Tag Archives: rahvastik

Statistikaameti kogumik Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks

Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks annab Statistikaamet välja kogumiku, kus esitatakse graafikute ja arvude abil Eestis toimunud muutusi peaaegu saja aasta jooksul. Kogumik ilmub 2017. aasta novembris ja seda saab kuni juuni lõpuni tellida soodushinnaga 16 eurot! Telli endale trükis ette juba täna.

Rahvastik ja rahvastiku paiknemine aastal 1922 ja 2016

1922. aastal

  • Eesti rahvastikust 72,6% elas valdades ehk maapiirkonnas. Linnapiirkonnas elas 27,4% elanikest, sh linnades 24,2% ja alevites 3,2%.
  • Harjumaal elas 20,1% Eesti rahvastikust (sh Tallinnas 11,2%), Tartumaal 16,1% (sh Tartu linnas 4,6%) ja Virumaal 13,7% (sh Narva linnas 2,5%). Ülejäänud maakondades elas alla 10% Eesti rahvastikust. Ainus maakond, kus elas vähem kui 5% Eesti rahvastikust, oli Valgamaa (3,6%).
  • Harjumaa oli ainus maakond, kus linnarahvastiku osatähtsus ületas maarahvastiku oma (58,5% vs. 41,5%).
  • Petseri-, Saare-, Lääne- ja Võrumaal oli maarahvastiku osatähtsus üle 90%.

 1. jaanuar 2016

  • Eesti rahvastikust 68,5% elas linnalistes asulates (linnad, vallasisesed linnad, alevid). Maa-asulates (alevikud, külad) elas 31,4% eestimaalastest. 0,1% elanike täpsem elukoht ei olnud teada.
  • Harjumaal elas 43,8% Eesti rahvastikust (sh Tallinnas 32,2%), Ida-Virumaal 11,1% (sh Narva linnas 4,4%) ja Tartumaal 11% (sh Tartu linnas 7,1%). Üle 5% Eesti rahvastikust küündis elanike arv Pärnumaal (6,3%, sh Pärnu linnas 3%). Ülejäänud maakondades elas alla 5% eestimaalastest, Hiiumaal seejuures vaid 0,7%.
  • Linnaliste asulate rahvastik ületas maa-asulate rahvastiku viies maakonnas: Ida-Virumaal (linnaliste asulate rahvastiku osatähtsus 87,4%), Harjumaal (80,7%), Tartumaal (69,1%), Pärnumaal (63,7%) ja Valgamaal (57%).
  • Maa-asulate rahvastiku osatähtsus oli suurim Põlvamaal – 72,1%.

Kartogramm_harilik_1922


 Kartogramm_harilik_2016


 EV100logo

Statistikanoppeid: aprill

170404_unistuste_kodu_aprill_veeb

Kultuuriministeerium kuulutas 2017. aasta laste ja noorte kultuuriaastaks. Statistikaamet avaldab sel puhul aasta jooksul vähemalt korra kuus mõne laste ja noorte kohta käiva ülevaate või statistikanoppe. Pildile lisatud info kasutab 2011. aasta rahvaloenduse andmeid. #kultuuriaasta #minaka

untitled

 

Uute ilmakodanike populaarsemad nimed

Statistikaamet täiendas nimede statistika rakendust 2016. aasta andmetega ja nüüd saab eesnimede kohta infot 2017. aasta 1. jaanuari seisuga. Aastatel 2011–2016 sündinud tüdrukute puhul olid kõige populaarsemad nimed Sofia ja Maria ning poistel Robin ja Rasmus. Kõige suurema tõusu on nimede populaarsuse tabelis teinud tüdrukutel Adeele ja Arabella ning poistel Remi ja Miron.

2016. aastal registreeriti Siseministeeriumi rahvastiku toimingute osakonna andmeil 13 923 sündi (sündide esialgsed registreerimisandmed). Pisut alla 14 000 sünni aastas on registreeritud juba viimased neli aastat. Eestis on kohustus sünd registreerida ühe kuu jooksul, seega osa aastalõpu sünde registreeritakse alles järgmise aasta alguses. Lõpliku sündide statistika puhul, mille Statistikaamet avaldab juunis, võetakse arvesse sünnid tegeliku sünniaasta järgi ja arvestatakse ainult Eesti püsielanikest emade laste sünde. See on põhjus, miks erineb sündide statistika esialgsest sündide registreerimise statistikast.

2016. aastal sündinud lastel oli rahvastikuregistri selle aasta alguse seisuga 4805 erinevat nime, millest 2526 pandi tüdrukutele, 2276 poistele ja kolm nime olid sellised, mida pandi nii tüdrukutele kui ka poistele.

