Tag Archives: rahvaarv

Kui paljusid elanikke mõjutab Haabersti ringristmiku ehitus?

Statistikaameti andmetel elas 2017. aasta 1. jaanuari seisuga Tallinnas ja selle läänepoolsel tagamaal, kust lühim tee Tallinna kesklinna jõudmiseks läbib Haabersti ristmikku, ligi 60 000 inimest. Iga päev läbib tööle jõudmiseks Haabersti ristmikku hinnanguliselt 21 000 inimest.

Haabersti ring on oluliseks sõlmpunktiks Tallinna liikluses. Sealt saab alguse Rannamõisa tee, mis on oluliseks tuiksooneks eeslinnastunud piirkondadele Tabasalu ja Vääna suunal. Seda läbib Paldiski maantee, mis ühendab Keilat ja Paldiskit Tallinnaga. Ka Õismäe elanikest suur osa läbib teel kesklinna seda ristmikku. Seega on Haabersti ringristimik sõlmpunktiks kogu Tallinna läänepoolsele tagamaale.

Kuna Haabersti ring on olnud liiklusõnnetusterohke liiklussõlm ning on tuntud suurte ummikute poolest tipptundidel, on selle renoveerimist oodatud aastaid. Tänavu mais algasid Haabersti ringristmiku ümberehitustööd, mis peaksid kestma 2018. aasta septembrini. Kui paljusid elanikke need ümberehitustööd mõjutavad? Analüüsis on arvesse võetud Tallinna töörände tagamaa need piirkonnad, kust lühim tee Tallinna kesklinna jõudmiseks läbib Haabersti ringristmikku.

Tallinnas ja selle läänepoolsel tagamaal, kust Tallinna kesklinna jõudmiseks tuleb läbida Haabersti ristmik, elas 1. jaanuaril 2017. aastal ligi 60 000 inimest. Kõik nendest iga päev Tallinnasse ei tule. Hinnangu igapäevaselt Tallinnas tööl käivate elanike arvu kohta saab 2011. aasta rahvaloenduse töörände andmetele tuginedes. Nende põhjal käib antud piirkonnast Tallinnasse tööle ligi 19 000 inimest. Lisaks neile käivad Tallinnas lasteaias või koolis lapsed ja noored ning mittetöötavad elanikud, kes käivad pealinnas erinevaid teenuseid tarbimas. 2017. aastaks on see arv tõenäoliselt suurem, sest eeslinnastumisprotsess on jätkunud ja tagamaa ning linna äärealade rahvaarv suurenenud. Lisaks liigub hulk inimesi ka vastassuunas Tallinnast välja. Rahvaloenduse andmetel käis Tallinnast Harku valda tööle 1200, Keila linna 450 ja Keila valda 120 inimest. Tõenäoliselt läbib ka nendest suur osa Haabersti ringristmikku. Seega ligikaudu 21 000 inimest läbib teel tööle Haabersti ringristmikku.

Kuidas liigelda kui Haabersti ring on suletud?

Ringi paiknemine üsna mere ääres kahandab ümbersõiduvõimalusi. Pakun välja ruumianalüüsi, mis arvestab teede olemasolu, ent mitte nende läbitavust või suurust. Rannamõisa teed mööda linna sisenevale 16 000 elanikule on alternatiivne lühim tee kesklinna mööda Vabaõhumuuseumi teed, mis niigi on kesklinna jõudmiseks lühim tee 6000 Kakumäe elanikule. Keila poolt mööda Paldiski maanteed liiklejatele (neid on hinnanguliselt 44 000) on alternatiivseim lühim tee Kadaka tee. Kui vähendada tagamaad ainult Keilani, väheneb Paldiski maanteed mööda potentsiaalsete liiklejate arv 23 000-ni. Sõpruse puiestee ja Pärnu maantee on alternatiiviks vaid paarisajale liiklejale.

Kõigi 60 000 elaniku summaarne teekond kodust Tallinna kesklinna läbi Haabersti ringristmiku on 207 000 km. Kui ringi läbida ei saa, pikeneb see teekond 13 000 km võrra.

Ülle Valgma, Statistikaameti kartograaf

Statistikaametilt saab ruumianalüüse tellida tellimustööde hinnakirja alusel. Vaata tehtud töid siit.

Noppeid ajaloost: rahvaarv ja asustustihedus

160415_infograafik_aprill_rahvaarv-03

2016. aastal tähistab Eesti statistikasüsteem 95. aastapäeva. Eesti Vabariigis asutati 1. märtsil 1921 Riigi Statistika Keskbüroo, mille juhiks sai Albert Pullerits. Seda kuupäeva võibki pidada Eesti statistika sünnipäevaks.  Statistikaamet avaldab aasta jooksul huvitavamaid noppeid 1920. aastate statistikaväljaannetest võrdluses sama valdkonna viimatiavaldatud näitajatega.

Statistiline kirjaoskus ehk kas suurem on parem

Eestis räägitakse palju sellest, et suurema rahvaarvuga omavalitsusüksus on parem. Väide, et väikesed omavalitsusüksused on olemuslikult nõrgemad, võib olla tõene, kuid kas tuginetakse usule või kindlale teadmisele?

Eestis on levinud arvamus, et väikesed omavalitsusüksused on olemuslikult kehvemad kui suuremad. Väite „suurem omavalitsusüksus on parem“ tõestuseks kasutatakse sageli OÜ Geomedia koostatud ja Siseministeeriumi tellimusel alates 2009. aastast arvutatud haldusvõimekuse indeksit (edaspidi indeks), mille tõlgendamisega näidatakse, et indeksi väärtus on parem suurema rahvaarvuga omavalitsusüksustes. See pole statistiliselt korrektne tõestus. Järgnevalt sellest lähemalt.

Viimasel paaril aastal on indeksit tutvustades võrreldud omavalitsusüksusi suurusjärkude kaupa. Suuremate eeliseid pole rõhutatud, kuid samas pole neid ka eitatud. Selleks ei ole olnud vajadust – legend, et suurem on parem, kõnnib oma rada. Suur osa Eesti elanikest, sh paljud ettevõtjad, on veendunud, et haldusreform või riigireform on Eesti päästerõngas. See veendumus on jõudnud ka enamiku parteide valimisprogrammidesse. Väide, et väikesed omavalitsusüksused on olemuslikult nõrgemad, võib olla tõene, kuid kas praegu tuginetakse usule või kindlale teadmisele?

Kui mingit väidet pidevalt korratakse, siis on oht, et väide hakkab tunduma tõesena ja väite tõestus muutub ebaoluliseks. Punktides 1–3 näeme, kuidas kõhklused on muutunud usuks, sisuliselt pole kõhkluste põhjusi likvideeritud.

