Tag Archives: noored

Noored tajuvad tööturul tõrjutust ka majanduskriisi järel

Töö otsimine on keeruline igas vanuses, kuid eriti keerulises olukorras on just tööturule sisenevad noored. Tööd otsivad noored leiavad end tihti hapras olukorras, mis väljendub näiteks tähtajalistes töölepingutes või ebakindlatel töökohtadel töötamises.

Noored on tööturul üks peamisi riskirühmi eriti majandussurutiste ajal. Mitme uurimuse tulemused on kinnitanud, et noorte tööturuolukorda mõjutab omandatud haridustase. Noorte tööturuvõimaluste parandamine on kriitilise tähtsusega, eriti olukorras, kus tööealine elanikkond ja seetõttu ka hõivatute hulk väheneb. Töötute osatähtsus 20–24-aastaste seas oli haripunktis 2010. aastal, kui tööd otsis neist umbes kolmandik, aastaks 2015 oli näitaja langenud 11,6%-ni.

Nii nagu paljudes teistes EL-i riikides on ka Eestis noorte töötus seotud omandatud haridustasemega. Põhiharidusega 15–29-aastastest otsis 2015. aastal tööd alla viiendiku, keskharidusega noorte töötus määr on langenud 8,8%-ni. Kõrgharidusega noorte töötuse määr on vaadeldud ajavahemikul püsinud alla 10%. Seega pakub kõrgharidus Eesti noortele töötuse eest teatavat kaitset, kuigi majanduskriis puudutas ka kõrgharidusega noori.

01

NEET-noored

Töötuse määra kõrval on oluline tööturutõrjutuse näitaja selliste noorte osatähtsus, kes ei omanda haridust, ei tööta ega osale koolitustel (NEET-noored). (Nimetus tuleneb inglisekeelsest väljendist youth neither in employment nor in education or training). Seega hõlmab näitaja ka mitteaktiivsust. Ligikaudu kolmandik 15–29-aastastest NEET-noortest olid 2015. aastal töötud ja kaks kolmandikku mitteaktiivsed.

Valdav osa mitteaktiivseid hoolitseb laste või teiste pereliikmete eest (kellest osal võib seega töökoht olla), aga umbes kümnendik noortest on mitteaktiivsed haiguse või puude tõttu ja sama palju muul põhjusel, sh on osa tööotsingutest loobunud ehk heitunud, osa aga teeb mitteametlikke juhutöid jne.

Tööturule sisenevate noorte nägemus oma olukorrast

Rahvusvahelise teadusprojekti tarbeks tehti üheksas EL-i riigis ja Ukrainas kokku üle 300 poolstruktureeritud intervjuu. Eesti noortega tehti 53 intervjuud. Valimisse kuulusid 18–30-aastased noored, kellel on õpingute lõpetamisest või katkestamisest möödas kõige rohkem viis aastat ja kes on selle aja jooksul olnud töötud vähemalt kuus kuud või töötanud ebakindlatel töökohtadel. Intervjuus käsitleti noore haridust ja tööteed, iseseisvaks saamist, tervist, elutingimusi, majanduslikku olukorda, sotsiaalset ja institutsionaalset tuge ning tulevikuväljavaateid.

Noorte lugudest selgub, et kui tööturule sisenemine pole olnud sujuv, võtab n-ö oma koha otsimine kaua aega. Sageli tajutakse, et asi jääb töökogemuse puudumise taha. Üks IT-valdkonnas kutsehariduse omandanud noor ütleb nii:

„Kui nõutakse 2-aastast kogemust, noh siis ma ilmselt ei kandideeri sinna, sellpärast mul ei ole seda kogemust /…/ Mu sõbrannal on täpselt samamoodi, et ta tahab automaalriks kandideerida, aga igal pool nõutakse 2-aastast kogemust … samas koolist ei saa sa seda 2-aastast kogemust, kuidas sa siis üldse kuskile tööle saad? /…/ Mul ei ole praktikat, mul ei ole töökogemust ja ma ei saa tööle, kõik punkt.“ Mati, 26-aastane, kutseharidus, kõrgharidus lõpetamata

Peamiselt tulevad intervjueeritud noored toime tänu vanemate ja teiste lähedaste toele, aga paljud ka tänu enda aktiivsele hoiakule, mis väljendub järjepidevuses ja intensiivsetes tööotsingutes. Kui tööotsingud venivad pikale, võivad noored kaaluda töökohale esitatavates nõudmistes järeleandmist, aga seda juhul, kui tööleminek peaks muutuma möödapääsmatuks.