2016. aasta edetabeli tõusjad ja langejad

Järgnevalt võrdleme 2016. aastal pandud nimesid aastatel 2011–2015 sündinutele pandud nimedega. Konkurentsitult on populaarseim tüdrukunimi Sofia, mis on püsinud alates 2012. aastast esikohal ja mis on ainus nimi, mida pandi üle 100 korra aastas. Tüdrukunimedest on lisaks Sofiale ainult Maria olnud kõigil vaadeldavatel aastatel esikümnes.

Suure tõusu on populaarsuselt teinud tüdrukute nimedest Adeele, mis oli 2011. aastal tagasihoidlikul 58. kohal, kuid juba 2015. aastal 27. kohal ning 2016. aastal jõudis populaarsuselt esikümnesse (8. koht). Arabella on tõusnud 2012. aasta 127. kohalt 2016. aastal 21. kohale – ka Arabella puhul näeme suurt populaarsuse hüpet just võrreldes 2015. aastaga.

Eelmisel aastal on vähenenud nimede Sandra, Laura ja Milana populaarsus, mis on just 2016. aastal esikümnest välja langenud. Samuti on mitu aastat esikümnes olnud Lisandra kukkunud eelmisel aastal 31. kohale.

Poiste nimede populaarsus on stabiilsem. Viimase aastakümne populaarseimate nimede hulgas on viis poisinime, mis on olnud ka eelneval viiel aastal esikümnes. Need on Robin, Rasmus, Artjom, Oliver ja Maksim. Viimaste aastate populaarseimaks poisinimeks on kindlasti Rasmus, mis pole kolmandast kohast allapoole langenud. Poiste nimede seas on suurimad tõusjad Miron, mis oli 2011. aastal 58. kohal ja tõusis 2016. aastal esikümnesse (9. koht), samuti Remi, mis on tõusnud 163. kohalt 2011. aastal 41. kohale 2016. aastal. Nime Remi pandi poistele eelmisel aastal neli korda sagedamini kui 2011. aastal.

Populaarsust on kaotanud nimed Markus, Martin ja Nikita, mis on varasemalt 2.–5. kohalt langenud 20. koha piirimaile. Samuti on mõned aastad tagasi üsna populaarne nimi Marten nüüd tabelis 28. kohal.

1116 poisile ja 1140 tüdrukule 2016. aastal pandud eesnimi koosnes mitmest nimest. Vähemalt viiel korral pandi lastele järgmisi nimekombinatsioone: Karl Gustav (8), Grete-Liis (6), Laura-Liisa (6), Hanna-Liisa (5), Karl-Martin (5).

Nimede populaarsustabelid 2016

Vaata nimede statistika rakendust.

Kaja Sõstra, Statistikaameti metoodika ja analüüsi osakonna juhataja

Mida räägib statistika elust ja surmast

Statistikaameti andmetel oli 2015. aastal Eesti naiste oodatav eluiga sünnimomendil 81,8 ja meestel 73,1 eluaastat. Oodatav eluiga jätkas tõusu ning varasema aastaga võrreldes oli kasv naistel 0,3 ja meestel 0,8 aastat. Kummagi sugupoole puhul elab üks sajast kolmekohalise sünnipäevani.

Oodatav eluiga on inimese keskmine eeldatav eluiga kui suremus jääb selliseks, nagu ta oli vastaval uuringuaastal. Mõistest võib juba eeldada, et see on vanus, milleni inimene keskmiselt peaks elama. Et näitaja muutub igal aastal, siis inimese eluajal pikeneb tema keskmine oodatav eluiga märgatavalt. Näiteks kui praegu eeldatakse, et 2015. aastal sündinud naine elab keskmiselt ligi 82 aastat, siis praegu sama vana naise sünnihetkel (1930ndatel) ennustati talle 56–58 eluaastat.

Oodatava eluea juures on oluline vaadata mehi ja naisi eraldi, kuna elustiilist, tehtavast tööst jms tulenevalt on meeste eluiga reeglina lühem. See ei ole alati nii olnud – veel 19. sajandi keskpaigani sai mees pigem mitu korda pulmi pidada, kuna raske töö ja halvad hügieenitingimused põhjustasid tihti naiste surma pärast sünnitamist. Tänapäeval on olukord muutunud – 2015. aastal 82-aastase naise mees (eeldusel, et nad olid samal aastal sündinud) on juba üheksa aastat surnud, kuid mehe sünnihetkel, 1930ndatel, ennustati talle vaid 51 eluaastat. Järelikult pikenes mehe oodatav eluiga elu jooksul 22 aasta võrra.

