Tag Archives: tarbimine

Millele kulub lastega perede raha?

Lastega perede tarbimisharjumused on üsna erinevad peredest, kus ei ole lapsi. Eelkõige tuleneb see sellest, et lastega pered on sunnitud oma sissetulekuid efektiivsemalt ja säästlikumalt kasutama. Statistikaameti andmetel kulutas 2015. aastal lastega leibkond leibkonnaliikme kohta 371 eurot kuus.

Lastega leibkond ei saa endale lubada nii suuri kulutusi kui lasteta leibkond. Seetõttu võib öelda, et lastega pered on majanduslikus mõttes haavatavamad, sest on ju lastega pere reeglina suurem ning seega pereliikme kohta kättesaadav sissetulekusumma väiksem. Küll on aga näha võrreldes lasteta peredega küllaltki erinevaid tarbimismustreid. Nõnda võib näiteks märgata, et lastega pere eelistab kulutada rohkem vabale ajale ja transpordile, samuti käia aeg-ajalt väljas söömas, osta rohkem mänguasju jne. Mõned kulutused on lastega perede puhul aga möödapääsmatud – nt lasteriided ja koolikaubad.

Kulutused toidule

Suured erinevused on ka lastega ja lasteta perede toidutarbimises. Huvitaval kombel kulutavad lasteta leibkonnad toidule tunduvalt enam kui lastega leibkonnad (vastavalt 103 ja 79 eurot leibkonnaliikme kohta kuus). Toidukulutuste suurus kahaneb laste arvu kasvades ehk kõige lasterikkamad pered saavad kulutada toidule kõige vähem, kuna suure pere puhul on hädavajalik toidukulusid kokku hoida ja teha süüa võimalikult odavalt.

Samas ilmneb ka teine tendents. Toidukulude hulka ei arvestatud siinkohal väljaspool kodu söömist, mis läheb restoranide ja hotellide kulugrupi alla. Väljaspool kodu söömisele kulutavad lastega pered rohkem kui lasteta pered (vastavalt 16 ja 13 eurot leibkonnaliikme kohta kuus), kuid mida rohkem on peres lapsi, seda väiksem on väljaspool kodu söömisele kulutatav summa. Seega eelistavad kodust väljas süüa pigem ühe-kahe lapsega pered, lasterikastele peredele käib see üle jõu.

Üks toidukulugrupp, mis puudutab vaid lastega peresid, on väikelastetoit ehk imikutele mõeldud homogeniseeritud püreed jms. Imikutoidule kulus lastega leibkondadel keskmiselt seitse eurot leibkonnaliikme kohta aastas. Pisikeste lastega peredel on veel üks suur kulu – mähkmed. Mähkmetele kulutasid lastega leibkonnad 19 eurot liikme kohta aastas.

Kulutused riietele ja koolikaupadele

Lastega perede vältimatuteks kulutusteks on ka lasteriided. Alla 14-aastaste laste riideid ostsid lastega pered liikme kohta 51 euro eest aastas. Alates kolmandast lapsest hakkavad lasteriiete kulud vähenema, kuna suurperedel on vähem rahalisi võimalusi ning riided antakse edasi vanematelt lastelt noorematele.

Kulud koolikaupadele ja haridusele on samuti eelkõige lastega perede pärusmaa. Haridusele kulutasid lastega pered aastas liikme kohta keskmiselt 102 eurot ehk 76 eurot rohkem kui lasteta pered. Koolitarvetele ja kirja- ning joonistustarvetele kulus lastega peredel aga aastas umbes 12 eurot pereliikme kohta. Ka transpordikulud (eelkõige kütus) on lastega peredel paratamatult suuremad (53 eurot lastega leibkonnas liikme kohta kuus).

