Tag Archives: palgalõhe

Kas on ameteid, kus naised teenivad rohkem kui mehed?

Statistikaameti andmetel oli Eestis sooline palgalõhe 2015. aastal 22%, st naiste tunnitasu oli ligi viiendiku väiksem kui meestel. Naistepäeva puhul otsis Statistikaamet välja need ametialad, kus naised teenivad sama ametiala meestest rohkem.

Ametialasid, kus naiste keskmine brutotunnipalk on meeskolleegide keskmisest brutotunnipalgast vähemalt 3% suurem, on Eestis alla kümne. Ametialad, kus naiste keskmine tunnitasu ületab meeste keskmise tunnitasu

Selgelt eristuvad reklaami ja suhtekorralduse ametiala naisjuhid, kes teenivad ligi neljandiku kõrgemat tunnitasu kui nende meeskolleegid ning toitlustuse ametiala naisjuhid (nt baaripidajad, kohviku juhtajad, toitlustusjuhid), kelle keskmine tunnitasu on meeskolleegide keskmisest tunnitasust viiendiku kõrgem. Naisbussi- ja trammijuhid teenivad oma meeskolleegidest 12% enam.

Mujal liigitamata äriteenuste ametialal tegutsevad naisagendid (nt kirjandus-, kontserdi-, muusika-, teatri-, spordi-, reklaamiagent, oksjonipidaja, võttegrupi administraator) teenivad 8% kõrgemat tunnitasu kui samal ametialal töötavad mehed. Naissekretärid ja -juhiabid saavad 7% kõrgemat tunnitasu kui sama ametiala vastassoo esindajad. Naissoost eramuusikaõpetajad, õenduse keskastme spetsialistid ja telefonimüügiagendid teenivad ligi 5% rohkem kui sama ametiala valinud mehed. Samuti on aianduse naislihttöölistel keskmine brutotunnitasu 4% kõrgem kui aianduse meeslihttöölistel.

Palgalõhe Euroopa Liidu riikides

Eurostati andmetel oli 2015. aastal Euroopa Liidu keskmine sooline palgalõhe 16,3%. Palgalõhe oli väikseim Luksemburgis ja Itaalias (mõlemas 5,5%) ning kõrgeim Eestis (26,9%), Tšehhis (22,5%), Saksamaal (22%), Austrias (21,7%) ja Suurbritannias (20,8%). Viimase viie aasta jooksul on EL keskmine sooline palgalõhe püsinud suhteliselt muutumatuna.

Metoodika

Statistikaameti ja Eurostati soolise palgalõhe arvutamise metoodika erineb. Eurostati avaldatud meeste ja naiste palgalõhes ei ole arvestatud alla 10 töötajaga ettevõtteid ja asutusi, samuti põllumajanduse, metsamajanduse ja kalapüügi ning avaliku halduse ja riigikaitse tegevusalasid.

Statistikaamet avaldab soolist palgalõhet, mis hõlmab kõiki ettevõtteid ja asutusi ning kõiki tegevusalasid. Sooline palgalõhe saadakse lahutades meestöötajate keskmisest brutotunnipalgast naistöötajate keskmise brutotunnipalga, saadud number jagatakse meestöötajate keskmise brutotunnipalgaga ning väljendatakse protsentides.

Ametialade andmed põhinevad Statistikaameti töötasu struktuuriuuringul, mida korraldatakse iga nelja aasta tagant ning mis hõlmab lisaks tegevusaladele ka ametialasid. Viimane uuring toimus 2014. aastal, järgmine uuring toimub 2018. aastal. Ametialade palgalõhe kohta saab ülevaate statistika andmebaasist.

Kaja Sõstra, Statistikaameti metoodika ja analüüsi osakonna juhataja
Kai Maasoo, Statistikaameti juhtivstatistik

Naiste ja meeste palgaootus erineb viiendiku võrra

Statistikaameti 2014. aasta tööjõu-uuringu andmetel olid naised valmis uue töökoha vastu võtma, kui selle brutokuupalk oli keskmiselt 729 eurot, mehed aga 914 euro eest. Seega oli naiste ja meeste palgaootuse vaheline lõhe 20,3%.