Eluiga pikeneb ja rahvastik vananeb

Inimeste oodatava eluea pikenemine on üks osa demograafilisest üleminekust, kus riigi arengu käigus asendub kõrge sündimus ja suremus madala sündimuse ja suremusega – eluiga pikeneb ja rahvastik vananeb. Eestis algas demograafiline üleminek juba ligi 200 aastat tagasi. Taasiseseisvumise järel on oodatava eluea kasv olnud väga kiire. Kui näiteks nõukogude perioodil (1950ndate lõpust 1980ndate lõpuni) oli oodatava eluea kasv meestel 1 ja naistel 3 aastat, siis alates 1991. aastast on see meestel kasvanud 9 ja naistel 7 aastat. Kui veel arvestada, et 1995. aastal oli oodatav eluiga erinevatel põhjustel madalseisus (meestel 60,5 ja naistel 72,8 aastat), siis on kasv olnud veelgi kiirem – vastavalt 12,6 ja 9,1 aastat. Viimase viie aastaga on meeste oodatav eluiga tõusnud 2,2 ja naistel 1,3 aastat.

Meeste ja naiste eluea vahe

Eesti meeste ja naiste eluea vahe on suhteliselt suur – taasiseseisvusperioodil on see olnud keskmiselt 10 aastat, aga alates 1995. aastast (mil vahe oli kõige suurem – 12,8 aastat) algas erinevuse vähenemine. 2015. aastal erines sugupoolte oodatav eluiga 8,8 aastat. 1920ndatel ja 1930ndatel oli see 6–8 aastat ja ka nõukogude perioodil jäi enamasti alla 10 aasta.

Kindlasti mõjutavad meeste eluiga ka nende eluviisid. Näiteks on madalama haridusega inimestel oodatav eluiga reeglina madalam, ilmselt saab seda seletada tööga, millega inimesed end elatavad. Eestis läheb kõrgkoolidesse mehi naistega võrreldes tunduvalt vähem. Madalama haridusega meeste tööd on reeglina füüsiliselt rasked ja võib eeldada ka ebatervislikumas töökeskkonnas viibimist (näiteks tolm, mürgised gaasid jne).

2

Praeguseks on noorema elanikkonna seas suremusnäitajate sooline erinevus vähenenud, ent vanemaealises rahvastikus on juba eelnevate aegade tulemusel mehi vähem. Seda tõendab kasvõi meeste ja naiste arvulise vahe muutus vanuseti. On teada, et poisslapsi sünnib loodusliku valiku tõttu tüdrukutest rohkem, kuid tüdrukute alalhoidlikumate lapseea mängude ja hilisemate eluviiside tõttu hakkab erinevus vähenema ja mingist vanusest on rahvastikus tüdrukuid rohkem kui poisse – 1990ndate keskpaigas toimus selline muutus rahvastikus 25. eluaasta paiku, 2000. aastal 32. eluaastast ja 2016. aastal on see vanus nihkunud 45. eluaastale.

Kui vanaks ma elan?

Oodatavat eluiga käsitledes ei tohi unustada, et see on statistiline keskmine, mitte isiklikult võetav ennustus. Seda kasutavad kindlustused ja riigieelarve planeerijad, kuid kindlasti ei ütle see kellelegi konkreetselt kui kaua tal on veel elada jäänud. Selles osas on nii halbu kui häid uudiseid. Kui vaadata ellujääjate hulka sünnipõlvkonnas, siis 2015. aasta suremistrendide kohaselt on iga kümnes mees 54. eluaastaks surnud, samas iga viies saab 86 sünnipäeva tähistada ja üks sajast näeb ka oma 98. sünnipäeva. Naised on pikemast elueast tulenevalt paremas seisus. 54. eluaastaks on neist jäävalt lahkunud vaid üks 25-st ning iga viies naine tähistab 91. sünnipäeva. Üks sajast naisest tähistab ka kolmekohalise numbriga sünnipäeva.

3

Euroopa keskmiseni on Eestil veel pikk tee minna

Euroopa riikide keskmisega võrreldes on Eesti inimeste oodataval elueal veel pikk tee tõusta. Ka meeste ja naiste näitajate erinevus on silmapaistvalt suur. Meeste oodatav eluiga sünnimomendil oli Euroopa Liidus 2014. aastal 78,1 eluaastat. Riikide kaupa vaadates näeb selget seost oodatava eluea ja riigi elatustaseme vahel – üle keskmise näitajad on vanadel Euroopa riikidel, Ida-Euroopa riigid jäävad keskmisest oluliselt allapoole. Eesti meeste 2014. aasta näitaja (72,4) on EL keskmisest ligi kuus aastat madalam – oleme ka Ida-Euroopa riikide hulgas n-ö tagumises pooles: vaid viiel riigil on meist kehvem näitaja. Euroopa meeste kõrgeim oodatav eluiga on Islandil, Šveitsis, Küprosel ja Itaalias (80,7–81,3 eluaastat), madalaim Lätis (69,1) ja Leedus (69,2).

Meeste oodatav eluiga on tõusnud kõikides Euroopa riikides. Kui Läti ja Leedu trend on suhteliselt sarnane ja siiani muust Euroopast pisut maas, siis Eesti ja Ungari meeste oodatava eluea kasv on olnud mõnevõrra kiirem, kuid Põhjamaade kinnipüüdmine on veel kaugel.