Kulutused vaba aja veetmiseks

Lisaks lastega leibkondade n-ö kohustuslikele kuludele, on igal perel soov võimaldada oma lastele ka meeldivat vaba aja veetmist ehk kulutada mänguasjadele ja meelelahutusele. Mänguasju ostis lastega pere keskmiselt 45 euro eest aastas pereliikme kohta, nende vabaaja kulutused olid aga 512 eurot aastas, mis on 8 eurot rohkem võrreldes lasteta peredega. Näiteks kinole, teatrile ja kontsertidele kulus lastega leibkondadel 37 eurot aastas liikme kohta, mis on lasteta leibkondadest 6 eurot rohkem ning muuseumidele ja loomaaiale 6 eurot aastas, mis on lasteta leibkondadest 2 eurot rohkem. Vabaaja- ja sporditeenustele (sh hobiringid ja trennid) kulus lastega leibkondadel liikme kohta 105 eurot aastas, mis on peaaegu poole rohkem, kui lasteta leibkondadel.

Paljud lastega perede kulutused annavad aimu, et emad-isad soovivad võimaldada lapsele võimalikult turvalist ja meeldivat kasvukeskkonda. Need kulud on osa lapse kasvatamisest, harimisest ja hoolitsemisest, sest kui leibkonnas on laps, siis võetakse arvesse ka lapse vajadused. Mõned kulutused on möödapääsmatud, kuid on ka kulutusi, mis teevad lapse lapsepõlve rõõmsamaks ning lähtuvad rohkem soovidest kui vajadustest.

170411_leibkondade_kulutused

Tiiu-Liisa Rummo, Statistikaameti analüütik

Hinnangud põhinevad Statistikaameti leibkonna eelarve uuringu 2015. aasta andmetel. 2015. aastal osales uuringus ligi 3400 leibkonna. Leibkond on ühel aadressil elav ja ühist raha kasutav inimeste rühm, kelle liikmed ka ise tunnistavad end ühes leibkonnas olevaks. 2015. aastal oli Eestis veidi üle 581 000 leibkonna, leibkonna keskmine suurus oli 2,2 inimest.

Laste ja noorte kultuuriaasta raames avaldab Statistikaamet 2017. aasta jooksul iga kuu mõne laste ja noorte kohta käiva statistilise ülevaate ja statistikanoppe.

untitled

Kuidas laps kultuuritarbimiseni jõuab?

Kultuuriministeerium kuulutas 2017. aasta laste ja noorte kultuuriaastaks. Selles valguses on paslik küsida, mis või kes mõjutab laste kultuurilist aktiivsust.

Laste varajane kultuuritarbimine on seotud nende vanemate eeskuju ja aktiivsusega selles vallas. Järgnevaga heidamegi põgusa pilgu Eesti vähemalt 15-aastase rahvastiku kultuuritarbimisele ning vaatame, mis on heaks eelduseks, et 5–14-aastased lapsed kultuuri ja selle positiivse mõjuga kokku puutuksid.

Eesti elanikud on silmapaistvalt aktiivsed kultuuritarbijad

Kõige aktiivsemalt külastatakse Eestis kultuurimälestisi ja käiakse kontsertidel. Statistikaameti andmetel oli 2015. aastal viimase 12 kuu jooksul kultuurimälestisi külastanud 56% ja kontserdil käinud 53% vähemalt 15-aastasest rahvastikust. Vähemalt 15-aastastest rahvastikust oli aktiivseid kultuuritarbijaid ehk aasta jooksul vähemalt ühel kultuuriüritusel käinuid 84%. Kõige aktiivsemad kultuuritarbijad elavad Lääne maakonnas, kus aasta jooksul oli vähemalt ühel kultuurisündmusel käinud lausa 90% maakonna elanikest.

