Tag Archives: laste ja noorte kultuuriaasta

Noorte ja laste reisimisest

Tänase lastekaitsepäeva ning laste ja noorte kultuuriaasta raames vaatleme laste ja noorte ööbimisega reisimist nii Eestis kui ka välisriikides. Kui tihti reisitakse? Kuhu? Mis eesmärgil? Vaatluse all on 15–26-aastased noored ja alla 15-aastaste lastega reisijad.

Kuhu ja mis eesmärgil reisivad 15–26-aastased kõige rohkem?

Statistikaameti turismiuuringu andmetel tegid 15–26-aastased noored 2016. aastal kokku ligikaudu 820 200 ööbimisega reisi Eestis ning 230 600 välisriikides (vastavalt 78% ja 22% ööbimisega reisidest). Seega on noorte seas rohkem levinud pigem Eestis reisimine.

Eestis reisiti valdavalt tuttavate või sugulaste külastamise eesmärgil (49%), mittetöötavate noorte seas oli see veidi enam levinud kui töötavate noorte puhul. Puhkusereisil käidi 37%-l juhtudest.

Ööbimisega välisreisidest üle poole tehti puhkuse, 23% töö ja 18% välismaal elavate sugulaste või tuttavate külastamise eesmärgil. Puhkusereise välisriiki tegid mittetöötavad noored (71%) rohkem kui töötavad noored (44%).

Eesti piires tehti ööbimisega reise enim kas Tallinnasse, Tartusse või Pärnusse. Ööbimisega välisreisil külastati valdavalt ehk 79% juhtudest mõnda Euroopa Liidu liikmesriiki. Lätit ja Rootsit külastati võrdselt (14%) ning Soome reisimine hõlmas 15–26-aastaste noorte ööbimisega välisreisidest 10%.

15–26-aastaste noorte ööbimisega sisereisid olid enamasti lühiajalised – 91% neist kestis üks kuni kolm ööd, samal ajal kui üle 54-aastaste seas oli sama näitaja 86%. Ööbimisega välisreisidele jäid noored aga pigem pikemaks ajaks – rohkem kui pooltel juhtudest vähemalt neljaks ööks.

Kus ööbiti?

Eestisisesel ööbimisega reisil ööbiti veidi üle kolmveerandi (78%) öödest tasuta majutuses, millest omakorda enim tuttavate või sugulaste juures (66%). Hotellis või hotellilaadses majutuses (nt hostel, külalistemaja, kämping) ööbiti 15% öödest. Välisreiside võrdluses oli tendents vastupidine – peaaegu kolmveerand öödest ööbiti mõnes tasulises majutuses, millest omakorda enam kui pooltel juhtudest hotellis või hotellilaadses majutuses ning 16% juhtudest muus tasulises majutuses (nt Airbnb kaudu broneeritud kodumajutus).

Alla 15-aastaste lastega reisimine

2016. aastal ööbiti koos vähemalt ühe alla 15-aastase lapsega reisil olles Eestis ligikaudu 776 300 korda ja välismaal 234 800 korda (vastavalt 77% ja 23%).

Eestis reisides külastati 51% juhtudest sugulasi või tuttavaid ja 46% juhtudest külastati Eesti eri paiku puhkuse eesmärgil. Välisriikidesse reisiti aga enamasti puhkuse (76%) ja sugulaste või tuttavate külastamise eesmärgil (20%).

Populaarseimad sihtkohad ja reisi kestus

Koos lastega Eestis reisides külastati enim ehk 15% juhtudest Pärnumaad, Harju- ja Saaremaad mõlemaid võrdselt 12%. Ööbimisega välisreisidel külastati koos alla 15-aastastega enamasti (78%) mõnda Euroopa Liidu riiki, sh Lätit (16%), Soomet (14%) ja Rootsit (12%).

Koos alla 15-aastastega Eestis reisides oli reisi pikkus enamasti (93%) üks kuni kolm ööd. Ööbimisega välisreisil veedeti 48% juhtudest aga vähemalt neli ööd.