4

Naiste oodatav eluiga sünnimomendil oli Euroopa Liidus 2014. aastal keskmiselt 83,6 aastat, kõrgeim oli see Hispaanias (86,2) ja Prantsusmaal (86,0) ning madalaim Bulgaarias ja Serbias (mõlemas 78,0). Naiste puhul on Eesti näitaja natuke paremas seisus, olles vaid ligi kaks aastat keskmisest madalam, oleme ühtlasi ka nn Ida-Euroopa seltskonna eesotsas. Ka naiste oodatava eluea näitajate puhul on Eesti alates 2000ndate algusest Lätist ja Leedust „lahku löönud“ ning liigub nüüd pigem koos Tšehhi ja Poolaga. Kõrgemalt arenenud Euroopale Eesti küll läheneb, kuid sinna on veel pikk maa minna.

5

Meeste ja naiste eluea erinevus oli Euroopa Liidus 5,5 aastat ja neljal riigil jäi see alla nelja aasta. Samas oli neli ka neid riike, kus see näitaja oli poole suurem: Leedus 10,9, Lätis 10,3, Eestis oli see 2014. aastal 9,5 ja Poolas 8,0. Oodatava eluea võrdlusest teiste riikidega saab järeldada muuhulgas seda, et rahvastikuprotsessid võtavad aega ja sarnase sotsiaal-majandusliku taustaga riikides toimuvad muutused sarnaselt. Mõni riik võib oma „riikide rühmast“ väljuda ja „liituda“ mõne teise rühmaga, kuid see võtab aega ja eeldab ka sotsiaal-majanduslikke muutuste poolest lähenemist neile riikidele.

Alis Tammur, Statistikaameti vanemanalüütik

Detailsemad andmed statistika andmebaasis.

Noppeid ajaloost: rahvastik perekonnaseisu järgi

160629_infograafik_perekonnaseis_juuni

2016. aastal tähistab Eesti statistikasüsteem 95. aastapäeva. Eesti Vabariigis asutati 1. märtsil 1921 Riigi Statistika Keskbüroo, mille juhiks sai Albert Pullerits. Seda kuupäeva võibki pidada Eesti statistika sünnipäevaks. Statistikaamet avaldab aasta jooksul huvitavamaid noppeid 1920. aastate statistikaväljaannetest võrdluses sama valdkonna viimatiavaldatud näitajatega. ‪#‎eestistatistika95

Heal lapsel mitu nime

Mai teisel pühapäeval tähistame emadepäeva. Emaks saamise rõõmsale sündmusele järgneb lapsele sobiva nime otsimine. Statistikaamet tuli lapsevanematele appi ja lõi eesnimede statistikat pakkuva toote, kust saab otsida, milliseid nimesid Eesti elanikele on pandud ja kuidas aegade jooksul on nimede populaarsus muutunud. Põnevat avastamist!

Vaata Nimede statistika toodet.

Rahvastikuregistri andmetele tuginedes võib viimasel viiel aastal sündinutele enim pandud nimed üldiselt jagada kolme rühma:

  • Traditsioonilised nimed, mis on läbi aegade olnud kasutusel – Martin, Robert, Maria, Anna.
  • Nimed, mida on üksikutel juhtudel varem kasutatud, aga mis on saavutanud suurema populaarsus viimastel aastatel – Oliver, Rasmus, Laura, Eliise.
  • Uudisnimed, mida on esimest korda pandud 1980-ndatel – Robin, Marten, Mia, Lisandra.

Nimed_lapsed_2011_2015

Erinevaid mehenimesid on ligi 46 000 ja naisenimesid 50 000

Nimede mitmekesisus on aastate jooksul tunduvalt kasvanud. Kui 50 aastat tagasi piisas 3000 erinevast mehe- ja naisenimest, siis viimasel viiel aastal on erinevate nimede arv kasvanud kolm korda. Sealjuures on huvitav märkida, et erinevalt poole sajandi tagusest ajast on nüüd tüdrukutel rohkem nimesid kui poistel. Nimede mitmekesisust mõjutab oluliselt mitme eesnime panemine viimastel aastatel.

732 nime on pandud nii meestele kui ka naistele. Selline nimi on näiteks Keit, mida on võrdselt pandud meestele ja naistele.

Umbes 75 000 Eesti inimest võivad olla uhked selle üle, et neil on unikaalne nimi ja ühtegi teist sama nimega inimest nad Eestis ei kohta.

