Tag Archives: palk

Palgastatistika erinevustest puust ja punaselt

Palgastatistikas on kohati raske orienteeruda. Sellealast informatsiooni avaldavad peamiselt kolm allikat – Statistikaamet (SA), Maksu- ja tolliamet (MTA) ning Euroopa Liidu statistikaamet Eurostat. Kas andmed on omavahel võrreldavad?

Palgastatistika erinevustest parema kujutluspildi saamiseks võtame appi Mihkli, kes töötab põllumajandusega tegelevas 5 töötajaga ettevõttes OÜ Tore Põld. Mihkel töötab täiskoormusega ja töölepingu kohaselt on tema brutokuupalk 1000 eurot. Lihtsustamise huvides eeldame, et Mihkel ei ole saanud tööga seotud muid lisatasusid ega preemiaid. Augustis oli Mihkel haiguslehel, mistõttu teenis augustikuu eest 850 eurot. Septembris töötas Mihkel täiskoormusega iga tööpäev.

Kui suur on Mihkli septembri brutokuupalk?

Arvutame Mihkli septembrikuu palga Maksu- ja tolliameti, Statistikaameti ning Eurostati näitel.

Maksu- ja tolliameti andmete kohaselt on Mihkli septembrikuu bruto väljamakse 850 eurot. Kuidas nii?

Maksu- ja tolliamet ei arvuta keskmist brutokuupalka, vaid septembrikuus tehtud töösuhtega seotud erinevaid väljamakseid, arvestamata, mis ajaperioodi eest tasud väljateenitud on. Seega on Mihkli septembrikuu väljamakse tegelikult tema augustikuus väljateenitud tasu ning kuna Mihkel oli augustikuus haige, kajastub see septembrikuu väljamaksetes.

Statistikaameti metoodika kohaselt on Mihkli septembrikuu brutokuupalk 1000 eurot. Kuidas nii?

Statistikaamet arvutab septembrikuu eest väljateenitud keskmist palka, sõltumata sellest, et reaalne väljamakse tehakse alles oktoobris.

Eurostati metoodika kohaselt jääb Mihkel antud näite puhul septembri palgastatistikast välja. Kuidas nii?

Kuigi ka Eurostati keskmise brutopalga aluseks on kuus väljateenitud tasu, siis Eurostati avaldatavast statistikast jääb Mihkel hoopis välja. Eurostat ise uuringuid ei tee ja saab oma andmed liikmesriikide statistikaametitest, kuid liikmesriikide vahelise võrdluse tagamiseks jäävad palgastatistikast välja alla 10 töötajaga ettevõtted ning põllumajanduse, metsamajanduse ja kalapüügi ning avaliku halduse ja riigikaitse tegevusalad. Eurostat avaldab liikmesriikide brutopalka iga 4 aasta tagant.

Samas avaldab Eurostat kvartaalselt palgamuutusi, kus on sees kõik tegevusalad ja ka alla 10 töötajaga ettevõtted. Seega antud näite puhul ei ole võimalik küll näha, kui suur on Mihkli brutopalk, vaid on võimalik vaadata, kui palju on tema palk muutunud võrreldes näiteks aastataguse ajaga.

Töötajate brutopalk ettevõttes, maakonnas ja tegevusalal

Palgastatistika tegemisel ei huvita meid ainult Mihkli palk. Me soovime teada, mis on keskmine brutokuupalk mingis teatud kogumis, nt ettevõttes, maakonnas või tegevusalal, et neid omavahel võrrelda. Võtame siinkohal selleks kogumiks ettevõtte, kus Mihkel töötab ning leiame OÜ Tore Põld septembrikuu töötajate keskmise brutopalga Statistikaameti ning Maksu- ja tolliameti metoodika näitel.

Ettevõttes on peale Mihkli veel neli töötajat. Mihklile lisaks töötab neist kaks täiskoormusega ning nende brutokuutasu on 1000 eurot ning ülejäänud kaks töötab 0,5 koormusega ning nende brutokuutasu on 500 eurot. Eeldame, et kõik töötajad peale Mihkli olid eelmisel kuul terved ning ei puudunud töölt.

Mis on OÜ Tore Põld töötajate septembrikuu keskmine brutokuupalk?

Maksu- ja tolliameti metoodika kohaselt on OÜ Tore Põld keskmine septembrikuu brutoväljamakse 770 eurot töötaja kohta. Kuidas nii?