Kokkuvõtteks

Põhi- ja üldkeskharidusega noorte riskiteguriks on erialaoskuste puudumine. Intervjuudest selgus, et nad tahavad edasi õppida, aga ei ole soovitud eriala õppima pääsenud või tunnevad, et õpinguid ja töötamist on keeruline ühitada (eriti kui majanduslik olukord ei võimalda mittetöötamist). Nii kirjeldab üks varakult õpingud katkestanud noormees oma olukorda järgnevalt:

„Vot, kooli ma ei lõpetanud, kuna väga paljud asjad segasid mind ja tahtsin kiiremini tööle minna. Alustasin töötamist, sain raha ja ei tahtnud rohkem õppida. Praegu ma väga kahetsen seda, sest et võimalusi on vähem, püüdsin end sundida õppima, aga nägin hindu, nägin, kui palju see aega võtab, ja sain aru, et ei saa tööd ja õppimist ühendada.“ Daniil, 21-aastane, põhihariduseta

Statistika järgi pakub kõrgem haridustase kaitset töötuse eest, kuid noorte lugudest paistab, et endale sobiva ameti või eriala leidmine on keeruline ja kui valik ei osutu õigeks, siis see tööturul kindlamat positsiooni ei taga.

Tundub, et kutseõppe kasuks otsustanud on raskemas olukorras, kuna akadeemiline kõrgharidus on laiapõhjalisem, mistõttu võib valiku tegemine paista lihtsam (spetsialiseeruda saab ka hiljem). Samuti on ebaõnnestunud erialavalik sageli üks õpingute katkestamise põhjuseid.

Siiski ei ole kõik mitteõppivad ja mittetöötavad noored sotsiaalselt tõrjutud – sotsiaalne toetus (valdavalt vanemad) võimaldab mittetöötamist, parema töökoha otsimist või pikemalt õige ameti/eriala valimist.

M. Kazjulja, Tallinna Ülikooli teadur

E.-L. Roosmaa, Tallinna Ülikooli nooremteadur

Põhjalikum ülevaade on Statistikaameti kogumiku „Sotsiaaltrendid 7“ artiklis “Noored sisenemas tööturule: raskused ja toimetulekuviisid”.

Statistikanoppeid: veebruar

 170210_veebruar_lipp_veeb

Kultuuriministeerium kuulutas 2017. aasta laste ja noorte kultuuriaastaks. Statistikaamet avaldab sel puhul aasta jooksul vähemalt korra kuus mõne laste ja noorte kohta käiva ülevaate või statistikanoppe. Pildile lisatud info kasutab rahvaloenduse, rahvastikustatistika ja rahvastikuprognoosi andmeid. #kultuuriaasta #minaka

untitled

Statistikanoppeid: jaanuar

170131_jaanuar_memm_veeb

Kultuuriministeerium kuulutas 2017. aasta laste- ja noortekultuuri aastaks. Statistikaamet avaldab sel puhul aasta jooksul vähemalt korra kuus mõne laste ja noorte kohta käiva ülevaate või statistikanoppe. Pildile lisatud info pärineb Eesti sotsiaaluuringust.

untitled

Kuidas laps kultuuritarbimiseni jõuab?

Kultuuriministeerium kuulutas 2017. aasta laste ja noorte kultuuriaastaks. Selles valguses on paslik küsida, mis või kes mõjutab laste kultuurilist aktiivsust.

Laste varajane kultuuritarbimine on seotud nende vanemate eeskuju ja aktiivsusega selles vallas. Järgnevaga heidamegi põgusa pilgu Eesti vähemalt 15-aastase rahvastiku kultuuritarbimisele ning vaatame, mis on heaks eelduseks, et 5–14-aastased lapsed kultuuri ja selle positiivse mõjuga kokku puutuksid.

Eesti elanikud on silmapaistvalt aktiivsed kultuuritarbijad

Kõige aktiivsemalt külastatakse Eestis kultuurimälestisi ja käiakse kontsertidel. Statistikaameti andmetel oli 2015. aastal viimase 12 kuu jooksul kultuurimälestisi külastanud 56% ja kontserdil käinud 53% vähemalt 15-aastasest rahvastikust. Vähemalt 15-aastastest rahvastikust oli aktiivseid kultuuritarbijaid ehk aasta jooksul vähemalt ühel kultuuriüritusel käinuid 84%. Kõige aktiivsemad kultuuritarbijad elavad Lääne maakonnas, kus aasta jooksul oli vähemalt ühel kultuurisündmusel käinud lausa 90% maakonna elanikest.