Praegu sündivate laste emad-isad ja vanaemad-vanaisad said palju sagedamini ka populaarsemaid nimesid. Kuni 1980. aastateni oli 100 populaarseima nime kandjate osatähtsus rahvastikus üle 60%, aga seejärel hakkas kiiresti langema ja on praegu 40% piires. 50-aastastest kannab iga 50. mees Toomase ja naine Tiina nime. Praegustest lasteaialastest on iga 100. poiss Rasmus või Martin ning tüdruk Laura või Sandra.

tabel

Mõne nime populaarsuse muutuse juures mängivad olulist rolli ka inimesed, kes neid kannavad. Näiteks nime Lenna kasutasid eestlased varem üliharva, ent 2000. aastate algusest hakkas Lennasid sündima iga aastaga aina rohkem. Täiesti uus nimi on Mirtel, mida enne 1980. aastaid Eestis ei tuntud, aga viimasel viiel aastal sai see nimi nii populaarseks, et on Hiiu, Järva, Lääne-Viru ja Põlva maakonnas kolme populaarseima tüdrukunime hulgas.

lenna

mirtel

Enimlevinud nimed kogurahvastikus

2016. aasta 1. jaanuaril on Eesti elanike hulgas kõige rohkem Aleksandreid, Vladimireid, Olgasid, Sergeisid ja Tatjanasid. Kõikide nimede hulgas, mille kandjaid on üle 10 000 on enamasti tüüpilised slaavi rahvusele (erandiks Aleksander, mis on kasutusel ka eestlaste hulgas). Slaavi nimede esinemise populaarsuse tabeli tipus on tingitud sellest, et slaavi rahvastel on kombeks panna traditsioonilisi nimesid.

Eestlastele omasemate mehenimede hulgas on populaarseim Andres, mis on mehenimede hulgas populaarsuselt kuuendal kohal. Andres on populaarne nimi 35–59-aastaste hulgas. Populaarsuselt teine eesti mehenimi on Martin. Martinit võib lugeda ka läbi aegade kõige populaarsemaks mehenimeks, sest Martini nimi kuulub 100 populaarsema mehenime hulka ka üle 80-aastastel. Vahepeal oli nimi vähem kasutusel, kuid alates 1980. aastatest on Martin olnud pidevalt populaarsete nimede esikümnes.

Naiste nimedes on Anna selline, mida panevad oma lastele nii eestlased kui ka slaavi rahvused, aga see on naisenimede seas populaarsuselt alles 8. kohal. Tiina on 12. kohal esimene selline nimi, mida peamiselt kasutavad eestlasest vanemad. Nime Tiina populaarsus oli haripunktis 1960-ndatel. Tiinad on enamikus 35–59-aastased.

Jaanid sünnivad juunis ja Kadrid novembris

Rahvakalendri tähtpäevade ja nimede vahel saab samuti seoseid välja tuua. Nii näiteks sünnivad Jaanid juunis ja Kadrid novembris. Samuti annab mõnikord sünnikuu nimetus lapsele nime valikul inspiratsiooni.

Allpool on välja toodud nimed, mis mõnes kuus esinevad keskmiselt sagedamini.

tabel2

Rahvakalendri tähtpäevad

Jaanuar – tõnisepäev, tatjanapäev, paavlipäev
Veebruar – valentinipäev, peetripäev, madisepäev
Märts – alekseipäev, patrikupäev, maarjapäev
Aprill – jüripäev
Juuni – jaanipäev
Juuli – madlipäev, jaagupipäev, annepäev, olevipäev
August – lauritsapäev, pärtlipäev
September – mihklipäev
November – mardipäev, kadripäev, andresepäev

jaan

kadri

Sesoonsusega seotud nimed on Maie, Maiu ja Mai, mida pannakse mais sündinud lastele ning Juulia ja Julia juulis sündinutele. Augustid sünnivad augustis. Maarja on populaarne detsembris sündinud tüdrukute puhul.

august

maarja

Taasavastamist ootavad nimed

Viimastel aastatel on taasavastatud mitmeid nimesid, mis olid kasutusel eelmise sajandi esimeses pooles ja on vahepeal olnud vähe kasutatud.

Soovitame veel vahvaid nimesid, mida veel ei ole taasavastatud:

Poistele: Aado, Ado, Eevart, Eino, Eldur, Ennu, Kaljula, Leino, Manivalde, Otu, Uudo, Uuno, Vaino, Valdeko, Valev.

Tüdrukutele: Aliida, Amilde, Elfriida, Elmiire, Elve, Erlanda, Ermiine, Ermilde, Helde, Helje, Heljula, Helmine, Hilja, Hilla, Härda, Järta, Lehta, Lulli, Meralda, Metta, Niini, Oldi, Olinde, Pilvi, Vilve, Valma.

Kaunist emadepäeva!

Vaata Nimede statistika toodet.

Kaja Sõstra, Statistikaameti metoodika ja analüüsi osakonna juhataja
Alis Tammur, Statistikaameti vanemanalüütik

 

Eesti rahvastikuprognoos 2040: neli positiivset stsenaariumi

2014. aastal avaldas Statistikaamet rahvastikuprognoosi aastani 2040, mis kirjeldab rahvastikku praeguste rände- ja sündimustrendide jätkumisel, mis viivad rahvastiku vananemise ja vähenemiseni. Nüüd oleme teemat edasi arendanud ja nelja positiivse stsenaariumi abil analüüsinud, kui palju või vähe peaksid praegused sündimus- ja rändetrendid muutuma, et rahvastik kasvaks ja nooreneks.