01-005

Haridus, vanus ja tööga seotud näitajad kultuuritarbimise mõjutajatena

Haridus mõjutab kultuuritarbimise aktiivsust oluliselt. Kultuuritarbimise aktiivsust on mõõdetud Statistikaameti 2015. aasta turismiuuringu kultuurimoodulis käsitletud kümnest kultuurivaldkonnast aasta jooksul tarbitud kultuurivaldkondade arvu põhjal. Kui esimese taseme haridusega inimesed olid ülekaalus kultuuriliselt mitteaktiivsete (ehk aasta jooksul mitte ühegi kultuurivaldkonnaga kokkupuutunute) rühmas (36% esimese taseme hariduse kõrgeima haridusena omandanutest kuulus sellesse rühma), siis kolmanda taseme haridusega inimesed tarbisid aasta jooksul kõige enam nelja kuni kuue valdkonna kultuurisündmusi (40%) ning teiste haridustasemetega võrreldes oli neid kõige enam (32%) ka seitset kuni kümmet valdkonda vaadanute-kuulanute rühmas.

Nii nagu mujalgi Euroopas, on Eestiski selge seos vanusel ja kultuuritarbimise aktiivsusel —vanuse tõustes vähemaktiivsete inimeste osatähtsus vanuserühmas kasvab. Kui kõige vanemas vanuserühmas (vähemalt 60-aastased) oli vaid ühe valdkonna üritustel käinute osatähtsus kõige suurem (14%), siis kõige nooremas vanuserühmas (15–19-aastased) oli see kõigest 4%. Kõige aktiivsemaid ehk kõigi kümne valdkonna üritustel käinud inimesi oli enim just kõige nooremas (2%) ja kõige vähem (0,1%) vanimas vanuserühmas. Kui vanemad inimesed kultuuri tarbivad, piirduvad nad üldjuhul pigem väiksema arvu valdkondadega.

Inimese majanduslikud võimalused mõjutavad kultuuritarbimist samuti tugevalt. Kui leibkonnaliikme kuutuluna arvestatada kuu jooksul leibkonna käsutuses olevat rahasummat, mis on jagatud leibkonnas elavate isikute arvuga, siis tuleb välja, et kui viiest sissetulekurühmast kõige rikkamatest ei olnud üldse kultuuri tarbinuid 3%, siis kõige vaesematest koguni 29%. Enim mitteaktiivseid kultuuritarbijaid oli nende hulgas, kelle kuutulu jäi vahemikku 301–360 eurot. Lõhet ei saa selgitada ainuüksi kultuuritarbimise kui rahalise väljaminekuga (pääsmed, transport jm kulud), sest vaadeldud kultuurivaldkondade hulgas on mitu sellist, mis ei eelda üldse või eeldavad, vaid väikseid väljaminekuid (nt raamatukogus ja kirjandussündmusel käimine). Rikkaima rühma inimeste näitaja oli suurim peaaegu kõigis kultuurivaldkondades. Vaid raamatukogus käis enim inimesi, kelle käsutuses oli kuu jooksul 501–690 eurot.

See, kas inimene töötab täis- või osalise tööajaga, on üliõpilane või tasustamata praktikant või töiselt mitteaktiivne, võib tema kultuurilist aktiivsust olulisel määral mõjutada. Samas ei leidu kultuuritarbijate enamuse hulgas ainult töötavaid inimesi, sest vaba aja olemasolugi võib kultuuritarbimise aktiivsusele positiivselt mõjuda. Sellele viitab üliõpilaste kõrge kultuuriline aktiivsus. Kõige aktiivsemate kultuuritarbijate rühmas (nende, kes aasta jooksul külastasid 7–10 valdkonda) oli enim üliõpilasi või tasustamata praktikante (41% kõigist üliõpilastest või tasustamata praktikantidest) ja kõige vähem hõivestaatuse poolest mitte­aktiivseid (8% kõigist mitteaktiivsetest). Osalise tööajaga töötajatest kuulus sellesse kultuuriliselt aktiivseimasse rühma 29% ja täistööajaga töötajatest 25% inimestest.