1. Riigikontrolli 2012. aasta audit „Avalike teenuste pakkumise eeldused väikestes ja keskustest eemal asuvates omavalitsustes. Kas teenuste pakkumise kvaliteeti omavalitsustes saab hinnata?“ sisaldab mitut olulist mõtet:

  • riik ei ole piisavalt täpselt sõnastanud, missuguste teenuste osutamine on kohalikele omavalitsustele kohustuslik ja vajalik ning missugune peab olema nende teenuste kvaliteet;
  • kohalike omavalitsuste osutatavate teenuste kvaliteeti ei ole senini mõõtnud ei Siseministeerium, kohalikud omavalitsused ega OÜ Geomedia;
  • 2012. aastal oli Eestis 226 kohalikku omavalitsust. Riigikontroll kontrollis (ainult) 15 väikese omavalitsusüksuse (elanike arv alla 1500) dokumentatsiooni teenuste osutamise kohta;
  • Riigikontroll avastas, et mõnede väikeste kohalike omavalitsuste dokumentatsioon mõnede teenuste osutamise kohta ei olnud heas korras.

2. Riigikontrolli auditit lugedes näeme, et kohalike omavalitsuste poolt osutatavate teenuste kvaliteeti ei mõõtnud ka Riigikontroll ja Riigikontroll analüüsis vaid väikest osa väikese rahvaarvuga omavalitsusi ehk auditi materjalidele tuginedes ei ole võimalik väita, et suured omavalitsused saaksid teenuste osutamisega paremini hakkama.

Riigikontrolli auditi tekst väljendab mitmes kohas enam-vähem selgelt veendumust, et väikese rahvaarvuga kohalikud omavalitsusüksused ei suuda piisavalt hästi täita seadusega neile pandud ülesandeid. Auditist leiame kriitikat haldusvõimekuse indeksi kohta: „Siseministeerium on seni püüdnud hinnata kohalike omavalitsuste võimekust, tellides konsultatsiooni- ja koolituskeskuselt Geomedia alates 2009. aastast kohaliku omavalitsuse võimekuse indeksi ja analüüsi. /—/ tulemuseks on valdade ja linnade suutlikkuse hindamine valdkonnale kulutatud raha hulga kaudu /—/ ning teatud andmekogudes sisalduvate kirjete loendamise, mitte aga teenuse tegeliku sisu kaudu.“ (lk 20, p 52). Auditis on ka selgelt sõnastatud ettepanek regionaalministrile – hinnata omavalitsuste pakutavaid teenuseid.

Samast tekstist leiab ka lõigu väiksema rahvaarvuga kohalike omavalitsusüksuste paremuse kohta mõnede ülesannete täitmisel: „Väikestel omavalitsustel on ka eeliseid: näiteks võimaluste olemasolu korral lahendada inimeste probleeme individuaalselt ja kiiresti. Kõige paremini on väikesed ja keskustest kaugemal asuvad omavalitsused saanud hakkama lastehoiu korraldamise, põhihariduse andmise (mõnel juhul selleks ise kooli omamata) ja lihtsamate sotsiaalteenuste osutamisega.“ (lk 4).

3. Riigikontrolli 2014. aasta aruandes „Ülevaade riigi vara kasutamisest ja säilimisest 2013.–2014. aastal“ on kohalikule omavalitsusele ja regionaalarengule pühendatud terve peatükk. See algab tõdemusega: „Kohaliku omavalitsuse haldusvõimekuse indeksi arvutamisel on selgelt esile tulnud, et omavalitsuse võimekus sõltub tugevalt selle elanike arvust. Selle kohaselt peaks Eesti oludes omavalitsuse mõistlikuks toimimiseks elama seal vähemalt 5000 inimest.“ Kaks aastat varem väljendatud kahtlus indeksi ja selle põhjal tehtud järelduste suhtes on juba asendunud veendumusega, et omavalitsusüksuse suurus on haldusvõimekuse puhul oluline, mida justkui tõestab seesama indeks.

Haldusvõimekuse indeks on iga omavalitsust iseloomustav number, mis on leitud 29 erineva näitaja keskmiste keskmisena. Näitajad pärinevad mitmetest riiklikest registritest ja paiknevad väga erinevatel skaaladel. On selge, et protsentides väljendatud osatähtsuste ja sadadesse tuhandetesse ulatuvate absoluutarvude võrreldavaks muutmiseks on vaja teha mingeid teisendusi. Indeksi autorid on valinud algsete näitajate alusel omavalitsuste järjestamise ja selle järjekorra alusel kohapunktide andmise (iga näitaja jaoks).

Indeks on hea ja vajalik ning kriitika pole siinkohal suunatud mitte indeksi, vaid selle tõlgendamise kohta. Indeksi kõige olulisemaks väärtuseks on suure hulga riiklike registrite andmete koondamine ühte, kõigile kättesaadavasse kohta, samuti see, et indeksi avaldamine hoiab avalikkuse tähelepanu all vajadust hinnata kohalike omavalitsuste hakkamasaamist. Indeks võiks olla oluline töövahend paljudele kohalike omavalitsuste töötajatele ja kõigile Eesti piirkondliku arengu kavandajatele ja elluviijatele.

Haldusvõimekuse mõistel puudub üldtunnustatud definitsioon. Ka indeksi seletuskiri jääb haldusvõimekuse defineerimisel ebamääraseks ja mitmeti mõistetavaks. Et autorid ei keskendu käesolevas loos haldusvõimekuse mõiste defineerimisele ja analüüsimisele, siis ütleme, et haldusvõimekus on kohaliku omavalitsuse omadus, mida mõõdetakse indeksiga.

Indeksi komponendid on valinud indeksi koostanud eksperdid. Põhjendust, miks on valitud just need näitajad, ei õnnestunud leida. Rahvaarvu lisamist indeksisse on selgitatud järgmiselt: „On ilmne, et näiteks 400 000 inimest on valdaval osal juhtudest võimelised rohkemat ja paremini midagi ära tegema kui 900 inimest.“ On see ikkagi nii ilmne? Rahvaarvul võib suurem tähtsus olla vaid teatud ülesannete täitmisel. Näiteks surnud elevandi käsitsi mäkke vinnamise või püramiidi ehitamise juures. Kohaliku omavalitsuse eneseorganiseerimise ning laste ja vanade eest hoolitsemise puhul ei tarvitse inimhulk tähtis olla – usk suurema suuremast suutlikkusest vajaks siin tõestamist.

Rääkides indeksi tõlgendamisest, tuleb rääkida selle algnäitajate valikust. Nagu juba mainitud, on indeksi näitajate hulgas ka omavalitusüksuse elanike arv. Juhul kui räägitakse indeksi ja rahvaarvu seosest, siis see on määratud indeksi algnäitajate valikuga. Haldusvõimekus on haldusvõimekuse indeksi loomisel defineeritud rahvaarvu kaudu ja selle seose esitamine järeldusena on loogiliselt vigane. Loogikas nimetatakse niisugust tõestamise viga tautoloogiliseks veaks (tautoloogia on väide, mis on paratamatult tõene, näiteks: “Kõik varesed on musta või mingit muud värvi”. Tautoloogiline väide tõestab midagi iseenda kaudu, tavaliselt ümbersõnastamise abil. Klassikaline näide on järgmine: “Tautoloogia on see, mis on tautoloogiline”.).