01-005

Haridus, vanus ja tööga seotud näitajad kultuuritarbimise mõjutajatena

Haridus mõjutab kultuuritarbimise aktiivsust oluliselt. Kultuuritarbimise aktiivsust on mõõdetud Statistikaameti 2015. aasta turismiuuringu kultuurimoodulis käsitletud kümnest kultuurivaldkonnast aasta jooksul tarbitud kultuurivaldkondade arvu põhjal. Kui esimese taseme haridusega inimesed olid ülekaalus kultuuriliselt mitteaktiivsete (ehk aasta jooksul mitte ühegi kultuurivaldkonnaga kokkupuutunute) rühmas (36% esimese taseme hariduse kõrgeima haridusena omandanutest kuulus sellesse rühma), siis kolmanda taseme haridusega inimesed tarbisid aasta jooksul kõige enam nelja kuni kuue valdkonna kultuurisündmusi (40%) ning teiste haridustasemetega võrreldes oli neid kõige enam (32%) ka seitset kuni kümmet valdkonda vaadanute-kuulanute rühmas.

Nii nagu mujalgi Euroopas, on Eestiski selge seos vanusel ja kultuuritarbimise aktiivsusel —vanuse tõustes vähemaktiivsete inimeste osatähtsus vanuserühmas kasvab. Kui kõige vanemas vanuserühmas (vähemalt 60-aastased) oli vaid ühe valdkonna üritustel käinute osatähtsus kõige suurem (14%), siis kõige nooremas vanuserühmas (15–19-aastased) oli see kõigest 4%. Kõige aktiivsemaid ehk kõigi kümne valdkonna üritustel käinud inimesi oli enim just kõige nooremas (2%) ja kõige vähem (0,1%) vanimas vanuserühmas. Kui vanemad inimesed kultuuri tarbivad, piirduvad nad üldjuhul pigem väiksema arvu valdkondadega.

Inimese majanduslikud võimalused mõjutavad kultuuritarbimist samuti tugevalt. Kui leibkonnaliikme kuutuluna arvestatada kuu jooksul leibkonna käsutuses olevat rahasummat, mis on jagatud leibkonnas elavate isikute arvuga, siis tuleb välja, et kui viiest sissetulekurühmast kõige rikkamatest ei olnud üldse kultuuri tarbinuid 3%, siis kõige vaesematest koguni 29%. Enim mitteaktiivseid kultuuritarbijaid oli nende hulgas, kelle kuutulu jäi vahemikku 301–360 eurot. Lõhet ei saa selgitada ainuüksi kultuuritarbimise kui rahalise väljaminekuga (pääsmed, transport jm kulud), sest vaadeldud kultuurivaldkondade hulgas on mitu sellist, mis ei eelda üldse või eeldavad, vaid väikseid väljaminekuid (nt raamatukogus ja kirjandussündmusel käimine). Rikkaima rühma inimeste näitaja oli suurim peaaegu kõigis kultuurivaldkondades. Vaid raamatukogus käis enim inimesi, kelle käsutuses oli kuu jooksul 501–690 eurot.

See, kas inimene töötab täis- või osalise tööajaga, on üliõpilane või tasustamata praktikant või töiselt mitteaktiivne, võib tema kultuurilist aktiivsust olulisel määral mõjutada. Samas ei leidu kultuuritarbijate enamuse hulgas ainult töötavaid inimesi, sest vaba aja olemasolugi võib kultuuritarbimise aktiivsusele positiivselt mõjuda. Sellele viitab üliõpilaste kõrge kultuuriline aktiivsus. Kõige aktiivsemate kultuuritarbijate rühmas (nende, kes aasta jooksul külastasid 7–10 valdkonda) oli enim üliõpilasi või tasustamata praktikante (41% kõigist üliõpilastest või tasustamata praktikantidest) ja kõige vähem hõivestaatuse poolest mitte­aktiivseid (8% kõigist mitteaktiivsetest). Osalise tööajaga töötajatest kuulus sellesse kultuuriliselt aktiivseimasse rühma 29% ja täistööajaga töötajatest 25% inimestest.

Kultuuritarbimine rahvuse ja soo põhjal

Kui vaadelda Eesti suurimaid rahvusrühmi, eestlasi ja venelasi, siis ka rahvuseti on kultuuritarbimises erinevusi. Eestlased on venelastest tunduvalt aktiivsemad kultuuritarbijad ja seda igas kultuurivaldkonnas, kõige enam teatri (51% vs 29%) ja raamatukogude (46% vs 26%) puhul. Nii teater kui ka kirjandus on sõnapõhised kunstiliigid, mille pakkumine on eesti emakeelega inimestele laialdasem. Sport jällegi on valdkond, milles vene rahvusest inimesed osalevad peaaegu sama suure aktiivsusega kui end eestlasena defineerivad inimesed (31% vs 36%).