Kultuuritarbimine rahvuse ja soo põhjal

Kui vaadelda Eesti suurimaid rahvusrühmi, eestlasi ja venelasi, siis ka rahvuseti on kultuuritarbimises erinevusi. Eestlased on venelastest tunduvalt aktiivsemad kultuuritarbijad ja seda igas kultuurivaldkonnas, kõige enam teatri (51% vs 29%) ja raamatukogude (46% vs 26%) puhul. Nii teater kui ka kirjandus on sõnapõhised kunstiliigid, mille pakkumine on eesti emakeelega inimestele laialdasem. Sport jällegi on valdkond, milles vene rahvusest inimesed osalevad peaaegu sama suure aktiivsusega kui end eestlasena defineerivad inimesed (31% vs 36%).

On tuntud tõsiasi, et kultuuritarbimine on ka sooliselt segregeeritud. Nii on Eestiski naised meestest agaramad kultuuritarbijad kõikides valdkondades, v.a kinos ja spordivõistlustel käimises. Meeste ja naiste aktiivsuse vahed on suuremad raamatukogus (48% vs 31%) ja teatris käimise (51% vs 37%) puhul ning käsitöösündmuste (37% vs 28%) ning spordivõistluste külastamises (28% vs 42%), viimast meeste kasuks.

Mis mõjutab laste kultuuritarbimise aktiivsust?

Kui eelnev loetelu kultuuritarbimise mõjutajatest käis vähemalt 15-aastaste eestimaalaste kohta, siis kultuurimoodul sisaldas lapsevanematele küsimusi ka nende 5–14-aastaste laste kultuuritarbimise harjumuste kohta. Analüüsist selgus, et vanemate kultuuriline aktiivsus mõjutas oluliselt ka laste kultuuritarbimise aktiivsust.

Kõige rohkem kultuuri tarbivatest 5–14-aastastest lastest 78%-l olid sellised vanemad, kes olid aasta jooksul külastanud üle nelja kultuurivaldkonna sündmusi. Vaid 3%-l kõige aktiivsemalt kultuurisündmusi külastanud 5–14-aastastest lastest olid sellised vanemad, kes aasta jooksul kordagi kultuurisündmustel ei käinud. Mitte ühtki kultuurisündmust või 1–3 kultuurivaldkonna sündmust külastanud 5–14-aastastel lastel olid enamasti sellised vanemad, kes olid aasta jooksul tarbinud 1–3 kultuurivaldkonda.

Tihti näeme erinevate kultuurižanrite kuulajas- ja vaatajaskonnas väga erinevat tüüpi inimesi. Ka inimese kultuuritarbimise aktiivsust võib tema sotsiaal-majanduslik positsioon (haridus, sugu, sissetulek jne) mõjutada päris olulisel määral. Seega, mida vähem sotsiaalselt kihistunud on ühiskond, seda vähem juhtub, et kellelgi on tarvis oma sotsiaal-majandusliku tausta tõttu kõrvale jääda kultuuri positiivsest mõjust elukvaliteedile. Et lapsed ei ole veel teinud mitmeid elulisi, näiteks hariduse või töökohaga seotud valikuid, mis võiksid hiljem saada määravaks nende kultuuritarbimise aktiivsusele, siis on vanemate eeskuju oluline selleks, et lapsed jõuaksid kultuurini juba enne kui sotsiaal-majanduslikud barjäärid nende kultuuritarbimist takistama asuvad. Kultuuriga harjumiseks on kõige parem vahend vanemate eeskuju.

Põhjalikum ülevaade eestimaalaste kultuuritarbimisest on Statistikaameti kogumiku „Sotsiaaltrendid 7“ artiklis „Võrdsema ühiskonna võimalikkus kultuuri näitel“.

Triinu Lukas, Statistikaameti analüütik

Mõisted ja metoodika

Kultuuritarbimise aktiivsust on defineeritud näitajana sellest, mitme kultuurivaldkonna vähemalt ühel sündmusel on inimene viimase 12 kuu jooksul käinud.