Väitel „mida küsid, seda saad“, on tõetera sees. Palga- ja karjääriootus on väga oluline tegur, mis võib avada ka Eesti soolise palgalõhe tagamaad. 2004. aastast kehtib Eestis soolise võrdõiguslikkuse seadus, mille eesmärk on tagada Eesti Vabariigi põhiseadusest tulenev sooline võrdne kohtlemine ning edendada naiste ja meeste võrdõiguslikkust kui üht põhilist inimõigust ja üldist hüve kõigis ühiskonnaelu valdkondades. Sellest hoolimata ei näita meeste ja naiste palgalõhe naisi diskrimineeriva olukorra paranemist, vaid pigem stabiilset seisakut.

Hiljuti avaldas Eurostat 2013. aasta soolise palgalõhe näitaja, mis võimaldab soolisi palgaerinevusi liikmesriikide vahel võrrelda. Eesti olukord ei ole varasema aastaga võrreldes oluliselt paranenud – sooline palgalõhe vähenes 0,1 protsendipunkti, ent rahvusvahelises võrdluses on Eesti näitaja (29,9%) endiselt kõrgeim. Hoolimata diskrimineerimist keelavast seadusandlusest, teenivad naised endiselt peaaegu kolmandiku võrra vähem kui mehed. Kuid kas kujunenud olukorra põhjus on diskrimineerivad tööandjad või ühiskonnas välja kujunenud soorollid?

Hõiveseisund mõjutab palgaootusi

Eesti tööturul nõustuvad naised tööle minema oluliselt väiksema palga eest kui mehed, mis võib olla ka Euroopa suurima palgalõhe üks põhjustest. Asjaolu, et naiste ootused palgale on madalamad, väljendavad ilmekalt ka Statistikaameti 2014. aasta tööjõu-uuringu andmed, mille kohaselt olid naised valmis uue töö vastu võtma keskmiselt 729, mehed aga 914 euro suuruse brutokuupalga eest. See teeb naiste ja meeste enda poolt oodatava töötasu lõheks 20,3%.

Hõivatute ja töötute palgasoovid erinevad samuti – hõivatute puhul oli
2014. aastal naiste ja meeste oodatava töötasu lõhe 19,9%, töötute puhul 24,1%. Tööturul hõivatute palgaootused on üldjuhul kõrgemad, sest enamasti otsitakse uut tööd just kõrgema töötasu saamise eesmärgil. Hõivestaatusest tulenevate erinevuste põhjuseks võib olla asjaolu, et töötud on juba piisavalt kaua tööd otsinud ning seega nõus ka madalama palga eest tööle minema. Kui vaadata keskmist palgasoovi töötuse kestuse järgi, siis ilmneb, et pikaajalistel töötutel (aasta või kauem tööd otsinud), väheneb palgasoov juba märkimisväärselt.

Suurimad ja väikseimad palgaootuste erinevused ametialade järgi

Palgalõhe puhul räägitakse sageli, et palgalõhe peamine põhjus on see, et naised ja mehed on koondunud erinevatele ameti- ja tegevusaladele. Tegelikkuses pole olukord nii mustvalge. Naiste ja meeste palgaootuste puhul olid suurimad erinevused teenindus- ja müügitöötajatel (oodatava töötasu lõhe 40,1%), seadme- ja masinaoperaatoritel (32,2%) ning käsi- ja oskustöölistel (30,3%). Väikseimad palgaootuste erinevused olid nais- ja meestippspetsialistide ning nais- ja meeslihttööliste seas (vastavalt 10,0% ja 13,5%).