Rahvastikuprognoos, nagu juba nimi ütleb, prognoosib rahvastiku tulevikku tõenäoliselt tulevikus toimuvatele eeldustele tuginedes. Prognoosimisel võetakse arvesse prognoosi tegemise ajal valitsenud tingimused ja trendid ning püütakse nendele tuginedes tulevikku ette näha. Järelikult tähendab tingimuste muutumine ka tuleviku muutumist ja vajadust uue prognoosi järele. Eestis leiab tihti avalikku kõlapinda arutelu, kas eestlastel on võimalik rahvana püsima jääda – räägitud on neljast lapsest naise kohta, väljarände piiramisest ja sisserände soodustamisest. Statistikaamet üritas vaadata, mis juhtuks, kui praegused trendid muutuksid veidi, ehk siis kui palju peaksid praegused sündimuse ja rändetrendid muutuma, et saaks rääkida kasvavast ja noorenevast rahvastikust.

Eesti rahvastikku iseloomustavad praegu järgmised demograafilised näitajad: vanusjaotuselt on 1980-ndate suured vanuserühmad jõudnud aktiivsesse sünnitus-, kuid ka rändeikka. Samas on vanuserühmad, mis on juba
20. eluaastate esimeses pooles, eelmistest tunduvalt väiksemad, sest
1990. aastatel oli Eestis sündimus eri põhjustel väga madal. Summaarne sündimuskordaja (TRF), mis näitab keskmist laste arvu naisel, on olnud viimased viis aastat (2009–2013) keskmiselt 1,64. Rahvastiku taastootmise taseme säilitamiseks peaks see olema aga 2,1. Summaarne sündimuskordaja on küll praegu pigem languses, kuid vaadates 15 aasta trendi, on näha siiski tõusu ja seda näitavad ka 2014. aasta andmed. Naised sünnitavad peamiselt vanuses 25–34. Oodatav eluiga sünnimomendil on meestel 73 eluaastat ja naistel 81. Igal aastal rändab Eestist välja paar tuhat inimest rohkem kui saabub, enamasti on kadu kõige suurem 20–39-aastaste hulgas. Mehi rändab välja vähem, aga tagasi tuleb rohkem, naiste rändesaldo on sügavamas miinuses kui meeste oma, st naised lähevad ja jäävad enam.

Järgnevalt on analüüsitud muutusi rahvastikus viie stsenaariumi korral, neist stsenaariumid nr 2–5 on positiivsed:

  • Stsenaarium nr 1: Trendid jätkuvad: praeguste sündimustrendide jätkumine koos tasakaalus välisrändega (lahkujaid ja saabujaid on võrdselt).
  • Stsenaarium nr 2: Sündimus suureneb: summaarne sündimuskordaja on suurendatud 2,1-ni, mis on rahvastikutaasteks vajalik tase.
  • Stsenaarium nr 3: Tagasiränne suureneb: sündimus ei suurene, aga toimub suuremamahuline tagasiränne.
  • Stsenaarium nr 4: Sündimus ja tagasiränne suurenevad: tagasirände ja sündimuse kasv.
  • Stsenaarium nr 5: Sündimus ja koguränne suurenevad: suurem sündimus ja tagasiränne ning uued sisserändajad.

Stsenaarium nr 1: Trendid jätkuvad

Praegune rahvastikuseis ja -trendid näitavad selget suunda vananemise ja vähenemise poole. Vananevas ühiskonnas väheneb sündivate laste arv. Osaliselt tuleb see sünnitusealiste naiste arvu vähenemisest, osaliselt sellest, et sündide arv jääb alla taastetaset – sündiv põlvkond on väiksem kui sünnitav. Praeguste trendide jätkudes väheneks rahvaarv 30 aastaga umbes 100 000 inimese võrra. Keskmine aasta sündide arv väheneb 10 aasta pärast 14 000-st 11 000-ni ja jääb sinna perioodi lõpuni. Surmade arv kasvab praegusest 15 000-st umbes 20 aastaga 18 000-ni, sest vanemaealiste põlvkonnad on järjest suuremad. Rahvaarvu iga-aastane vähenemine kasvab, jõudes paarituhandeselt miinuselt ligi –8000ni.

Stsenaarium nr 2: Sündimus suureneb

Kui sündimus oleks taastetasemel (TRF=2,1) ja välisränne tasakaalus, oleks 30 aasta jooksul rahvaarvu vähenemine poole väiksem. Esimesel viiel aastal oleks loomulik iive isegi 2000 inimesega aastas positiivne ja järgmisel viiel aastal enam-vähem tasakaalus. Edasi väheneks rahvaarv iga aasta kasvavalt umbes 2500–3500 inimese võrra. Umbes 25 aasta pärast hakkaks vähenemine peatuma – sündide ja surmade erinevus jääb järjest väiksemaks.

