Tag Archives: rel2011

Kui paljusid elanikke mõjutab Haabersti ringristmiku ehitus?

Statistikaameti andmetel elas 2017. aasta 1. jaanuari seisuga Tallinnas ja selle läänepoolsel tagamaal, kust lühim tee Tallinna kesklinna jõudmiseks läbib Haabersti ristmikku, ligi 60 000 inimest. Iga päev läbib tööle jõudmiseks Haabersti ristmikku hinnanguliselt 21 000 inimest.

Haabersti ring on oluliseks sõlmpunktiks Tallinna liikluses. Sealt saab alguse Rannamõisa tee, mis on oluliseks tuiksooneks eeslinnastunud piirkondadele Tabasalu ja Vääna suunal. Seda läbib Paldiski maantee, mis ühendab Keilat ja Paldiskit Tallinnaga. Ka Õismäe elanikest suur osa läbib teel kesklinna seda ristmikku. Seega on Haabersti ringristimik sõlmpunktiks kogu Tallinna läänepoolsele tagamaale.

Kuna Haabersti ring on olnud liiklusõnnetusterohke liiklussõlm ning on tuntud suurte ummikute poolest tipptundidel, on selle renoveerimist oodatud aastaid. Tänavu mais algasid Haabersti ringristmiku ümberehitustööd, mis peaksid kestma 2018. aasta septembrini. Kui paljusid elanikke need ümberehitustööd mõjutavad? Analüüsis on arvesse võetud Tallinna töörände tagamaa need piirkonnad, kust lühim tee Tallinna kesklinna jõudmiseks läbib Haabersti ringristmikku.

Tallinnas ja selle läänepoolsel tagamaal, kust Tallinna kesklinna jõudmiseks tuleb läbida Haabersti ristmik, elas 1. jaanuaril 2017. aastal ligi 60 000 inimest. Kõik nendest iga päev Tallinnasse ei tule. Hinnangu igapäevaselt Tallinnas tööl käivate elanike arvu kohta saab 2011. aasta rahvaloenduse töörände andmetele tuginedes. Nende põhjal käib antud piirkonnast Tallinnasse tööle ligi 19 000 inimest. Lisaks neile käivad Tallinnas lasteaias või koolis lapsed ja noored ning mittetöötavad elanikud, kes käivad pealinnas erinevaid teenuseid tarbimas. 2017. aastaks on see arv tõenäoliselt suurem, sest eeslinnastumisprotsess on jätkunud ja tagamaa ning linna äärealade rahvaarv suurenenud. Lisaks liigub hulk inimesi ka vastassuunas Tallinnast välja. Rahvaloenduse andmetel käis Tallinnast Harku valda tööle 1200, Keila linna 450 ja Keila valda 120 inimest. Tõenäoliselt läbib ka nendest suur osa Haabersti ringristmikku. Seega ligikaudu 21 000 inimest läbib teel tööle Haabersti ringristmikku.

Kuidas liigelda kui Haabersti ring on suletud?

Ringi paiknemine üsna mere ääres kahandab ümbersõiduvõimalusi. Pakun välja ruumianalüüsi, mis arvestab teede olemasolu, ent mitte nende läbitavust või suurust. Rannamõisa teed mööda linna sisenevale 16 000 elanikule on alternatiivne lühim tee kesklinna mööda Vabaõhumuuseumi teed, mis niigi on kesklinna jõudmiseks lühim tee 6000 Kakumäe elanikule. Keila poolt mööda Paldiski maanteed liiklejatele (neid on hinnanguliselt 44 000) on alternatiivseim lühim tee Kadaka tee. Kui vähendada tagamaad ainult Keilani, väheneb Paldiski maanteed mööda potentsiaalsete liiklejate arv 23 000-ni. Sõpruse puiestee ja Pärnu maantee on alternatiiviks vaid paarisajale liiklejale.

Kõigi 60 000 elaniku summaarne teekond kodust Tallinna kesklinna läbi Haabersti ringristmiku on 207 000 km. Kui ringi läbida ei saa, pikeneb see teekond 13 000 km võrra.

Ülle Valgma, Statistikaameti kartograaf

Statistikaametilt saab ruumianalüüse tellida tellimustööde hinnakirja alusel. Vaata tehtud töid siit.

Eesti isa statistiline portree

Isadepäeva ootuses vaatas Statistikaamet, milline on Eesti isade statistiline koondportree, kui võtta vaatluse alla mehed, kelle peres kasvavad alaealised lapsed.

Küsimusele, milline on tüüpiline isa, võib olla üsna keeruline vastata. Me kõik ju teame, kui eriilmelised on isad. Statistika seisukohast teeb olukorra veelgi keerulisemaks see, et lähtuda tuleb olemasolevatest andmetest ja nende võimalustest. Sel korral on isa portree joonistatud 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse (REL 2011) andmete põhjal.

Rahvaloendusel koguti teavet kõigi Eesti püsielanike, leibkondade ja eluruumide kohta ning selle järgi on Eestis ligi 150 000 alaealiste ehk alla 18-aastaste lastega perekonda. Sinna hulka kuuluvad nii alaealiste lastega abielupaarid, vabaabielupaarid kui ka üksikvanemad. Isaga perekondi on nende seas ligikaudu 110 800.