Rahvaarv on üks indeksi 29 komponendist, kuid mitte ainus, kus antakse eelistus suuremale omavalitsusüksusele – selliseid näitajaid on indeksis üheksa:

  1. Rahvastikuregistris registreeritud elanike arv;
  2. Maa summaarne maksustamishind;
  3. Majanduse mitmekesisus;
  4. Linna- ja vallavalitsuste hallatavate asutuste arv;
  5. Munitsipaalosalusega eraõiguslike ühingute arv kohalikus omavalitsuses;
  6. Haridusasutuste olemasolu;
  7. Sotsiaal- ja tervishoiuteenuste mitmekesisus;
  8. Vaba aja teenuseid pakkuvate asutuste olemasolu;
  9. Majanduse ja keskkonnakaitse asutuste ning eraõiguslike ühingute arv.

Loetelu kolmandast näitajast (majanduse mitmekesisus) alates on kohaliku omavalitsuse koha määramise aluseks asutuste arv ja mida rohkem on vastavat liiki asutusi, seda võimekamaks kohalikku omavalitsust loetakse. Tavaliselt on suurema elanike arvuga omavalitusüksuses rohkem asutusi, aga kas see ikka näitab suuremat võimekust?

Kõik üheksa näitajat on omavahel tugevalt seotud ja moodustavad kokku peaaegu kolmandiku indeksi koguväärtusest.

Kas indeksi seos rahvaarvuga näitab rahvaarvult suuremate omavalitusüksuste suuremat võimekust? Näitab, aga vaid seetõttu, et nii on indeksi koostajad defineerinud haldusvõimekuse. Lahtiseks jääb küsimus, kas indeksi muud komponendid omavad seost omavalitsusüksuse suurusega (mille üks näitajaid on rahvaarv). Teisisõnu, kas rahvaarvult suurematel omavalitsusüksustel oleks suurem haldusvõimekus, kui jätta indeksist välja rahvaarvuga otseselt seotud näitajad?

Võtame 2013. aasta andmed. Indeksi komponendid võib jagada kaheks: omavalitsusüksuse suurust näitavad (üheksa eespool loetletut) ja ülejäänud. Nimetame ülejäänud lihtsamalt suhte näitajateks (rangelt võttes ei näita kõik need suhet). Arvutame igale kohalikule omavalitusele kaks indeksi alamindeksit – suuruse alamindeksi ja suhte alamindeksi. Suuruse alamindeksi väärtus on kõigi suurust näitavate algnäitajate kohapunktide keskmine ja suhte oma siis vastavalt kõigi ülejäänud näitajate kohapunktide keskmine. Juhul kui nende vahel on selge seos, saaks väita, et haldussuutlikkus (mis on defineeritud just nende näitajate kaudu) on seotud kohaliku omavalitsusüksuse suurusega.

Indeksi kahe alamindeksi vahelist seost saab väljendada korrelatsioonikordajaga. Alamindeksite vaheline korrelatsioon on 0,291. Korrelatsioon näitab nõrka seost.

Tähelepanuväärne on suhte alamindeksi väärtuste koondumine kitsasse vahemikku – suhte alamindeksi (mitte suurust iseloomustavate tunnuste) järgi erinevad omavalitsused üksteisest tunduvalt (ligi kaks korda) vähem kui suurust iseloomustava alamindeksi järgi ehk suhte alamindeksi järgi eristuvad omavalitsused üksteisest vähe.

Nõrga seose leidmine ei kinnita oletust, et kohalike omavalitsuste haldusvõimekus on seotud nende suurusega. Seos küll on, aga suurusest rohkem mõjutab haldusvõimekust omavalitusüksuse asukoht. Harju maakonna omavalitsusüksused on Eesti keskmisest suuremad ja kui võtta arvesse ka asukohta, siis muutub matemaatiline seos indeksi alamindeksite vahel ebaoluliseks.

Jooniselt on näha, et kõige suuremad omavalitsusüksused on Põhja-Eestis, suuremate hulka kuuluvad ka Kesk-Eestis asuvad. Kõige väiksemad on Lääne-Eesti omavalitsusüksused. Kirde- ja Lõuna-Eestis puudub selge ja oluline seos asukoha ja omavalitsusüksuse suuruse vahel. Suhte alamindeksil on vastandlik tugev seos kahes piirkonnas: Põhja-Eestis asuvad omavalitsusüksused on „tublimad“ (joonisel on Põhja-Eesti omavalitsusüksuste tähised koondunud paremale üles) ja Lõuna-Eestis asuvad on „viletsamad“, ülejäänud kolmel piirkonnal puudub selge seos suhte alamindeksiga. Jooniselt on näha, et kui Põhja-Eesti omavalitsusüksused välja arvata, paiknevad kõik teised oluliselt ühtlasemalt, ehk omavalitsusüksuse asukoht on tähtsam kui selle suurus.

Statistiliselt oluline seos suuruse ja suhte indeksi vahel kaob, kui arvutustest välistada Põhja-Eesti omavalitusüksused.

Sama ilmneb ka siis, kui kohapunktide ja nende keskmiste asemel vaadata elanike arvu algnäitajat: seos omavalitsusüksuse suuruse ja suhte indeksi vahel on nõrk, kuid statistiliselt oluline, aga see kaob, kui arvutustest välistada Põhja-Eestis (Harju maakonnas) asuvad omavalitsusüksused.

Eesti jaotus viieks piirkonnaks pärineb rahvusvahelisest klassifikaatorist NUTS 3 ja on järgmine:

Põhja-Eesti: Harju maakond
Lääne-Eesti: Hiiu, Lääne, Pärnu ja Saare maakond
Kesk-Eesti: Järva, Lääne-Viru ja Rapla maakond
Kirde-Eesti: Ida-Viru maakond
Lõuna-Eesti: Jõgeva, Põlva, Tartu, Valga, Viljandi ja Võru maakond

Põhja-Eesti kohalike omavalitsuste suurem võimekus on tingitud rahaga seotud näitajate hulgast suhte alamindeksis. Neid on samuti üheksa:

  1. Töökoha keskmine väärtus
  2. Elanikkonna keskmised tulud elaniku kohta
  3. Linna- või valla põhitegevuse tulude maht elaniku kohta
  4. Põhivara elaniku kohta
  5. Põhivara soetus elaniku kohta
  6. Hariduskulud alla 19-aastaste elanike kohta
  7. Sotsiaalse kaitse kulu elaniku kohta
  8. Vaba aja kulud elaniku kohta
  9. Majanduse ja keskkonnakaitse kulud elaniku kohta

Suhte alamindeksist poole moodustavad rahaga seotud näitajad ja seega ei ole raha hulga mõju imekspandav.