Ka haritumad naised küsivad vähem palka kui sama haridustasemega mehed

Haridustaseme tõusuga suureneb reeglina ka palgasoov ning seda igati põhjendatult. Kuid kas naised ja mehed hindavad tööturul oma oskusi ning täiendavaid teadmisi ühtviisi? Olenemata konkreetsest haridustasemest ootavad mehed kõrgemat palka kui samaväärse haridusega naised. Kõrgeima hariduse omandanud naiste ja meeste oodatava töötasu lõhe oli 2014. aastal 24,5%, mis oli haridustasemete võrdluses väikseim. Suurim oodatava töötasu lõhe oli madalaima haridusega naiste ja meeste vahel, kelle palgaootused erinevad 39,4%. Kuigi on levinud arvamus, et palgaerinevuste taga on naiste ja meeste erinevad haridusvalikud, näitavad Statistikaameti „Edukus tööturul“ andmed, et peaaegu kõikidel haridustasemetel ja erialadel olid mehed kõrgemalt tasustatud kui naised. Näiteks bakalaureusetaseme lõpetanud tehnikaalade naiste ja meeste palgalõhe oli 2013. aastal 19,7% ning arvutiteadustes 19,5% (magistritasemel vastavalt 27,6% ja 11,4%).

Perekonnaseis mõjutab oluliselt meeste palgaootusi

Kas naised, kes Eesti ühiskonnas on tugevamalt orienteeritud laste kasvatamisele, loobuvad pereplaneerimise eesmärgil paremate karjääri- ning palgavõimalustele püüdlemisest? 20–24-aastaste noorte seas on naiste ootused saadavale töötasule koguni veidi kõrgemad kui meestel. Jõudes aga peamisesse pereloomise vanusesse (25–29) tõusevad meeste ootused saadavale töötasule oluliselt, naiste ootused aga mitte.

Sama tendentsi näitab ka võrdlus perekonnaseisu põhjal – vallaliste naiste ja vallaliste meeste ootus palga suurusele oluliselt ei erine.

Abielus või vabaabielus naiste ootused on veidi madalamad kui vallalistel naistel. Seevastu abielus või vabaabielus mehed ootavad oluliselt kõrgemat palka kui vallalised mehed, mis võib viidata mehele omistatud peamise sissetuleku tooja staatusele.

Kokkuvõte

Palgaootuste lõhe on üsna sarnane tegelikule palgalõhele – naiste ootused töö eest saadavale tasule on madalamad kui meestel ning seda ükskõik, millise nurga alt vaadatuna. Suur sooline palgaerinevus mõjutab lisaks naistele aga näiteks ka neid, kes on naise sissetulekust otseselt sõltuvad ehk eelkõige lapsi. Et Eestis on üksikvanemaks kahjuks enamasti naine (viimase rahvaloenduse andmetel moodustasid kõikidest üksikvanematest naised ligi 91%), mõjutab see otseselt üksikvanemaleibkondade toimetulekut ja heaolu. Soolise palgaerinevuse kui tõsise probleemi teadvustamine ühiskonnas on vajalik edendamaks naiste ja meeste võrdõiguslikkust kui üht põhilist inimõigust ning parandamaks nende olukorda, kes on asjaolude sunnil naise palgast sõltuvad.

Muutes palgaootusi, ühtlustuvad loodetavasti ka tegelikkuses saadavad palgad. On väga oluline, et ühiskonnas kinnistunud soorollid hakkaksid muutuma ning naised nägema ennast meestega tööturul võrdsetena – see tähendab oma teadmiste ja oskuste julgemat kasutamist ning vastavalt sellele ka väärilise tasu ootamist.

Maretta Lunev, Statistikaameti projektijuht / analüütik

Teele Järvpõld, Statistikaameti analüütik

Metoodika

Statistikaamet korraldab tööjõu-uuringut 1995. aastast ja igas kvartalis osaleb selles 5000 inimest. Palgaootuste suuruse määramiseks küsitakse kõikidelt tööjõu-uuringus osalenutelt, kes on uuringule eelneva nelja nädala jooksul tööd otsinud, kui suur peaks olema saadav (bruto)palk, et nad võtaksid uue töö vastu. 2014. aastal vastas sellele küsimusele 1204 isikut, kellest 65,1% moodustasid töötud, 31,8% hõivatud ning 3% mitteaktiivsed isikud.

Tööjõu-uuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid ühtlustatud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides.

Sooliseks palgalõheks nimetatakse naiste ja meeste palga erinevust. Euroopa Liidus kasutatakse soolise palgalõhe jälgimiseks Euroopa Liidu statistikaameti (Eurostat) avaldatavat korrigeerimata palgalõhe näitajat (gender pay gap in unadjusted form), mida avaldatakse igal aastal kõikide liikmesriikide kohta. Näitaja arvutatakse brutotunnipalgale tuginedes ja see näitab, mitu protsenti on naiste brutotunnipalk meeste omast väiksem. Oodatava töötasu lõhe näitab, mitu protsenti on naiste oodatav brutokuupalk meeste omast väiksem.

