnas väga erinevat tüüpi inimesi. Ka inimese kultuuritarbimise aktiivsust võib tema sotsiaal-majanduslik positsioon (haridus, sugu, sissetulek jne) mõjutada päris olulisel määral. Seega, mida vähem sotsiaalselt kihistunud on ühiskond, seda vähem juhtub, et kellelgi on tarvis oma sotsiaal-majandusliku tausta tõttu kõrvale jääda kultuuri positiivsest mõjust elukvaliteedile. Et lapsed ei ole veel teinud mitmeid elulisi, näiteks hariduse või töökohaga seotud valikuid, mis võiksid hiljem saada määravaks nende kultuuritarbimise aktiivsusele, siis on vanemate eeskuju oluline selleks, et lapsed jõuaksid kultuurini juba enne kui sotsiaal-majanduslikud barjäärid nende kultuuritarbimist takistama asuvad. Kultuuriga harjumiseks on kõige parem vahend vanemate eeskuju.

Põhjalikum ülevaade eestimaalaste kultuuritarbimisest on Statistikaameti kogumiku „Sotsiaaltrendid 7“ artiklis „Võrdsema ühiskonna võimalikkus kultuuri näitel“.

Triinu Lukas, Statistikaameti analüütik

Mõisted ja metoodika

Kultuuritarbimise aktiivsust on defineeritud näitajana sellest, mitme kultuurivaldkonna vähemalt ühel sündmusel on inimene viimase 12 kuu jooksul käinud.

ISCED-i haridustasemed:

I tase – alusharidus, põhiharidus (põhikooli 1.–6.klass), põhiharidus (põhikooli 7.–9.klass), põhihariduse nõudeta kutseõpe, kutseõpe põhihariduse baasil;

II tase – keskharidus, kutsekeskharidus (k.a. keskeri- ja tehnikumiharidus) põhihariduse baasil, kutsekeskharidus või kutseõpe keskhariduse baasil;

III tase – keskeri- ja tehnikumiharidus keskhariduse baasil; bakalaureus, magister, doktor.

Eesti vähemalt 15-aastaste elanike kultuuritarbimist uurib Statistikaamet alates 2013. aastast iga kahe aasta tagant.

untitled

Kui palju kulutab Eesti elanik kultuuri- või spordisündmustel käies raha?

Kultuuri- ja spordisündmuste külastamine näitab elanike vaba aja sisustamise trende, kuid sellega käib vaieldamatult kaasas ka majanduslik külg. Statistikaameti 2013. aasta andmetel kulutab kultuuri- või spordisündmuse külastaja külastuse jooksul keskmiselt 14 eurot.

Kultuuri- või spordisündmuse külastaja kulutab piletitele keskmiselt 6,8 eurot, söögile ja joogile toimumiskohas või väljaspool toimumiskohta 3,8 eurot ning transpordile ja parkimisele 2,5 eurot. Muid kulutusi (näiteks kava, meened, lilled, iluteenus, riided, majutus) teeb külastaja keskmiselt ühe euro eest.

Kõige enam raha kulub kontserdikülastusel

Kontserdil käies kulub leibkonnal külastuse jooksul keskmiselt 38 eurot. Teatris käies kulutab leibkond keskmiselt 36 eurot, muudel kultuurisündmustel käies (festivalid, kokkutulekud, külapäevad) 33 eurot, spordivõistlustel 24 eurot ja muuseumis 22 eurot. Kõige vähem kulutatakse raha kinos käies – keskmiselt 19 eurot leibkonna kohta.

Kokku kulutavad leibkonnad kultuuri- või spordisündmuste külastamisele aastas hinnanguliselt ligi 248 miljonit eurot. Kuigi ühe kinokülastuse jooksul tehtavad leibkonna kulutused on teiste kultuurisündmustega võrreldes väiksemad, siis kinoskäikude arvu arvesse võttes on kinokülastuse kogukulud suuremad. 2013. aastal kulutasid leibkonnad kinoskäigule kokku 67 miljonit eurot, mis moodustas kultuuri- ja spordiasutuste külastustele tehtud kogukulutustest 27%. Kontserdikülastajad kulutasid kokku ligi 57 miljonit eurot (23%), teatri, ooperi-, balleti- või tantsuetenduste külastajad ligi 55 miljonit eurot (22%), muuseumi, näituste või kultuuripärandi paikade külastajad üle 28 miljoni euro (11,5%), spordi ja muude kultuurisündmuste külastajad kumbki ligi 20 miljonit eurot (kumbki 8%).