ISCED-i haridustasemed:

I tase – alusharidus, põhiharidus (põhikooli 1.–6.klass), põhiharidus (põhikooli 7.–9.klass), põhihariduse nõudeta kutseõpe, kutseõpe põhihariduse baasil;

II tase – keskharidus, kutsekeskharidus (k.a. keskeri- ja tehnikumiharidus) põhihariduse baasil, kutsekeskharidus või kutseõpe keskhariduse baasil;

III tase – keskeri- ja tehnikumiharidus keskhariduse baasil; bakalaureus, magister, doktor.

Eesti vähemalt 15-aastaste elanike kultuuritarbimist uurib Statistikaamet alates 2013. aastast iga kahe aasta tagant.

untitled

Kas raha teeb õnnelikuks?

Detsembri lõpp tähendab paljudele pühasid ja vabu päevi, aga ka suuremal või vähemal määral tarbimist. Kahtlemata on üheks elus olulist rolli mängivaks aspektiks raha. Ometi on raha roll hea elu kujundamisel mõneti vastuolulise tähendusega.

Ühelt poolt suudab jõukam inimene hõlpsamini hakkama saada ning oma soove kergemini teostada. Teisalt omistatakse rahale tihtilugu „kurja juure“ tähendus – raha suutvat täita üksnes kitsa osa inimese vajadusspektrist, rahaga (nii olemasolu kui ka puudusega) võib kaasneda mitmesuguseid probleeme, raha võib tekitada ka hõõrdumisi inimsuhetes. Raha tähtsaks pidavaid inimesi vaadatakse tihtilugu halvustavalt ning seetõttu püüavad paljud oma rahaihalust pigem varjata. Sellele vaatamata ei saa me üle ega ümber tõsiasjast, et raha mängib eluga rahulolus olulist rolli.

Esmalt oleks mõistlik proovida põgusalt pugeda õnne tagamaadesse. Tuleb mainida, et ühest vastust sellele, mis on õnn, ei ole. Õnn võib näiteks peituda nii lõpptulemuses kui ka protsessis, õnne võib hinnata nii väliselt kui ka inimene ise. Levinud on koguni teooriad, et õnnetunnet saab „matemaatiliselt“ määrata, kui positiivsetest tunnetest lahutada negatiivsed. Terminid „õnnelikkus“ ning „eluga rahulolu“ on teineteisega niivõrd läbipõimunud, et neid käsitletakse sünonüümidena. Hoolimata õnne defineerimise keerukusest, on seda aegade jooksul siiski mõõta üritatud, kuna soov ja lootus on ju elu paremaks muuta.

Laias laastus saab inimeste heaolu mõõta objektiivsete ja subjektiivsete näitajate kaudu. Esimesed vaatlevad pigem elukeskkonda (näiteks erinevad majandus-, sotsiaal- ja keskkonnastatistika näitajad). Subjektiivse hinnangu elule annab aga iga inimene ise. Hoolimata sellest, et ühtset meetodit õnne mõõtmiseks ei ole, võib väita, et õnnelik olemist oskab kõige paremini määratleda iga inimene ise. Seetõttu olen veendunud, et õnnelikkuse mõõtmine peaks esmajoones toimuma subjektiivse lähenemise kaudu.

Mis heaolu mõjutab?

Uuringud on välja toonud mitmeid nii isikust endast kui ka taustsüsteemist tulenevaid tegureid, näiteks haridus, tervislik seisund, perekonnaseis, vanus, religioossus, töötus, (poliitiline) keskkond. Üheks olulisemaks õnnelikkust kujundavaks teguriks on aga osutunud jõukus, eeskätt inimese sissetulek. Üldjuhul on välja toodud, et jõukamad hindavad oma eluga rahulolu kõrgemalt, kuid siiski selgub mitmeid huvitavaid nüansse.