Septembrikuu viie töötaja väljamaksed liidetakse (850 + 500 + 500 + 1000 + 1000 = 3850) ja jagatakse töötajate arvuga (3850 / 5 = 770). Maksu- ja tolliamet ei arvesta teatud kogumi brutoväljamaksete keskmise arvutamisel töötajate töökoormust. Näiteks teame, et Mihkli septembrikuu väljamakse on 850 eurot, kuid me ei tea, kas Mihkel töötas selle väljateenimiseks 5 tundi, 20 tundi või 40 tundi. Toodud näite kohaselt saavad 500 eurot teenivad töötajad poole vähem palka, kui 1000 eurot teenivad töötajad, kuid ei selgu tõsiasi, et töökoormust arvestades on nende tunnipalk täpselt sama.

Statistikaameti metoodika kohaselt on OÜ Tore Põld keskmine septembrikuu brutokuupalk 1000 eurot töötaja kohta. Kuidas nii?

Selleks, et tagada kuupalga võrreldavus erinevates kogumites, arvestab Statistikaamet kuupalga leidmisel töötajate töökoormust. Töötajate arv taandatakse täistööajale: osalise tööajaga töötajate arv korrutatakse töökoormusega (2 X 0,5 = 1). Antud juhul siis annavad kaks poole kohaga töötajat välja ühe täistööajaga töötaja mõõdu. Seejärel jagatakse ettevõtte kõikide töötajate palgad täistööajale taandatud töötajate arvuga (4000 / 4 = 1000).

Töötajate brutopalk maakonniti ja tegevusalati

Palgastatistikas saame soovi korral võrrelda omavahel ka erinevaid maakondi või tegevusalasid. Võtame vaatluse alla jällegi põllumajanduse tegevusala ning Harju- ja Tartumaa. Lihtsustamise huvides võrdleme maakondi vaid ühe töötaja näitel. Oletame, et Tartumaal põllumajandusega tegeleva ettevõtte töötaja keskmine brutokuutasu on täiskoormusega töötades 1000 eurot ja Harjumaal 0,5 koormusega töötades 800 eurot. Eeldame, et antud kuus on 160 töötundi.

Maksu- ja tolliameti metoodika kohaselt on Tartumaal põllumajanduse tegevusalal töötasu kõrgem – 1000 eurot. Statistikaameti metoodika kohaselt on keskmine brutokuupalk kõrgem Harjumaal – 1600 eurot. Statistikaamet toob välja ka tunnitasud: brutotunnitasu Tartumaal on 1000 / 160 = 6,25 ja brutotunnitasu Harjumaal 800 / 80 = 10 eurot.

Eelnevad näited tõid välja, kui erinevad võivad olla Statistikaameti ning Maksu- ja tolliameti palgastatistika metoodikad ja sellest ka tulemused. Statistikaameti ning Maksu- ja tolliameti andmed ei ole omavahel võrreldavad. Kuid kas peavadki olema, kui andmete kogumise eesmärk on erinev? Peamine erinevus seisneb tasuliigis (Statistikaamet avaldab keskmist palka ning Maksu- ja tolliamet väljamakseid), ajalises nihkes (Statistikaamet arvestab kuus väljateenitud tasu, Maksu- ja tolliamet arvestab kuus tehtud väljamakseid) ja töötajate arvus (Statistikaamet arvestab töökoormust, Maksu- ja tolliamet töökoormust ei arvesta). Statistikaameti eesmärk on teha riiklikku statistikat ning kuna Eurostat saab oma andmed Statistikaametilt, on Statistikaametil oluline jälgida andmete rahvusvahelise võrdluse tagamiseks metoodika nõudeid ja eeskirju.

Palgastatistikas võib olla kohati raske orienteeruda, kuid oluline on mitte lasta erinevatel palgastatistika andmetel end eksitada ning mõista, mis on ühe või teise näitaja taga.