01
Väljaspool toimumiskohta kulub enim raha transpordile

Uuringu oluline huviobjekt olid kulutused, mida elanikud teevad seoses kultuuriasutuses käimisega, aga väljaspool ürituse või sündmuse toimumiskohta. Enamasti pole sellised teenusepakkujad kultuuriasutustega seotud ja neid seob kultuuri- ja spordiasutusega vaid see, et nad paiknevad selle lähedal. Seega reeglina on keeruline tuvastada seoseid selliste kulutuste ja sündmuste vahel. Rahvusvaheliselt on nähtus tuntud kõrvalmõjuna teistele majandusvaldkondadele (spillover effect).

Väljaspool toimumiskohta kulub enim raha transpordile. Kokku kulutavad leibkonnad aastas kultuuri- või spordisündmustel käies transpordile ligi 41,5 miljonit eurot, söömisele-joomisele 26,3 miljonit eurot ja muule (nt majutus) 6,2 miljonit eurot.

Kinos käies kulutavad leibkonnad väljaspool toimumiskohta kõige enam – aastas kokku ligi 18,5 miljonit eurot, muuseumis käies 14 miljonit, kontserdil käies 13 miljonit, teatris käies ligi 12 miljonit, spordivõistlustel käies 10,7 miljonit eurot ja muudel kultuurisündmustel käies üle 8 miljoni euro aastas.

02

 

Kutt Kommel, Statistikaameti juhtivstatistik-metoodik

Detailsemad andmed statistika andmebaasis.

Andmed põhinevad Statistikaameti 2013. aastal korraldatud elanikkonna moodul-uuringu kultuurimooduli küsimustikul. Uuringu üldkogumi moodustasid kõik Eestis elavad vähemalt 15-aastased alalised elanikud v.a pikka aega (vähemalt aasta) institutsioonides viibijad. Kultuurimooduli peamine eesmärk oli saada andmeid inimeste kultuuriasutuste ja -sündmuste külastamise ning nende käigus tehtavate kulutuste kohta. Kultuurimoodul koostati koostöös Tallinna Ülikooli Eesti Tuleviku-uuringute Instituudiga ja see põhineb üleeuroopalise kultuuristatistika ühtlustamise projekti ESSNet Culture raames koostatud raportil “Creative Industries Spillovers”.

Rahvakultuuri harrastajate seas on populaarseim koorilaul

Statistikaameti andmetel tegeles Eestis 2012. aastal vabal ajal mõne rahvakultuuri alaga ligi 85 000 inimest. Populaarseim kultuuriharrastus oli koorilaul.

Koorilauluga tegeles üle 40 100 inimese, ligi 21 000 tegeles rahvatantsuga, üle 6200 harrastusnäitlemisega, ligi 4100 käsitööga ning üle 13 600 mõne muu rahvakultuuri alaga.

Rahvakultuuriga tegeleb ligi 5000 kollektiivi, enim oli laulukoore ja rahvatantsurühmi (vastavalt 1423 ja 1373). Harrastusteatritruppe oli 478, vokaalmuusika- ja puhkpilliansambleid vastavalt 433 ja 139.

Rahvakultuuri harrastajatest 70% on naised ja 30% mehed. Lapsi oli harrastajate seas 45% ja noori 17%, täiskasvanuid 33% ja eakaid 6%.

Paljud rahvakultuuri harrastajad tegutsevad mitmes kollektiivis. Ühest küljest näitab see harrastajate aktiivsust, aga teisest küljest ka nõudlust uute liikmete järele paljudes kollektiivides. Nii pillimängijatest kui ka tantsijatest tegutseb üle 3% mitmes ansamblis. Üle 6% lauluharrastajatest laulab mitmes kooris või ansamblis ja 9% harrastusnäitlejatest tegutseb mitmes trupis.

Rahvakultuuri keskuses on registreeritud ligi 1200 rahvakultuuri juhendajat, kellest ligi 780 ehk kaks kolmandikku on erialase kõrgharidusega.

2012. aasta seisuga oli Eestis ligi 3000 asutust, mille juures tegutsevad rahvakultuuri kollektiivid. Neist 1012 on ennast registreerinud eraldi seltsi või ühendusena, aga paljud tegutsevad mõne kultuurimaja, huvikooli, koguduse, kooli, muuseumi või muu asutuse juures.

Rahvakultuuri kohta on detailsem ülevaade statistika andmebaasis.

Kutt Kommel, Statistikaameti analüütik

Elanike kultuuritarbimine on hakanud pärast majanduskriisi taastuma

Kui aastatel 2009−2010 Eesti kultuuriasutustes käivate 20−64-aastaste elanike hulk võrreldes majanduskriisi eelse 2007. aastaga vähenes, siis 2011. aastal hakkas see taas suurenema.

Kui kriisiaastatel muutus kõige populaarsemaks kultuuriasutuseks muuseum, kus käis 59% 20−64-aastastest elanikest, siis 2011. aastal said oma koha tagasi elava esituse kunstid ehk teatri-, ooperi- ja tantsuetendused ning kontserdid. Statistikaameti andmetel käis mullu 37% inimestest vaatamas spordivõistlusi, 52% kinos, 59% muuseumis või kunstinäitusel ja 64% teatris, ooperis, tantsuetendusel või kontserdil.