2013–2015 toimub Statistikaameti eestvedamisel Norra 2009–2014 toetuste programmi „Sooline võrdõiguslikkus ning töö- ja pereelu tasakaal“ alamprojekt “Palgaerinevuste statistika parem kättesaadavus.”

Mida tähendab naise madalam palk?

Ebavõrdsuse mõõtmiseks ühiskonnas kasutatakse sageli soolise palgalõhe näitajat. Kuigi naiste ja meeste palgaerinevuse arvutamise metoodika on üsna lihtne, peidab näitaja endas üsna keerulisi põhjus-tagajärg seoseid.

Sooline palgalõhe (gender pay gap) mõjutab naiste ja meeste majanduslikku kindlustatust konkreetsel hetkel ning annab saadava pensioni näol tunda veel aastaid hiljemgi. Soorollidest tulenev poiste ja tüdrukute erinev kasvatus mõjutab nende hilisemat haridusteed ja karjäärivalikut. Pereloomise ajal muutub pere- ja tööelu vahel tasakaalu leidmine üha keerulisemaks ning ühel vanematest tuleb karjääris järeleandmisi teha – Eestis on selleks reeglina naine, sest mees peab täitma talle omistatud leiva lauale tooja rolli. Seda tõendavad ka Sotsiaalkindlustusameti andmed vanemapalga saajate kohta: vähem kui ühes peres kümnest on lapsega koju jäänud isa. Kõik see suurendab naise sõltuvust partneri sissetulekust ning vähendab tema majanduslikku kindlustatust. Ning mis saab siis, kui perre peamise või ainukese sissetuleku toonud meest naise kõrval enam ei ole?

Eurostati (Euroopa Liidu statistikaamet) avaldatud palgalõhe suuruse poolest on Eesti viimastel aastatel püsinud kindlalt Euroopa riikide eesotsas ehk Eestis teenivad mehed märksa suuremat palka kui naised.

Kuigi Eurostati näitaja võimaldab liikmesriike omavahel võrrelda, ei ole sellesse kaasatud kõiki aspekte: välja on jäetud põllumajanduse tegevusala ja avalik sektor ning alla 10 töötajaga ettevõtted. Üksnes Eesti oludest rääkides annab tõesema pildi Statistikaameti avaldatav sooline palgalõhe, kus on arvesse võetud kõik tegevusalad ja ka väikeettevõtted. Statistikaameti andmetel said naised 2013. aastal veerandi võrra madalamat palka kui mehed (naiste keskmine brutotunnipalk oli 4,58 eurot, meestel 6,09 eurot). See näitaja kajastab üldist olukorda ehk on korrigeerimata, sest näitaja arvutamisel võetakse arvesse vaid töötatud tunde ja palka ning ei arvestata asjaolu, et naised ja mehed töötavad erinevatel tegevusaladel ja ametikohtadel, kus palgad on erinevad. Ametikoha järgi oli 2010. aastal suurim tunnipalk juhtidel (8 eurot) ning madalaim teenindus- ja müügitöötajatel ning lihttöölistel (alla 3 euro). Kui siia juurde vaadata, millistes ametites naised ja mehed töötavad, siis võib julgelt väita, et paremini tasustatud ametikohtadel töötavad peamiselt mehed (kõikidest naistest töötab juhtival positsioonil 8%, meestest 14%) ning madalamalt tasustatud ametikohtadel on hõivatud ligi kolmandik naistest (32%) ning vaid 15% meestest.

