Tag Archives: sissetulek

Palgastatistika erinevustest puust ja punaselt

Palgastatistikas on kohati raske orienteeruda. Sellealast informatsiooni avaldavad peamiselt kolm allikat – Statistikaamet (SA), Maksu- ja tolliamet (MTA) ning Euroopa Liidu statistikaamet Eurostat. Kas andmed on omavahel võrreldavad?

Palgastatistika erinevustest parema kujutluspildi saamiseks võtame appi Mihkli, kes töötab põllumajandusega tegelevas 5 töötajaga ettevõttes OÜ Tore Põld. Mihkel töötab täiskoormusega ja töölepingu kohaselt on tema brutokuupalk 1000 eurot. Lihtsustamise huvides eeldame, et Mihkel ei ole saanud tööga seotud muid lisatasusid ega preemiaid. Augustis oli Mihkel haiguslehel, mistõttu teenis augustikuu eest 850 eurot. Septembris töötas Mihkel täiskoormusega iga tööpäev.

Kui suur on Mihkli septembri brutokuupalk?

Arvutame Mihkli septembrikuu palga Maksu- ja tolliameti, Statistikaameti ning Eurostati näitel.

Maksu- ja tolliameti andmete kohaselt on Mihkli septembrikuu bruto väljamakse 850 eurot. Kuidas nii?

Maksu- ja tolliamet ei arvuta keskmist brutokuupalka, vaid septembrikuus tehtud töösuhtega seotud erinevaid väljamakseid, arvestamata, mis ajaperioodi eest tasud väljateenitud on. Seega on Mihkli septembrikuu väljamakse tegelikult tema augustikuus väljateenitud tasu ning kuna Mihkel oli augustikuus haige, kajastub see septembrikuu väljamaksetes.

Statistikaameti metoodika kohaselt on Mihkli septembrikuu brutokuupalk 1000 eurot. Kuidas nii?

Statistikaamet arvutab septembrikuu eest väljateenitud keskmist palka, sõltumata sellest, et reaalne väljamakse tehakse alles oktoobris.

Eurostati metoodika kohaselt jääb Mihkel antud näite puhul septembri palgastatistikast välja. Kuidas nii?

Kuigi ka Eurostati keskmise brutopalga aluseks on kuus väljateenitud tasu, siis Eurostati avaldatavast statistikast jääb Mihkel hoopis välja. Eurostat ise uuringuid ei tee ja saab oma andmed liikmesriikide statistikaametitest, kuid liikmesriikide vahelise võrdluse tagamiseks jäävad palgastatistikast välja alla 10 töötajaga ettevõtted ning põllumajanduse, metsamajanduse ja kalapüügi ning avaliku halduse ja riigikaitse tegevusalad. Eurostat avaldab liikmesriikide brutopalka iga 4 aasta tagant.

Samas avaldab Eurostat kvartaalselt palgamuutusi, kus on sees kõik tegevusalad ja ka alla 10 töötajaga ettevõtted. Seega antud näite puhul ei ole võimalik küll näha, kui suur on Mihkli brutopalk, vaid on võimalik vaadata, kui palju on tema palk muutunud võrreldes näiteks aastataguse ajaga.

Töötajate brutopalk ettevõttes, maakonnas ja tegevusalal

Palgastatistika tegemisel ei huvita meid ainult Mihkli palk. Me soovime teada, mis on keskmine brutokuupalk mingis teatud kogumis, nt ettevõttes, maakonnas või tegevusalal, et neid omavahel võrrelda. Võtame siinkohal selleks kogumiks ettevõtte, kus Mihkel töötab ning leiame OÜ Tore Põld septembrikuu töötajate keskmise brutopalga Statistikaameti ning Maksu- ja tolliameti metoodika näitel.

Ettevõttes on peale Mihkli veel neli töötajat. Mihklile lisaks töötab neist kaks täiskoormusega ning nende brutokuutasu on 1000 eurot ning ülejäänud kaks töötab 0,5 koormusega ning nende brutokuutasu on 500 eurot. Eeldame, et kõik töötajad peale Mihkli olid eelmisel kuul terved ning ei puudunud töölt.

Mis on OÜ Tore Põld töötajate septembrikuu keskmine brutokuupalk?

Maksu- ja tolliameti metoodika kohaselt on OÜ Tore Põld keskmine septembrikuu brutoväljamakse 770 eurot töötaja kohta. Kuidas nii?

Septembrikuu viie töötaja väljamaksed liidetakse (850 + 500 + 500 + 1000 + 1000 = 3850) ja jagatakse töötajate arvuga (3850 / 5 = 770). Maksu- ja tolliamet ei arvesta teatud kogumi brutoväljamaksete keskmise arvutamisel töötajate töökoormust. Näiteks teame, et Mihkli septembrikuu väljamakse on 850 eurot, kuid me ei tea, kas Mihkel töötas selle väljateenimiseks 5 tundi, 20 tundi või 40 tundi. Toodud näite kohaselt saavad 500 eurot teenivad töötajad poole vähem palka, kui 1000 eurot teenivad töötajad, kuid ei selgu tõsiasi, et töökoormust arvestades on nende tunnipalk täpselt sama.

Statistikaameti metoodika kohaselt on OÜ Tore Põld keskmine septembrikuu brutokuupalk 1000 eurot töötaja kohta. Kuidas nii?

Selleks, et tagada kuupalga võrreldavus erinevates kogumites, arvestab Statistikaamet kuupalga leidmisel töötajate töökoormust. Töötajate arv taandatakse täistööajale: osalise tööajaga töötajate arv korrutatakse töökoormusega (2 X 0,5 = 1). Antud juhul siis annavad kaks poole kohaga töötajat välja ühe täistööajaga töötaja mõõdu. Seejärel jagatakse ettevõtte kõikide töötajate palgad täistööajale taandatud töötajate arvuga (4000 / 4 = 1000).

Töötajate brutopalk maakonniti ja tegevusalati

Palgastatistikas saame soovi korral võrrelda omavahel ka erinevaid maakondi või tegevusalasid. Võtame vaatluse alla jällegi põllumajanduse tegevusala ning Harju- ja Tartumaa. Lihtsustamise huvides võrdleme maakondi vaid ühe töötaja näitel. Oletame, et Tartumaal põllumajandusega tegeleva ettevõtte töötaja keskmine brutokuutasu on täiskoormusega töötades 1000 eurot ja Harjumaal 0,5 koormusega töötades 800 eurot. Eeldame, et antud kuus on 160 töötundi.

Maksu- ja tolliameti metoodika kohaselt on Tartumaal põllumajanduse tegevusalal töötasu kõrgem – 1000 eurot. Statistikaameti metoodika kohaselt on keskmine brutokuupalk kõrgem Harjumaal – 1600 eurot. Statistikaamet toob välja ka tunnitasud: brutotunnitasu Tartumaal on 1000 / 160 = 6,25 ja brutotunnitasu Harjumaal 800 / 80 = 10 eurot.