Järgnevalt ongi vaadeldud isana neid mehi, kes REL 2011 andmetel elavad perekonnas, kus on alla 18-aastaseid lapsi. Tegelikkuses on isasid loomulikult palju rohkem, kuid paraku ei ole meil nende kõigi kohta teavet. Seetõttu jäävad analüüsist kõrvale kõik täisealiste laste isad ja samuti need alaealiste laste isad, kes ei ela lastega koos.

Millised on Eesti isad?

Lihtsustatult võiks vähemalt ühe alla 18-aastase lapsega koos elavaid isasid kujutada nii:

  • keskmiselt 38-aastane;
  • 57% on abielus, 40% vabaabielus ja 3% üksikisad;
  • 52%-l on perekonnas üks alaealine laps, 37%-l kaks ja 11%-l vähemalt kolm last;
  • 73,5% on eestlased, 21,5% venelased ja 5% muust rahvusest;
  • 59% elab linnas ja 41% maal;
  • 84% on tööga hõivatud, 7% töötud, 8% tööturult eemal (nt kodune, (töövõimetus)pensionär, lapsehoolduspuhkusel, õpib või on muul põhjusel mitteaktiivne), lisaks on 1%-l tööalane staatus teadmata;
  • 32%-l on kõrgharidus, 51%-l kesk-, kutsekesk- või keskeriharidus ning 17%-l põhi-, kutse- või madalam haridus.

Kas alaealiste laste isad erinevad samas vanuses lasteta meestest?

Isasid saab ülejäänud meestega võrrelda vaid juhul, kui vaadata kitsamat vanusevahemikku. Kõiki mehi analüüsides mõjutaks tulemusi eelkõige kahe rühma erinev vanus, sest valdav osa (89%) isadest on vanuses 25–49. Seetõttu ongi edaspidi vaadeldud ainult 25–49-aastaseid mehi. Vaadeldavas vanuses isasid on ligi 98 000 ja alaealiste lasteta sama vanu mehi 125 000.

Võrdlusest selgub, et 25–49-aastased isad erinevad ülejäänud sama vanuserühma meestest mitme näitaja poolest. Nad on sagedamini abielus, osalevad aktiivsemalt tööturul, nende haridustase ja võõrkeeleoskus on parem ning neil esineb vähem igapäevategevusi piiravaid pikaajalisi terviseprobleeme.

Seega statistiline pilt isast viib sama tulemuseni, mida enamik lapsi juba varakult teab — isa ei ole tavaline mees – ta on töökam, targem ja tublim!

Kaunist isadepäeva!

Eve Telpt, Statistikaameti peaanalüütik

Mõisted

Isa – mees, kes kuulub abikaasa, vabaabielupartneri või üksikisana perekonda, kus elab vähemalt üks alla 18-aastane laps.

Perekond (perekonnatuum) – selle moodustavad samas leibkonnas elavad isikud, kes on omavahel seotud kui abielupartnerid, vabaabielupartnerid või kui vanem ja laps.

Laps – alla 18-aastane isik, sh nii bioloogiline kui ka lapsendatud laps, kuid mitte kasulaps.

Tööga hõivatu – isik, kes loenduseelsel nädalal (19.–25. detsember 2011) tegi vähemalt ühe tunni tasustatavat tööd, töötas oma perele kuuluvas ettevõttes või talus ilma otsest palka saamata, puudus töölt ajutiselt puhkuse, haiguse vms tõttu või oli ajateenija.

Võõrkeeleoskus – emakeelest erineva keele oskus, mis võimaldab toime tulla tuttavates keelekasutusolukordades kõnelemisel, kirjutamisel ja lugemisel.

REL 2011 mõistete põhjalikumat selgitust vaata Statistikaameti veebilehelt.

Kuidas valida ettevõttele võimalikult edukat asukohta?

Kuhu on kõige mõttekam oma ettevõtet rajada? Kust ma teada saan, kus asub just minu ettevõtte sihtrühm? Nendele ja paljudele teistele sarnastele küsimustele vastuse leidmisel tuleb appi Statistikaamet asukohapõhise statistikaga.

Et tänavuse Tallinna Ettevõtluspäeva teema oli „Äri kui elamus“, valis Statistikaamet oma analüüsiks just maitseelamuse näite – kuidas valida Tallinnas käsitööõlle pruulikoja ja degusteerimissaali võimalikku asukohta, kui sihtrühma puhul on ette antud järgnevad parameetrid: „mehed ja naised, 18–55-aastased, kenad, vabad ja abielus, võib lapsi olla, elab pigem linnas, töö on hea, loominguline ja tasuv, auto on „räim“, pigem sõidab rattaga, puhkavad tihti ja palju, rõivad on disainerid ja kaltsukast, hobid on discgolf, rattasõit ja käsitööõlu, haridustase on kõrgharidus“? Lisaparameetrina tuli arvestada ka turistide osatähtsust Tallinnas.