Raha on Harjumaal rohkem kui ülejäänud Eestis. Tõestuseks võib vaadata maakondades toodetavat SKP-d ja keskmist palka. Kas rohkema raha eest saab rohkem teenust ja paremat elu? Valdkonniti on olukord erinev. Elamispinna ruutmeeter maksab Tallinnas kindlasti rohkem kui kusagil metsakülas, aga ooperi vaatamiseks kulub metsaküla elanikul kindlasti rohkem raha kui tallinlasel. Elektrita veedetud päevi on metsakülas rohkem kui Tallinnas jne. Kahjuks ei arvutata indeksit, mis võimaldaks võrrelda Eesti piirkondade elukallidust ja elukalliduse seos kohaliku omavalitsuse võimekusega on täiesti omaette teema, mida selles loos täpsemalt ei vaadelda.

Kokkuvõte

Indeks ei tõesta, et rahvaarvult suuremad kohalikud omavalitsused oleksid haldussuutlikumad, aga indeks ei anna ka võimalust väita, et nad seda ei ole. Indeks ei tõesta, et võimeka kohaliku omavalitsuse piir algab 5000 elanikuga omavalitsusüksusest. Kui indeksit kasutada tõestusena suurema rahvaarvuga kohaliku omavalitsuse suuremast haldussuutlikkusest, siis tuleb öelda, et tegemist on tugeva usu, aga mitte kindla teadmisega.

Omavalitsusüksuse optimaalse suuruse otsimine on oluline ülesanne, aga praegu on see lahendamata, isegi ülesande sisuline eesmärk on täpselt püstitamata.

Indeksiga tehtud töö on igati tunnustamist väärt – kogutud andmed on hea alus Eesti piirkondliku arengu analüüsimisel, iga omavalitsusüksuse tugevuste ja nõrkuste kindlaksmääramisel, olulise teema aktuaalsena hoidmisel.

Mihkel Servinski, Statistikaameti peaanalüütik
Koit Meres, Statistikaameti juhtivstatistik

Samal teemal teevad autorid 26. märtsil kell 13.30–13.50 ettekande kohalike omavalitsuste üritusel „Linnade ja valdade päevad 2015“ (saalis Bolero 1).

Kolme rahvaloenduse põhjal joonistub välja Eesti linnade ja valdade rahvaarvu muutumise muster

Analüüsides rahvaarvu muutumist linnades ja valdades 1989., 2000. ja 2011. aasta rahvaloenduse põhjal on Eestis 19 kiireneva rahvaarvu kasvuga omavalitsusüksust ja 142 omavalitsusüksust, kus rahvaarv on kiirenevalt kahanenud.

Võrreldes rahvaarvu muutust perioodidel 1989–2000 ja 2000–2011 võime omavalitsusüksused jagada kuude rühma.

Esimese rühma „Kiirenev kasv“ moodustavad linnad ja vallad, kus rahvaarv kasvas nii 1989. ja 2000. aasta kui ka 2000. ja 2011. aasta vahelisel perioodil ning teise perioodi rahvaarvu kasv oli suurem kui esimesel perioodil. Sellesse rühma kuulub 19 omavalitsusüksust, näiteks Viimsi vald, kus rahvaarv kasvas 1989. aasta ja 2011. aasta vahelisel perioodil rohkem kui 3,5 korda – kõige rohkem võrreldes teiste linnade ja valdadega.

Teise rühma „Aeglustuv kasv“ moodustavad linnad ja vallad, mis kasvasid mõlemal vaadeldaval perioodil, kuid teisel perioodil oli kasvutempo võrreldes esimese perioodiga aeglasem. Siis rühma kuulub viis omavalitsusüksust. Näiteks Audru vald Pärnumaal.

Kolmandasse rühma „Langus kasvuks“ kuuluvad linnad ja vallad, kus rahvaarv perioodil 1989–2000 kahanes, aga perioodil 2000–2011 kasvas. Rühma kuulub kuus omavalitsusüksust kaasa arvatud Palupera vald Valgamaal.

Kolme esimese rühma kohta (kokku 30 omavalitsusüksust) võib öelda, et need on linnad ja vallad, kus rahvastiku arvu muutumisest rääkides võib hoida positiivset tooni.

Neljandasse rühma „Kasv languseks“ kuuluvad linnad ja vallad, kus rahvaarvu trendis on toimunud negatiivne suunamuutus: kasv on asendunud kahanemisega. Sellesse rühma kuulub 17 omavalitsusüksust. Näiteks Surju vald Pärnumaal.

Viiendasse rühma „Aeglustuv langus“ kuuluvad linnad ja vallad, kus rahvaarv kahanes perioodil 1989–2000 ja kahanes ka perioodil 2000–2011, kuid kahanemise suhteline tempo on aeglustunud. Sellesse rühma kuulub 37 omavalitsusüksust. Näiteks Rakvere linn ja Rakvere vald. Sellesse rühma võib tinglikult paigutada ka kogu Eesti — 2000. aastal elas Eestis 12,5% vähem elanikke kui 1989. aastal ning 2011. aastal elas Eestis 5,5% vähem elanikke kui 2000. aastal.

Kuuendasse rühma „Kiirenev langus“ kuuluvad linnad ja vallad, kus rahvaarv kahanes mõlemal perioodil ja teisel perioodil oli suhteline kahanemine kiirem kui esimesel. Sellesse rühma kuulub 142 linna ja valda ehk 63% Eesti omavalitsusüksustest ja see on Eesti linnade ja valdade rahvaarvu muutuse levinuim muster. Siia rühma kuulub näiteks Paistu vald Viljandimaal.

Neljanda ja kuuenda rühma omavalitsusüksustest rääkides on rahvaarvu muutumise kontekstis keeruline optimismi säilitada, aga tõe huvides tuleb siiski tunnistada, et mõne linna ja valla puhul on võimalik rääkida siiski ka rahvaarvu kahanemistempo stabiilsusest. Näiteks moodustas Loksa linna rahvaarv 2000. aastal 81% 1989. aasta rahvaarvust ja 2011. aastal 79% 2000. aasta rahvaarvust ehk kahanemise kiirus eriliselt ei suurenenud, kuid kui öelda, et Loksa linnas elas 2011. aastal 36% vähem inimesi kui 1989. aastal, siis rõõmustamiseks väga põhjust ei ole.

Seega on Eestis 19 kiireneva rahvaarvu kasvuga omavalitsusüksust ja 142 omavalitsusüksust, kus rahvaarv on kiirenevalt kahanenud.