Kaks kolmandikku Eestis reisil oldud öödest veedeti tasuta ja üks kolmandik tasulises majutuses. Ööbimisega välisreisil ööbiti koos alla 15-aastase lapse või lastega 76% öödest tasulises majutuses, sh 56% öödest hotellis või hotellilaadses majutuses ning 18% öödest muus tasulises majutuses (nt Airbnb kaudu broneeritud kodumajutus).

noored reisivad_veeb

Jaanika Ait – Statistikaameti juhtivstatistik-metoodik

Metoodika

Turismiuuringus küsitletakse iga kuu eelmise kuu jooksul lõppenud sisereiside ja eelmise kahe kuu jooksul lõppenud välisreiside kohta. Avaldatakse nii kvartali- kui ka aastaandmed. Küsitletakse vähemalt 15-aastaseid Eesti elanikke. Elanike reisimist uurivad statistikaorganisatsioonid harmoneeritud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides.

Detailsemad andmed sündimuse kohta vaata statistika andmebaasist.

Laste ja noorte kultuuriaasta raames avaldab Statistikaamet 2017. aasta jooksul iga kuu mõne laste ja noorte kohta käiva statistilise ülevaate ja statistikanoppe.

untitled

Millele kulub lastega perede raha?

Lastega perede tarbimisharjumused on üsna erinevad peredest, kus ei ole lapsi. Eelkõige tuleneb see sellest, et lastega pered on sunnitud oma sissetulekuid efektiivsemalt ja säästlikumalt kasutama. Statistikaameti andmetel kulutas 2015. aastal lastega leibkond leibkonnaliikme kohta 371 eurot kuus.

Lastega leibkond ei saa endale lubada nii suuri kulutusi kui lasteta leibkond. Seetõttu võib öelda, et lastega pered on majanduslikus mõttes haavatavamad, sest on ju lastega pere reeglina suurem ning seega pereliikme kohta kättesaadav sissetulekusumma väiksem. Küll on aga näha võrreldes lasteta peredega küllaltki erinevaid tarbimismustreid. Nõnda võib näiteks märgata, et lastega pere eelistab kulutada rohkem vabale ajale ja transpordile, samuti käia aeg-ajalt väljas söömas, osta rohkem mänguasju jne. Mõned kulutused on lastega perede puhul aga möödapääsmatud – nt lasteriided ja koolikaubad.

Kulutused toidule

Suured erinevused on ka lastega ja lasteta perede toidutarbimises. Huvitaval kombel kulutavad lasteta leibkonnad toidule tunduvalt enam kui lastega leibkonnad (vastavalt 103 ja 79 eurot leibkonnaliikme kohta kuus). Toidukulutuste suurus kahaneb laste arvu kasvades ehk kõige lasterikkamad pered saavad kulutada toidule kõige vähem, kuna suure pere puhul on hädavajalik toidukulusid kokku hoida ja teha süüa võimalikult odavalt.

Samas ilmneb ka teine tendents. Toidukulude hulka ei arvestatud siinkohal väljaspool kodu söömist, mis läheb restoranide ja hotellide kulugrupi alla. Väljaspool kodu söömisele kulutavad lastega pered rohkem kui lasteta pered (vastavalt 16 ja 13 eurot leibkonnaliikme kohta kuus), kuid mida rohkem on peres lapsi, seda väiksem on väljaspool kodu söömisele kulutatav summa. Seega eelistavad kodust väljas süüa pigem ühe-kahe lapsega pered, lasterikastele peredele käib see üle jõu.

Üks toidukulugrupp, mis puudutab vaid lastega peresid, on väikelastetoit ehk imikutele mõeldud homogeniseeritud püreed jms. Imikutoidule kulus lastega leibkondadel keskmiselt seitse eurot leibkonnaliikme kohta aastas. Pisikeste lastega peredel on veel üks suur kulu – mähkmed. Mähkmetele kulutasid lastega leibkonnad 19 eurot liikme kohta aastas.

Kulutused riietele ja koolikaupadele

Lastega perede vältimatuteks kulutusteks on ka lasteriided. Alla 14-aastaste laste riideid ostsid lastega pered liikme kohta 51 euro eest aastas. Alates kolmandast lapsest hakkavad lasteriiete kulud vähenema, kuna suurperedel on vähem rahalisi võimalusi ning riided antakse edasi vanematelt lastelt noorematele.