On tuntud tõsiasi, et kultuuritarbimine on ka sooliselt segregeeritud. Nii on Eestiski naised meestest agaramad kultuuritarbijad kõikides valdkondades, v.a kinos ja spordivõistlustel käimises. Meeste ja naiste aktiivsuse vahed on suuremad raamatukogus (48% vs 31%) ja teatris käimise (51% vs 37%) puhul ning käsitöösündmuste (37% vs 28%) ning spordivõistluste külastamises (28% vs 42%), viimast meeste kasuks.

Mis mõjutab laste kultuuritarbimise aktiivsust?

Kui eelnev loetelu kultuuritarbimise mõjutajatest käis vähemalt 15-aastaste eestimaalaste kohta, siis kultuurimoodul sisaldas lapsevanematele küsimusi ka nende 5–14-aastaste laste kultuuritarbimise harjumuste kohta. Analüüsist selgus, et vanemate kultuuriline aktiivsus mõjutas oluliselt ka laste kultuuritarbimise aktiivsust.

Kõige rohkem kultuuri tarbivatest 5–14-aastastest lastest 78%-l olid sellised vanemad, kes olid aasta jooksul külastanud üle nelja kultuurivaldkonna sündmusi. Vaid 3%-l kõige aktiivsemalt kultuurisündmusi külastanud 5–14-aastastest lastest olid sellised vanemad, kes aasta jooksul kordagi kultuurisündmustel ei käinud. Mitte ühtki kultuurisündmust või 1–3 kultuurivaldkonna sündmust külastanud 5–14-aastastel lastel olid enamasti sellised vanemad, kes olid aasta jooksul tarbinud 1–3 kultuurivaldkonda.

Tihti näeme erinevate kultuurižanrite kuulajas- ja vaatajaskonnas väga erinevat tüüpi inimesi. Ka inimese kultuuritarbimise aktiivsust võib tema sotsiaal-majanduslik positsioon (haridus, sugu, sissetulek jne) mõjutada päris olulisel määral. Seega, mida vähem sotsiaalselt kihistunud on ühiskond, seda vähem juhtub, et kellelgi on tarvis oma sotsiaal-majandusliku tausta tõttu kõrvale jääda kultuuri positiivsest mõjust elukvaliteedile. Et lapsed ei ole veel teinud mitmeid elulisi, näiteks hariduse või töökohaga seotud valikuid, mis võiksid hiljem saada määravaks nende kultuuritarbimise aktiivsusele, siis on vanemate eeskuju oluline selleks, et lapsed jõuaksid kultuurini juba enne kui sotsiaal-majanduslikud barjäärid nende kultuuritarbimist takistama asuvad. Kultuuriga harjumiseks on kõige parem vahend vanemate eeskuju.

Põhjalikum ülevaade eestimaalaste kultuuritarbimisest on Statistikaameti kogumiku „Sotsiaaltrendid 7“ artiklis „Võrdsema ühiskonna võimalikkus kultuuri näitel“.

Triinu Lukas, Statistikaameti analüütik

Mõisted ja metoodika

Kultuuritarbimise aktiivsust on defineeritud näitajana sellest, mitme kultuurivaldkonna vähemalt ühel sündmusel on inimene viimase 12 kuu jooksul käinud.

ISCED-i haridustasemed:

I tase – alusharidus, põhiharidus (põhikooli 1.–6.klass), põhiharidus (põhikooli 7.–9.klass), põhihariduse nõudeta kutseõpe, kutseõpe põhihariduse baasil;

II tase – keskharidus, kutsekeskharidus (k.a. keskeri- ja tehnikumiharidus) põhihariduse baasil, kutsekeskharidus või kutseõpe keskhariduse baasil;

III tase – keskeri- ja tehnikumiharidus keskhariduse baasil; bakalaureus, magister, doktor.

Eesti vähemalt 15-aastaste elanike kultuuritarbimist uurib Statistikaamet alates 2013. aastast iga kahe aasta tagant.

untitled

Kas Eestis on töötavate noorte defitsiit?