Stsenaarium nr 3: Tagasiränne suureneb

Teine oluline tegur sündimuse kõrval, mis mõjutab Eesti rahvaarvu, on välisränne. Kahe viimase rahvaloenduse soo-vanusjaotuse ja sündide-surmade statistika järgi saab välja arvutada, kes on Eestist aastatel 2000–2011 lahkunud. Välisrände tõttu on Eesti rahvastik sel perioodil vähenenud 42 500 inimese võrra. Lisades sellele 2012. ja 2013. aasta välisrände saldo, saab tulemuseks, et 1. jaanuariks 2014 oli möödunud 14 aasta jooksul välismaale lahkunud ligi 49 000 inimest rohkem kui Eestisse saabunud.

Rohkem on Eestist lahkunud naisi. Enamik lahkunutest on praegu 20–54-aastased, kõige rohkem on 30–34-aastaseid. Tänaseks on osa lahkunutest surnud, osa on ise olnud varem sisserännanud ja nende side Eesti kui kodumaaga võib olla nõrgem. Kui võtta eeldus, et edaspidi hakkavad lahkunud tagasi Eestisse tulema, on üsna selge, et see lõpetab vähemalt mõneks ajaks rahvaarvu vähenemise. Tagasirändav rahvastik vananeb vaadeldava kolmekümneaastase perioodi jooksul veelgi, kuid tuleb tagasi koos lastega. Mõned võib olla välispäritolu elukaaslane. Püstitatud hüpoteesi kohaselt naaseb kokku ligi 36 000 inimest ehk umbes 70% praeguseks lahkunutest, kuid kõik neist ei ole ise lahkunud vaid kaasa tulevad pereliikmed. Arvestades selle rahvastikurühma vananemist jääb väikeste laste arv iga aastaga väiksemaks. Samuti on arvestatud, et enamik rändab Eestisse 15 aasta jooksul (aastas keskmiselt 1400 inimest), ülejäänud 15 aastaga tuleb väiksem ja järjest vanemaealisem rahvastikurühm (aastas keskmiselt 900 inimest). Rändes on tavaliselt üle 75-aastaste hulk sedavõrd väike, et neid ei ole mudelisse lisatud.

Sellise variandi korral, kus sisseränne suureneb, kuid sündimus jääb praegusele tasemele, väheneb rahvaarv aeglasemalt kui esimese stsenaariumi puhul, kuid kiiremini kui sündide arvu suurenemise puhul. Esimesel viiel aastal tasakaalustab välisränne peaaegu negatiivse loomuliku iibe, kuid siis hakkab iga-aastane rahvaarvu vähenemine kiirenema. Kolmekümne aasta pärast väheneb rahvastik umbes 7000 inimese võrra aastas.

Stsenaarium nr 4: Sündimus ja tagasiränne suurenevad

Kui õnnestuks tekitada olukord, et kasvaks nii sündide arv kui ka sisseränne, saaks Eestist kiiresti kasvava rahvastikuga riik. Esimesel viiel aastal, mil sünnitusealised on veel suuremad vanuserühmad, kasvaks rahvastik iga aasta enam kui 3000 inimese võrra. Alles kümne aasta pärast hakkaks enam mõjuma väike sünnitajate põlvkond ja suur vanemaealiste põlvkond, mille tulemusel hakkab rahvaarv vähenema. Vähenemine on vaid 1000–3000 inimest aastas.

Stsenaarium nr 5: Sündimus ja koguränne suurenevad

Üldjuhul on muidugi nii, et kui oma inimesed tahavad tagasi tulla, siis ilmselt tuleks Eestisse ka uusi sisserändajaid. Viimase stsenaariumi kohaselt lisandub sisserändesse saldona 600 uut nooremaealist immigranti aastas – arvestades, et meil on rännet piirav kvoot ja osa saabujaid lahkub riigist. Kuigi ka siis hakkab 15 aasta möödudes rahvaarv ikkagi vähenema, jääb aastane vähenemine alla 2000 inimese ja pikemas perspektiivis jõuab rahvastik jälle kasvule.

Stsenaariumide võrdluse tulemused

Stsenaariumide võrdlus näitab, et kõigi variantide puhul rahvaarv 30 aasta jooksul küll väheneb, kuid sündimuse tõus ja positiivne sisseränne võimaldavad selle trendi pöördumist pikemas perspektiivis, kuid sündimuse püsimisel taastetasemel on näha vähenemise aeglustumist. Järeldus – positiivne sisseränne üksi ei kompenseeri kaugeltki loomuliku iibe langust.