Eelnevad näited tõid välja, kui erinevad võivad olla Statistikaameti ning Maksu- ja tolliameti palgastatistika metoodikad ja sellest ka tulemused. Statistikaameti ning Maksu- ja tolliameti andmed ei ole omavahel võrreldavad. Kuid kas peavadki olema, kui andmete kogumise eesmärk on erinev? Peamine erinevus seisneb tasuliigis (Statistikaamet avaldab keskmist palka ning Maksu- ja tolliamet väljamakseid), ajalises nihkes (Statistikaamet arvestab kuus väljateenitud tasu, Maksu- ja tolliamet arvestab kuus tehtud väljamakseid) ja töötajate arvus (Statistikaamet arvestab töökoormust, Maksu- ja tolliamet töökoormust ei arvesta). Statistikaameti eesmärk on teha riiklikku statistikat ning kuna Eurostat saab oma andmed Statistikaametilt, on Statistikaametil oluline jälgida andmete rahvusvahelise võrdluse tagamiseks metoodika nõudeid ja eeskirju.

Palgastatistikas võib olla kohati raske orienteeruda, kuid oluline on mitte lasta erinevatel palgastatistika andmetel end eksitada ning mõista, mis on ühe või teise näitaja taga.

Kai Maasoo, Statistikaameti juhtivstatistik

Palgaandmete kogumine ja palgastatistika avaldamine

Statistikaamet korraldab palgastatistika uuringut rahvusvahelise metoodika alusel 1992. aastast. Aastas on valimis üle 12 000 ettevõtte, asutuse ja organisatsiooni. Avaldatud keskmised brutokuupalgad on taandatud täistööajaga töötajale, et oleks võimalik võrrelda palku tööaja pikkusest olenemata. Kuupalga arvestamise alus on tasu tegelikult töötatud aja (aja- ja tükitööpalgad, lisatasud ületundide, öötöö ja riigipühadel töötamise eest jt regulaarselt makstavad lisatasud) ja mittetöötatud aja (puhkusetasud, tööseisakutasud, tööalasel koolitusel viibimise ajal makstud tasud jt lisatasud, mille arvestamise aluseks ei ole töötatud aeg) eest. Tunnipalgas tasu mittetöötatud aja eest ei kajastu. Lühiajastatistikas mõõdetakse keskmist brutopalka kui tööjõukulu komponenti. Tööjõukulu hõlmab brutopalka ning tööandja sotsiaalmakseid, hüvitisi ja toetusi palgatöötajatele.

Statistikatöö avaliku huvi peamine esindaja on Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, kelle tellimusel Statistikaamet selle statistikatöö tegemiseks andmeid kogub ja analüüsib.

Andmete esitamise kohustuse kohta on detailsem ülevaade Statistikaameti veebilehel. Kogutud andmete põhjal avaldatud palgastatistika aegread ja detailsem ülevaade on statistika andmebaasis.

Kas raha teeb õnnelikuks?

Detsembri lõpp tähendab paljudele pühasid ja vabu päevi, aga ka suuremal või vähemal määral tarbimist. Kahtlemata on üheks elus olulist rolli mängivaks aspektiks raha. Ometi on raha roll hea elu kujundamisel mõneti vastuolulise tähendusega.

Ühelt poolt suudab jõukam inimene hõlpsamini hakkama saada ning oma soove kergemini teostada. Teisalt omistatakse rahale tihtilugu „kurja juure“ tähendus – raha suutvat täita üksnes kitsa osa inimese vajadusspektrist, rahaga (nii olemasolu kui ka puudusega) võib kaasneda mitmesuguseid probleeme, raha võib tekitada ka hõõrdumisi inimsuhetes. Raha tähtsaks pidavaid inimesi vaadatakse tihtilugu halvustavalt ning seetõttu püüavad paljud oma rahaihalust pigem varjata. Sellele vaatamata ei saa me üle ega ümber tõsiasjast, et raha mängib eluga rahulolus olulist rolli.

Esmalt oleks mõistlik proovida põgusalt pugeda õnne tagamaadesse. Tuleb mainida, et ühest vastust sellele, mis on õnn, ei ole. Õnn võib näiteks peituda nii lõpptulemuses kui ka protsessis, õnne võib hinnata nii väliselt kui ka inimene ise. Levinud on koguni teooriad, et õnnetunnet saab „matemaatiliselt“ määrata, kui positiivsetest tunnetest lahutada negatiivsed. Terminid „õnnelikkus“ ning „eluga rahulolu“ on teineteisega niivõrd läbipõimunud, et neid käsitletakse sünonüümidena. Hoolimata õnne defineerimise keerukusest, on seda aegade jooksul siiski mõõta üritatud, kuna soov ja lootus on ju elu paremaks muuta.

Laias laastus saab inimeste heaolu mõõta objektiivsete ja subjektiivsete näitajate kaudu. Esimesed vaatlevad pigem elukeskkonda (näiteks erinevad majandus-, sotsiaal- ja keskkonnastatistika näitajad). Subjektiivse hinnangu elule annab aga iga inimene ise. Hoolimata sellest, et ühtset meetodit õnne mõõtmiseks ei ole, võib väita, et õnnelik olemist oskab kõige paremini määratleda iga inimene ise. Seetõttu olen veendunud, et õnnelikkuse mõõtmine peaks esmajoones toimuma subjektiivse lähenemise kaudu.

Mis heaolu mõjutab?

Uuringud on välja toonud mitmeid nii isikust endast kui ka taustsüsteemist tulenevaid tegureid, näiteks haridus, tervislik seisund, perekonnaseis, vanus, religioossus, töötus, (poliitiline) keskkond. Üheks olulisemaks õnnelikkust kujundavaks teguriks on aga osutunud jõukus, eeskätt inimese sissetulek. Üldjuhul on välja toodud, et jõukamad hindavad oma eluga rahulolu kõrgemalt, kuid siiski selgub mitmeid huvitavaid nüansse.

Richard Easterlin leidis pisut enam kui 40 aastat tagasi, et kuigi konkreetses riigis tajuvad rikkamad elanikud ennast õnnelikumana kui vaesemad, siis keskmine õnnelikkuse tase rikaste ja vaeste riikide vahel ei ole oluliselt erinev. Veelgi enam, selgus, et pikema aja jooksul sissetulekute kasv konkreetses riigis õnnelikkust ei kasvata. Hoolimata sellest, et seost tollal veel piisavalt ei uuritud, ei olnud see üldlevinud arvamusega kooskõlas ning seetõttu saavutasid tulemused tuntust kui Easterlini paradoks.