Statistikaameti andmetel oli 2015. aastal tööturult, õpingutest ning koolitustest eemal hinnanguliselt 29 200 15–29-aastast noort ehk 12,5% vastavast vanuserühmast. Nendest ligi kolmandik olid töötud ja kaks kolmandikku mitteaktiivsed (ei soovi töötada või ei ole selleks võimelised). Võrreldes 2014. aastaga on tööturult, õpingutest ning koolitustest eemal olevate noorte arv vähenenud 4400 võrra.

Tööturu kontekstis loetakse 15–29-aastased mittetöötavad, mitteõppivad ja koolitustel mitteosalevad noored NEET-noorteks (nimetus tuleneb inglisekeelsest väljendist youth neither in employment nor in education or training). Riskinoorte hulgas leidub nii väikelastega kodus olevaid vanemaid, vabatahtlikke, seiklejaid, perekonna eest hoolitsejaid kui ka puude või haigusega isikuid. Tegemist on üsna heterogeense sihtrühmaga, kus mittetöötamise põhjused on väga erinevad.

Viimase 15 aastaga on NEET-noorte arv vähenenud hinnanguliselt 26 000 noore võrra, nendest märkimisväärne osa pärast 2010. aastat. Kui aastatel 2000–2010 vähenes riskinoorte arv ligi 6000 võrra, siis alates 2010. aastast rohkem kui 20 000 inimese võrra.

NEET-noorte mittetöötamise põhjused

Mittetöötamise põhjuseid on erinevaid ning laias laastus võib need jagada neljaks. Esimesse rühma võib liigitada need, kelle hõives mitteosalemise põhjuseks on haigus ja/või puue. Teise rühma moodustavad need, kel on vajadus hoolitseda laste või teiste pereliikmete eest, sealhulgas rasedus- ja sünnituspuhkusel olijad (eelneva hõiveta) või lapsehoolduspuhkusel olijad. Kolmandasse rühma võib tinglikult jaotada kõik muu põhjusega noored, sealhulgas nii edasiõppimiskavatsusega kui ka tööotsingutest loobunud. Neljanda rühma moodustavad töötud.

Kõige levinum mitteaktiivsuse põhjus on vajadus hoolitseda laste või teiste pereliikmete eest, 2015. aastal oli selliseid noori NEET-noorte hulgas ligi 43% ehk hinnanguliselt 12 500. Rasedus-, sünnitus- või lapsehoolduspuhkusel olijad moodustavad selle rühma enamuse ja 2015. aastal oli neid ligikaudu 9700, kellest 6600 on vanuses 25–29, ülejäänud 15–24-aastased.

Haiguse või puudega noorte osatähtsus oli 2015. aastal viimase 15 aasta kõrgeim, ulatudes hinnanguliselt 12%-ni. Viimati oli see näitaja üle 10% 2007. aastal. 2015. aastal oli seega haiguse või puude tõttu tööturult eemal hinnanguliselt 3500 NEET-noort, kusjuures haiguse või puude tõttu mittetöötavate osatähtsus on kõrgem vanuserühmas 25–29.

Kolmandale kohale mitteaktiivsuse põhjustest jäävad muud põhjused, sh edasiõppimise soov. Edasiõppimiskavatsusega noored moodustavad NEET-noorte hulgas ligikaudu 7%, enamik neist jääb vanuserühma 15–24.

2

Demograafiliste tegurite mõju

Lisaks vanuserühmale erineb NEET-noorte olukord tööturul ka soo ja rahvuse järgi. Naiste osatähtsus NEET-noorte seas on võrreldes meestega aja jooksul tõusnud – kui 2000. aastal moodustasid naised riskirühma noortest hinnanguliselt 63% ja mehed 37%, siis 2015. aastal vastavalt 68% ja 32%. 2014. aastaga võrreldes on naiste osatähtsus hüppeliselt tõusnud, kuivõrd 2014. aastal oli naisi 59% ning mehi 41%. Kõige lähemal olid näitajad teineteisele 2010. aastal, kus meeste ja naiste osatähtsus erines ligi seitsme protsendipunkti võrra. Alates 2012. aastast on naiste osatähtsus NEET-noorte hulgas ligi kaks korda kõrgem. Selle põhjuseks on majanduskriisi ajal kiiresti kasvanud ja pärast seda kiiresti kahanenud meeste töötus.

Võrreldes eestlaste ja mitte-eestlaste olukorda, võib märgata, et 31% 15–29-aastastest NEET-noortest on mitte-eestlased ning 69% eestlased, kusjuures mitte-eestlaste osatähtsus on viimase kolme aasta jooksul vähenenud. Ka aastatel 2004–2009 võis täheldada märgatavat mitte-eestlaste osatähtsuse langust – viie aastaga 13 protsendipunkti võrra. Seda mitte-eestlaste töötuse kiire vähenemise tõttu neil aastail.