Etteantud parameetrite alusel kaardistas Statistikaamet sisendandmed, mille tulemus on toodud lisatud tabelis 1. Mustaga märgitud parameetrid on Statistikaametil kõige detailsemal tasemel (ehk hoone aadressi täpsusega) olemas. Sinise kirjaga parameetrid on n-ö tuletatud parameetrid, mida kasutati analüüsile lisandväärtuse andmiseks. Punasega märgitud parameetrid on sellised mida Statistikaametil ei ole, kuna need põhinevad kas subjektiivsel hinnangul või on sellised andmed, mida Statistikaamet otseselt ei kogu. Seepärast jäid need parameetrid ka analüüsist välja.

tabel

Nii 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse (REL 2011) kui ka eesseisva registripõhise loenduse põhjal saame päris hea ülevaate rahvastiku sotsiaal-majanduslikust taustast. Et nimetatud andmed on seotud konkreetsete aadressidega, saame suurema osa inimesi ruumis väga täpselt paika panna. Mis omakorda võimaldab Statistikaametil teha detailseid ruumianalüüse, kus rahvastiku paiknemist kombineeritakse teiste valdkondade andmetega.

REL 2011 andmete põhjal arvutati pruulikoja analüüsi esimeseks sisendiks sotsiaal-majanduslik komponent (kaart 1), mis sisaldas tabelis 1 toodud viite sotsiaal-majanduslikku parameetrit. Tulemused on kujutatud Tallinna 500m x 500m ruutkaardil, millelt eristuvad peamised magalapiirkonnad Lasnamäel, Mustamäel, Õismäel ja Stroomi kandis ning mõned üksikud kõrgema inimeste osatähtsusega ruudud Kesklinna ning Kristiine linnaosas. Et nimetatud piirkondades ongi rahvastiku paiknemine tihedam just suurte kortermajade paiknemise tõttu ning sihtrühma sisendparameetrid kitsendasid kogurahvaarvu kõigest suhteliselt laia vanuserühma, haridustaseme ning töö iseloomu kaudu, on selline tulemus igati loogiline.

Analüüsi sisendparameetrites mainiti korduvalt jalgratta osatähtsust, seega arvutati teiseks komponendiks just jalgrattateede osatähtsus konkreetses ruudus (kaart 2). Andmete kiire kättesaadavuse kaalutlustel kasutati Tallinna jalgrattateede kihti, mille alusel arvutati jalgrattateede kogupikkus konkreetses ruudus. Mida tumedam on ruut, seda tihedamalt/rohkem on jalgrattateid konkreetses ruudus. Tegelikult kajastab selline komponent pigem jalgrattaga sõitmise võimalust, mitte otseselt seda, kui palju jalgrattaga sõidetakse. Seega võiks edaspidi sarnase sisendi arvutamisel kaaluda näiteks Statistikaameti tööjõu-uuringu andmete kasutamist, mis kajastavad teiste hulgas näiteks ka seda, kui palju hõivatutest käib tööl jalgratta, mopeedi, mootorrattaga.

Kolmanda komponendina arvestati turistide arvu Tallinnas, mis tuletati Statistikaameti kogutavatest Tallinna majutusasutuste andmetest. Antud näite puhul võeti arvesse kõikide välismaalaste ööbimiste koguarvu Tallinna majutusasutustes. Et algandmed on punktipõhised ja kajastavad pelgalt turistide ööbimiskohti, mis aga ei võrdu üldjuhul turistide kogu liikumistrajektooriga, siis oli vaja nende alusel tuletada ruutudele väärtused sõltuvalt sellest, kui palju majutuskohti konkreetse ruudu lähenduses asus. Selleks kasutati kauguse pöördväärtusel põhinevat interpoleerimise meetodit ning eeldust, et mida tihedamalt asuvad suure ööbimiste arvuga majutusasutused, seda tõenäolisem on turistide liikumine antud piirkonnas. Saadud tulemusi kajastab kaart 3, mis näitab, et Kesklinn sh Vanalinn ning Kalamaja vanalinna poolne osa eristuvad oma kõrgemate väärtuste poolest selgelt teistest piirkondadest.

Et jalgrattateede komponenti ei peetud lõpliku sihtrühma asukoha määramisel niivõrd oluliseks kui teisi komponente, lähtuti koondindikaatori arvutamisel järgnevast:

  • komponent: sotsiaal-majanduslik indikaator – indikaatori väärtus*1
  • komponent: jalgrattateede indikaator – indikaatori väärtus*0,3
  • komponent: Turismiindikaator – indikaatori väärtus*1.

Lõpptulemust kajastab kaart 4, kus on kombineeritud eespool kirjeldatud kolme komponendi väärtused kokku üheks sihtrühmaindikaatoriks. Lisaks on tulemuste tõlgendamise lihtsustamiseks kuvatud pruulikoja praegused müügipunktid koos 500m teeninduspiirkondadega ja suuremad kaubanduskeskused. Mis me antud kaardist välja loeme?