Richard Easterlin leidis pisut enam kui 40 aastat tagasi, et kuigi konkreetses riigis tajuvad rikkamad elanikud ennast õnnelikumana kui vaesemad, siis keskmine õnnelikkuse tase rikaste ja vaeste riikide vahel ei ole oluliselt erinev. Veelgi enam, selgus, et pikema aja jooksul sissetulekute kasv konkreetses riigis õnnelikkust ei kasvata. Hoolimata sellest, et seost tollal veel piisavalt ei uuritud, ei olnud see üldlevinud arvamusega kooskõlas ning seetõttu saavutasid tulemused tuntust kui Easterlini paradoks.

Easterlini arvates kipuvad inimesed oma olukorda võrdlema ühiskonnas esineva normiga. Seega mängib sissetuleku absoluutarvust suuremat rolli see, kuhu inimene oma elujärje teistega võrdluses paigutab. Tuleks aga tähele panna, et mitte kõik majandusteadlased pole Easterlini arvamusega nõus ning on tuvastanud, et riikide jõukuse kasvades tõuseb ka keskmine eluga rahulolu.

Sissetulek ja tarbimine

Erinevus inimeste sissetulekus on üks asi, kuid pangaarvele tiksuvast summast tähtsam on hoopis see, mida ja kui palju selle eest tarbida saab. Jõukamate võimalused kulutada on suuremad, aga ka nende soovid ja ootused on kõrgemad. Samuti kipuvad inimesed ennast võrdlema endaga sarnasel elujärjel inimesega. Seega on mõistetav, kui näiteks Viimsis ühekordses majas elav eestimaalane tunneb kadedust kui naabril on kahekorruseline maja, ega tunne heameelt selle üle, et tal üldse on olnud võimalus sellisesse piirkonda maja soetada.

Kas Euroopa rikkamates riikides on rahulolu eluga kõrgem?

Kas rikkamad inimesed on õnnelikumad ning kas kõrgema sissetulekutasemega riikides on ka keskmine hinnang eluga rahulolule kõrgem? Eesti elanike sissetulek ning eluga rahulolu näitaja on positiivselt seotud. Kuigi seose tugevust iseloomustav korrelatsioonikordaja viitab pigem nõrgale seosele, saab seda siiski oluliseks pidada. Vaadates olukorda laiemas kontekstis, siis Euroopa riikide seas saame üsna sarnase tulemuse. Kõrgemate sissetulekutega riikides on ka eluga rahulolu näitaja keskmiselt kõrgem.

Rahal on eluga õnnelikkuse kujundamisel oluline roll mängida, kuid kas õnnelikkuse kasv saab toimuda lõputult? Või tuleb kuskilt piir ette ning inimestele jõuab kohale, et raha polegi ehk eluga rahulolu määramisel niivõrd kriitilise tähtsusega tegur? Selgus, et seos sissetuleku ja eluga rahulolu näitaja vahel on kõigi kaasatud Euroopa riikide puhul positiivne, kuid selle tugevus riigiti on mõneti varieeruv.

Seose tugevus eluga rahulolu ja sissetulekunäitaja vahel kipub olema seda nõrgem, mida kõrgem on sisemajanduse koguprodukt (SKP) elaniku kohta (ostujõu standardi alusel). See tähendab, et mida jõukam on riik, seda vähem omab sealsete inimeste õnnelikkuse kujundamisel tähtsust nende sissetulek. Kuigi tulemused ei viita otseselt Easterlini paradoksi olemasolule, võib sarnaseid jooni antud nähtusega täheldada.

Artiklis leitud nähtust on välja toonud ka mitmed varasemad uuringud. Ühelt poolt saab seda seletada tõsiasjaga, et riigid, kus eluga rahulolu on kõrge, on jõudnud kõrgeima loomuliku keskmise õnnelikkuse taseme ligidale. On loomulik ning ka paratamatu, et kõik ei pea ennast ühtviisi õnnelikuks ning täiendava sissetuleku lisandumine ei panusta oluliselt eluga rahulolu kasvu.