Kai Maasoo, Statistikaameti juhtivstatistik

Palgaandmete kogumine ja palgastatistika avaldamine

Statistikaamet korraldab palgastatistika uuringut rahvusvahelise metoodika alusel 1992. aastast. Aastas on valimis üle 12 000 ettevõtte, asutuse ja organisatsiooni. Avaldatud keskmised brutokuupalgad on taandatud täistööajaga töötajale, et oleks võimalik võrrelda palku tööaja pikkusest olenemata. Kuupalga arvestamise alus on tasu tegelikult töötatud aja (aja- ja tükitööpalgad, lisatasud ületundide, öötöö ja riigipühadel töötamise eest jt regulaarselt makstavad lisatasud) ja mittetöötatud aja (puhkusetasud, tööseisakutasud, tööalasel koolitusel viibimise ajal makstud tasud jt lisatasud, mille arvestamise aluseks ei ole töötatud aeg) eest. Tunnipalgas tasu mittetöötatud aja eest ei kajastu. Lühiajastatistikas mõõdetakse keskmist brutopalka kui tööjõukulu komponenti. Tööjõukulu hõlmab brutopalka ning tööandja sotsiaalmakseid, hüvitisi ja toetusi palgatöötajatele.

Statistikatöö avaliku huvi peamine esindaja on Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, kelle tellimusel Statistikaamet selle statistikatöö tegemiseks andmeid kogub ja analüüsib.

Andmete esitamise kohustuse kohta on detailsem ülevaade Statistikaameti veebilehel. Kogutud andmete põhjal avaldatud palgastatistika aegread ja detailsem ülevaade on statistika andmebaasis.

Elu mõttest rändeni

Eesti elanike rahulolu oma leibkonna majandusliku olukorraga jääb alla Euroopa Liidu keskmise. Samas Eesti 25–34-aastaste kõrgharidusega noorte seas on see näitaja Euroopa Liidu keskmist kõrgem, mis on kooskõlas näiteks ka sellega, et kõrgharidusega noored pole Eestist välismaale tööle siirdujate seas kõige aktiivsemad.

Eesti palgatase on võrreldes nii-öelda vanade Euroopa Liidu liikmesriikidega tublisti madalam. Vahet kompenseerib veidi EL keskmisest madalam hinnatase, kuid erinevused jäävad siiski püsima. Siiani on Eesti sissetulekute tase olnud põhjus riigist lahkumiseks, mitte tõukejõuks ulatuslikule töömigratsioonile teistest riikidest. Välismaale kolinud ongi kõige enam elukohavahetuse peamise võiduna maininud n-ö inimväärset palka. Lisaks on välja toodud ka inimväärset suhtumist, paremat elukeskkonda ning muretumaid inimesi, teisisõnu palgast sõltumatuid ning pigem elukvaliteediga seotud tegureid.

Alati võib leida ka teistsuguseid arvamusi. Hoolimata keskmisest palgast ja sõbralikust suhtumisest eksisteerib mujalt tulnute suhtes ikkagi nähtamatu sein, mis ei lase sõbralikul suhtumisel areneda tegelikeks sõbrasuheteks. Samuti võidakse üllatusega tõdeda, et Eesti asjaajamise elementaarne kiirus ei pruugi mõnes teises riigis nii elementaarne olla ning maamaja koos 30 hektari metsaga on mõnes riigis päris suur luksus.

Nii võikski loetelu välismaale kolimise plussidest ja miinustest jätkata ning kui arvestada igaühe subjektiivset hinnangut, võib nimekiri päris pikaks venida. Riikide võrdluses on aga parem kasutada hinnangute keskmisi või võrreldavaid suhtarve.

Üks lihtsamaid viise, kuidas inimeste elukvaliteeti hinnata, on neilt küsida, kas olete oma eluga rahul. Saab küsida ka konkreetsemalt – kas oled rahul eluaseme, isiklike suhete, majandusliku olukorra või montypythonlikult elu ja tegevuse mõtestatusega. Selliselt on küsinud ja aidanud inimeste elukvaliteeti Euroopa Liidu riikides mõõta sotsiaaluuring (EU-SILC), kuhu on kaasatud ka mõned EL mittekuuluvad Euroopa riigid.

Elu ja tegevuse mõtestamisega saavad kõige paremini hakkama väikerahvad

Esimesel kohal troonivad islandlased, kes andsid oma elu ja tegevuse mõtestatusele 10-pallisel skaalal enam kui 8 punkti (0 tähendas „üldse ei ole rahul” ja 10 „täiesti rahul”). Üsna vähe jäävad neist maha maltalased, soomlased ning luksemburglased. Esimese viie sekka kuuluvad pisut suurema rahvana lisaks soomlastele ka taanlased. Eesti siin edetabeli tipus ei ole, kuid asub siiski pisut ülalpool Euroopa Liidu keskmist.