Suurem sündimus kasvatab sündivat põlvkonda, kes omakorda hakkab sünnitama. Et aktiivne sünnitusiga on naistel üsna pikk – umbes 20 aastat (vähemalt on kujunenud selliseks viimasel paarikümnel aastal), väheneb väiksearvulise põlvkonna mõju (1990-ndatel sündinud põlvkond) sündide arvule. Suurenev sisseränne ei suurenda ainult olemasolevat rahvastikku, vaid mõjutab ka sündimust ja suremust. Erinevate stsenaariumide rahvastiku keskmise vanuse erinevus on 5 aastat. Kõige kõrgem on rahvastiku keskmine vanus juhul kui suureneb tagasiränne, aga ei suurene summaarne sündimuskordaja ja kõige noorem elanikkond on Eestis 30 aasta pärast juhul, kui suureneb ainult sündimus (ei toimu suuremat tagasirännet).

Ülaltoodust saab järeldada, et nende tagasihoidlike muutuste juures on kõige selgem mõju sündimuse kasvul. Ainult sisserände kasv lükkab rahvastiku vananemist lihtsalt natuke edasi. Taastetasemel püsivate sündimusnäitajate korral sünniks praegu Eestis 4000 last aastas rohkem. Kui sündimust toetab ka sisseränne, kasvaks sündide arv 500-700 lisanduva lapse arvel veelgi.

Kokkuvõte

Eesti rahvastik on liikumas ühes selges suunas. Rahvastikus toimuv nõuab riiklikul tasemel kohanemist. Tegutsemissuundi on mitu, kuid neist tuleb midagi välja valida ja tegutsema hakata juba nüüd. Statistikaameti poolt 2014. aastal koostatud rahvastikuprognoosi tulemused on nii mõneski mõttes hirmutavad, kuid neid ei pea võtma kui pöördumatut teed. Kujunev tegelikkus võib tulla nii parem kui ka halvem, sest sündmustel on kriitilises seisus komme kumuleeruda mingil hetkel kiiremas tempos, kuid kestnud trend võib jõuda ka punkti, kus asjad hoopis pöörduvad.

Käesolev uurimus näitlikustas sündide arvu kasvust, tagasirändest ja sisserändest tulevad võimalikud muutused rahvastikus. Sündide arvu kasv kas või kahe lapseni naise kohta annab kõige rohkem positiivseid tulemusi, seda toetaks noorte eestimaalaste tagasiränne ja uued sisserändajad. Puhas sisseränne rahvastiku noorendamiseks peaks olema kokku kümnetes tuhandetes, väiksem maht ei avaldaks olulist mõju. Sellise hulga sisserändajate koondumisega kaasneks aga ka probleeme.

Laste sünnitamist ei saa aga ette võtta riikliku tellimusena. Euroopas on riike, kus sünnib keskmiselt 2 last perre. Nendeks on Iirimaa, Prantsusmaa ja Island. Üle 1,75 lapse naise kohta on Põhjamaades, Suurbritannias ja Belgias. Rootsis tehtud uuringu järgi kasvas seal sündimus veel mõne aasta eest tänu sellele, et kõrgharidusega vanemad on järjest rohkem valinud väärtuseks pere ja lapsed. Riik on teinud sellise elustiili loomulikuks, lihtsaks ja toetatuks. Viimasel paaril aastal on nii Rootsis kui ka paljudes teistes riikides, kus eelnenud majanduskasvu tingimuses sündimus suurenes, sündimus aga taas pisut langenud (ka Eestis). Eestis jääb osa lapsi sündimata näiteks ka seetõttu, et meeste ja naiste hulk selles vanusrühmas on küll üsna võrdne, kuid piirkonniti tasakaalust väljas. Naised jätkavad meestest sagedamini haridusteed keskhariduse järgselt, seetõttu on linnades noori naisi palju rohkem. Maal ja väiksemates linnades on pereloomise vanuses mehi naistest rohkem. Elukohaerinevusega seonduva kõrval on seega teemaks ka hariduslik lõhe meeste ja naiste vahel ning maal asuvate erialast haridust nõudvate töökohtade sooline nihe meeste ametialade eelistamise suunas.

Põhjalikum ülevaade Statistikaameti kogumikus „Rahvastiku areng“ (ilmus 30.09.2015) artiklis „Rahvastikuprognoosi tulemused Eestis ja maakondades“. Kogumiku eesmärk on võtta kokku Eesti ja maakondlike rahvastikuprognooside koostamisel tehtud töö. Kogumikus on kirjeldatud rahvastiku arengu ja püsimajäämise seisukohalt olulisi protsesse, mis määravad rahvastiku arvukuse, koosseisu ja paiknemise. Nendeks protsessideks on sündimus, suremus, välis- ja siseränne. Lisaks on kirjeldatud 2014. aastal valminud rahvastikuprognoosi eeldusi, metoodikat ja tulemusi.

Alis Tammur, Statistikaameti vanemanalüütik

Kvartalikiri kaas.pdf