  • Esiteks seda, et turismiandmete lisamisel sai kaalu juurde Kesklinna, Vanalinna ja Kalamaja piirkond, kus reaalselt liigubki palju turiste ning seeläbi on seal ka reaalne nõudlus suurem;
  • Teiseks seda, et praeguste müügipunktide ja nende teeninduspiirkondadega on pruulikoda katnud suurema osa kõrgema sihtgrupi indikaatori väärtusega ruutudest Kesklinna, Vanalinna ja Kalamaja piirkonnas;
  • Kolmandaks seda, et nii Mustamäel, Lasnamäel kui ka Stroomi kandis esineb kõrge sihtrühma indikaatori väärtusega ruute, aga pole ühtegi toodangu müügipunkti;

Arvestades nimetatud tulemusi, võiks alustavale pruulikojale soovitada järgmist:

  • Uurida oma toodangu müügivõimalusi näiteks ka Mustamäe ja Lasnamäe mõnes suuremas keskuses. Kui nimetatud keskustes on juba olemas mõni pood, mis näiteks käsitööõlut müüb, siis proovida oma toodangut sinna poodi müügile saada. Kui päevakorras oleks enda müügipunkti avamine, siis oleks vaja teha veel põhjalikum analüüs tarbija ostueelistuste kohta nimetatud piirkondades.
  • Arvestades praeguseid müügipunkte ja neid kõrge sihtrühma indikaatoriga ruute, mis ei lange praeguste müügipunktide teeninduspiirkondadesse, võiks üks potentsiaalne pruulikoja ja degusteerimissaali asukoht olla Pelgulinna/Stroomi kant. Konkreetsem asukoht sõltub juba seal olevate vabade rendipindade olemasolust.
  • Teostada praeguste müügipunktide teeninduspiirkondade raames eraldi turuanalüüs, et saada teada, kas Kesklinna-Kalamaja piirkonnas oleks turgu veel ühele müügipunktile (antud juhul siis pruulikoda ise koos oma degusteerimissaaliga);
  • Kombineerida sihtgrupi indikaatori väärtusi tühjade rendipindade andmetega (rendipinna suurused, hinna ja seisukorra suhe jne).

Kreet Solnask, Statistikaameti geoinfo juhtivspetsialist

Statistikaametilt saab ruumianalüüse tellida tellimustööde hinnakirja alusel. Vaata tehtud töid siit.

 

Mil määral kattub vanemate töö- ja laste koolitee?

2011. aasta rahvaloenduse andmetel on töörände peamiseks sihtkohaks suuremad linnad. Laste haridus- ja vanemate töörände muster enamasti ei kattu. Õpirände ulatuse ja suuna määrab kooli kaugus kodust – gümnaasiumis käiakse üldjuhul kodu lähedal.

Analüüsis jätame tõmbekeskuste määramise temaatika kõrvale, juttu tuleb töörände andmete alusel paika pandud tõmbekeskustest – linnalistest asulatest, mis on praegu suuremal või väiksemal määral töökohtade koondumispaigaks, ning keskendume hoopis tõmbekeskuste mõjualade määramisele ning töö- ja haridusrände mustrite sarnasuste ja erinevuste leidmisele.

Eestis on 27 linnalist asulat, mida võib inimeste tööalaste liikumismustrite põhjal nimetada tõmbekeskusteks. Nende tõmbekeskuste hulka kuuluvad suured regionaalsed tõmbekeskused Tallinn ja Tartu, ülejäänud 13 maakonnakeskust ning lisaks veel üksjagu väiksemaid, ent ümberkaudsete elanike jaoks töökohtade koondumispaigana olulisi linnalisi asulaid. Iga tõmbekeskuse ümber tekib toimepiirkond nendest kantidest, mille elanikud on tõmbekeskusega töökohtade ning era- ja avalike teenuste tarbimise kaudu seotud. Toimepiirkonna rahvaarv võiks olla piisavalt suur, et rahvastiku vähenemise trendi valguses ka pikaajalises perspektiivis piirkonna elanikkond ja majanduselu säiliks. Nii võiks selle piiriks seada näiteks 5000 elanikku (keskus koos tagamaaga). Vähemalt 5000 elanikuga toimepiirkondi on pooltes maakondades kaks. Üks, mis on enamasti rahvaarvult suurem, tekib maakonnakeskuse ümber. Teine – väiksema mõjualaga toimepiirkond – mõne pisema tõmbekeskuse ümber. Ent on ka maakondi, mille territooriumi katab üks suur toimepiirkond. Sellisteks näideteks on Pärnu, Viljandi, Võru ja Kuressaare toimepiirkond.

Toimepiirkonnad moodustuvad niisiis töörände alusel ja annavad ettekujutuse, millise linnalise asulaga on ümberkaudsetes kantides elavad inimesed pendelrände kaudu seotud. Kui aga töötava rahvastiku jaoks on atraktiivseks pendelrände sihtkohaks peamiselt suuremad linnad, siis kuidas on lood õpilaste ja haridusrändega.

Kas sama elukoha töötav ja õppiv rahvastik liigub samasse sihtkohta?