Kui elu ja tegevuste mõtestatus on filosoofilisemat laadi sisekaemus, siis rahulolu majandusliku olukorraga hoopis maisemat laadi. Võiks öelda, et siin on tulemused suurel määral korrelatsioonis sellega, milline on erinevate riikide keskmine palk ja selle ostujõud. Näiteks leiab siin tipust Põhjamaad, Šveitsi ja Hollandi, pingerea lõpust aga Balti riigid ja enamiku Ida-Euroopa riike. Seega tundub üsna mõistetav Eesti inimeste tung kolida näiteks Põhjamaadesse, et parandada enda ja leibkonna majanduslikku olukorda.

Eesti kõrgharidusega noored ja nende Euroopa eakaaslased

Kõigi Eesti ühiskonnarühmade puhul ei oleks majandusliku olukorra parandamiseks välismaale tööle minek aga täiel määral põhjendatud. Üks selline rühm on kõrghariduse omandanud 25–34-aastased inimesed. Ühelt poolt ei ole päris tipus nemadki – Soome, Šveitsi ja Hollandi kõrgharidusega noortele jäädakse rahulolus leibkonna majandusliku olukorraga alla. Teiselt poolt aga ollakse ühes rühmas Eestist märgatavalt jõukamate riikide Saksamaa ja Prantsusmaaga.

Kas selline tulemus tähendab, et Eesti ei pea ajude äravoolu pärast muretsema? Peab ikka. Jätkuvalt suundub kõrgharidusega noori välismaale elama ja tööle ning paljud neist ei pöördu kodumaale tagasi. Samas ei saa ka öelda, et probleem selle rühma migratsiooni ja piiriülest töörännet põhjustava peamise faktori ehk majandusliku heaolu osas oleks väga terav. Mõne teise ühiskonnarühma puhul on probleem palju teravam. Sellest annab märku ka töörände statistika – välismaale tööle siirduvad pigem madalama haridustasemega inimesed. Lõpetuseks – Eesti kõrgharidusega noored on elu ja tegevuse mõtestamisel pingereas Euroopa tipus ning saavad mõtestamisega sama hästi hakkama kui Soome kõrgharidusega noored.

Ülevaade EL riikide elukvaliteedi ja heaolu näitajatest on Eurostati veebilehel.

Siim Krusell, Statistikaameti peaanalüütik

Laste mõju mehe edukusele tööturul

Naiste ja meeste palgalõhest on palju räägitud, aga kas leibkonnas lapsi omavate ja mitteomavate meeste palku võrreldes näeb samasugust lõhet?

Soolise palgalõhe üheks põhjuseks on peetud naiste suuremat pühendumust kodule ja lastele. Et naised kulutavad meestega võrreldes oluliselt enam aega majapidamise ja perekonna eest hoolitsemisele, jääb neil vähem aega tööalase karjääri edendamiseks. Statistikaameti 2010. aasta ajakasutuse uuringu andmetel kulutasid Eesti naised päevas keskmiselt 4,1 tundi majapidamisele ja perele, mehed aga 2,6 tundi.

Kas leibkonnas lapsi omavate ja mitteomavate meeste palku võrreldes näeb samasugust palgalõhet? Arvestades, et lastega mehed kulutavad siiski rohkem aega lastele ja perele? Ning kas lastega meestel on suurem oht jääda töötuks, kuna tööandja peab arvestama sellega, et isad lähevad enne tööpäeva lõppu lasteaeda näiteks isadepäeva- või jõuluüritusele?

Selgub, et ei ühte ega teist. Tulemused on hoopis vastupidised.

Mehed kannatasid majanduskriisi tõttu veidi enam kui naised ning kriisi tippajal oli iga viies tööturul aktiivne mees töötu. 2012. aastal vähenes meeste töötus oluliselt, saavutamata küll kriisieelset taset. Kriis mõjutas mehi sõltumata sellest, kas neil oli leibkonnas lapsi või mitte. Samas oli leibkonnas lapsi omavate meeste töötus võrreldes lapsi mitteomavatega oluliselt väiksem nii enne kriisi, kriisi ajal, kui ka pärast kriisi. Nii näiteks langes leibkonnas lapsi omavate meeste töötuse määr 2012. aastal 6,7%-ni, leibkonnas lapsi mitteomavate meeste töötuse määr oli aga 13,3%.