Jõukamates riikides on rohkematele elanikele tagatud materiaalsed vajadused ning üha tähtsamaks muutuvad postmaterialistlikud soovid. Kui esmased tarbimisvajadused on rahuldatud ning rahaline seis võimaldab mugavaks äraolemiseks pisut enamatki, siis lisanduv sissetulek ei tarvitse enam nii palju õnnelikkust kasvatada. Teisisõnu, jõukamate riikide elanike jaoks ei pruugi suurem kontojääk nii palju rõõmu valmistada kui vaesematele.

Kokkuvõtvalt võib nentida, et suurema sissetulekuga inimesed kipuvad oma rahulolu eluga kõrgemalt hindama. Samas hoiduksin väitest, nagu oleks tegemist kindlasuunalise põhjus-tagajärg seosega, sest mitmed uuringud on viidanud, et aprioorselt eeldatav seos (raha teeb/võib teha õnnelikuks) saab esineda ka vastupidises suunas (rahulolevam/õnnelikum inimene suudab kõrgemat sissetulekut teenida). Kuivõrd olulist rolli raha meie elus tegelikult mängib, jäägu igaühe enda otsustada.

Põhjalikum ülevaade on Statistikaameti kogumiku „Sotsiaaltrendid 7“ artiklis „Kas raha teeb õnnelikuks ehk sissetuleku ja eluga rahuolu vaheline seos Eestis ja Euroopa Liidus“ (ilmus 23.12.2016).

Märt Leesment, Statistikaameti peaanalüütik

Metoodika

Andmed pärinevad 2013. aasta Euroopa sissetuleku ja elamistingimuste uuringust (EU-SILC), mil oli kaasatud inimeste heaolu puudutavate küsimuste plokk. Kasutati ühte universaalset näitajat – vastuseid küsimusele „Kui rahul olete üldiselt oma praeguse eluga?“. Vastuseid sai märkida skaalal 0–10, kus 0 tähendas täielikku rahulolematust ja 10 täielikku rahulolu.

Sissetulekut väljendab leibkonnaliikme kohta tuletatud leibkonna ekvivalentnetosissetulek. Ekvivalentnetosissetuleku puhul on summeeritud kõikide leibkonnaliikmete netosissetulekud kõikide sissetulekuallikate põhjal ning jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Tegemist on kaalumata andmetega.

 

Majanduskriis piiras leibkondade tarbimist

Statistikaameti leibkonna eelarve uuringu andmetel kulutas Eesti leibkonnaliige 2010. aastal kuus keskmiselt 265 eurot (4139 krooni). Võrreldes 2007. aastaga on kulutused vähenenud 5%. Majanduslanguse aastad on mõjutanud ka inimeste tarbimist. Sissetulekute vähenemise tõttu on tarbimiseks ja kulutusteks vähem raha.  

Kõige suurema osa ehk 26% leibkonna kuludest moodustasid 2010. aastal toidukulutused. Leibkonnaliige kulutas kuus toidule 69 eurot. Enim raha kulus lihatoodetele, samal ajal kui näiteks kalatoodetele kulus viis korda vähem (vastavalt 15 ja 3 eurot leibkonnaliikme kohta). Piimatoodetele kulus kuus 12 eurot ja teraviljasaadustele 10. Teraviljasaaduste puhul oli suurim kuluartikkel leib (2 eurot kuus leibkonnaliikme kohta). Aedviljadele kulus enam raha kui puuviljadele (vastavalt 8 ja 5 eurot kuus leibkonnaliikme kohta). Ka suhkrule ja maiustustele kulus üle 6 euro kuus. Alkoholile kulus leibkonnaliikmel kuus ligi 6 eurot, sellest enim kangele alkoholile, seejärel õllele ja veinile. 

Vaadeldes linna- ja maaleibkondade toidukulutusi jääb silma, et lihatoodete puhul ostab linnaleibkond enam liha ja maaleibkond vorsti. Puuviljadele kulub rohkem raha linnas ja aedviljadele maal. Üldiselt kulub linnas raha toidule pisut rohkem, kuid toidu osatähtsus kogukulutustest on maal pisut suurem. 