Kulud koolikaupadele ja haridusele on samuti eelkõige lastega perede pärusmaa. Haridusele kulutasid lastega pered aastas liikme kohta keskmiselt 102 eurot ehk 76 eurot rohkem kui lasteta pered. Koolitarvetele ja kirja- ning joonistustarvetele kulus lastega peredel aga aastas umbes 12 eurot pereliikme kohta. Ka transpordikulud (eelkõige kütus) on lastega peredel paratamatult suuremad (53 eurot lastega leibkonnas liikme kohta kuus).

Kulutused vaba aja veetmiseks

Lisaks lastega leibkondade n-ö kohustuslikele kuludele, on igal perel soov võimaldada oma lastele ka meeldivat vaba aja veetmist ehk kulutada mänguasjadele ja meelelahutusele. Mänguasju ostis lastega pere keskmiselt 45 euro eest aastas pereliikme kohta, nende vabaaja kulutused olid aga 512 eurot aastas, mis on 8 eurot rohkem võrreldes lasteta peredega. Näiteks kinole, teatrile ja kontsertidele kulus lastega leibkondadel 37 eurot aastas liikme kohta, mis on lasteta leibkondadest 6 eurot rohkem ning muuseumidele ja loomaaiale 6 eurot aastas, mis on lasteta leibkondadest 2 eurot rohkem. Vabaaja- ja sporditeenustele (sh hobiringid ja trennid) kulus lastega leibkondadel liikme kohta 105 eurot aastas, mis on peaaegu poole rohkem, kui lasteta leibkondadel.

Paljud lastega perede kulutused annavad aimu, et emad-isad soovivad võimaldada lapsele võimalikult turvalist ja meeldivat kasvukeskkonda. Need kulud on osa lapse kasvatamisest, harimisest ja hoolitsemisest, sest kui leibkonnas on laps, siis võetakse arvesse ka lapse vajadused. Mõned kulutused on möödapääsmatud, kuid on ka kulutusi, mis teevad lapse lapsepõlve rõõmsamaks ning lähtuvad rohkem soovidest kui vajadustest.

170411_leibkondade_kulutused

Tiiu-Liisa Rummo, Statistikaameti analüütik

Hinnangud põhinevad Statistikaameti leibkonna eelarve uuringu 2015. aasta andmetel. 2015. aastal osales uuringus ligi 3400 leibkonna. Leibkond on ühel aadressil elav ja ühist raha kasutav inimeste rühm, kelle liikmed ka ise tunnistavad end ühes leibkonnas olevaks. 2015. aastal oli Eestis veidi üle 581 000 leibkonna, leibkonna keskmine suurus oli 2,2 inimest.

Laste ja noorte kultuuriaasta raames avaldab Statistikaamet 2017. aasta jooksul iga kuu mõne laste ja noorte kohta käiva statistilise ülevaate ja statistikanoppe.

untitled

Statistikanoppeid: aprill

170404_unistuste_kodu_aprill_veeb

Kultuuriministeerium kuulutas 2017. aasta laste ja noorte kultuuriaastaks. Statistikaamet avaldab sel puhul aasta jooksul vähemalt korra kuus mõne laste ja noorte kohta käiva ülevaate või statistikanoppe. Pildile lisatud info kasutab 2011. aasta rahvaloenduse andmeid. #kultuuriaasta #minaka

untitled

 

Statistikanoppeid: märts

170301_m@rts_mandala_veebKultuuriministeerium kuulutas 2017. aasta laste ja noorte kultuuriaastaks. Statistikaamet avaldab sel puhul aasta jooksul vähemalt korra kuus mõne laste ja noorte kohta käiva ülevaate või statistikanoppe. Info pärineb Eesti sotsiaaluuringust.

untitled

Laste ja noorte keeleoskus emakeele järgi

170313_infograafik_emakeelep@ev_vol4 (003)

Tänase emakeelepäeva ja käimasoleva laste ja noorte kultuuriaasta puhul vaatame, milline on laste ja noorte keeleoskus emakeele järgi. Kasutatud on rahvaloenduse ja rahvastikustatistika andmeid. #kultuuriaasta #minaka

untitled

Noored tajuvad tööturul tõrjutust ka majanduskriisi järel

Töö otsimine on keeruline igas vanuses, kuid eriti keerulises olukorras on just tööturule sisenevad noored. Tööd otsivad noored leiavad end tihti hapras olukorras, mis väljendub näiteks tähtajalistes töölepingutes või ebakindlatel töökohtadel töötamises.