Kõige paremini on läinud muuseumidel, sest muuseumiskäijate hulk kasvas ka kriisi ajal. Kui võrrelda 2011. aasta muuseumiskäijate hulka 2009.−2010. aasta omaga, siis üldine tase on jäänud samaks ja rohkem see kasvanud ei ole. Veidi on aga suurenenud muuseumis käivate meeste ja noorte osatähtsus.

Kinoskäivate inimeste arv, mis vahepeal vähenes 3 protsendipunkti, on võrreldes kriisieelse ajaga kasvanud koguni 11 protsendipunkti.

Spordivõistlustel käis 2009.–2010. aastal 6 protsendipunkti vähem inimesi kui 2007. aastal, kuid 2011. aastal kasvas nende hulk tagasi kriisieelsele tasemele.

Kõige enam vähenes majanduskriisi ajal nende inimeste osatähtsus, kes käisid teatris, ooperis, tantsuetendustel või kontsertidel. Aastatel 2009−2010 oli neid koguni 22 protsendipunkti vähem kui kaks aastat varem. 2011. aastal aga suurenes nende osatähtsus taas. Kuigi neid inimesi oli mullu endiselt 4 protsendipunkti vähem kui 2007. aastal, on see siiski selge märk sellest, et elanikel on toidukulutuste kõrval üha enam võimalusi kulutada ka kultuurile ja meelelahutusele.

2011. aastal oli Euroopa kultuuripealinn Tallinn. See oli kahtlemata üks põhjusi, miks kultuuri­asutused ja -sündmused pälvisid enam tähelepanu ja inimesi.

Metoodika

Kultuuriasutustes käimise võrdluses on kasutatud 20–64-aastaste andmeid kolme uuringu põhjal: täiskasvanute koolituse uuring, mis toimus 2007. ja 2011. aastal, ning ajakasutuse uuring, mis toimus 2009. aasta lõpus ja 2010. aasta alguses. Ajavahemik 2009–2010 viitab uuringu tulemustes ühele 12-kuulisele perioodile, mis ei kattu kalendriaastaga.

Arvutustes on kasutatud 2011. aasta keskmist rahvaarvu.

Põhjalikum ülevaade „Eesti statistika aastaraamat 2012“ peatükis „Kultuur“ (ilmus 27.07.2012). http://www.stat.ee/57659

Kutt Kommel, Rain Leoma

Kultuuriasutustes käimine inimese aktiivsuse näitajana

Statistikaameti 2010. aasta ajakasutuse uuringust selgub, et kultuuri tarbivad inimesed on üldjuhul ka aktiivsemad töötegijad kui need, kellel kultuuritarbimise harjumus puudub. Meeste puhul teevad enim töötunde need, kes käivad 7–12 korda aastas kultuurist osa saamas, naiste puhul need, kes 4–6 korda. 

Kultuuriasutustes (viimase 12 kuu jooksul vähemalt korra teatris, kinos, kontserdil, muuseumis, kunstinäitusel, raamatukogus jmv või kultuurisündmusel) käinud mehed töötavad päevas umbes 3 tundi ja 15 minutit ning mittekäivad mehed veidi üle 2 tunni — vahe on tund ja 11 minutit. Kultuuriasutustes käivad naised töötavad päevas keskmiselt 2 tundi ja 44 minutit, mittekäivad naised 1 tund ja 20 minutit. Vahe on tund ja 24 minutit.

Kultuurisündmustel ja -asutustes käimise sagedus kasvab koos inimeste keskmise töötundide arvuga, kuni teatud tasemeni, kust see hakkab veidi kahanema. Meeste puhul teevad enim töötunde need, kes käivad 7–12 korda aastas kultuurist osa saamas, naiste puhul need, kes 4–6 korda.

Väga aktiivsete kultuurisõprade (enam kui 12 korda aastas kultuurisündmustel osalejad) töötundide arvu väikest kahanemist võib seletada sellega, et inimesed, kellel on rohkem aega kultuuriasutustes käia, on pigem kooliealised või pensionärid. Tänu soodustuste ei kaasne neil kultuuritarbimisega ka suuri väljaminekuid, mis annab neile omakorda rohkem võimalusi. 

Mitte kordagi kultuuri nautinud inimeste rühm kattub aga olulisel määral töötute ja madalama sissetulekuga inimeste omaga, s.t oma majandusliku seisundi tõttu on neil ka vähem võimalusi kultuuri nautida (kui mitte arvestada, et paljud kultuuriteenused, näiteks raamatukogus käimine või kultuurimälestistega tutvumine on ka neile tasuta).