Easterlini arvates kipuvad inimesed oma olukorda võrdlema ühiskonnas esineva normiga. Seega mängib sissetuleku absoluutarvust suuremat rolli see, kuhu inimene oma elujärje teistega võrdluses paigutab. Tuleks aga tähele panna, et mitte kõik majandusteadlased pole Easterlini arvamusega nõus ning on tuvastanud, et riikide jõukuse kasvades tõuseb ka keskmine eluga rahulolu.

Sissetulek ja tarbimine

Erinevus inimeste sissetulekus on üks asi, kuid pangaarvele tiksuvast summast tähtsam on hoopis see, mida ja kui palju selle eest tarbida saab. Jõukamate võimalused kulutada on suuremad, aga ka nende soovid ja ootused on kõrgemad. Samuti kipuvad inimesed ennast võrdlema endaga sarnasel elujärjel inimesega. Seega on mõistetav, kui näiteks Viimsis ühekordses majas elav eestimaalane tunneb kadedust kui naabril on kahekorruseline maja, ega tunne heameelt selle üle, et tal üldse on olnud võimalus sellisesse piirkonda maja soetada.

Kas Euroopa rikkamates riikides on rahulolu eluga kõrgem?

Kas rikkamad inimesed on õnnelikumad ning kas kõrgema sissetulekutasemega riikides on ka keskmine hinnang eluga rahulolule kõrgem? Eesti elanike sissetulek ning eluga rahulolu näitaja on positiivselt seotud. Kuigi seose tugevust iseloomustav korrelatsioonikordaja viitab pigem nõrgale seosele, saab seda siiski oluliseks pidada. Vaadates olukorda laiemas kontekstis, siis Euroopa riikide seas saame üsna sarnase tulemuse. Kõrgemate sissetulekutega riikides on ka eluga rahulolu näitaja keskmiselt kõrgem.

Rahal on eluga õnnelikkuse kujundamisel oluline roll mängida, kuid kas õnnelikkuse kasv saab toimuda lõputult? Või tuleb kuskilt piir ette ning inimestele jõuab kohale, et raha polegi ehk eluga rahulolu määramisel niivõrd kriitilise tähtsusega tegur? Selgus, et seos sissetuleku ja eluga rahulolu näitaja vahel on kõigi kaasatud Euroopa riikide puhul positiivne, kuid selle tugevus riigiti on mõneti varieeruv.

Seose tugevus eluga rahulolu ja sissetulekunäitaja vahel kipub olema seda nõrgem, mida kõrgem on sisemajanduse koguprodukt (SKP) elaniku kohta (ostujõu standardi alusel). See tähendab, et mida jõukam on riik, seda vähem omab sealsete inimeste õnnelikkuse kujundamisel tähtsust nende sissetulek. Kuigi tulemused ei viita otseselt Easterlini paradoksi olemasolule, võib sarnaseid jooni antud nähtusega täheldada.

Artiklis leitud nähtust on välja toonud ka mitmed varasemad uuringud. Ühelt poolt saab seda seletada tõsiasjaga, et riigid, kus eluga rahulolu on kõrge, on jõudnud kõrgeima loomuliku keskmise õnnelikkuse taseme ligidale. On loomulik ning ka paratamatu, et kõik ei pea ennast ühtviisi õnnelikuks ning täiendava sissetuleku lisandumine ei panusta oluliselt eluga rahulolu kasvu.

Jõukamates riikides on rohkematele elanikele tagatud materiaalsed vajadused ning üha tähtsamaks muutuvad postmaterialistlikud soovid. Kui esmased tarbimisvajadused on rahuldatud ning rahaline seis võimaldab mugavaks äraolemiseks pisut enamatki, siis lisanduv sissetulek ei tarvitse enam nii palju õnnelikkust kasvatada. Teisisõnu, jõukamate riikide elanike jaoks ei pruugi suurem kontojääk nii palju rõõmu valmistada kui vaesematele.

Kokkuvõtvalt võib nentida, et suurema sissetulekuga inimesed kipuvad oma rahulolu eluga kõrgemalt hindama. Samas hoiduksin väitest, nagu oleks tegemist kindlasuunalise põhjus-tagajärg seosega, sest mitmed uuringud on viidanud, et aprioorselt eeldatav seos (raha teeb/võib teha õnnelikuks) saab esineda ka vastupidises suunas (rahulolevam/õnnelikum inimene suudab kõrgemat sissetulekut teenida). Kuivõrd olulist rolli raha meie elus tegelikult mängib, jäägu igaühe enda otsustada.

Põhjalikum ülevaade on Statistikaameti kogumiku „Sotsiaaltrendid 7“ artiklis „Kas raha teeb õnnelikuks ehk sissetuleku ja eluga rahuolu vaheline seos Eestis ja Euroopa Liidus“ (ilmus 23.12.2016).

Märt Leesment, Statistikaameti peaanalüütik

Metoodika

Andmed pärinevad 2013. aasta Euroopa sissetuleku ja elamistingimuste uuringust (EU-SILC), mil oli kaasatud inimeste heaolu puudutavate küsimuste plokk. Kasutati ühte universaalset näitajat – vastuseid küsimusele „Kui rahul olete üldiselt oma praeguse eluga?“. Vastuseid sai märkida skaalal 0–10, kus 0 tähendas täielikku rahulolematust ja 10 täielikku rahulolu.

Sissetulekut väljendab leibkonnaliikme kohta tuletatud leibkonna ekvivalentnetosissetulek. Ekvivalentnetosissetuleku puhul on summeeritud kõikide leibkonnaliikmete netosissetulekud kõikide sissetulekuallikate põhjal ning jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Tegemist on kaalumata andmetega.

 

Suhtelist vaesust koges mullu iga viies Eesti elanik

Statistikaameti andmetel elas 2015. aastal suhtelises vaesuses 21,3% Eesti elanikkonnast ehk 277 000 inimest ja absoluutses vaesuses 3,9% Eesti elanikkonnast ehk 51 300 inimest. Rikkaima ja vaeseima viiendiku sissetulek erines ligi kuus korda.  

2015. aastal elas suhtelises vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 429 eurot (2014. aastal 394 eurot). Absoluutses vaesuses aga elanik, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 201 eurot (2014. aastal 203 eurot).

Võrreldes 2014. aastaga elanike sissetulekud suurenesid ning see põhjustas omakorda suhtelise vaesuse piiri tõusmise. 2015. aastal erinesid elanikkonna vaeseima ja rikkaima viiendiku sissetulekud 5,7 korda.

Vaesusrisk pole kõigi inimeste ja leibkondade jaoks ühesugune. Vaesusest on rohkem ohustatud mittetöötavad või madala sissetulekuga inimesed. 2015. aastal elas iga teine töötu suhtelises vaesuses ja iga neljas töötu absoluutses vaesuses.