Noored on tööturul üks peamisi riskirühmi eriti majandussurutiste ajal. Mitme uurimuse tulemused on kinnitanud, et noorte tööturuolukorda mõjutab omandatud haridustase. Noorte tööturuvõimaluste parandamine on kriitilise tähtsusega, eriti olukorras, kus tööealine elanikkond ja seetõttu ka hõivatute hulk väheneb. Töötute osatähtsus 20–24-aastaste seas oli haripunktis 2010. aastal, kui tööd otsis neist umbes kolmandik, aastaks 2015 oli näitaja langenud 11,6%-ni.

Nii nagu paljudes teistes EL-i riikides on ka Eestis noorte töötus seotud omandatud haridustasemega. Põhiharidusega 15–29-aastastest otsis 2015. aastal tööd alla viiendiku, keskharidusega noorte töötus määr on langenud 8,8%-ni. Kõrgharidusega noorte töötuse määr on vaadeldud ajavahemikul püsinud alla 10%. Seega pakub kõrgharidus Eesti noortele töötuse eest teatavat kaitset, kuigi majanduskriis puudutas ka kõrgharidusega noori.

01

NEET-noored

Töötuse määra kõrval on oluline tööturutõrjutuse näitaja selliste noorte osatähtsus, kes ei omanda haridust, ei tööta ega osale koolitustel (NEET-noored). (Nimetus tuleneb inglisekeelsest väljendist youth neither in employment nor in education or training). Seega hõlmab näitaja ka mitteaktiivsust. Ligikaudu kolmandik 15–29-aastastest NEET-noortest olid 2015. aastal töötud ja kaks kolmandikku mitteaktiivsed.

Valdav osa mitteaktiivseid hoolitseb laste või teiste pereliikmete eest (kellest osal võib seega töökoht olla), aga umbes kümnendik noortest on mitteaktiivsed haiguse või puude tõttu ja sama palju muul põhjusel, sh on osa tööotsingutest loobunud ehk heitunud, osa aga teeb mitteametlikke juhutöid jne.

Tööturule sisenevate noorte nägemus oma olukorrast

Rahvusvahelise teadusprojekti tarbeks tehti üheksas EL-i riigis ja Ukrainas kokku üle 300 poolstruktureeritud intervjuu. Eesti noortega tehti 53 intervjuud. Valimisse kuulusid 18–30-aastased noored, kellel on õpingute lõpetamisest või katkestamisest möödas kõige rohkem viis aastat ja kes on selle aja jooksul olnud töötud vähemalt kuus kuud või töötanud ebakindlatel töökohtadel. Intervjuus käsitleti noore haridust ja tööteed, iseseisvaks saamist, tervist, elutingimusi, majanduslikku olukorda, sotsiaalset ja institutsionaalset tuge ning tulevikuväljavaateid.

Noorte lugudest selgub, et kui tööturule sisenemine pole olnud sujuv, võtab n-ö oma koha otsimine kaua aega. Sageli tajutakse, et asi jääb töökogemuse puudumise taha. Üks IT-valdkonnas kutsehariduse omandanud noor ütleb nii:

„Kui nõutakse 2-aastast kogemust, noh siis ma ilmselt ei kandideeri sinna, sellpärast mul ei ole seda kogemust /…/ Mu sõbrannal on täpselt samamoodi, et ta tahab automaalriks kandideerida, aga igal pool nõutakse 2-aastast kogemust … samas koolist ei saa sa seda 2-aastast kogemust, kuidas sa siis üldse kuskile tööle saad? /…/ Mul ei ole praktikat, mul ei ole töökogemust ja ma ei saa tööle, kõik punkt.“ Mati, 26-aastane, kutseharidus, kõrgharidus lõpetamata

Peamiselt tulevad intervjueeritud noored toime tänu vanemate ja teiste lähedaste toele, aga paljud ka tänu enda aktiivsele hoiakule, mis väljendub järjepidevuses ja intensiivsetes tööotsingutes. Kui tööotsingud venivad pikale, võivad noored kaaluda töökohale esitatavates nõudmistes järeleandmist, aga seda juhul, kui tööleminek peaks muutuma möödapääsmatuks.