See nagu seletakski, miks on naiste ja meeste keskmine palk erinev (nad töötavad erinevatel ametikohtadel) ning samal ametikohal töötava naise ja mehe palk võiks ju olla võrdne? Paraku näitavad numbrid, et nii see päris pole. Näiteks on naisjuhtide palk 17% meesjuhtide omast madalam. Veelgi suuremad on soolised palgaerinevused seadusandjate ja kõrgemate ametnike seas. Naissoost teenindus- ja müügitöötajad teenivad 20% väiksemat palka kui nende meessoost kolleegid ning lihttööliste seas on vastav palgaerinevus koguni 25%. Kui võrrelda nais- ja meesõpetajate palka nii koolis kui ka ülikoolis, siis näeme, et naisõpetajad teenivad 29% madalamat palka kui nende meessoost kolleegid. Naisarstid saavad meesarstidest 24% väiksemat palka. Kõikidest ametialadest, kus andmed on soo järgi võrreldavad, osutub naiste palk kõrgemaks vaid tervishoiu keskastme spetsialistide (siia kuuluvad nt meditsiinitehnikud, abiapteekrid, terviseteabe keskastme spetsialistid, kohalike omavalitsuste tervishoiutöötajad jpt) ning turule orienteeritud aia- ja põllusaaduste kasvatajate (nt loomakasvatajad ja mesinikud) seas. Seega ka siis, kui vaadata naiste ja meeste palka ameti järgi, on erinevus sama suur kui üldise palgalõhe puhul. Eelnenut kokku võttes: kuigi Statistikaameti avaldatav palgalõhe on korrigeerimata ega võta arvesse seda, et naised ja mehed töötavad erinevatel aladel, kajastab näitaja siiski üsna täpselt tegelikku pilti sellest, kui hästi töötab Eestis põhimõte „võrdse töö eest võrdne tasu“.

Euroopa viimaste aastakümnete trend näitab, et kuigi järjest suurem osa naisi on tööturul hõivatud ning nad on omandanud kõrgema hariduse, valitseb madalama palgaga sektorites endiselt naiste ülekaal, samas kui vastutusrikastel ametikohtadel on naiste osatähtsus väike. Et monitoorida soolise võrdõiguslikkuse olulisi aspekte, avaldas Eurostat hiljuti uue soopõhise statistika rubriigi, kuhu koondatakse põhinäitajad, mis on eriti olulised soolise võrdõiguslikkuse mõõtmisel: haridustase, tööturu näitajad, palk ja tervis.

Ühe näitajana on Eurostat avaldanud kogu soolise palgalõhe (total earnings gap), kus on arvesse võetud ka naiste ja meeste erinevat tööhõive määra ja töötatud tundide arvu. Mõte on selles, et palga kõrval mõjutab tulevasi pensione ja teisi sotsiaalseid garantiisid ka töötamine või mittetöötamine üldiselt. Näitaja on arvutatud esialgu vaid 2010. aasta põhjal, mil Eesti naiste ja meeste tööhõive määr oluliselt ei erinenud (erinevus alla ühe protsendipunkti), samal ajal kui mõningates riikides oli erinevus väga suur (näiteks Maltal 33, Kreekas 23 ja Itaalias 22 protsendipunkti naiste kahjuks). Samuti ei ole osaajaga töötamine (lühem kui 35-tunnine töönädal) Eesti naiste ja meeste seas kuigi populaarne (vaid 13% naistest ja 6% meestest töötab osalise tööajaga). Samas on riike, kus osaajaga töötamine on eriti populaarne just naiste hulgas (näiteks Hollandis töötab 76% naistest ja 24% meestest osalise tööajaga). Seetõttu ei näita kogu soolise palgalõhe number Eesti puhul midagi uut, kuid meie koht riikide pingereas paraneb tunduvalt: Eesti asetub Euroopa keskmisele tasemele. Põhjuseks on see, et töötundide arvust ning üldisest tööhõive määrast tulenevad soolised erinevused mõjutavad teiste liikmesriikide näitajaid enam.

Veel üks just Eesti kontekstis oluline teema, mida Eurostat soopõhise statistika valdkonnas tutvustab, on tervis. Eesti puhul on tervisest oluline rääkida seetõttu, et Eesti meeste oodatav eluiga sünnimomendil on kümme aastat lühem kui naistel, mis on üks suurimaid erinevusi liikmesriikide seas. Ka Eesti naiste ja meeste tervena elatud aastate erinevus on üks liikmesriikide suurimaid (tervena elatud aastad on see aeg elust, mis tõenäoliselt möödub pikaajaliste terviseprobleemide või krooniliste haigusteta), sealjuures on Eesti meeste tervena elatud aastate arv liikmesriikide väikseim. 2012. aastal oli Eestis naiste oodatav eluiga sünnimomendil 82 ja meestel 72 aastat, neist terviseprobleemideta möödub vastavalt 57 ja 53 aastat. Kas meeste kehvem tervis ja lühem eluiga on seotud peamise leiva lauale tooja rolliga, kelleks Eestis peab normide kohaselt olema mees?