Rahvaloenduse andmed näitavad, et gümnaasiumiõpilaste haridusrände sihtkohaks on enamasti kodu lähedal asuv kool ja siinkohal ei ole õpilaste liikumisel takistuseks maakonna- ega omavalitsusüksuse piirid. Tihti ei toimu haridusränne ka töörände alusel määratud toimepiirkonna piirides. Olgugi, et igas toimepiirkonnas asub gümnaasium, mõnes on neid mitu. Kui teises toimepiirkonnas asuv gümnaasium on kodule lähemal, käiakse koolis seal.

Loomulikult jääb sarnaselt töörändele ka haridusrände puhul kehtima seaduspära, et suured linnad tõmbavad enim. Tallinnasse, Tartusse, Pärnusse, Rakverre, Kuressaarde käivad gümnasistid kooli nii oma maakonna kaugematest kantidest kui ka teistest maakondadest. Kodukohast kaugel käivad koolis ka rahvaloenduse toimumise hetkel ainsate riigigümnaasiumide – Noarootsi Gümnaasiumi ja Nõo Reaalgümnaasiumi – õpilased. Ent arvuliselt on pikki vahemaid pendeldavaid õpilasi siiski vähe. Suurte toimepiirkondade sees kerkivad esile väiksemad asulad, kus asuvad koolid. Näiteks Võru toimepiirkonnas on Võru linna kõrval gümnaasiumiastme õpilaste rände sihtkohaks veel Antsla vallasisene linn ning Varstu, Vastseliina ja Parksepa alevik. Niisiis kui töötav rahvastik liigub pigem Võru linna suunal (väiksemateks keskusteks on ka Antsla vallasisene linn ja Vastseliina alevik), siis haridusrände sihtkohti on toimepiirkonnas märksa rohkem.

Erinevused vanemate töötee ja laste koolitee vahel on märgatavad ka Põhja-Eestis Tallinna ümbruses. Mitmed Harjumaa naabermaakondade kandid kuuluvad Tallinna toimepiirkonda – sealsete elanike peamine töörände sihtkoht on pealinn. Ent nende maakondade gümnaasiumiõpilaste jaoks on peamiseks haridusrände sihtkohaks siiski oma maakonna kool. Näitena võib tuua Rapla maakonna, kus Kohila, Märjamaa, Kehtna, Kaiu ja Käru vallas asuvate kantide hõivatuist suur osa pendeldab tööle Tallinnasse. Samal ajal suunduvad peamised õpirände vood neist kantidest kas Kohilasse, Raplasse või Märjamaale.

Mitme toimepiirkonna piiril asuvatesse koolidesse pendeldab õpilasi tavaliselt erinevatest toimepiirkondadest. Heaks näiteks on siin Kadrina Keskkool, mis asub Tapa ja Rakvere toimepiirkonna piiril ning kuhu käib õpilasi kooli nii Rakvere, Tapa kui ka Tallinna toimepiirkonna kantidest. Siingi on hästi näha, et kui nende kantide hõivatute tööränne viib neid kas Tallinna, Tapa või Rakvere suunas, siis õpilased käivad koolis pigem kodu lähedal Kadrinas.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et õpilaste koolitee ja täiskasvanute töötee enamasti ei kattu – liikumised ei toimu tihti sama toimepiirkonna piirides ning ei ole, erinevalt töörändest, peamiselt suurte linnade suunalised. Haridusrände analüüsi tulemused kinnitavad tugevate tõmbekeskuste mõju – seal käib koolis õpilasi peaaegu kõikidest maakonna kantidest. Eriti tugeva tõmbejõuga on Tallinna ja Tartu koolid. Ent kõige olulisem faktor, mis määrab õpirände, on kooli kaugus kodukohast. Suurem osa gümnasiste õpib kodu lähedal väiksemas keskuses asuvas koolis ja ei pendelda pikki vahemaid. Õpirände suundumused näitavad väikeste keskuste olulisust, tõstes esile asulad, mis töörände seisukohalt tõmbekeskuseks ei sobi, kuid kus asuv gümnaasium kasvatab sealset päevarahvastikku olulisel määral.

Kant ehk paikkond – selles analüüsis vaadeldi töörännet kantide tasandil. Kant moodustub asustusüksusest või nende grupist ja on väiksem üksus kui kohalik omavalitsusüksus.

Põhjalikum ülevaade tõmbekeskustest ja toimepiirkondadest Statistikaameti väljaandes Eesti Statistika Kvartalikiri 3/2014 artiklis „Toimepiirkonnad Eestis“ (ilmus 30.09.2014).

Anu Tõnurist, Statistikaameti peaanalüütik

Päevasel ajal Tallinna kesklinna rahvastik kolmekordistub

Kui lähtuda 2011. aasta rahvaloenduse andmetest ning võrrelda inimeste asukohta päeval ja öösel, siis kõige tihedamini asustatud ruutkilomeeter asub Tallinna kesklinnas Estonia puiestee ümbruses, kus päevasel ajal viibib hinnanguliselt üle 19 800 inimese.