Kõrgem haridus loob laialdasemad võimalused

2015. aastal oli 15–29-aastaste NEET-noorte osatähtsus suurim esimese taseme ja madalama haridusega (alg- või põhiharidus) noorte hulgas (13,8%). Teise taseme haridusega noortel oli see näitaja 12,3% ja kolmanda taseme haridusega (kõrgharidus, sh residentuur) noortel 10,8%.

Mistahes koolitus või väljaõpe annab noorele tööturul konkureerimiseks rohkem võimalusi. Viimastel aastatel on märgata esimese või madalama tasemega NEET-noorte osatähtsuse suurenemist. 2015. aastal oli üle kolmandiku (36,5%) kõigist riskinoortest esimese või madalama taseme haridusega, mis on 7% rohkem kui 2014. aastal. Kolmanda taseme haridusega noorte osatähtsus NEET-noorte hulgas on pärast majanduskriisi langustrendis, jõudes 2015. aastal 16,9%-ni ehk hinnanguliselt 4900 inimeseni.

Maanoorte osatähtsus NEET-noorte hulgas on viimase 15 aasta kõrgeim

Maapiirkondades töökohtade vähenemine mõjutab otseselt seal elavaid noori. Kui 2013. aastal oli NEET-noorte hulgas linnaliste asulate noori 73%, siis 2015. aastaks oli see kahanenud 60%-le, seega NEET-noorte arv vähenes hinnanguliselt 8300 võrra. Maanoorte osatähtsus NEET-noorte hulgas on sama ajaga kasvanud 12 protsendipunkti ehk 1900 inimese võrra. 2015. aastal oli 15–24-aastaste maanoorte osatähtsus NEET-noorte hulgas 43%, mis oli viimase 15 aasta kõrgeim näitaja.

15–29-aastastest NEET-noortest 34% elab Põhja-Eestis ja 30% Lõuna-Eestis. Kesk-, Kirde- ja Lääne-Eestis püsib suurusjärk 12% juures. Tallinnas elavad NEET-noored moodustavad kogu Põhja-Eesti riskinoortest hinnanguliselt 70–75%, mis on alates 2000. aastast püsinud muutumatuna.

Raskused tööturule sisenemisel, eeskätt majanduskriiside ajal, on töötuse suurenemise ohutegur ning võivad lõpuks viia ka mitteaktiivsuseni. 2009. aasta majanduskriisi ajal kasvas NEET-noorte arv hüppeliselt, tõustes 2008. aasta 33 300-lt 2009. aastal 51 200-le, ent püsides siiski pisut madalamal tasemel kui 2000ndate algul (55 200). Kui kriisijärgsel aastal (2010) moodustasid mitteaktiivsed noored NEET-noortest 41%, siis viie aastaga on see arv ligi kolmandiku suurenenud.

Kuivõrd NEET-nooreks kujunemine sõltub nii vabatahtlikest kui ka mittevabatahtlikest teguritest, on vale väita justkui sõltuks see vaid piiratud ligipääsust tööturule või mistahes ressursside puudusest. Noorte mitteaktiivsuse ja töötuse vähendamine pole ainult Eestis murekoht, vaid kogu Euroopas on selleks loodud erinevaid tööturustrateegiaid ning meetmeid töötusprobleemide lahendamiseks. Euroopa Liidu noorte tööhõivestrateegia võtmetegevusteks on muuhulgas noorte tööhõivepaketi osana noortegarantii rakendamine, mida täiendab „Noorte tööhõive algatus“ (otseselt suunatud NEET-noortele) ning algatus „Noorte liikuvus“. „Noorte tööhõive algatuse“ eesmärk on pakkuda alla 25-aastastele (või vajadusel kuni 29-aastastele k.a) riskirühma noortele täiendavat sihtotstarbelist tuge.