Vaatamata sellele, et püsiv töökoht vähendab vaesusesse langemise ohtu kõige enam, tuleb vaesust kogeda ka paljudel palgatöötajatel. Eestis oli 2015. aastal 7,5% palgatöötajaid, kes elasid suhtelises vaesuses hoolimata sellest, et neil oli püsiv töökoht. Töötasu ei saa kõigil olla võrdselt kõrge, kuid samas võiks kindel sissetulek tagada normaalsel tasemel elamistingimused ja toimetuleku. 

Suuremas vaesuses on üksi elavad vanemaealised, üksikvanemad ja lapserikkad pered

Olulist rolli vaesusesse sattumisel mängib leibkonna koosseis. Üle 65-aastaste üksi elavate inimeste suhtelise vaesuse määr oli 2015. aastal 78%.

Üksikvanemaga leibkondade suhtelise vaesuse määr oli 35% ja absoluutse vaesuse määr 6%. Vaesusriski suurendab ka rohkem kui kahe lapse olemasolu peres. Kui ühe või kahe lapsega paaridest oli keskmiselt suhteliselt vaeseid 13%, siis kolme või enama lapsega peredest 27%. Sügavamas ehk absoluutses vaesuses oli ühe või kahe lapsega paaridest umbes 4%, kuid lasterikastest peredest juba ligi 7%.

Viis sissetulekurühma

2015. aastal oli Eesti elaniku keskmine ekvivalentnetosissetulek (leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga) 858 eurot kuus. Linnaelaniku keskmine sissetulek kuus oli 878 eurot ja maaelanikul 815 eurot, mis teeb linna- ja maainimese kuusissetulekute vaheks keskmiselt 63 eurot. Andmete põhjal võib märgata, et sissetulekute vahe linnas ja maal on viimastel aastatel suurenenud. Kaks aastat varem oli maa- ja linnaelanike sissetulekute erinevus 37 eurot.

Sissetuleku põhjal jagatakse elanikud viide kvintiili — esimeses on madalaima sissetulekuga inimesed ja viiendas kõrgeima sissetulekuga. Piirkonniti oli rikkamate inimeste kontsentratsioon kõrgem Põhja-Eestis, kus 52% elanikest kuulus kõrgema sissetulekuga elanikkonna hulka (viiendasse või neljandasse kvintiili). Kirde-Eestis kuulus aga 54% elanikest madalama sissetulekuga elanikkonna hulka (esimesse või teise kvintiili). Kesk-, Lääne- ja Lõuna-Eestis oli võrdlemisi ühtlane sissetulekujaotus. Linnades oli vaeste ja rikaste proportsioon võrdsem, maal oli aga madalama sissetulekuga inimesi tunduvalt rohkem kui kõrgema sissetulekuga inimesi.

Mehi on suhtelises vaesuses vähem, kuid nende vaesus on sügavam

Kui vaadata vaesuse soolist mustrit, siis võib öelda, et meeste suhtelise vaesuse määr on küll võrreldes naistega madalam, kuid nende absoluutse vaesuse määr on naiste omast kõrgem.

2015. aastal oli meeste suhtelise vaesuse määr 19% ja naiste 23%, absoluutse vaesuse määr vastavalt 5% ja 3%. Seega on suhtelises vaesuses rohkem naisi, absoluutses vaesuses aga rohkem mehi, mis näitab, et meeste vaesus on sügavam. Ka suhtelise vaesuse süvik (suhtelises vaesuses olevate isikute mediaansissetuleku kaugus vaesuse piirist protsentides) on meestel suurem kui naistel (vastavalt 26% ja 17%).

Eesti rahvusest elanike sissetulekud on suuremad kui mitte-eestlastel ning ka eestlaste suhtelise vaesuse määr oli 2015. aastal kuus protsendipunkti madalam – eestlastest oli suhtelises vaesuses 19,4% ja mitte-eestlastest 25,6%. Põhjuseks on mitte-eestlaste kõrgem töötus.

Kokkuvõtlikult võib tõdeda, et 2015. aasta oli sissetulekute kasvuaasta. Kindel töökoht ja hea haridus annavad parema garantii vaesusesse mittesattumiseks. Teatud ebavõrdsust esineb ühiskonnas alati. Selle suurus aga peegeldab inimeste heaolu, nende elukvaliteeti ja ühiskonnas valitsevaid üldisi väärtusi.

Tiiu-Liisa Rummo, Statistikaameti analüütik

 Metoodika

Ekvivalentnetosissetulek on leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Suhtelise vaesuse määr on inimeste osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek on suhtelise vaesuse piirist madalam. Absoluutse vaesuse määr on inimeste osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek on absoluutse vaesuse piirist madalam. Suhtelise vaesuse piir on 60% leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist, absoluutse vaesuse piir on arvestuslik elatusmiinimum.

Hinnangud põhinevad Eesti sotsiaaluuringu andmetel, mida Statistikaamet korraldab 2004. aastast. 2016. aastal osales uuringus üle 6000 leibkonna. Uuringuga kogutakse aastasissetuleku andmeid, seetõttu saadakse 2016. aastal 2015. aasta sissetulek. Aastasissetulek on vajalik vaesuse ja ebavõrdsuse näitajate arvutamiseks. Sotsiaaluuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid harmoneeritud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides nime EU-SILC all.

Detailsemad andmed Statistikaameti veebilehel statistika andmebaasis.

Suhtelises vaesuses elas 2013. aastal iga viies elanik

Statistikaameti andmetel elas 2013. aastal suhtelises vaesuses 22,1% Eesti elanikkonnast ehk 288 600 inimest ja absoluutses vaesuses 8% elanikkonnast ehk 104 700 inimest.

2013. aastal elas suhtelises vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 358 eurot ja absoluutses vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 205 eurot.
2013. aastal erinesid elanikkonna vaeseima ja rikkaima viiendiku sissetulekud 6,6 korda.

Suurim on vanima vanuserühma ehk vähemalt 65-aastaste suhtelise vaesuse määr. 2013. aastal oli vähemalt 65-aastaste suhtelise vaesuse määr 31,8%. Keskmine vanaduspension on suhtelise vaesuse piirile lähedal ja seetõttu ei ole pensionäride vaesus sügav. Vanemaealiste sügava ehk absoluutse vaesuse määr oli 2,2%.

Laste (0–17-aastased) suhtelise vaesuse määr oli 2013. aastal 20,2%. Lapsed elavad võrreldes vanemaealistega sügavamas vaesuses – nende absoluutse vaesuse määr oli 10,1%. Laste vaesus on seda suurem ja sügavam, mida rohkem lapsi on peres – kui pere ainukese lapsena kasvavatest  lastest elas suhtelises vaesuses 21% ja absoluutses vaesuses 9%, siis vähemalt kolme lapsega peredes kasvavate laste samad näitajad olid vastavalt 28% ja 16%.