Kokkuvõtteks

Põhi- ja üldkeskharidusega noorte riskiteguriks on erialaoskuste puudumine. Intervjuudest selgus, et nad tahavad edasi õppida, aga ei ole soovitud eriala õppima pääsenud või tunnevad, et õpinguid ja töötamist on keeruline ühitada (eriti kui majanduslik olukord ei võimalda mittetöötamist). Nii kirjeldab üks varakult õpingud katkestanud noormees oma olukorda järgnevalt:

„Vot, kooli ma ei lõpetanud, kuna väga paljud asjad segasid mind ja tahtsin kiiremini tööle minna. Alustasin töötamist, sain raha ja ei tahtnud rohkem õppida. Praegu ma väga kahetsen seda, sest et võimalusi on vähem, püüdsin end sundida õppima, aga nägin hindu, nägin, kui palju see aega võtab, ja sain aru, et ei saa tööd ja õppimist ühendada.“ Daniil, 21-aastane, põhihariduseta

Statistika järgi pakub kõrgem haridustase kaitset töötuse eest, kuid noorte lugudest paistab, et endale sobiva ameti või eriala leidmine on keeruline ja kui valik ei osutu õigeks, siis see tööturul kindlamat positsiooni ei taga.

Tundub, et kutseõppe kasuks otsustanud on raskemas olukorras, kuna akadeemiline kõrgharidus on laiapõhjalisem, mistõttu võib valiku tegemine paista lihtsam (spetsialiseeruda saab ka hiljem). Samuti on ebaõnnestunud erialavalik sageli üks õpingute katkestamise põhjuseid.

Siiski ei ole kõik mitteõppivad ja mittetöötavad noored sotsiaalselt tõrjutud – sotsiaalne toetus (valdavalt vanemad) võimaldab mittetöötamist, parema töökoha otsimist või pikemalt õige ameti/eriala valimist.

M. Kazjulja, Tallinna Ülikooli teadur

E.-L. Roosmaa, Tallinna Ülikooli nooremteadur

Põhjalikum ülevaade on Statistikaameti kogumiku „Sotsiaaltrendid 7“ artiklis “Noored sisenemas tööturule: raskused ja toimetulekuviisid”.

Kui palju on Eestis lapsi ja noori?

2017. aasta on laste ja noorte kultuuriaasta. Statistikaamet koostas võrdleva ülevaate lastest ja noortest Eestis, et välja selgitada, kui suurt sihtrühma teema-aasta eelkõige hõlmab.

Lastest ja noortest rääkima asudes peab esmalt välja selgitama, kes on laps ja kes on noor. Selguse saamiseks tuleb appi võtta Eestis kehtivad seadused, sest subjektiivseid määratlusi leidub väga erinevaid. Lapse määratluse annab lastekaitseseadus, mis peab lapseks alla 18-aastast isikut. Noore määratlus on kirja pandud noorsootöö seaduses, mille järgi on noor 7–26-aastane füüsiline isik. Seega on suur osa huvipakkuvast vanuserühmast samal ajal nii laps kui ka noor.

Laste ja noorte osatähtsus

Lapsi ja noori ühiselt käsitledes on vaadatud 0–26-aastaseid. 1. jaanuaril 2016 oli Statistikaameti andmetel Eestis 385 179 last ja noort. See hõlmab 29,3%  Eesti elanikkonnast. Lapsi ehk alla 18-aastaseid oli 246 991 ja noori (7–26-aastaseid) 283 350. Poisse sünnib igal aastal veidi rohkem kui tüdrukuid, mistõttu on nad kõikides laste ja noorte vanuserühmades ülekaalus (51–52% poisse ja 48–49% tüdrukuid ).

version-2-002

Paraku on aga laste ja noorte osatähtsus järjest vähenenud. 1950ndatel hõlmasid kuni 26-aastased 42–43% elanikkonnast, 1960–1980ndatel püsis nende osatähtsus 40% ligi (39–41%), tehes 1970ndate algul läbi isegi väikse tõusu. Pärast taasiseseisvumist on noori aga aasta-aastalt aina vähemaks jäänud. Kui 1991. aasta algul hõlmasid kuni 26-aastased 38,7% Eesti elanikest, siis 2016. aastaks oli see näitaja langenud 29,3%-ni. Väike laste ja noorte osatähtsus on tingitud nii vähenenud sündide arvust kui ka järjest pikenevast keskmisest elueast. Jooniselt on samuti näha, et viimased suured põlvkonnad (nn laulva revolutsiooni järgsed lapsed) kuuluvad praegu veel noorte hulka, aga kui nad paari aasta jooksul noorte east väljuvad, on kõik järgmised vanuserühmad väiksemad. Statistikaameti rahvastikuprognoosi kohaselt väheneb kuni 26-aastaste osatähtsus 2040. aastaks 27%-ni.