Öösel on samal ruutkilomeeteril ligi 5800 inimest, seega on Estonia puiestee ümbruses päeva- ja öörahvastiku vahe 14 000 inimest. Üle 15 000 inimese viibib päeval ka Tallinna sadama ja Tartu maantee alguse piirkonnas. Kõige rohkem (üle 6500) kaotab päevasel ajal inimesi Muhu tänava ja Linnamäe tee piirkond Lasnamäel.

Tallinna kesklinnas suureneb inimeste arv päeval märgatavalt, kusjuures ostlejaid, üritustel osalejaid, sportijaid ja ka turiste pole nende hulka arvestatud. Tegelikkuses võib nii mõnegi piirkonna päevarahvastik olla veelgi suurem. Tallinna linna äärealasid – Haabersti, Nõmme ja Pirita linnaosa – võib nimetada magalapiirkondadeks, sest sealt päeva jooksul inimesed lahkuvad ning õhtul tulevad jälle tagasi.

Rahvastiku ööpäevase liikumise paremaks visualiseerimiseks on tehtud 3D-animatsioon, mis näitab Tallinna öise ja päevase rahvaarvu muutust 1 km x
1 km ruutude kaupa. Punasega on kujutatud piirkonnad, mis saavad päeva jooksul inimesi juurde ning lillaga piirkonnad, mis kaotavad inimesi (mida tumedam värv, seda suurem inimeste arvu muutus).

Tallinna öö- ja päevarahvastiku paiknemine (3D-animatsioon), 31.12.2011

Tallinna öö- ja päevarahvastiku paiknemine (3D-animatsioon), 31.12.2011

Kogu Eestis koondub rahvastik päeval keskustesse. Kui Eesti pindalast on asustatud ligikaudu 45%, siis töökohad paiknevad ainult 22%-l pindalast ja umbes 75% hõivatutest töötab linnas või selle vahetus läheduses. Päeva- ja öörahvastiku muutuse kaardil on näha, kuidas päeval kaotavad kõige rohkem inimesi linnu ümbritsevad piirkonnad.

 

Päevarahvastikuks liigitatakse inimesed, kes viibivad antud piirkonnas töö ajal ning öörahvastiku moodustavad inimesed, kes elavad selles piirkonnas. Varem on Statistikaamet avaldanud rahvastikutiheduse andmed elukoha järgi ehk öörahvastiku andmed, kuid nüüd on võimalik statistika kaardirakenduse abil uurida päevarahvastiku paiknemist. Hinnangulise päevarahvastiku suuruse arvutamiseks kasutati kombineeritud meetodit, kus 2011. aastal tegutsenud majandusüksuste aadresside ja üksuste keskmise töötajate arvu ning haridusasutuste aadresside ja keskmise õppijate arvu põhjal leiti 1 km x 1 km ruutudele koefitsiendid, mille abil jagati 2011. aasta rahvaloenduse käigus selgunud hõivatute ja õppijate arv töökoha või õppeasutuse asustusüksuse järgi ruutudesse. Kodused, töötud, pensionärid ja mitte õppivad lapsed jäeti elukoha ruutu.

Rahvastiku paiknemise ruumilise ja ajalise muutuse analüüs on eelkõige tähtis planeerimiseks, näiteks ühistranspordi paremaks korraldamiseks või kriisi- ja päästeplaanide koostamiseks, kuid kindlasti pakub see ka olulist teavet mitmete teenuste pakkumiseks.

Berit Hänilane, Statistikaameti geoinfo juhtivspetsialist

Viimase kümnendi jooksul on Eesti elanikkond rikastunud 38 uue rahvuse võrra

2011. aasta rahvaloenduse tulemuste põhjal elab Eestis 180 rahvuse esindajaid. Võrreldes eelmise, 2000. aasta loendusega on kasvanud eelkõige Lääne-Euroopa päritolu rahvusrühmade esindajate arvukus. Samuti on Eestis 38 rahvust, kelle esindajaid varasemalt Eestis elanud ei ole.

Rahvust on Eestis küsitud juba alates esimesest, 1881. aastal toimunud rahvaloendusest. Enamikus Euroopa riikides on etnilisest rahvusest rääkimine, veelgi enam selle küsimine loendusankeedis või rahvastiku selle alusel jagamine, muutunud suuresti keelatud tegevuseks ning seostub diskrimineerimisega. Eestis aga on rahvuskuuluvus tänaseni üks enim huvipakkuv teema loenduse tulemustes. Üheks põhjuseks on inimeste soov teada saada, kuidas on muutunud eestlaste ja vähemusrahvuste osatähtsus rahvastikus, milliste uute rahvusrühmadega tuleb kõrvuti elada ning kuidas Euroopa Liit ning sellega kaasnenud piiride avanemine on muutnud Eesti rahvuskoosseisu.

Suurimate vähemusrahvuste koosseis ei ole võrreldes 2000. aasta loendusega muutunud — endiselt on suurimaks vähemusrahvuseks venelased (25,2% kogurahvastikust) ja neile järgnevad ukrainlased (1,8%), valgevenelased (1%) ning soomlased (0,6%). Küll aga on kahe loenduse vahelise ajaga vähenenud kõigi suuremate rahvusrühmade esindajate arvukus Eestis.