Vaesusest on rohkem ohustatud töötud inimesed, kuna töö puudumine on kõige suurem vaesusriski tekitaja. 2013. aastal elas 59% töötutest suhtelises vaesuses ja 39% absoluutses vaesuses. Töötavate inimeste samad näitajad on tunduvalt madalamad (vastavalt 12,1% ja 5%).

Kõige kõrgem oli suhtelises vaesuses elavate inimeste osatähtsus Ida-Viru maakonnas (33,7%) ja kõige madalam Harju maakonnas (17,4%). Absoluutses vaesuse määr oli kõrgeim Ida-Viru ja Võru maakonnas (14%) ning madalaim Järva, Saare ja Harju maakonnas (kõigis 6%).

03
Madalaim sissetulek on Kirde-Eestis

2013. aastal oli Eesti elaniku keskmine ekvivalentnetosissetulek (leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga) 731 eurot kuus. Leibkonnaliikme kuukeskmine netosissetulek oli 508 eurot. Linnaelaniku kuukeskmine ekvivalentnetosissetulek oli 743 eurot ja maaelanikul 705 eurot, vahe on 38 eurot.

Sissetuleku põhjal jagatakse elanikud viide kvintiili – esimeses on madalaima sissetulekuga inimesed ja viiendas kõrgeima sissetulekuga. Piirkonniti oli rikkamate inimeste kontsentratsioon kõrgem Põhja-Eestis, kus 51% elanikest kuulus kõrgema sissetulekuga elanikkonna hulka (viiendasse või neljandasse kvintiili). Kirde-Eestis kuulus aga 55% elanikest madalama sissetulekuga elanikkonna hulka (esimesse või teise kvintiili). Kesk-, Lääne- ja Lõuna-Eestis oli võrdlemisi ühtlane sissetulekujaotus.

Mehi on suhtelises vaesuses vähem, kuid nende vaesus on sügavam

2013. aastal oli meeste suhtelise vaesuse määr 20,6% ja naiste 23,5%, absoluutse vaesuse määr vastavalt 8,9% ja 7,3%. Seega on suhtelises vaesuses rohkem naisi, kuid absoluutses vaesuses rohkem mehi, mis näitab, et meeste vaesus on sügavam. Ka suhtelise vaesuse süvik (suhtelises vaesuses olevate isikute mediaansissetuleku kaugus vaesuse piirist protsentides) on meeste puhul suurem – meestel 30,2%, naistel 17,7%.

Suuremas vaesuses on üksikvanemad ja üksi elavad inimesed

Olulist rolli vaesusesse sattumisel mängib leibkonna koosseis. Mida rohkem on leibkonnas sissetulekutoojaid ja mida vähem ülalpeetavaid, seda kergem on leibkonnal majanduslikult hakkama saada. Suuremas leibkonnas on võimalik ka teatud kulutustelt kokku hoida. Nii on näiteks kahel töötaval või vanaduspensioni saaval inimesel kasulikum elada ühise leibkonnana kui mõlemal eraldi, sest paljud väljaminekud ei sõltu leibkonnaliikmete arvust, vaid tehakse kogu leibkonna peale. Seega on üksi elavate või üksi lapsi kasvatavate inimeste vaesuse määr võrreldes teistega kõrgem – üksiku vanemaealisega üheliikmelistest leibkondadest elas suhtelises vaesuses kaks kolmandikku, samas ei olnud nende vaesus nii sügav, et ulatuks absoluutse vaesuseni. Sügavam on aga vaesus üksikvanemaga leibkondade liikmete puhul, kellest elas suhtelises vaesuses 36% ja absoluutses vaesuses 16%.

Kokkuvõtlikult võib tõdeda, et kindel töökoht ja hea haridus annavad parema garantii vaesusesse sattumise vältimiseks, kuna kindlustavad suurema sissetuleku. Kuid suuremas vaesusriskis on ka näiteks üksikvanemaga ja paljulapselised pered, mitte-eestlased ja Kirde-Eesti elanikud. Vaesust ja ebavõrdsust esineb ühiskonnas alati. Ebavõrdsuse suurus ja vaesuse sügavus aga peegeldavad inimeste heaolu ja ühiskonna väärtusi.

Tiiu-Liisa Laes, Statistikaameti analüütik

Metoodika

Ekvivalentnetosissetulek on leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Suhtelise vaesuse määr on inimeste osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek on suhtelise vaesuse piirist madalam. Absoluutse vaesuse määr on inimeste osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek on absoluutse vaesuse piirist madalam. Suhtelise vaesuse piir on 60% leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist, absoluutse vaesuse piir on arvestuslik elatusmiinimum.

Hinnangud põhinevad Eesti sotsiaaluuringu andmetel, mida Statistikaamet korraldab 2004. aastast. 2014. aastal osales uuringus üle 5800 leibkonna. Uuringuga kogutakse aastasissetuleku andmeid, seetõttu saadakse 2014. aastal 2013. aasta sissetulek. Aastasissetulek on vajalik vaesuse ja ebavõrdsuse näitajate arvutamiseks. 2013. aasta sissetulekute puhul andmeallikas muutus – lisaks sotsiaaluuringule ja varem kasutusele võetud andmekogudele (Sotsiaalkindlustusamet, Haigekassa, Töötukassa) kasutati ka Maksu- ja Tolliameti andmeid.

Sotsiaaluuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid harmoneeritud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides nime EU-SILC all.

Eesti elu arvudes 2012. aastal

Sirvides Statistikaameti „Eesti statistika aastaraamatut“ ning kõrvutades erinevate valdkondade 2012. aasta näitajaid, võib üsna kindel olla selles, et kunagi ei saabu üleüldist konsensust hinnangutes Eesti ühiskonna eluolu edu või tagasilanguse osas, vaidlustes, kas klaas on pooltühi või -täis.

Jättes kõrvale näitajate prioriteetsuse (milliseid näitajaid peaks eelkõige Eesti ühiskonna edu mõõtmiseks kasutama) ja paljususe, usun, et enamik lugejaid nõustub väitega, et Eesti jaoks on oluline, millised on rahvastikuprotsessid, kas inimestel on tööd, kui suur on töö eest saadav tasu ning kas pered tulevad majanduslikult toime.

Kui majanduskriisi kõige raskematel aastatel (2009 ja ka 2010) toimusid rahvastikus pigem positiivsed muutused, siis 2011. aastal muutus trend vastupidiseks ja oli negatiivne ka 2012. aastal. Teisisõnu, kui 2010. aastaks saavutati esimest korda üle pika aja jälle napilt positiivne iive (sünde oli rohkem kui surmasid), siis 2011. ja 2012. aastal oli surmasid rohkem kui sünde ning 2012. aastal suurenes nende vahe 2011. aastaga võrreldes veelgi. Ka rändesaldo muutus 2012. aastal olulisel määral negatiivsemaks. Kui 2009. aastal oli väljarännanuid sisserännanutest vaid ligi 800 võrra enam, siis 2012. aastal oli see näitaja juba üle 6500. Sündide arvu vähenemisse võib olla oma panuse andnud see, et väljarännanute seas domineerisid nooremad inimesed ja nende seas omakorda ületas naiste arv meeste oma. Vahe oli märkimisväärseim 15–29-aastaste seas. Selles vanuserühmas lahkus Eestist 1556 meest ja 2088 naist. Sisserännanute puhul aga toob detailsem analüüs esile ka positiivsemaid noote — 2012. aastal oli Eestisse elama asunud 4244 inimesest peaaegu 3000-l Eesti kodakondsus. Sisuliselt on suurel määral tegemist tagasirändega, millele viitab ka asjaolu, et üle 2000 inimese sünniriik oli Eesti.