Linnad ja vallad rühmitatuna rahvaarvu muutumise järgi kuude rühma, 1989–2011

Linnad ja vallad rühmitatuna rahvaarvu muutumise järgi kuude rühma, 1989–2011

Selliseid linnasid ja valdasid, mida rahvaarvu suhtelise muutumise kiiruse osas võiks stabiilseks pidada, on lisaks Loksa linnale teisigi. Millise tulemuse see „stabiilsus“ on andnud rahvaarvu kogumuutusele perioodil 1989–2011, sellele saab huviline vastuse vaadates alljärgnevat kaarti, millelt näeme, et perioodi jooksul on rahvaarv kasvanud 27 linnas või vallas.

Linnade ja valdade rahvaarvu suhteline muutus protsentides, 1989–2011

Linnade ja valdade rahvaarvu suhteline muutus protsentides, 1989–2011

Inimestele, kes tunnevad veelgi põhjalikumat huvi rahvaarvu muutumise kohta linnades ja valdades perioodil 1989–2011 ning eraldi perioodidel 1989–2000 ja 2000–2011 lisan tabeli linnade ja valdade alalise elanikkonna ning selle muutumise kohta rahvaloenduste andmetel, 12.01.1989, 31.03.2000 ja 31.12.2011. vaata-tabelit.xlsx

Mihkel Servinski, Statistikaameti peaanalüütik

Eesti rahvaarvu muutus viimase 90 aasta ja järgmise 40 aasta jooksul

Statistikaamet lisas interaktiivsesse rahvastikupüramiidi 1920. aasta näitajad ning nüüd on võimalik jälgida Eesti rahvaarvu muutust alates 1923. aastast kuni prognoosini 2050. aastal. Seega ligi 130 aasta jooksul. 

1923. aastal oli Eesti rahvaarv 1,09 miljonit. Mehi oli võrreldes naistega vähem, vastavalt 47% ja 53%. 2012. aastal oli rahvaarv 1,34 miljonit ehk üle 200 000 inimese võrra suurem. Ka naiste osatähtsus rahvastikus on ühe protsendipunkti võrra suurenenud. Rahvastiku vanuselist jaotust vaadates on näha vanemaealiste osatähtsuse suurenemist ning 2012. aastal on naiste osatähtsus vanemaealiste hulgas suurem kui meeste hulgas. 1923. aastal olid soolised erinevused vanemaealiste hulgas palju väiksemad.

1923.–1940. aastatel püsis rahvaarv stabiilsena, ent pärast Teist maailmasõda vähenes rahvastik ligi kümnendiku. Alates 1950. aastatest kasvas rahvaarv kuni 1990. aastani ligi 548 000 inimese võrra ja oli 1990. aastal 1,57 miljonit. 

Rahvastikuprognoos aastaks 2050 

Mis siis järgmise 40 aasta jooksul toimub? Eelkõige on oodata rahvaarvu vähenemist. Statistikaameti 2006. aastal tehtud prognoosi kohaselt on Eesti rahvaarv 2050. aastal 1,24–1,25 miljonit. Samas pärast 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse tulemuste avaldamist on põhjust teha uus prognoos aastani 2060.  

Rahvastikupüramiid, 1923 ja 2050

Vaata interaktiivset rahvastikupüramiidi 

 Helerin Rannala, statistikaameti juhtivstatistik

Eesti rahvastik väheneb ja vananeb. Visuaalne statistiline vaade

Iga Eesti elu vastu huvi tundev inimene peaks nüüdseks juba teadma, et Eesti rahvastik väheneb ja vananeb. Aga teadmisest üksi ei piisa, sellega trendiga tuleb õppida ühiskonna elu korraldamisel arvestama. Et pilt on sageli kõnekam kui sõnad, saab Statistikaameti veebis trendi liikumist viimase 40 aasta jooksul nüüd oma silmaga näha.  

Mul on viimase paari kuu jooksul olnud võimalus kolmes Eesti maakonnas rääkida rahvastikus toimunust ja eesootavast. Võin kindlat väita, et rahvastiku vähenemise ja vananemisega kaasnevatest probleemidest saadakse oluliselt paremini aru, kui nelja-viie aasta eest, aga mitte piisavalt. Trende küll teatakse, aga usutakse, et need ei puuduta konkreetset linna, valda, küla. Usutakse, et trend on kiiresti mööduv ja elu jätkub vanaviisi. 

Rahvaarvu muutus viimase 40 aasta jooksul 

Eesti rahvaarvu muutuse viimase 40 aasta jooksul saab jagada kahte
20-aastasesse etappi. Aastatel 1970–1990 kasvas Eesti rahvastik pidevalt ja ühtlaselt, ent viimase 20 aasta jooksul on rahvaarv vähenenud. Aastatel
2008–2010 on rahvaarvu kahanemise tempo oluliselt langenud ja 2011. aasta lõpus võiksime rääkida isegi stabiliseerumisest. Eurostati rahvastikuprognoosi kohaselt ei pöördu see stabiliseerumine kasvuks, vaid on kogu järgneva poole sajandi pikkuse perioodi jooksul (aastani 2060) kahanev. 

Maakondade rahvaarvu muutus 

Rahvaarvu muutumine maakonniti on toimunud erinevalt. Kagu-Eestis ja Viljandi maakonnas algas vähenemine 1970. aastatel tunduvalt varem kui Eesti teistes maakondades. Viimasel kümnendil on kasvanud vaid Harju maakonna rahvaarv, teiste maakondade rahvaarv kahaneb. Tartu, Rapla ja Pärnu maakonna puhul saame rääkida väiksemast kahanemisest. Ülejäänud maakonnad kuuluvad kiirelt väheneva rahvastikuga maakondade hulka. Optimist võib sellest rühmast esile tuua Saare maakonna, kus vähenemine on veidi aeglasem, aga selleks peab tõesti optimist olema. 

Eesti suurima rahvaarvuga Harju maakonna rahvaarvu kasv ja teiste maakondade rahvaarvu kahanemine tähendab ka Harju maakonna rahvastiku osatähtsuse tõusu kogu Eesti rahvastikus. 2011. aasta alguses elas Harju maakonnas rahvastikuregistri andmetel 41,2% Eesti elanikest, mis ületab esimest korda Eesti regionaalarengu strateegias seatud eesmärgi — Harju maakonnas elab vähem kui 41% Eesti elanikest. Harju maakonna elanike osatähtsus Eesti elanikkonnas on viimastel aastatel kasvanud pool protsenti aastas. 

Rahvastik vananeb: 65-aastaste ja vanemate osatähtsus kasvab 

Rahvastiku vananemistest annab aimu vanuskoosseisu muutus. Vähemalt
65-aastaste osatähtsus rahvastikus on viimase 40 aasta jooksul tõusnud. Pikaajalist trendi jälgides võime täheldada, et periood 1970–2011 jaguneb sisuliselt neljaks: 

  • aastad 1970–1980 — aeglane tõus,
  • aastad 1981–1988 — aeglane langus ja jõudmine perioodi 1970–2011 madalaimale tasemele,
  • aastad 1989–2008 — kiire tõus,
  • aastad 2009–2011 — stabiliseerumine. 