Statistikaamet teeb NEET-noorte arvu kohta hinnanguid Eesti tööjõu-uuringu põhjal. Tööjõu-uuringut korraldab Statistikaamet 1995. aastast. Igas kvartalis osaleb selles 5000 inimest. Tööjõu-uuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid ühtlustatud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides. Uuringus käsitletakse töötuna isikud, kelle puhul on samaaegselt täidetud kolm tingimust: isik ei tööta (ajutiselt töölt puudumine ei ole töötus), isik on valmis töö leidmisel sellega kahe nädala jooksul alustama, ning isik otsib aktiivselt tööd. Mitteaktiivseteks loetakse need, kes ei soovi töötada või ei saa seda mingil põhjusel teha. Eraldi käsitletakse neid mittetöötavaid, kes sooviksid töötada ja oleksid valmis kohe alustama, ent kes aktiivselt tööd ei otsi, olgu siis põhjuseks töö puudumine lähikonnas, usu kaotamine töö leidmise võimalusse või mõni muu demograafiline või sotsiaalne tegur – neid isikuid nimetatakse heitunuteks.

NEET-noorte kohta detailsem info statistika andmebaasis.

Heidy Roosimägi, Statistikaameti juhtivstatistik-metoodik

Eesti madalama haridusega noored tööturul

Euroopa Liidus on 20–29-aastaste noorte jaoks üks suuremaid probleeme tööturule sisenemine ja töötus, eriti madalama haridustaseme puhul. Eesti madalama haridusega noorte tööturupositsioon pole kuigi hea, aga olukord on Euroopa Liidu keskmisest parem.

Noorte olukord tööturul on nii Eestis kui ka Euroopa Liidus olnud pidevalt terava tähelepanu all, seda eriti seoses möödunud ning paljudes EL riikides jätkuvalt kestva majanduskriisiga. Kui vanemaealiste peamine probleem on tööturul püsimine ja konkurentsivõime säilitamine, siis noortel tuleb hakkama saada tööturule sisenemisega, kus nende kahjuks räägib vähene töökogemus ning sageli ka puudulik haridus.

Noorte raskusi tööturule suundumisel võib seletada järjekorrateooriaga, mis paigutab inimesed teatud omadustest lähtuvalt soovitud töökohtade pingeritta. Sõltumata soost, haridusest või etnilisest päritolust, on noorte tõenäosus olla järjekorra eesotsas võrreldes parimas tööeas 30–49-aastastega oluliselt väiksem, kuna neil ei ole veel piisavalt töökogemust ja haridust. Näiteks kõrgharidusega noorte puhul kipuvad tööandjad otse koolipingist tulnutele eelistama samuti kõrgharidusega, kuid juba töökogemusega inimesi. Siiski jõuab enamik kõrghariduse omandanud noortest lõpuks ikkagi haridustasemele vastavale tööle. Vajalik töökogemus saadakse kooli kõrvalt töötades ja/või madalamatelt positsioonidelt alustades.

Selge on see, et kõrgem haridustase avab rohkem uksi kui madalam. Töötusriskid sõltuvad haridustasemest märkimisväärselt ning on madalama haridustasemega noortel oluliselt suuremad, seda nii Eestis kui ka teistes Euroopa Liidu riikides. Käesolevas analüüsis on vaatluse all 20–29-aastased madalama haridusega noored, kellest enamiku kõrgeim omandatud haridustase on põhiharidus, kuid kelle seas on ka neid, kel põhiharidus kätte saamata. Analüüs ei hõlma alla 20-aastaseid noori, kuna enamik neist on haridust alles omandamas ja pole tööturule veel sisenenud (nn mitteaktiivsed).

Eesti madalama haridusega noorte olukord tööturul EL keskmisest parem

Eestis oli 2014. aastal 20–29-aastaste madalama haridusega noorte tööhõive määr 57% ja töötuse määr 19%, seega üle poole selles vanuses madalama haridusega noortest oli endale töökoha leidnud. Samas iga viies tööturul olev madalama haridusega noor alles otsis tööd, mida oli ligi kaks korda enam kui 20–29-aastaste noorte seas Eestis keskmiselt. Ligi kolmandik selles vanuses madalama haridusega noortest aga ei olnud tööturul aktiivsed. Seega võib väita, et madalama haridusega noorte tööturunäitajad ei ole kuigi head. Samas Eesti lähiriikides oli 20–29-aastaste madalama haridusega noorte töötuse määr oluliselt kõrgem – Soomes 24% ja Lätis ligi 26%.

Valdavas osas EL liikmesriikides kehtis madalama haridusega noorte puhul seaduspära – mida kõrgem tööhõive määr, seda madalam tööpuudus. See seaduspära kehtis ka Eestit lähiriikidega võrreldes – Eesti madalama haridusega 20–29-aastaste seas oli tööhõive määr kõrgem kui Soomes (42%) või Lätis (ligi 49%). Esmapilgul triviaalsena tunduv seos ei pruugi seda tingimata olla, kuna madalam hõive võib tähendada kõrgemate töötusnumbrite asemel hoopis seda, et riigis on selles vanuses õppivate noorte osatähtsus suurem.