Eesti on praegu Euroopas punase laterna rollis nii soolise palgalõhe kui ka Eesti meeste tervena elatud aastate poolest. Ei oma isegi tähtsust, millist konkreetset palgalõhe metoodikat valida, tulemus on Eesti jaoks ühtviisi nigel. Reaalsuses kajastab see statistika aga olukorda, kus naise madalam palk toob kaasa kehvema majandusliku kindlustatuse ning seeläbi suurema sõltuvuse oma partnerist, kelle tervena elatud elu on aga lühem kui teiste Euroopa Liidu riikide meestel.

Merle Paats, Statistikaameti projektijuht
Maretta Lunev, Statistikaameti analüütik

2013–2015 toimub Statistikaameti eestvedamisel Norra 2009–2014 toetuste programmi „Sooline võrdõiguslikkus ning töö- ja pereelu tasakaal“ alamprojekt “Palgaerinevuste statistika parem kättesaadavus.”

Norway+Grants+-+JPG

Eesti tööjõuturg pärast Euroopa Liiduga ühinemist

2014. aasta mais täitub Eestil 10 aastat Euroopa Liidu liikmesriigina. Pärast Euroopa Liiduga liitumist ja ühise Schengeni viisaruumi jõustumist 2007. aastal, avanesid uued võimalused vabale tööjõu liikumisele teistesse liikmesriikidesse.

Statistikaameti tööjõu-uuringu andmetel hakkas Eestis 20–64-aastaste seas tööga hõivatute osatähtsus 2004. aastast tõusma ja jõudis 2008. aastal 77%-ni. Järgnenud ülemaailmne majanduskriis tõi kaasa töökohtade vähenemise. Töötuse määr oli Eestis suurim 2010. aastal (16,7%) ning alates 2010. aasta teisest poolest hakkas tööhõive tasapisi taastuma, praeguseks (2014. aasta) on taastumistempo jäänud väga aeglaseks. Euroopa Liidus oli 20–64-aastaste tööhõive määr samuti kõige kõrgem 2008. aastal (70,3%) ja järgnevatel aastatel pole selle tasemeni jõudnud.

Euroopa Liidu 2020. aasta majanduskasvu strateegia on seadnud eesmärgiks tõsta 20–64-aastaste seas tööga hõivatute osatähtsuse 75%-ni (2013. aastal oli see 68,5%) ning vähendada viimastel aastatel esile kerkinud suurt noorte (15–24-aastased) töötuse probleemi.

2008. aastal alanud majanduskriis on rohkem mõju avaldanud just noortele. Euroopa Liidus on 2009. aasta algusest lõhe noorte ja kogu 20–64-aastase elanikkonna töötuse vahel suurenenud, 2012. aasta lõpus oli noorte töötuse määr 2,6 korda kõrgem. Samas tuleb arvestada, et noorte töötuse määr näitab nende 15–24-aastaste töötust, kes on tööturule juba sisenenud (töötavad või otsivad tööd), mitte kogu 15–24-aastaste vanuserühma töötust, sest paljud noored on majanduslikult mitteaktiivsed, st nad alles õpivad ja pole tööelu alustanud. Näiteks oli Eestis 2013. aastal noorte töötuse määr ülejäänud tööealise elanikkonnaga võrreldes (25–64-aastased) 2,4 korda kõrgem (18,7%), ent kõikidest Eesti noortest oli töötuid 7,4%.