Näitajate maakondlik muutumine on olnud reeglina suhteliselt ühesuunaline, kuid erinevatel perioodidel on alati leidunud erandeid. 

  • Aastatel 1970–1980 kasvas 65-aastaste ja vanemate osatähtsus kõikides maakondades. Tõsi Lääne ja Saare maakonnas võime rääkida pigem stabiilsusest. Hiiumaal toimus aga näitaja selge kahanemine.
  • Aastatel 1981–1988 kahanes 65-aastaste ja vanemate osatähtsus kõikides maakondades, v.a Ida-Virumaal, kus see näitaja veidi suurenes.
  • Aastatel 2008–2011 on näitaja maakondliku muutumise pilt kirjum. Enamikus maakondades on näitaja kasvanud, kuid neis maakondades, kus asuvad Eesti suuremad linnad (Tallinn, Tartu) on näitaja vähenenud. Tuleb tunnistada, et muutus pole üheski maakonnas suur ja üldiselt võib hetkel rääkida stabiliseerumise ajajärgust. 

Kui vaadata rahvastiku muutumist maakonniti viimase 40 aasta jooksul, siis aastal 1970 olid maakondade erinevused oluliselt suuremad kui aastal 2011. Erinevuste vähenemine lõppes aga 1990ndate esimesel poolel ja 2011. aastal võib püstitada hüpoteesi, et erinevused hakkavad taas suurenema. 

Maakondade rahvastikutrende ja nende muutusi saab jälgida veebis 

Kirjeldatud rahvastikutrende saab oma silmaga jälgida Statistikaameti veebis rakenduse Statistics eXplorer abil. Aastate 1970–1989 andmed on võetud tänaseks meie hulgast lahkunud professor Kalev Katuse ja tema meeskonna tööst „Rahvastiku ühtsusarvutatud sündmus- ja loendusstatistika”. Olgu nende andmete kasutamine minu poolne kummardus sõbra ja õpetaja mälestusele. Andmed aastate 1990–2011 kohta pärinevad Statistikaametist. 

Peatselt algava 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse kontekstis on otstarbekas meenutada, et andmed aastate 2001–2011 kohta kuuluvad rahvaloenduse tulemuste teatavaks saamisel korrigeerimisele. 2011. aasta rahva ja eluruumide loendusKardan, et see korrektsioon saab olema negatiivses suunas, aga loodan, et positiivses ehk et meid oleks tegelikult rohkem, kui jooksev rahvastikuarvestus praegu näitab. Igaüks loeb! 

Praegu on Statistics eXploreris vaid rahvastikustatistika, ent rakendus täieneb aegamööda ka teiste valdkondade ja rahvusvahelise statistikaga. Statistics eXploreriga saab visualiseerida sotsiaal-majanduslikku statistikat riikide või väiksemate piirkondade kohta — nii on võimalik saada täpne ülevaade piirkondlikest erinevustest ja näitajate varieerumisest ühe riigi piires, samuti võrrelda eri riikide piirkondi. Kasutajad saavad uurida ühtaegu ruumis ja ajas muutuvaid ja mitmemõõtmelisi andmeid eri vaatenurkadest ning leida huvitavaid seoseid.  Rahvusvahelisi andmeid saab vaadata OECD Statistics eXplorerist.

Mihkel Servinski, Statistikaameti peaanalüütik

130 aastat tagasi hakati loendama Eestimaa elanikke

Tartu Ülikooli ajakiri Universitas Tartuensis avaldas oma detsembrinumbris sisuka intervjuu 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse metoodikajuhi,  TÜ emeriitprofessor Ene-Margit Tiiduga. Avaldame Statistikablogis intervjuu täismahus.

Üliõpilastel tuleb alaliseks elukohaks märkida tegelik elukoht õppimise ajal, tuletab tudengitele meelde TÜ emeriitprofessor, 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse metoodikajuht Ene-Margit Tiit.

Üliõpilased on olnud loendustel nn kehv kontingent ega ole andnud end kergesti loendajale kätte. Professor Tiit loodab, et kes siis veel, kui mitte tudengid end esmakordsel e-loendusel loendaksid. Probleemiks võivat kujuneda just püsielukoha kirjapanek. Rahvusvaheliselt on kokku lepitud, et päevaõppes õppijad ei märgi aadressi, kuhu nad on sisse kirjutatud, vaid selle, kus õppimise ajal elavad, olgu see siis ühiselamu või erakorter.

Professor Ene-Margit Tiit, mida võiks veel tähele panna?

Kui ma matemaatikatudengeile keelteoskuse märkimisest rääkisin, mainis üks terane noormees, et ta võib ju kirja panna rohkem keeli, kui oskab. Milleks? Ennast paremana näidata on absoluutselt mõttetu, sest kogu andmestik töödeldakse üheskoos ning mitte keegi mitte kuskil ei saa välja võtta ühegi inimese andmeid. Seda ei luba ka isikuandmete kaitse seadus.

Vahel segavad loendust nn veesogajaid, kes soovitasid näiteks 1922. aasta loendusel inimestel end sakslasena kirja panna, kuigi nad sünni poolest olid eestlased – kas või selleks, et lapsed saksa kooli panna. Loenduse korraldajail tuli elanikele selgeks teha, et andmed on ainult statistika jaoks ning et nende järgi ei saa last kuhugi kooli sättida. Saksa ajal 1941 toimunud loendusel aga kirjutati Otepää Teatajas, et loendage ennast ikka ära, muidu võib toidukaartidest ilma jääda.

Kas matemaatilise statistika professorina on rahvaloenduste temaatika Teie «leib?»

2000. aasta loendusel kuulusin ekspertkomisjoni. Praegu töötan statistikaameti matemaatilise statistika talituse vanemmetoodikuna, loendusperioodil on põhitöö metoodika meeskonna juhtimine. Juhatan ka rahvaloenduse teadusnõukogu, kus on teisigi TÜ teadlasi: dotsendid Imbi Traat, Garri Raagmaa, Jüri Kõre, professor Tiit Tammaru, teadur Mare Ainsaar jt. Sel aastal loodud statistikanõukogusse, mis nõustab ka loenduse korraldamist, kuulub professor Tõnu Kollo.

Tartu ülikool on loendustega seotud olnud algusest saati. TÜ ajaloomuuseum tähistas septembris 130 aasta möödumist loenduse algusest Eestimaal ning statistik Friedrich von Jung-Stillingi (1836–1888) 175. sünniaastapäeva.

Mingil määral isegi enne esimest üldist loendust. Näiteks 1867 Liivimaa kubermangu linnade rahvaloenduse materjalid avaldas Tartu ülikooli lõpetanud Riia statistikakomitee sekretär Friedrich von Jung-Stilling. Esimese, 1881. aasta loenduse põhimõtted töötas välja professor Carl Schirren. Jung-Stilling juhatas seda esimest Eesti maa-ala hõlmavat loendust, kust jäid välja Venemaa koosseisu kuulunud Narva ja Petserimaa. Tartus oli õppinud ka esimese loenduse statistikakomitee sekretär Paul Jordan. Tänu nende baltisaksa statistikute osalusele ja avaldatud materjalidele teamegi esimestest loendustest.