Sisseränne Eestisse, 2004–2012

Sisseränne Eestisse, 2004–2012

Kasvanud väljarände üheks tõukejõuks võiks olla halvenev seis tööturul, kuid tööturumuutused olid 2012. aastal hoopis rõõmsamat tooni.

Kui majanduskriisi ajal kasvas töötus kiiresti, siis 2010. aastal hakkas see kahanema, ehkki mitte küll niivõrd kiiresti kui toimus kasv. Kahanemine jätkus ka 2012. aastal, kui aastakeskmine töötuse määr langes 10,2%-ni ja aasta kahes viimases kvartalis ka alla 10%. Tulemus on seda hinnatavam, et üle pooltes EL-i riikides toimus 2012. aasta jooksul vastupidine muutus ja EL-i riikide aastakeskmine töötuse määr oli üle 10%.

Eestis vähenes töötus 2012. aastal varasema aastaga võrreldes nii naiste ja meeste hulgas kui ka kõigis vanuserühmades. Oluliselt vähenes 2012. aastal pikaajaliste töötute arv (aasta või kauem tööd otsinud) — 49 000-st 38 000-ni. Pikaajalisi töötuid oli siiski üle poole töötute koguarvust.

Enamikul hõivatutest moodustab sissetulekutest suurima osa palk. Hea uudis on see, et 2012. aastal keskmine palk tõusis ning jõudis 2013. aasta I kvartalis 900 euroni. 2012. aasta I kvartaliga võrreldes tõusis keskmine brutokuupalk 6,3%. Tõusev brutopalk ei pruugi tähendada inimeste ostujõu kasvu, juhul kui hinnatõus on palgatõusust kiirem. Reaalpalk, milles on arvesse võetud tarbijahinnaindeksi muutuse mõju, tõusis 2013. aasta I kvartalis varasema aasta sama ajaga võrreldes 2,7%. Reaalpalk tõusis seitsmendat kvartalit järjest. Reaalpalga kasvutempo on olnud siiski üsna mõõdukas, mistõttu oma toimetulekut heaks hindavate inimeste osatähtsus pole oluliselt suurenenud. Samuti on olnud palgakasv tegevus- ja ametialati ebaühtlane.

Seega pole kuigi üllatav, et inimeste enesehinnanguline toimetulek oli 2012. aastal sarnane 2011. aasta omaga. Olenemata tööalasest staatusest tulid kummalgi aastal enda hinnangul majanduslikult toime ligi pooled inimesed. Suuri muutusi polnud toimetulekus ka hõivestaatuseti. Ootuspäraselt tulid kõige paremini toime hõivatud, ent kuigi üle poole neist tulid 2012. aastal toime, siis 35% hõivatuist tulid toime mõningate raskustega ja 9% suurte raskustega. Töötutest tuli toime alla viiendiku, 33% mõningate raskustega ja üle 50% suurte raskustega.

Kokkuvõtlikult saab öelda, et hoolimata soodsatest arengutest 2012. aastal töö- ja palgaturul on sissetulekute vahe peamiste migratsiooni sihtriikidega endiselt kahe- või kolmekordne. Ning see asjaolu on ka püsiva negatiivse rändesaldo üks peamisest põhjustest.

Põhjalikum ülevaade Eesti statistika aastaraamat 2013majandus- ja sotsiaalülevaate peatükis.

Siim Krusell, Statistikaameti peaanalüütik

Suhtelises vaesuses elas 2011. aastal kuuendik elanikest

Statistikaameti andmetel elas 2011. aastal suhtelises vaesuses 17,5% Eesti elanikkonnast ehk 232 600 inimest. Rikkaima ja vaeseima viiendiku sissetulek erines enam kui viis korda.

2011. aastal elas suhtelises vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 299 eurot (2010. aastal 280 eurot). Võrreldes 2010. aastaga elanike sissetulekud suurenesid ning see põhjustas omakorda suhtelise vaesuse piiri tõusu. 2011. aastal erinesid elanikkonna vaeseima ja rikkaima viiendiku sissetulekud 5,4 korda. 

Vaesusest on rohkem ohustatud mittetöötavad või madala sissetulekuga inimesed. 2011. aastal elas iga teine töötu suhtelises vaesuses. Vaatamata sellele, et püsiv töökoht vähendab vaesusesse langemise ohtu kõige enam, tuleb vaesust kogeda ka paljudel palgatöötajatel. Eestis oli 2011. aastal 7% palgatöötajaid, kes elasid vaesuses hoolimata sellest, et neil oli püsiv töökoht.

Suuremas vaesuses on üksikvanemad ja üksi elavad inimesed

Olulist rolli vaesusesse sattumisel mängib leibkonna koosseis. Mida rohkem on leibkonnas sissetulekutoojaid ja mida vähem on ülalpeetavaid, seda kergem on leibkonnal majanduslikult hakkama saada. Peale selle on suuremas leibkonnas võimalik teatud kulutustelt kokku hoida. Nii on näiteks kahel töötaval või vanaduspensioni saaval inimesel kasulikum elada ühise leibkonnana, kui mõlemal eraldi, sest paljud väljaminekud ei sõltu leibkonnaliikmete arvust, vaid tehakse kogu leibkonna peale. Seega on täiesti üksi elavate või üksi lapsi kasvatavate inimeste vaesuse määr võrreldes teistega kõrgem — kolmandik ühe täiskasvanuga leibkondadest elas suhtelises vaesuses. Vaesusriski suurendab ka rohkem kui kahe lapse olemasolu peres. Kui ühe või kahe lapsega paaridest oli vaeseid 13–14%, siis kolme või enama lapsega peredest 21%. Kolme või enama lapsega perede vaesuse määr on võrreldes aasta varasemaga küll nelja protsendipunkti võrra langenud, mis näitab laste olukorra paranemist tänu vanemate sissetulekute tõusule.