Selles blogiloos ei käsitleta suurimate rahvusrühmadega seonduvat, vaid vaadeldakse, millised rahvusrühmad on oma arvukust loendusevahelisel ajal kõige rohkem kasvatanud ning millised uued rahvusrühmad elavad Eestis. Rahvaloenduse andmed võimaldavad statistikat teha ka väikeste rahvuste kohta (s.o rahvusrühmad, kelle esindajaid elab Eestis alla 100). Toome ka välja, kust on pärit siia pärast nõukogude aja lõppu saabunud väikeste rahvusrühmade esindajad.

Suurima arvukuse kasvuga ja uued rahvusrühmad Eestis

Kümme viimast aastat, mil oleme olnud Euroopa Liidu liige, on uue tendentsina kaasa toonud Lääne-Euroopa (aga ka Ameerika Ühendriikide, India ja Lähis-Ida) päritolu rahvusrühmade esindajate arvu kasvu, mis näitab, et lisaks riigi rahvuskoosseisu mitmekesistumisele on Eesti muutumas atraktiivseks elamispaigaks meist erineva ning pigem lääneliku ajalooliskultuurilise taustaga inimeste jaoks. Viimase loenduse andmeid praegustega kõrvutades näeme, et enim kasvas inglaste, Ameerika Ühendriikide ameeriklaste, itaallaste, hispaanlaste, prantslaste, rootslaste ja hollandlaste arvukus Eestis. Ent hoolimata arvukuse suurenemisest jääb nende rahvuste osatähtsus riigi üldist rahvuskoosseisu arvestades pigem tagasihoidlikuks (alla 1% kogurahvastikust).

Suure arvukuse kasvuga vähemusrahvused, 2000, 2011

Suure arvukuse kasvuga vähemusrahvused, 2000, 2011

Pärast 2000. aasta rahvaloendust on 11 aastaga Eesti elanikkond rikastunud 38 uue rahvuse võrra. Uutest rahvusrühmadest suurima esindajate arvuga on portugallased (32 isikut), afrikanderid (18), afroameeriklased (14), tailased (11) ja flaamid (10). Ka Eestisse elama asumise põhjused erinevad tänapäeva sisserännanutel siia nõukogude ajal ja varem asunud rahvuste omadest. Eestisse tullakse kõrgkoolidesse õppima, rahvusvaheliste firmade juhid on tihti pärit muudest riikidest, ka on populaarsust kogunud Eestis sportlaskarjääri tegemine.

Uusimmigrandid väikeste rahvusrühmade seas — kes ja kust pärit?

Rahvaloenduse andmed näitavad, et alates 1990ndatest on Eestisse sisse rännatud peamiselt Venemaalt, Soomest ja Ukrainast. Välisrände andmed väikeste rahvuste kohta näitavad aga, et 1990. aastatel ja 2000. aastate esimesel poolel saabus väiksearvulistest rahvustest inimesi Eestisse küllaltki tagasihoidlikult (mõnikümmend inimest aastas), kuid sisseränne hoogustus märkimisväärselt 2005. aastast ja 2010. aastal saabus Eestisse elama 143 ning 2011. aastal lausa 215 väikeste rahvusrühmade esindajat. Praegu on rohkem kui pooled Eestis elavatest väikeste rahvusrühmade esindajatest siia saabunud 1991. aastal või hiljem.

Alla 100 esindajaga rahvusrühmade seas on viis peamist rahvusrühma, kes on Eestisse tulnud alates 1991. aastast järgmised: hindud, taanlased, türklased, beduiinid ja norralased. Populaarseimad saabumise riigid — Venemaa, India, Norra, Taani ja Türgi — sobituvad kokku uusimmigrantide rahvus- ning kodakondsusjaotusega. Et tegemist on siiski väikerahvustega ning vaadeldav ajaperiood on küllaltki pikk (alates 1991. a), ei viita tulemused loomulikult sellele, et araabiamaade või aasia kultuur Eestis valitsevaks saamas oleks, kuid trend näitab sisserände olemasolu nendest riikidest.

Väikeste rahvusrühmade uusimmigrandid rahvuse, kodakondsuse ja Eestisse saabumise riigi järgi, 2011

Väikeste rahvusrühmade uusimmigrandid rahvuse, kodakondsuse ja Eestisse saabumise riigi järgi, 2011

Niisiis võib öelda, et lisaks suurtele vähemusrahvusrühmadele, kelle koosseis ei ole viimse poole sajandi jooksul kuigivõrd muutunud, iseloomustab Eestit ka mitmekülgne väikeste rahvusrühmade esindajate kogukond. Eesti on võrreldes eelmise loendusega rikkam 38 uue rahvuse võrra ja inimeste vaba liikumine, kosmopoliitne elustiil ja Eesti tasapisi elavnev majanduselu toob riiki igal aastal elama ka väikese osa kaugematest riikidest pärit inimesi.