2013. aasta IV kvartalis oli EL-s noorte töötuse määr 23,1%. Rohkem kui üks viiest majanduslikult aktiivsest noorest eurooplasest ei leia tööd, Kreekas ja Hispaanias oli juba tööelu alustanud noorest töötu iga teine. Noorte töötuse kasv põhjustab noorte õpingute pikenemise ja kauem tööjõuturult eemal püsimise. Samuti kui noored ei leia kodumaal tööd, põhjustab see omakorda väljarände. EL on vastu võtnud noortele töö garanteerimise skeemi (Youth Guarantee scheme), mille eesmärgiks on kindlustada, et kõikidele alla 25-aastaste pakutakse tööd, jätkuvaid õpinguid või koolitust nelja kuu jooksul pärast hariduse omandamist.

Samuti varieerub märkimisväärselt liikmesriikide vahel keskmine tööjõukulu tunnis, jäädes vahemikku 3,7 ja 40,1 eurot (EL keskmine oli 2013. aastal 23,7 eurot). Eurostati hinnangu kohaselt olid 2013. aastal tööjõukulud tunnis kõige kõrgemad Rootsis, Taanis ja Belgias (vastavalt 40,1; 38,4 ja 38 eurot), samas kui Eestis oli vastav näitaja 9, Kreekas 14,9 ja Hispaanias 21,1 eurot.

Kuigi Balti riikides olid tööjõukulu tunnis EL madalamate seas, siis tööjõukulu tunnis muutus oli 2013. aasta IV kvartalis võrreldes eelmise aasta sama ajaga kõige kõrgem just Eestis (7,2%), Lätis (5,9%), Leedus (5,7%), Bulgaarias (4,3%) ja Poolas (3,9%), mis näitab palkade kiiret kasvu Balti riikides.

Eurostati andmetel oli Euroopa Liidu keskmine sooline palgalõhe 2012. aastal 16,4%, Eestis oli sooline palgalõhe liikmesriikide seas kõige suurem (30%), suurim palgalõhe oli finants ja kindlustuse tegevusalal (44,9%). Suur naiste ja meeste palkade erinevus tuleneb naiste suurest osatähtsusest madalapalgalistel töökohtadel (2010. aastal töötas Eestis madalalt tasustatud ametikohal 30,1% naisi ja 15,5% mehi), seega palgalõhet tuleks analüüsida ametialade kaupa.

Soolise palgalõhe vähendamiseks on Euroopa Komisjon vastu võtnud laia valiku meetmeid palkade läbipaistvuse tagamiseks (suurettevõtete palgaauditid, ettevõtjate korrapärane aruandlus, kollektiivläbirääkimised jne), millest liikmesriigid peaksid rakendama vähemalt ühte nendest meetmetest. Samuti on seatud eesmärgiks suurendada naiste arvu ettevõtete juhatustes ning tõsta naiste tööhõivemäärt.

Kuidas Eestil on 10 aasta jooksul EL tööjõuturul läinud?

Euroopa Liiduga liitumise algusaastatel õitses tänu kinnisvarabuumile ehitussektor, 20–64-aastaste tööga hõivatute arv kasvas 2008. aastaks 623 000-ni ja selle vanuserühma töötuse määr vähenes 2007. aastal 4,4%-ni. 2008. aastal hakkas tööpuudus majanduslangusest ja ehitussektori taandarengust tingituna kasvama ja oli 2010. aastal 16,7%. Alates 2010. aasta teisest poolest on tööturg väga kiiresti taastunud, kuid aasta-aastalt on kasvutempo jäänud aeglasemaks.

Vanuserühmiti on töötute osatähtsus kõige suurem 15–24-aastaste seas
(2013. aastal 18,7%). Kui Euroopa Liidus keskmiselt on noorte tööpuudus kasvanud (rohkem kui üks viiest majanduslikult aktiivsest noorest eurooplasest ei leia tööd), siis Eestis on noorte töötus viimastel aastal vähenenud. Noorte töötuse määr Eestis oli kõige kõrgem 2010. aastal (32,9%), 2013. aastaks on see kahanenud 18,7%-ni. Aastal 2014 tõdeme, et kõige suurem majandusarengut takistav tegur on kvalifitseeritud tööjõu puudus, suureneb nõudlus tööjõu järele IT- ja teenindavas sektoris.

Palkade kasv püsis tõusvas joones kuni 2008. aastani, kui keskmine brutokuupalk oli 819 eurot ning 2009. aastal langes 781 euroni. Kriisieelne tase ületati 2011. aastal ning 2013. aasta IV kvartaliks kasvas keskmine brutopalk 986 euroni.