Lastega leibkondadest elab ka vanemate väga kõrge tööintensiivsuse korral kahe protsendipunkti võrra rohkem vaesuses kui kõrgeima tööintensiivsusega lasteta leibkondadest. Nendest lastega leibkondadest, kus keegi tööl ei käinud või töötati väga madala töökoormusega, elas vaesuses 72%. Eesti rikkaimateks leibkondadeks on need lasteta leibkonnad, kus kõik tööealised liikmed töötavad täiskoormusega või peaaegu täiskoormusega. Sellistest leibkondadest elas 2011. aastal suhtelises vaesuses vaid 4%.   

Viis sissetulekurühma

2011. aastal oli Eesti elaniku keskmine ekvivalentnetosissetulek (leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga) 594 eurot kuus ehk 46 eurot rohkem kui aasta varem. Linnaelaniku keskmine sissetulek kuus oli 609 eurot ja maaelanikul 561 eurot. Vahe on 48 eurot ehk linnaelaniku sissetulek oli 9% suurem. Samas on sissetulekud linnas ja maal viimastel aastatel ühtlustunud. Kolm aastat varem oli sissetulekute erinevus 16%. 

Sissetuleku põhjal jagatakse elanikud viide kvintiili — esimeses on madalaima sissetulekuga inimesed ja viiendas kõrgeima sissetulekuga. Piirkonniti oli rikkamate inimeste kontsentratsioon kõrgem Põhja-Eestis, kus 54% elanikest kuulus kõrgema sissetulekuga elanikkonna hulka (viiendasse või neljandasse kvintiili). Kirde-Eestis kuulus aga 59% elanikest madalama sissetulekuga elanikkonna hulka (esimesse või teise kvintiili). Kesk-, Lääne- ja Lõuna-Eestis oli võrdlemisi ühtlane sissetulekujaotus. Linnades oli vaeste ja rikaste proportsioon võrdsem, maal oli aga madalama sissetulekuga inimesi rohkem kui kõrgema sissetulekuga inimesi. 

Elanikkond sissetulekukvintiili ja elukoha järgi, 2011

Elanikkond sissetulekukvintiili ja elukoha järgi, 2011

Erinevus maa ja linna vahel väheneb

Maaelanike vaesuse määr on aastate jooksul olnud kuni kümme protsendipunkti kõrgem kui linnaelanikel. 2011. aastal oli maaelanike (alevik, küla) vaesuse määr 21% ja linnaelanikel (linn ja alev) 16%. Samas on erinevus viimase kaheksa aasta jooksul märgatavalt vähenenud. Kui 2004. aastal oli vahe 11 protsendipunkti, siis 2011. aastal viis protsendipunkti. Põhjuseks on see, et ka suurema sissetulekuga leibkonnad eelistavad üha enam elamiskohana looduslähedast elukeskkonda. Selle nimel ollakse nõus läbima pikemaid vahemaid linna töölesõiduks ja paljudel juhtudel aitab IT-vahendite kasutamine teha tasuvat tööd ka kodust lahkumata. 

2011. aastal oli meeste vaesuse määr 16,8% ja naiste 18,1%. Meeste vaesuse määr on võrreldes 2010. aastaga 0,8 protsendipunkti langenud ja naiste 0,7 protsendipunkti tõusnud. Põhjuseks on meeste töötuse kiirem vähenemine ja suurem sissetulekute tõus.

Eesti rahvusest elanike sissetulekud on suuremad kui mitte-eestlastel ning ka eestlaste vaesuse määr oli 2011. aastal seitse protsendipunkti madalam. Kodakondsuse järgi oli kõrgeim vaesuse määr kodakondsuseta inimestel — 28%. Mõne teise riigi kodakondsusega isikute vaesuse määr oli 25% ning Eesti kodakondsusega inimestel 16%. Põhjuseks on mitte-eestlaste halvemast keeleoskusest tingitud vähemtasuvad töökohad ning kõrgem töötus. 

Kokkuvõtlikult võib tõdeda, et 2011. aasta oli sissetulekute tõusu aasta, mis ei toonud küll otseselt kaasa üldist vaesuse vähenemist. Samas vähenes vaesus teatud ühiskonnagruppides, näiteks tööealistest enim 25-49-aastaste meeste seas, rõõmustava uudisena on ka laste vaesus ja paljulapseliste leibkondade vaesus vähenenud. Vanemaealiste vaesuse määr on aga seoses suhtelise vaesuse piiri tõusuga suurenenud. Kindel töökoht ja hea haridus annavad parema garantii vaesusesse mittesattumiseks, kuna kindlustavad suurema sissetuleku. Teatud ebavõrdsust esineb ühiskonnas alati. Selle suurus aga peegeldab inimeste heaolu ja ühiskonna väärtusi. 

Tiiu-Liisa Laes, Statistikaameti analüütik 

Metoodika 

Vaesuse ja sissetulekute jaotuse andmeid kogutakse Euroopa Liidus ühtse metoodika alusel. Selleks kasutakse suhtelise vaesuse mõistet. Suhteline vaesus mõõdab inimeste sissetulekut teiste riigi elanike sissetulekute suhtes. Suhteliselt vaesteks loetakse inimesi, kelle sissetulek jääb alla suhtelise vaesuse piiri. Rahvusvaheliselt on suhtelise vaesuse piir 60% leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist. 

Ekvivalentnetosissetuleku arvutamisel summeeritakse kõikide leibkonnaliikmete netosissetulekud kõikide sissetulekuallikate põhjal ja jagatakse leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Leibkonna ekvivalentsuuruse leidmisel antakse leibkonnale tarbimiskaalud olenevalt sellest, kui palju on leibkonnas lapsi ja täiskasvanuid. Sealjuures tuginetakse OECD modifitseeritud skaalale, kus esimene täiskasvanu saab kaaluks 1, iga järgmine vähemalt 14-aastane leibkonnaliige 0,5 ja alla 14-aastased lapsed 0,3. Tarbimiskaalude abil püütakse arvesse võtta leibkondade ühistarbimist, ehk siis seda, et leibkonnas on ühised kulutused. Näiteks iga leibkonnaliige ei pea omama isiklikku külmikut, pesumasinat, pliiti jms, vaid neid kasutatakse leibkonnas ühiselt. Samuti tasutakse ühiselt eluasemekulud. Üheliikmeline leibkond peab kõik kulutused katma üksi, kuid mitmeliikmeline leibkond saab ühiskulutused omavahel ära jagada ning neil kulub ühiste kulude katmiseks vähem sissetulekut. 

Ekvivalentnetosissetuleku leidmiseks jagatakse kõikide leibkonnaliikmete summeeritud netosissetulek kõigi leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Ühe leibkonna liikmete ekvivalentnetosissetulekud on võrdsed.  

Aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaani leidmiseks järjestatakse leibkonnaliikmed ekvivalentnetosissetuleku järgi kasvavasse ritta ning leitakse mediaan (rea keskmine väärtus, st pooled väärtused jäävad sellest ülespoole ning pooled allapoole). 60% mediaani väärtusest ongi suhtelise vaesuse piir. Suhtelises vaesuses elavad inimesed, kelle ekvivalentnetosissetulek on madalam kui suhtelise vaesuse piir. Suhtelise vaesuse määr on suhtelises vaesuses elavate inimeste osatähtsus vastavast kogugrupist. 