Näiteks mis on esimestest loendustest teada?

Esimesel, mitte just suuremahulisel loendusel tehti kindlaks, kui palju inimesi siin elas, kui palju oli mehi ja naisi, mis usku nad olid jne. Näiteks tegevusala või elukutse järgi tuli välja, et eestlased olid enamasti talupojad. Kuigi linnades oli veel vähe elanikke, oli peale Kuressaare neis juba eestlaste ülekaal. Juhtivaid ameteid (arstid, advokaadid jt) pidasid sakslased, eestlased olid voorimehed, kingsepad, pagarid jt. Seda kõike me üldiselt teame, kuid täpsema kinnituse saame rahvaloenduse tulemustest.

Milline oli eestlaste haridustase?

Hariduse kohta otseselt ei küsitud, vaid küsiti lugemis- ja kirjaoskust. Vanema ja noorema põlvkonna vahel oli väga suur vahe. Nooremad olid vanematest suuremad kirjaoskajad. Meenutagem, et gooti kirjas polnud lihtne kirjutada. Meestel oli parem kirjutamisoskus kui naistel, naised oskasid jälle rohkem lugeda.

Aga võrreldes kogu Venemaaga?

Teisel, 1897. aasta loendusel selgus, et Eesti- ja Liivimaal on kirjaoskuse tase märksa kõrgem kui mujal Vene impeeriumis, sh Moskvas ja Peterburis. Eesti alal oskas lugeda 94,4% üle 10 aasta vanustest inimestest, sh eestlastest 96,7%. Eesti Vabariigi ajal tõmbas hariduse taset alla Eestiga liidetud Petserimaa ja Narva jõe tagune ala, sest erinevalt luteri kirikust ei pööranud õigeusk haridusele, sh kirjaoskusele eriti tähelepanu.

Kuidas suurenes linnades eestlaste osakaal?

Kui esimestel loendustel elas eesti rahvastikust linnades 10–15%, siis 1922. aastaks oli neid 30%. Linnastumine aina suurenes ja nüüd on arvud vastupidised – maal elab umbes 30% ja linnades 70% inimesi. Rahvuslik koostis on linnades olnud alati palju kirjum kui maal, kus eestlased on suures ülekaalus, kuid linnades on eri ajalooperioodidel eestlaste osakaal lähenenud viiekümnele protsendile. Nõukogude aja jäänukina on praegugi linnu, kus eestlased on vähemuses.   

Kuidas on kümne loenduse jooksul muutunud metoodika?

Siin ei saa jälle mööda minna Tartu ülikoolist, kus ainsa ülikoolina Baltimaades tegeldi teaduslikult statistikaga. Mitmed õppejõud olid ka Eesti- ja Liivimaa statistikakomiteede tegevliikmed. Huvitav on seegi, et Tartus tekkis biostaatikute koolkond, mida juhtis hügieeni ja kohtuarstiteaduse professor Bernhard Körber.

Kes on biostaatikud?

Need olid tegelikult rahvastikustatistikud, kes tegid ligi 20 aasta jooksul seeria doktoritöid Eesti rahvastiku kohta ja keda nimetati nii tolleaegses teaduskirjanduses (sks Biostatiker) biostatistikute asemel.

Ja mida tegi Körber?

Körber kogus andmeid Tartu elanike hügieeniolude kohta ning statistikahuvi viis ta rahvaloendustega tegelemiseni. Ta oli Saksamaal tutvunud loenduse metoodika ja korraldamisega ning 1897. aasta loendusel järgiti Tartus rohkem Saksamaal kui Venemaal rakendatud printsiipe. Körber ise oli kolmest Tartu loendusringkonnast ühe loenduskomissar. Tema juhendamisel kaitsti ka paarkümmend doktoridissertatsiooni, kus uuriti rahvastiku küsimusi ühise metoodika alusel.

Mis loendusmetoodikasse puutub, siis see muutub tavaliselt vähe, vastavalt ühiskonna arengule ja vajadustele. Nn traditsioonilisel loendusel küsib ja märgib andmeid loendaja või teevad seda elanikud ise posti või interneti teel. Mõnes riigis on tehtud registripõhiseid loendusi elanikke küsitlemata. Meie registrid pole rahvastikuloenduseks valmis. Oluline põhjus on see, et 1990ndatel tühistati elukoha registreerimise kohustus, mis hiljem taastati. Sellegipärast usub suur osa inimestest, et eluruumi registreerimine on vabatahtlik. Ja nii ei vasta rahvastikuregistris vähemalt viiendiku inimeste elukohad tegelikkusele või on ebatäpsed. Sageli pole registreeritud ka riigist lahkumist.

Kas enamasti varieerusid siis küsimustikud?

Esimestel loendustel oli vähe küsimusi. 1922. ja 1934. aasta loenduse küsimustikud olid üsna põhjalikud, kus arvestati ka rahvusvahelisi soovitusi. Nii näiteks päriti elumajade ja korterite kohta, kas neis on elekter, kanalisatsioon, tualett jmt. Mitmel loendusel uuriti ka eluruumide suurust, hoone ehitusaega ja -materjale. 1941 korraldati kiiresti vaid seitsme küsimusega rahvastiku üldregistreerimine.

Igal loendusel täitis iga elanik oma isikliku loenduslehe või -kaardi, vastates selleks loendaja küsimustele, kes need kirja pani. Mingil määral kasutati Eesti Vabariigis ka iseloendamist, kuid selle kohta pole täpseid andmeid. Lisaks täitis osal loendustest veel ka kogu leibkond, maja- või toarahvas eluruumi ja leibkonna ankeedi. Selles oli vaja märkida ka leibkonna sugulussuhted. Varem arvati leibkonda ka teenijad, sulased jt ning täpsustati, kes nad on. Taasiseseisvunud Eesti esimesel loendusel 2000 töötati küsimustik välja vastavalt rahvusvahelistele soovitustele.

Kuidas on loendusi mõjutanud arvutustehnika areng?

Analüütilised arvutid loodi maailmas juba 19. sajandi keskel just rahvaloenduste jaoks, kuigi eriti laialdaselt neid ei kasutatud. Eestis telliti 1922. aasta loenduse tarbeks Pariisist kaks moodsat masinakest, kuhu sisestati isikuandmeid. Teatud nuppudele vajutades võis masinast saada mitmesuguseid tabeleid, nagu näiteks vanuse ja hariduse, vanuse ja perekonnaseisu jm kohta. Publitseerimiseks tuli kõik uuesti trükkida, sest fotograafilist tehnoloogiat veel ei tuntud. Arvan, et elektronarvuteid kasutati ka juba 1959. aasta loendusandmete töötlemisel Moskvas, kuhu tuli saata liiduvabariikide loenduste andmed.