2013. aastal oli Eestis suurim tööjõukulude tõus tunnis Euroopa Liidus. Samas kui Eestis on tunnipalkade kasv olnud kiire, siis meeste ja naiste palgalõhe on püsinud suurimana Euroopa Liidus. Sooline palgalõhe tuleneb naiste suuremast osatähtsusest madalamalt tasustatud ametikohtadel.

Birgit Hänilane, Statistikaameti juhtivstatistik

Metoodika

Eurostati avaldatud meeste ja naiste palgalõhes ei ole arvestatud alla 10 töötajatega ettevõtete näitajaid ja põllumajanduse tegevusala, seetõttu erineb see statistikaameti soolise palgalõhe arvutamise metoodikast. Statistikaameti arvutatud sooline palgalõhe oli Eestis 2012. aastal 24,6%.

Laste mõju mehe edukusele tööturul

Naiste ja meeste palgalõhest on palju räägitud, aga kas leibkonnas lapsi omavate ja mitteomavate meeste palku võrreldes näeb samasugust lõhet?

Soolise palgalõhe üheks põhjuseks on peetud naiste suuremat pühendumust kodule ja lastele. Et naised kulutavad meestega võrreldes oluliselt enam aega majapidamise ja perekonna eest hoolitsemisele, jääb neil vähem aega tööalase karjääri edendamiseks. Statistikaameti 2010. aasta ajakasutuse uuringu andmetel kulutasid Eesti naised päevas keskmiselt 4,1 tundi majapidamisele ja perele, mehed aga 2,6 tundi.

Kas leibkonnas lapsi omavate ja mitteomavate meeste palku võrreldes näeb samasugust palgalõhet? Arvestades, et lastega mehed kulutavad siiski rohkem aega lastele ja perele? Ning kas lastega meestel on suurem oht jääda töötuks, kuna tööandja peab arvestama sellega, et isad lähevad enne tööpäeva lõppu lasteaeda näiteks isadepäeva- või jõuluüritusele?

Selgub, et ei ühte ega teist. Tulemused on hoopis vastupidised.

Mehed kannatasid majanduskriisi tõttu veidi enam kui naised ning kriisi tippajal oli iga viies tööturul aktiivne mees töötu. 2012. aastal vähenes meeste töötus oluliselt, saavutamata küll kriisieelset taset. Kriis mõjutas mehi sõltumata sellest, kas neil oli leibkonnas lapsi või mitte. Samas oli leibkonnas lapsi omavate meeste töötus võrreldes lapsi mitteomavatega oluliselt väiksem nii enne kriisi, kriisi ajal, kui ka pärast kriisi. Nii näiteks langes leibkonnas lapsi omavate meeste töötuse määr 2012. aastal 6,7%-ni, leibkonnas lapsi mitteomavate meeste töötuse määr oli aga 13,3%.

Ka palka saavad lastega mehed rohkem. Aastatel 2007–2012 oli leibkonnas lapsi omavate meeste keskmine netopalk 20% kõrgem kui lasteta meestel. Parimas tööeas meesteks võiks lugeda 25–49-aastaseid – nende palgatase oli teiste vanuserühmadega võrreldes ka kõrgem. Et 25–49-aastaste vanuserühmal on suure tõenäosusega juba ka lapsed, siis kas hoopis kindel vanuserühm on palgaerinevuse põhjuseks? Nii see siiski pole, leibkonnas lapsi omavatel 25–49-aastastel meestel oli 2012. aastal keskmine netopalk samuti 20% kõrgem kui sama vanuserühma lasteta meestel.

Seega kipuvad leibkonnas lapsi omavad mehed olema lasteta meestest tööalaselt edukamad. Eks põhjuste jada on pikk — alustades pereisade suurenenud vastutustundest ja selgemast sihiseadest ning lõpetades naiste valikuga partneri osas.

Põhjalikum ülevaade Statistikaameti kogumikus „Laste heaolu“ artiklis „Laps eri keskkondades“ (ilmus 20.12.2013).

Siim Krusell, Statistikaameti peaanalüütik