Ka palka saavad lastega mehed rohkem. Aastatel 2007–2012 oli leibkonnas lapsi omavate meeste keskmine netopalk 20% kõrgem kui lasteta meestel. Parimas tööeas meesteks võiks lugeda 25–49-aastaseid – nende palgatase oli teiste vanuserühmadega võrreldes ka kõrgem. Et 25–49-aastaste vanuserühmal on suure tõenäosusega juba ka lapsed, siis kas hoopis kindel vanuserühm on palgaerinevuse põhjuseks? Nii see siiski pole, leibkonnas lapsi omavatel 25–49-aastastel meestel oli 2012. aastal keskmine netopalk samuti 20% kõrgem kui sama vanuserühma lasteta meestel.

Seega kipuvad leibkonnas lapsi omavad mehed olema lasteta meestest tööalaselt edukamad. Eks põhjuste jada on pikk — alustades pereisade suurenenud vastutustundest ja selgemast sihiseadest ning lõpetades naiste valikuga partneri osas.

Põhjalikum ülevaade Statistikaameti kogumikus „Laste heaolu“ artiklis „Laps eri keskkondades“ (ilmus 20.12.2013).

Siim Krusell, Statistikaameti peaanalüütik

Eesti elu arvudes 2012. aastal

Sirvides Statistikaameti „Eesti statistika aastaraamatut“ ning kõrvutades erinevate valdkondade 2012. aasta näitajaid, võib üsna kindel olla selles, et kunagi ei saabu üleüldist konsensust hinnangutes Eesti ühiskonna eluolu edu või tagasilanguse osas, vaidlustes, kas klaas on pooltühi või -täis.

Jättes kõrvale näitajate prioriteetsuse (milliseid näitajaid peaks eelkõige Eesti ühiskonna edu mõõtmiseks kasutama) ja paljususe, usun, et enamik lugejaid nõustub väitega, et Eesti jaoks on oluline, millised on rahvastikuprotsessid, kas inimestel on tööd, kui suur on töö eest saadav tasu ning kas pered tulevad majanduslikult toime.

Kui majanduskriisi kõige raskematel aastatel (2009 ja ka 2010) toimusid rahvastikus pigem positiivsed muutused, siis 2011. aastal muutus trend vastupidiseks ja oli negatiivne ka 2012. aastal. Teisisõnu, kui 2010. aastaks saavutati esimest korda üle pika aja jälle napilt positiivne iive (sünde oli rohkem kui surmasid), siis 2011. ja 2012. aastal oli surmasid rohkem kui sünde ning 2012. aastal suurenes nende vahe 2011. aastaga võrreldes veelgi. Ka rändesaldo muutus 2012. aastal olulisel määral negatiivsemaks. Kui 2009. aastal oli väljarännanuid sisserännanutest vaid ligi 800 võrra enam, siis 2012. aastal oli see näitaja juba üle 6500. Sündide arvu vähenemisse võib olla oma panuse andnud see, et väljarännanute seas domineerisid nooremad inimesed ja nende seas omakorda ületas naiste arv meeste oma. Vahe oli märkimisväärseim 15–29-aastaste seas. Selles vanuserühmas lahkus Eestist 1556 meest ja 2088 naist. Sisserännanute puhul aga toob detailsem analüüs esile ka positiivsemaid noote — 2012. aastal oli Eestisse elama asunud 4244 inimesest peaaegu 3000-l Eesti kodakondsus. Sisuliselt on suurel määral tegemist tagasirändega, millele viitab ka asjaolu, et üle 2000 inimese sünniriik oli Eesti.

Sisseränne Eestisse, 2004–2012

Sisseränne Eestisse, 2004–2012

Kasvanud väljarände üheks tõukejõuks võiks olla halvenev seis tööturul, kuid tööturumuutused olid 2012. aastal hoopis rõõmsamat tooni.

Kui majanduskriisi ajal kasvas töötus kiiresti, siis 2010. aastal hakkas see kahanema, ehkki mitte küll niivõrd kiiresti kui toimus kasv. Kahanemine jätkus ka 2012. aastal, kui aastakeskmine töötuse määr langes 10,2%-ni ja aasta kahes viimases kvartalis ka alla 10%. Tulemus on seda hinnatavam, et üle pooltes EL-i riikides toimus 2012. aasta jooksul vastupidine muutus ja EL-i riikide aastakeskmine töötuse määr oli üle 10%.

Eestis vähenes töötus 2012. aastal varasema aastaga võrreldes nii naiste ja meeste hulgas kui ka kõigis vanuserühmades. Oluliselt vähenes 2012. aastal pikaajaliste töötute arv (aasta või kauem tööd otsinud) — 49 000-st 38 000-ni. Pikaajalisi töötuid oli siiski üle poole töötute koguarvust.