Elanike sissetulekud riigiti ei ole võrreldavad, sest riikide palgatase ja riiklik sotsiaalkindlustussüsteem on erinev. Suhtelise vaesuse määr on aga riigiti võrreldav ning see näitab sissetulekute jaotumist riigis. 

Eesti suuremat sissetulekut saavad Harju ja Tartu maakonna palgatöötajad

Elatustaseme ja sissetulekute piirkondlikud erinevused on Eestis paljuski tänu elanikkonna suurenevale mobiilsusele teataval määral ühtlustumas. 2010. aastal ületas palgatöötaja kuukeskmine brutotulu Eesti keskmist sissetulekut vaid Harju ja Tartu maakonnas.

Eesti regionaalarengu strateegias 2005–2015 on eesmärgiks seatud, et „ühegi maakonna keskmine elatustase (mõõdetuna leibkonnaliikme keskmise sissetulekuna) ei oleks madalam kui 61% kõrgeimast maakondlikust näitajast“. Kui võrrelda piirkondlikke erinevusi inimeste elatustasemes palgatöötaja kuukeskmise brutotuluna, ilmneb, et madalaim keskmine palgatööst teenitud sissetulek oli 2010. aastal Valga maakonnas, ulatudes 83 protsendini Eesti keskmisest ning 74 protsendini kõrgeimast maakondlikust näitajast. Seega võib väita, et sissetulekute piirkondlikud erinevused jäävad tänapäeval regionaalarengu strateegias seatud eesmärgi piiresse.

2010. aastal oli Eesti keskmine sissetulek 767 eurot. Sissetulekud ületavad Eesti keskmist vaid Harju ja Tartu maakonnas, kus 2010. aastal ulatus palgatöötaja kuukeskmine brutotulu vastavalt 862 ja 777 euroni. Ülejäänud maakondades jääb keskmine sissetulek riigi keskmisest tasemest madalamale. Väiksema keskmise sissetulekuga maakondadeks on endiselt Kagu-Eesti maakonnad ja Ida-Viru maakond, kus palgatöötaja kuukeskmine brutotulu jäi alla 660 euro piiri. Hiiu ja Rapla maakonna kõrgem palgatase peegeldab ilmselt nende maakondade elanike suhteliselt suurt tööalast pendelrännet Tallinnasse või Harju maakonda.

 

Rõõmustav on, et Eesti elanike sissetulekute piirkondlik erinevus on viimastel aastatel siiski proportsionaalselt üsna jõudsalt vähenenud. Kõrgeima keskmise sissetulekutasemega maakonna (Harju) palgatöötaja teenitud tulu on kahanenud 2005.–2010. aastal 116 protsendist 112 protsendini riigi keskmise suhtes. Samal ajal kui madalaima sissetulekute tasemega maakonnas on see kasvanud 75 protsendist 82 protsendini. Viimase kuue aasta kiirema palgataseme kasvuga piirkondadeks ongi olnud just pikka aega kõige madalama sissetulekute tasemega piirkonnad nagu Kagu-Eesti ja eriti Ida-Viru maakond, kus üle 70%-line palgakasv on olnud ülekaalukalt kiireim. Kõige aeglasemaks on palgatööst teenitud sissetulekute kasv jäänud samal ajal Harju, Järva ja Pärnu maakonnas – kasv vähem kui 50%. Sissetulekute piirkondlike erinevuste vähenemist on eeldatavalt paljuski mõjutanud ka rahvastiku mobiilsuse suurenemine, eeskätt tööalase pendelrände ulatuse kasv suurematesse keskustesse.

Kui palgaerinevused protsentides on viimastel aastatel selgelt vähenenud, siis koguväärtuses on palgakasv olnud kiirem pigem piirkondades, kus sissetulekud on olnud suuremad ka varem. Võrreldes muude maakondadega on palgatööst teenitud keskmised sissetulekud aastatel 2005–2010 kasvanud kõige enam Harju ja Tartu maakonnas, vastavalt 285 ja 276 euro võrra. Samal ajal on Pärnu, Jõgeva ja Järva maakonnas keskmine palgakasv olnud väiksem kui 225 eurot.

Võrreldes palgatöötajate kuukeskmise brutotulu ja siserände saldo maakondlikke erinevusi, ilmneb ootuspäraselt, et rahvastiku siserände suunad on tänapäeval üsna tugevasti seotud piirkondlike erinevustega teenitavates sissetulekutes: elanike siserände saldo on aastatel 2004–2009 olnud positiivsem maakondades, kus sama perioodi keskmine palgatase on olnud kõrgem ja vastupidi.

Hinnates elatustaseme ja sissetulekute regionaalseid erinevusi füüsilise isiku tulumaksu laekumise järgi omavalitsusüksuste kaupa, on selgelt näha kõrgemate sissetulekute koondumine Tallinna ümbrusesse Põhja-Eestis ning vähemal määral Tartu lähiümbrusesse Lõuna-Eestis (sissetulek enamasti üle 390 euro inimese kohta). Kõrgema füüsilise isiku tulumaksu laekumisega piirkonna ulatumine ka Hiiu, Rapla ja Järva maakonda peegeldab ilmselt Tallinna linnapiirkonna ruumilise mõju ja tööjõuareaali ulatust. Ka Saare maakonnas ning Pärnu linnapiirkonnas laekub kohalike omavalitsuste eelarvesse tulumaksu Eesti keskmisest enam.  

Rikkus, mida on võimalik laekuvast füüsilise isiku tulumaksu osast kohaliku elukvaliteedi edendamiseks ja avalike teenuste osutamiseks ümber jaotada, on selgelt väiksem Lõuna- ja Kagu-Eesti ning Peipsi järve ja Vene piiri äärsetes piirkondades (enamasti alla 289 euro inimese kohta). Piirkondlikud erinevused 2010. aasta tulumaksuosa laekumises on tervikuna küllalt suured, ulatudes 795 eurost Viimsi vallas kuni 129 euroni Piirissaare vallas. Võrreldes 2008. aastaga kahanes tulumaksu laekumine ühe inimese kohta peaaegu kõigis kohalikes omavalitsustes. Samal ajal Mustjala, Meremäe ja Kihnu vallas tulumaksu laekumine majanduskriisi tingimustes aastatel 2008–2010 siiski mõne protsendi võrra kasvas.

Põhjalikum ülevaade kogumikus „Eesti piirkondlik areng 2011“ artiklis „Viimaste aastate suundumused Eesti piirkondlikus arengus“ (ilmus 30.11.2011). 

Eedi Sepp, Siseministeeriumi regionaalpoliitika büroo nõunik