Nõukogude ajal toimus neli rahvaloendust – 1959., 1970., 1979. ja 1989. aastal. Mille poolest need varasematest erinesid?

Eesti seisukohast oligi põhiline erinevus see, et ankeedid koostati ja andmeid analüüsiti Moskvas ning seetõttu detailseid andmeid varasemate nõukogudeaegsete loenduste kohta meil pole. 1989. aasta andmeid oli lubatud dublikaadina ka Eestisse jätta. Tulemusi avaldati üsna mõõdukalt, enamasti ainult ametlikuks kasutamiseks. Praeguseks on neist suur osa Eestis uuesti avaldatud. Nõukogudeaegsed loendused erinesid ka selle poolest, et kui kogu maailmas hakati juba eelmise sajandi keskpaigas loendusankeete postiga koju saatma ja neid lasti inimestel endil täita, siis idabloki maades täitsid ankeete ainult loendajad. Liiduvabariikidel ei olnud võimalik teha loenduse kohta ka oma ettepanekuid. Eestis siiski kasutati loendusi haldusjaotuse korrastamiseks.

Miks toimus 2000. aasta loendus taasiseseisvunud Eestis veel vanaviisi?

Seda küll arutati, kuid otsustati jääda varasema küsitlusviisi juurde, sest inimesed polnuks ehk ankeetide isetäitmisega veel harjunud. Rahvaloenduste traditsioon ei luba teha metoodikas ühe korraga väga suuri muudatusi. Oli oht, et iseloendamise korral paljud ei tagasta ankeete. Ka internetilevik oli veel väike. Arvutitest oli aga suur abi andmete töötlemisel.

Nüüd oleme jõudnud e-loenduseni.

Tänavu kasutame kombineeritud meetodit, mis erineb kõikidest varasematest loendustest. 31. detsembrist 31. jaanuarini on igaühel võimalik vastata ankeedipõhisele küsitlusele veebis. Neid, kes pole end veebis loendanud, küsitleb 16. veebruarist 31. märtsini kodus loendaja, kellele on selleks antud personaalarvuti. Ka paberankeet on tagavaraks, juhul kui arvuti ei tööta.

2011. aasta loenduse tulemustega osaleb Eesti kui ÜRO ja EL-i liige ka globaalse rahvastikuandmepanga loomisel.

Mis on Teid ennast rahvastikuküsimustega tegelemisel kõige rohkem üllatanud?

Kõige rohkem on mind üllatanud eestlaste tohutu areng 130 aasta jooksul. Esimeste loenduste ajal 19. sajandi teisel poolel oli eesti mees või naine napi kirjaoskusega, kui üldse oskas lugeda ja kirjutada; põhiliselt maainimene, ta oli liikunud võib-olla ainult oma kihelkonna piires; tema silmaringi valgustasid kalendrid ja ajalehed, kui sedagi. Rahvuslikku identiteetigi veel eriti ei tunnetatud.

Mahasurutud, võõraste poolt valitsetud rahvast oleme jõudnud teiste Euroopa rahvaste kõrvale, kellel oli juba tollal oma haritlaskond, kõrgklass, seadused, rahvusteadvus, oma valitsejad. Nüüd oleme hoolimata sellest, et iseolemise võimalusi on olnud kokku vaid napp nelikümmend aastat, nendega sarnased – meilgi on oma haritlaskond, teadlased ja me oskame ise oma elu korraldada. See hämmastab mind ikka ja jälle.

Aga meie rahvaarv väheneb?

Eesti rahva arvukus on siiski väga vähe muutunud. Oleme püsinud stabiilsena – 800 000–900 000 piirides, kuigi on olnud kasvu- ja kahanemisperioode. Kui võrrelda maailma rahva arvuga, mis oli meie esimeste loenduste ajal umbes üks miljard inimest ja praegu seitse miljardit, siis on meie osakaal maailma rahvastikus küll vähenenud, kuid absoluutarvu poolest oleme enam-vähem stabiilsed, nagu ka teised Euroopa rahvad. Euroopas oli küll pärast Teist maailmasõda beebibuum, mis meil ära jäi, kuid 1960ndate lõpus, kui elujärg oli paranenud, suurenes ka sündivus. Praeguseks oleme ületanud ka kogu Ida-Euroopas ilmnenud iseseisvumisele järgnenud kohanemisšoki ja rahvastiku areng liigub pigem positiivses suunas.

Me oleme muutunud ka väga liikuvaks. Paljud üliõpilased ja õppejõud õpivad, täiendavad või töötavad loenduse ajal välisriikides. Kuidas nemad end loendavad?

Rahvusvaheliste põhikategooriate järgi kuulub püsielanikkonda see, kes on riigis elanud vähemalt 12 kuud või kavatseb sinna jääda vähemalt 12 kuuks. Seega kuuluvad Eesti püsielanike hulka ka need, kes on siit lahkunud käesoleva aasta jooksul, aga on elanud välismaal vähem kui 12 kuud ega kavatse sinna jääda.

Vastavalt rahvusvahelisele kokkuleppele üliõpilased, kes õpivad välismaal pikemalt kui 12 kuud, meie püsielanikena arvesse ei lähe, kuigi nad kavatsevad pärast õpingute lõppu Eestisse naasta. Seevastu aga loendatakse meil külalistudengid, kes viibivad siin vähemalt aasta.

Kui näiteks nn pendelrändajad, kes töötavad välismaal, aga kelle leibkond elab Eestis, veedavad suurema osa vabast ajast oma leibkonnaga koos Eestis, siis on ka nemad Eesti püsielanikud. Aga kui nad käivad Eestis suhteliselt harva ja on elanud juba üle aasta eemal, loetakse neid välisriigis elavateks.

Tahame teada saada ka andmeid Eestis lühiajaliselt (3–12 kuud) elavate välismaalaste kohta, kuid neid me Eesti elanikkonna hulka ei arva.

Esmakordselt küsime iga inimese käest, kas keegi lähisugulastest on viimase 12 aasta jooksul välismaale jäänud. See on vajalik, et teada saada, kui palju meid ikkagi siin Eestis elab – pole ju kõik lahkujad oma rännet ametlikult registreerinud.

Seega – hakkame ennast loendama alates 31. detsembrist.

31. detsember kell 00.00 on loendushetk. Kõik andmed tuleb ajastada sellele hetkele. Kui näiteks laps sünnib enne seda hetke, siis ta loendatakse, kui 31. detsembril, siis enam mitte. 31. detsember ei tähenda veel seda, et me kõik vana-aasta viimasel päeval peaksime vastama hakkama. Aega on ju kuu aega. Igati sobiv on ennast loendada näiteks 10. ja 20. jaanuari vahel.

Autor: Varje Sootak, varje.sootak@ut.ee
http://ajakiri.ut.ee/