Enamikul hõivatutest moodustab sissetulekutest suurima osa palk. Hea uudis on see, et 2012. aastal keskmine palk tõusis ning jõudis 2013. aasta I kvartalis 900 euroni. 2012. aasta I kvartaliga võrreldes tõusis keskmine brutokuupalk 6,3%. Tõusev brutopalk ei pruugi tähendada inimeste ostujõu kasvu, juhul kui hinnatõus on palgatõusust kiirem. Reaalpalk, milles on arvesse võetud tarbijahinnaindeksi muutuse mõju, tõusis 2013. aasta I kvartalis varasema aasta sama ajaga võrreldes 2,7%. Reaalpalk tõusis seitsmendat kvartalit järjest. Reaalpalga kasvutempo on olnud siiski üsna mõõdukas, mistõttu oma toimetulekut heaks hindavate inimeste osatähtsus pole oluliselt suurenenud. Samuti on olnud palgakasv tegevus- ja ametialati ebaühtlane.

Seega pole kuigi üllatav, et inimeste enesehinnanguline toimetulek oli 2012. aastal sarnane 2011. aasta omaga. Olenemata tööalasest staatusest tulid kummalgi aastal enda hinnangul majanduslikult toime ligi pooled inimesed. Suuri muutusi polnud toimetulekus ka hõivestaatuseti. Ootuspäraselt tulid kõige paremini toime hõivatud, ent kuigi üle poole neist tulid 2012. aastal toime, siis 35% hõivatuist tulid toime mõningate raskustega ja 9% suurte raskustega. Töötutest tuli toime alla viiendiku, 33% mõningate raskustega ja üle 50% suurte raskustega.

Kokkuvõtlikult saab öelda, et hoolimata soodsatest arengutest 2012. aastal töö- ja palgaturul on sissetulekute vahe peamiste migratsiooni sihtriikidega endiselt kahe- või kolmekordne. Ning see asjaolu on ka püsiva negatiivse rändesaldo üks peamisest põhjustest.

Põhjalikum ülevaade Eesti statistika aastaraamat 2013majandus- ja sotsiaalülevaate peatükis.

Siim Krusell, Statistikaameti peaanalüütik

Eestis on elu parem kui Saksamaal 50 aasta eest?

Oi, kui kallis on Münchenis korterit üürida ja kui soodne on poes õlu! Mis sakslastel viga 18-kroonist bensiini tankida kui Eestis tuleb 3–4 korda väiksema palga eest sama summa välja käia. Kas need pole tuttavad võrdlused?

Saksa Majanduse Instituut Kölnis võrdles keskmise tunnipalga ostujõudu 1960. ja 2009. aastal. Ajalehe Der Spiegel veebileht pakub välja ka kergestimõistetava interaktiivse graafiku 15 kaubale ja teenusele.

Eestit ja Saksamaad on lihtne võrrelda, sest Eesti keskmine netotunnipalk oli 2009. aastal 65 krooni ehk siis ligikaudu võrdne minutite arvuga tunnis.

Saksamaa andmetest näeme, et 2009. aastal oli neil 250 g või ostmiseks tarvis töötada 4 minutit. Sama kogus võid maksab Eestis 23 krooni ehk siis 23 tööminutit (väikese veaga). Või suhtes on töötunni ostujõudude erinevus väga suur, kanamunade puhul mitte nii palju — Saksamaal tuleb 8 minutit tööd teha, Eestis ligi veerand tundi. Eesti õllesõpradele ei ole hea uudis see, et nad peavad pooleliitrise pudeli eest ligi kolm korda kauem tööd tegema kui sakslased. Nõrk lohutus on siiski, et sakslaste wirtschaftswunderi (majandusime) algusaastatel polnud ka sealmail kerge — pudeli õlle eest tuli kauem töötada kui Eestis praegu.

Enamiku toodud kaupade puhul on Eesti keskmiselt tasustatud töötunni ostujõud 2009. aastal suurem kui Saksamaal 50 aastat tagasi, mis näitab vähemalt optimistlikku perspektiivi. Sügavate järelduste tegemiseks majandusliku heaolu kohta need andmed piisavad ei ole, kuna riikide leibkondade kulude struktuuris on erinevusi.

 Priit Potisepp, Statistikaameti peadirektor