 Kuhu Eesti Euroopas paigutub?

Kui Eestit ülejäänud Euroopaga kõrvutada, selgub, et Eesti olukord ei ole sugugi erandlik. Euroopa Liidus on kuni 26-aastaseid suhteliselt sama palju (29,1%). Seega kuulub Eesti laste ja noorte osatähtsuse poolest Euroopa Liidu keskmiste riikide hulka.

Euroopa Liidus on suurim noorte osatähtsus Iirimaal (35%) ja Küprosel (34%). Kui Euroopat laiemalt vaadata, paistavad kõige „nooruslikumana“ silma Türgi (kuni 26-aastaseid 44%), Albaania ja Island (kummaski 37%). Kõige enam on põhjust muretseda Itaalial, San Marinol, Bulgaarial, Saksamaal, Kreekal, Sloveenial, Hispaanial ja Portugalil, kus noorte osatähtsus jääb vahemikku 26–27%. Kuigi Eesti hetkeseis on mõne protsendipunkti võrra parem, on siingi äärmiselt oluline läbi mõelda, mida noorte vähenev osatähtsus ühiskonnale tähendab.

noored_euroopas_2016

Millised on piirkondlikud erinevused Eestis?

Tõenäoliselt ei tule kellelegi üllatusena, et Eesti eri piirkondades on elanike vanusjaotus erinev. Aastaid on meedias räägitud töökohtade ja tööealiste inimeste linnadesse koondumisest ning kaugemate piirkondade ääremaastumisest. Teiselt poolt kuuleb järjest sagedamini noortest peredest, kes on otsustanud linnast ära kolida. Nende protsesside tulem paistab silma ka Eesti kaardilt, mis kujutab kuni 26-aastaste osatähtsust kohaliku omavalitsuse üksustes.

noored_eestis_2016_jan-2

Kõige noorterikkamad omavalitsusüksused on suurte linnade äärealal asuvad vallad nagu Tallinnaga külgnevad Rae, Kiili, Saue, Saku ja Harku vald, Tartu lähistel Luunja, Ülenurme ja Tartu vald ning Pärnu külje all Paikuse vald. Neis kõigis hõlmavad lapsed ja noored 35–37% elanikkonnast. Tegemist on omavalitsusüksustega, kuhu on viimaste kümnendite jooksul kerkinud hulgaliselt uuselamurajoone ja mille rahvaarv on hoogsalt kasvanud. Väikevaldadest on kõige „nooruslikum“ Järvamaal asuv Imavere vald (897 elanikku), kus kuni 26-aastased hõlmavad 35% elanikest.

Väikese laste ja noorte osatähtsusega omavalitsusüksused asuvad üldjuhul Eesti äärealadel ning enamikus neist on tublisti alla 1000 elaniku. Kõige erandlikumad on Piirissaare (99 elanikku, kuni 26-aastaseid vaid 3%) ja Alajõe vald (581 elanikku, kuni 26-aastaseid 11%). Lisaks leidub veel seitse omavalitsusüksust, kus lapsi ja noori on alla viiendiku (18–19%) elanikkonnast: Tootsi, Misso, Meeksi, Peipsiääre, Vormsi ja Aegviidu vald ning Narva-Jõesuu linn.

Maakondade võrdluses on kuni 26-aastaseid kõige rohkem Tartumaal (32%) ja Raplamaal (30%), kõige vähem aga Ida-Virumaal (25%) ja Hiiumaal (26%). Kõikide maakondade ja kohalike omavalitsuste näitajatega on võimalik tutvuda siin kuni-26-aastased-maakondades-ja-kohalikes-omavalitsustes

Eve Telpt, Statistikaameti peaanalüütik

Metoodika

Kuni 26-aastaste elanike osatähtsuse arvutamiseks on kasutatud Statistikaameti ja Eurostati rahvastikuandmeid.

Laste ja noorte kultuuriaasta puhul avaldab Statistikaamet 2017. aasta jooksul vähemalt korra kuus mõne laste ja noorte kohta käiva ülevaate või statistikanoppe.

untitled