Euroopa Liidu kontekstis olid Eesti 20–29-aastaste madalama haridusega noorte hõive ja tööpuuduse näitajad EL keskmisest oluliselt paremad.

12

Miks siis on Eesti madalama haridusega noored võrreldes enamiku EL riikidega paremas seisus? Põhjuseid on mitu. Eesti majandus on kriisist mõnevõrra kiiremini taastunud kui paljudes teistes riikides. Samuti on viimasel ajal süvenenud tööjõupuudus eelkõige madalama palgatasemega ametialadel, kus näiteks põhiharidus võimaldab hakkama saada ja nõutavaid tööülesandeid täita. Samuti saab Eesti puhul välja tuua selle, et ligi kümnendik madalama haridusega Eesti noortest on leidnud endale töökoha välismaal.

Siim Krusell, Statistikaameti peaanalüütik

Hinnangud põhinevad tööjõu-uuringu andmetel. Statistikaamet korraldab tööjõu-uuringut 1995. aastast ja igas kvartalis osaleb selles 5000 inimest. Tööjõu-uuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid ühtlustatud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides.

Töötuse määr on töötute osatähtsus tööjõus (hõivatute ja töötute summa).

Tööhõive määr on tööga hõivatute osatähtsus vastavas vanuses rahvastikust.

Euroopa Komisjoni eestvedamisel tähistatakse 27. aprillist 10. maini 2015 Euroopa noorte nädalat. Andmed Euroopa noorte kohta on kättesaadavad Eurostati veebilehel.

USA-s on noorte osatähtsus rahvastikus rekordiliselt väike

Ameerika Ühendriikides oli 2010. aasta rahvaloenduse andmetel alla 18-aastaste ehk noorte osatähtsus rahvastikus 24%, mis on riigi ajaloo madalaim näitaja, vahendab AP.

Viimati oli noorte osatähtsus nii väike 1990. aastal kui alla 18-aastased moodustasid 26% rahvastikust. Prognooside kohaselt jätkub langustrend ka edaspidi ning 2050. aastaks langeb noorte osatähtsus 23%-ni. Samal ajal tõuseb vanemaealiste osatähtsus 2010. aasta 13%-lt 2050. aastaks 20%-le.

Kuni 18-aastaste osatähtsus rahvastikus,%

Allikas: Associated Press

Iga neljas noor on sisserännanu perest

Valgenahaliste ameeriklaste peredes sünnib üha vähem lapsi. Viimase 10 aasta jooksul on nende laste arv kümnendiku vähenenud, samal ajal kui rassivähemuste laste arv suurenes 22%.

2010. aastal oli iga neljas alla 18-aastane sisserännanud perest. 23% noortest oli ladinaameerika, 14% afroameerika ja 4% aasia päritolu. Igas viiendas USA maakonnas on rassivähemustest lapsi valgenahalistest rohkem.  USA Population Reference Bureau asepresident Mark Matheri sõnul mõjutavad just need lapsed tulevikus koolide ja tööturu rassilis-etnilist koosseisu.

Suurte riikide olukord sarnane

Rahvastiku juurdekasvu aeglustumine on märgatav ka Venemaal, Jaapanis ja Prantsusmaal. Peamiselt on põhjuseks sündide arvu vähenemine ning piiratud ränne.

Kui USA-s, Jaapanis, Prantsusmaal, Saksamaal ja Kanadas jääb alla 15-aastaste osatähtsus rahvastikus 20% piiresse, siis Aafrika ja Kesk-Aasia riikides on olukord vastupidine. Nigeris moodustab alla 15-aastaste osatähtsus rahvastikus 50% ja Afganistanis 46% (võrdluseks: Eestis moodustavad alla 15-aastased 15% rahvastikust).

USA-s toimus rahvaloendus 2010. aasta märtsis. 2010/2011. aastal toimuvad rahva ja eluruumide loendused suuremas osas maailma riikides.

Eestis toimub loendus (www.REL2011.ee ) tänavu 31. detsembrist järgmise aasta 31. märtsini. Esimese kuu jooksul (31.12.2011 – 31.01.2012) toimub elektrooniline rahvaloendus ehk e-loendus, kus Eesti püsielanikud saavad vastata küsimustikule internetis. Neid, kes e-loendusel ei osale, külastavad perioodil 16.02 – 31.03.2012 rahvaloendajad.

Katerina Danilova, Statistikaameti REL2011 kommunikatsioonispetsialist