Toidukulutuste kõrval oli teine suur kulugrupp eluasemega seotud väljaminekud. 2010. aastal kulus leibkonnaliikmel kuus eluasemele keskmiselt 50 eurot ning see moodustas kogukuludest 19%. Eluaseme puhul oli suurimaks kuluartikliks elekter, millele kulus kuus 11 eurot leibkonnaliikme kohta. Tsentraalküttele kulus ligi 10 eurot kuus. 

Toit ja eluase on leibkonna eelarves vältimatud kulutused, mida nimetatakse sundkulutusteks. Leibkonna elukvaliteeti näitab kõige paremini sundkulutuste osatähtsus kogukuludest. 2010. aastal oli sundkulutuste (toit ja eluase kokku) osatähtsus 45% kogukulutustest. Eelmise, 2007. aasta uuringuga võrreldes on sundkulutuste osatähtsus suurenenud ligi viis protsendipunkti. Kuni 2007. aastani valitses sundkuludes pigem langustrend. Seega näitab sundkulude osatähtsuse suurenemine 2010. aastal elukvaliteedi langust, sest leibkonnal jäi muude kulutuste tegemiseks vähem raha ja võimalusi. 

Kui toidule ja eluasemele on leibkond sunnitud kulutama, siis transpordi, riiete ja jalanõude arvelt on võimalik kulusid kokku hoida. 

Transport on leibkonna eelarves suuruselt kolmas kulugrupp. Transpordile kulus 2010. aastal kuus keskmiselt 29 eurot leibkonnaliikme kohta. Siin oli suuremaks väljaminekuks igakuine kütusele tehtav kulu, mis küündis 13 euroni leibkonnaliikme kohta ning teiseks ühistranspordi kasutus, millele kulutati ligi 6 eurot kuus. Transpordile kulutas leibkond vähem kui 2007. aastal. Viimastel aastatel on bensiini hind tõusnud ning seoses sellega võib eeldada, et inimesed on enam kalkuleerima hakanud, kas kõiki sõite ikka on mõttekas autoga teha ja bensiini osta. 

Riietele ja jalanõudele tehtavad kulutused on võrreldes 2007. aastaga vähenenud 36%. Leibkonnad on kas riiete ja jalanõude ostmist edasi lükanud või soetanud neid odavamalt allahindlusi ja taaskasutuskauplusi kasutades. 

Vabale ajale kulutas leibkonnaliige 2010. aastal 25 eurot kuus, mida on veidi enam kui mõned aastad tagasi. Peamiselt kulutati vaba aja ja kultuuriteenustele (kino- ja teatripiletid, spordiüritused jms), aga ka vaba aja kaupadele (hobi- ja sporditarbed) ning audiovisuaal-, fotograafia- ja infotöötlusseadmetele (televiisor, fotoaparaat, arvuti jms). 

 

Hinnangud põhinevad Statistikaameti leibkonna eelarve uuringu 2010. aasta andmetel. Viimased võrreldavad andmed pärinevad 2007. aastast, vahepealsetel aastatel uuringut ei toimunud. 2010. aastal osales uuringus üle 3600 leibkonna. Leibkond on ühel aadressil elav ja ühist raha kasutav inimeste rühm, kelle liikmed ka ise tunnistavad end ühes leibkonnas olevaks. Erineb perekonnast, mis rajaneb sugulus- või hõimlussuhetel. 2010. aastal oli Eestis ligi 600 000 leibkonda, leibkonna keskmine suurus oli 2,3 inimest.  

Leibkonna eelarve uuring keskendub leibkonna kulutustele. Andmeid kogutakse päevik-meetodil, uuritavad leibkonnad kirjutavad kahe uuringunädala jooksul kõik tehtud kulutused päevikusse või lisavad päevikule poest saadud tšekid.  

Leibkonna eelarve uuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid harmoniseeritud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides. 

Piret Tikva, Statistikaameti sotsiaaluuringute talituse juhataja