Keskmine tööle kulunud aeg ööpäevas kultuurisündmusel osalemise sageduse järgi viimase 12 kuu jooksul, 2010

Keskmine tööle kulunud aeg ööpäevas kultuurisündmusel osalemise sageduse järgi viimase 12 kuu jooksul, 2010

Naiste ja meeste töötegevustele kuluva aja erinevus vanuseti

Parimas tööeas 25–49-aastased mehed teevad tööd keskmiselt ligi neli tundi päevas, naised ligi kolm ja pool tundi. Parimas tööeas mehed, kes aasta jooksul vähemalt korra kultuurist osa saavad, töötavad keskmiselt neli ja pool tundi ning mehed, kes selle aja jooksul kordagi kultuuri ei tarbi, töötavad ligikaudu 3 tundi ja 20 minutit. Kahe rühma vahe on keskmiselt 75 minutit. Kultuurist osa saanud 25–49-aastased naised töötavad keskmiselt 3 tundi ja 39 minutit ning need, kes 12 kuu jooksul kordagi kultuuriga kokku ei puutunud, kolm tundi ehk 39 minutit vähem.

Kõige suurem erinevus kultuuri tarbivate ja mittetarbivate inimeste töötundide vahel on pensioniealistel. Meeste puhul on see vahe umbes kahe ja poole kordne, naiste puhul isegi kuuekordne kultuurist osa saavate inimeste kasuks.

Sellel, miks vanemas eas on vahe nii märkimisväärne, on tõenäoliselt mitu põhjust. Kultuurist osasaamine aitab ühest küljest säilitada inimeste vaimset erksust. Inimesed, kes aeg-ajalt mõnes kultuuriasutuses käivad, on harjunud vastu võtma rohkem uut informatsiooni, mistõttu nad on maailmaga paremini kursis ja oskavad paremini omaks võtta muutusi, mida tänapäeva maailm pakub. Peale selle käib kultuurilise aktiivsusega kaasas ka sotsiaalne aktiivsus ehk rohkem suhtlemist väljapool kodu ja mis vanemaealiste puhul veel oluliseks muutub, on füüsiline aktiivsus. Et vanemaealistel on tihti probleemiks vähene füüsiline aktiivsus, annab kultuuriasutustes käimine põhjuse kodust välja minekuks, mis mõjub positiivselt ühtemoodi nii kehale kui ka vaimule.

Kuidas iganes võrrelda neid inimesi, kes kultuuriasutustes käivad, nendega, kes seal ei käi, ei jää märkamata, et need, kes olid vähemalt korra viimase 12 kuu jooksul käinud mõnes kultuuriasutuses või kultuurisündmusel, on üldjuhul suuremad töötegijad, s.t nende keskmine töötundide arv ületab nende oma, kes kultuuri ei tarbi. Olgugi et mõningal määral tuleb arvestada ka statistilist viga, näitab kultuuriasutustes käimine siiski korrelatsiooni inimeste aktiivsusega töötegevustes. Millist mõju kultuuritarbimine inimese töövõimele aga otseselt avaldab, võib ainult oletada. Võib-olla on aktiivsed töötegijad just need, kes armastavad vahel oma meelt lahutada ja vaimu värskendada? Tõenäoliselt on see mõju siiski vastastikune — kultuurist osasaamine aitab inimestel keskenduda millelegi muule ja see annab võimaluse väheseks ajaks igapäevarutiinist väljuda, pärast mida on jälle võimalik oma igapäevakohustustele värskelt läheneda. Ilmselt on asi ka selles, et inimestel, kes intensiivselt töötavad, tekib aeg-ajalt vajadus sellest tööst korraks distantseeruda, et oleks hiljem jälle võimalik seda sama intensiivsusega jätkata. Kultuuriasutustes käimine on aga investeering kultuuri kapitali, mille positiivne mõju on väga mitmekülgne. Kultuuritarbimise ja tehtava töö hulga vahel on selge seos. See annab tööandjatele põhjust omale töötajate värbamisel neilt näiteks küsida, millal nad viimati mõnel kultuurisündmusel käisid.

Siinsele statistikale tuginedes võib ka oletada, et tööandjatel, kes sooviksid oma töötajate tööindu, oleks otstarbekas neid mõni kord aastas näiteks teatrisse või kontserdile saata või organiseerida ekskursioon mõne kultuurimälestise juurde. Kulu, mis sellega kaasneb, toob tõenäoliselt rohkem tagasi selle tööhulgana, mis inimesed pärast kultuurielamust tööd tehes tagasi annavad.

Põhjalikum ülevaade kogumikus „Mehe kodu on maailm, naise maailm on kodu?” (ilmus 31.10.2011) artiklis „Kultuuriasutustes käimine inimeste aktiivsuse näitajana“.

Kutt Kommel, Statistikaameti analüütik