Põhjalikum ülevaade Statistikaameti kogumiku „Pilte rahvaloendusest“ artiklis „Eesti rahvuskoosseis. Väiksed rahvusrühmad“ (ilmus 28.06.2013).

Anu Tõnurist, Statistikaameti analüütik

21. sajandi trend — mitu kodu?

Kuigi traditsiooniliselt peetakse kodu ainsaks ja kordumatuks paigaks maailmas, on tänapäeval inimeste mobiilsuse tõttu tekkinud suundumus omada mitut kodu.

Viimasel rahvaloendusel küsiti esmakordselt inimestelt mitme kodu olemasolu. Siinjuures ei mõeldud teise koduna suve- või maakodu, kus linnainimene veedab 1–2 kuud aastas, vaid eluruumi, milles elatakse vähemalt 3 kuud aastas. Ka ei tähendanud kaks korterit või kaks eramut samas linnas või asulas mitut kodu — teise koduna loendati eluruum vaid siis, kui see asus võrreldes põhilise eluruumiga teises linnas või vallas. Selgus, et 6%-l Eesti elanikest ongi mitu kodu. Esimene kodu ehk põhiline eluruum on määratud sellega, et see on kogu leibkonnal ühine. Teise kodu pidamise põhjuseks oli peamiselt töötamine või õppimine põhilisest kodust eemal — teises linnas või vallas. Kui loendada kokku ka suve- ja maakodusid, või aiamajakesi aianduskruntidel, kus inimesed viibivad suvel kuu või paar, siis oleks teise kodu omanikke märksa rohkemgi. Siinjuures tuleb veel märkida, et see, kellele teine eluruum kuulub, kas seda üüritakse või kasutatakse muudel alustel, ei olnud loendusel oluline.

Ligi 30 000 Eesti inimest omab teist eluruumi välismaal – see on üsna hästi kooskõlas sellega, et 25 000 inimest töötab välismaal pendelrändajatena, neile lisandub ka teatav hulk välismaal õppijad. Eluruum asub kõige sagedamini Soomes, mis on Eesti jaoks kõige populaarsem rände ja ka pendelrände sihtriik. Järgnevad Venemaa, teised Põhjamaad ja Suurbritannia. Teise kodu riikide hulgas võib kohata üsnagi eksootilisi Aafrika või Lõuna-Ameerika riike. Võib tekkida küsimus, miks peaksid Eesti inimesed sellistesse kohtadesse kodu rajama? Paljudel juhtudel on põhjus võrdlemisi lihtne — Eesti ülikoolides õpib, eriti magistri- ja doktoriõppes, noori mitmetest maadest. Õpingute ajal on nad Eesti püsielanikud, kuid nende vanematekodu on siis neile teiseks koduks. Küllap leidub aga selliseidki Eesti inimesi, kes mingil põhjusel on enese teise kodu mõnele palmisaarele või päikeselisele liivarannale rajanud, kuid neid on üsna vähe.

Ligi kaks kolmandikku Eesti elanike teistest eluruumidest asub siiski Eesti pinnal. Suhteliselt sagedamini on teise eluruumi enesele soetanud maainimesed, sest nemad käivad sagedamini linna tööle ja kui töökoht asub kodust kümnete või sadade kilomeetrite kaugusel või koguni teispool merd, siis on põhjendatud teise eluruumi soetamine töökoha lähedusse. Nii ongi suhteliselt paljudel Hiiumaa ja Saaremaa inimestel olemas ka teine elukoht. Teise elukoha omanike seas on mehi ja naisi praktiliselt võrdselt, kuid vanusejaotuses domineerivad 20–35-aastased noored. Küsimusele, kus paikneb teine elukoht Eestis, on vastus etteaimatav — kõige sagedamini Harjumaal, seejärel Tartumaal — ikka nendes piirkondades, mis on peamised tõmbekeskused.

Kui arvestataval hulgal Eesti elanikest on teine eluruum välismaal, siis võib arvata, et ka vastupidine nähtus esineb. Nii ongi — loenduse ajal elas Eestis ajutiselt (st 3 kuni 12 kuud) üle 5500 välismaa elaniku. Neid Eesti rahvastiku hulka ei lisatud, küll aga selgitati nende sugu, vanus, kodakondsus ja päritolumaa. Nagu kõik rändurid, olid ka need ajutised elanikud domineerivalt noored, kusjuures meeste ja naiste osatähtsus oli praktiliselt võrdne. Taas oli kõige tavalisem lähteriik Soome, millele järgnesid Venemaa ja Suurbritannia. Mõnevõrra üllatav oli aga see, et üle kolmveerandi nendest isikutest olid Eesti kodakondsusega ja ka Eestis sündinud — seega Eestist lahkunud isikud, kes olid kodumaale käima tulnud.

Maakonnaelanike osatähtsus, kellel on teine eluase, 31.12.2011

Maakonnaelanike osatähtsus, kellel on teine eluase, 31.12.2011

Ene-Margit Tiit, 2011. aasta rahvaloenduse metoodikajuht